Minevä aastasaa säitsmekümnendide aastidõ tõõsõl poolõl tei ma vahel peräst umma tüüd ka giiditüüd ammõdiühingu liinin. Nii vinne ku ka soomõ keelen. Et mi iks parõmbalõ tuust sotsrealismist arvu saanu, saadõti meid nädälis kohegi Vinnemaalõ Shodnja liina kursuisilõ. Ma nihvõrdi hinnäst peristüü mant vabas ja adjöö – sõidimi.
Sääl paiga pääl naati nahistama, et Peep (nimi muudõtu) om homo. Mullõ tuu asi huvvi es paku ja ma es nakka ka timä perrä luurama. Oll’ väega ontlik nuurmiis, kõgõst tä kõikõ tiidse, mõist’ häste süvvä tetä ja oll’ nii sille ja onduleeritü.
Meist saiva õkva säändse hää sõbra, et tä võtt’ minno Leningradin uma poiss-sõbra tüü mano, kiä oll’ sääl üte suurõ hotelli valuutabaari baarmän. Vahel nä kattõva kohegi är ja ma sai sis esi nuid kokteile sekä ja rahha vasta võtta.
Mõnõ ao peräst ütel’ Peep mullõ, et Vinne kroonu om tälle jo kats kutsõt saatnu ja ähvärdäs sõaväkke minek. Kas ma saasi avita? Mul oll’ hää tutva miis sõakomissariaadin ja tuu ütel’, et piät iks põhjus olõma vabas saia. Pannimi sis tsõõri käümä. Kõgõ targõmb olõs vast ullipaprõ saia. Loimi ulli tunnismärke kotsilõ ja Peep pruuvsõgi ull’ olla. Rahha ja mitu kohvipakki läts’ kah vahelõ ja nii tä nuu ullipaprõ saigi.
Sis oll’ jo Eesti aig käen ja Peebul tuud rahha nii pall’o teenitü, et tahtsõ umma söögikotust vallalõ tetä. Tä tekk’ kah, a juhilupa es saa, selle et arhiivin oll’ kirän, et tä ull’ om. Perän saimi tiidä, et Vinne kroonust olõs päsnü ka lampjalguga ja nuidõ peräst olõs iks juhilua kah saanu. Tuu kõik oll’ muidoki takastperrä tarkus.
Ku sa olõt normaalnõ inemine, sis kõgõ ullikimmämp om iks tuu, ku sul noid ullipaprit ei olõ. Ma kah vahel ullita, a tuuperäst ma tohtre mano kül ei olõ viil lännü. Ei tiiä midägi, ütles mu tõõnõpuul – äkki andaski sullõ nuu ullipaprõ kah.
Nii mi ullitami tõõnõtõõsõga joba üle 55 aastaga.
Plumanni Kaja-Riina