Lillipuu Signe (23) om seo aasta alostusõst Varbusõl olõva Eesti suurõtiimuusõumi turundus- ja kommunikatsioonijuht. Päält tuu lüü tä üten Võro perimüstandsu festivali man, toimõndas säälgi müügikõrraldusõga. Võrolt peri Signe lõpõt’ timahava Tarto Ülikooli Villändi kultuuriakadeemiä kultuurikõrraldajana ja seo suvi om täüs sündmüisi, kon ka Signe käsi mängun.

Määndse üritüse omma tulõman, kon sa abis olõt?

6.–9. hainakuul om Võro perimüstandsu pido. Seo om Võro kõgõ suurõmb festival. Riidi, 14. hainakuul om Varbusõl eelarvamusfestival. Ja hainakuu lõpun tulõ suurõtiimuusõumi sünnüpäiv.

Mille tasus timahava Võro perimüstandsu pidolõ minnä?

Meile om üteldü, et mi pido om väega kodonõ. Mi tahami, et kõik tundnu Võrol hinnäst nigu koton. Timahava om kodokohvikilõ mano tulnu ka kodokontsõrdi, sääl saa olla mitte nii ammõtlikun keskkunnan, ku omma kultuurimaja vai mõni kontsõrdipaik, saa tõõsõ inemise huuvi hoobis minnä. Üts põnõvampi etendüisi om seo aasta Uppsari popfolk-tandsulavastus. Ja lõõdsa võikimängmise mano om tulnu ka tandsmisõ mõõduvõtminõ. Sääl om kats vuuru. Edimädsen voorun näütäse võistlõja labajalavalssi vai määnestki muud valssi. Tõnõ vuur om luumisvuur. Tandsja saava muusiga teedä paiga pääl, ja sis õkva nä loova tuu pääle tandsu.

Midä sa oodat eelarvamusfestivalilt?

Ma looda, et hää ilm tulõ. Minevä aasta oll’ veidükese sumbõnõ. Ja põnõva arotamisõ om seo festivali hõikuslausõ. Mi tahami jo eelarvamusfestivalil arvada.

A suurõtiimuusõumi sünnüpäiv, midä tuu tuu?

Timahavatsõs teemas om mõtsik sünnüpäiv pagaasnikun. Tõmbami pagaasnikust egäsugutsit põnõvit asjo vällä: ettekuulutamis-kana ja lugõmispini. Nii et sääne eläjäligult mõnnus sünnüpäiv tulõ.

Kuis suurõtiimuusõumil seo suvi lätt ja lännü om?

Et suvi om tsipa ildas jäänü, sis om ka säändsit päivi, kos küläliidsi om veidü, a nii ku ilma ilosas läävä, om rahvas jäl mi man. Meil käü väega hulga säändsit inemiisi, kiä tulõva mitmõndat kõrda, kellel om saanu traditsioonis mi man kävvü. Ja et meil om ka küländ pall’o ettevõtmiisi, sis või üteldä, et meil lätt väega häste.

Lillipuu Signe.
Rahmani Jani pilt

Saa kaia näütüst, miä minevä aasta valla tetti ja kõnõlõs reismisest ja tii pääl olõkist, sis om meil vabaõhunäütüse keskkund «Tii aig» ja om massinahall, kon saa suuri tiihuuldusmassinit ja muid massinit kaia. Latsilõ om viil liiklusliin.

Kellele säändse suurõ massina kõgõ inämb miildüse?

Tuu päämine seltskund omma iks mehe. Naasõ võiva kah muidogi kaia ja iks üteldäs, et oh ku suur ja oh ku äge, a mehe omma iks rohkõmb as’atundja. Nimä kaesõ, midä üte vai tõõsõ massinaga tetä saa ja pall’o om võimsust.

Lõpõtit õkva TÜ Villändi kultuuriakadeemiä.

Jah, opsõ Villändin kultuurikõrraldust. Periselt opsõ edimält puul aastakka õigustiidüst, a sis tundsõ, et säädüseoppus ei olõ iks mu jaos, ja tahtsõ midägi loomingulidsõmbat. Ja kos sa mujjal Eestin midägi loomingulist opit ku Villändin.

Ja olõt kultuurikõrraldusõ valimisõga rahul?

Jaa, tävveste rahul. Ma olli kooli aigu ka sääne kõva kõrraldaja ja mullõ miildü kõgõl näppu pulsi pääl hoita, nii oll’ kultuurikõrraldus ainumanõ õigõ valiminõ.

Mis hoit sinno Lõuna-Eestin, et sa tan tüütät?

Mul om sääne missioonitunnõ. Seo om iks mu kodokotus ja ma tahas, et tan lääs häste. Ja ma tunnõ joba seo kandi inemiisi. Ma ei ütle, et seo olõs nigu mugavustsoon, kon tüüd tetä, a mullõ miildüs, inemise omma hää ja kotus om illos.

Määndse nuu inemise omma, kellega sa uma tüü man kokko trehvät?

Seo kandi inemise omma väega lämmä, näütüses tan tüü man ka mu tarõseldsilidse omma hää nal’asoonõga. Inemise omma kimmäle väega aktiivsõ ja tahtva kõkkõ tetä.

Egäsugumaidsi asju om väega pall’o. Kas ei olõ tunnõt, et olõt ülearvo asju ette võtnu?

Vahepääl om sääne tunnõ külh. A sis, ku mõni ettevõtminõ läbi saa, mõnõst punktist saat üle, sis om nii hää tunnõ. Ku midägi lätt kõrda, sis tuu and mullõ jõudu edesi tetä.

Määndse omma kultuurikõrraldaja rõõmu?

Mullõ miildüs inemiisiga üten tüüd tetä. Ma ei olõ ütsindä nokitsõja. Sis mullõ miildüs ka tuu tullõm, midä ma näe. Ku ma kõrralda mõnda pito vai muud vähämbät ettevõtmist ja ku lõpus näe seod tervet pilti ja et kõigilõ tuu miildüs, sis om seo kõgõ suurõmb jõud, et järgmäne kõrd kah tetä.

Midä sullõ pääle tüü viil miildüs tetä?

Olõ häste sportlik tütrik, mullõ miildüs juuskõ. Juussõ õkva uma edimädse puulmaratoni ja tii egä päiv trenni. Ja rahvatandsun käü. Filme miildüs kah kaia.

Küsse Rahmani Jan

Olõmi jõudnu säändsele aigu, kon edukus

tähendäs hulka inämbät ku raharikkus

Paari nädäli iist lõpõti gümnaasiumi. Üte säändse, midä kutsutas eliitkoolis, kuigi esi kutsnu ma seod innembi vanõmbidõ mant pagõmisõ koolis.

Lätsi sinnä kimmä tiidmisega, et taha saia tulõvigun tohtris: õks hää palgaga tüükotus ja ku tan palgast veitüs jääs, sis Soomõn saa hulga inämb.

Kolm aastakka ildampa paistus seo mõtõ väega ull’ ollõv. Mille tetä midägi, miä tuu ei helget silmi? Ummõtõ tunnõ kerget, a siski olõmanolõvat pressi ligembide puult, et säändsest koolist tulnuna võinu iks tulõvigun hall’a ossa pääle saia.

Ma saa näide murrõst arvo, a arva, et olõmi jõudnu säändsele aigu, kon edukus tähendäs hulka inämbät ku raharikkus.

Muutunu aig

Klassijuhataja tekk’ keväjä perräküsümise, midä mi klassi rahvas pääle gümnaasiummi edesi tege. Esi vastussit oll’ pia sama pall’o ku vastajit.

Om rõõm nätä, et samaiälidse rehkendäse tulõviguplaanõ tegemise man ka ummi mõistmiisi ja suuvõ, mitte õnnõ palganummõrd.

Arvada om põhjus tuu, et elojärg om niipall’o parõmbas lännü. Õks kuulõ siist ja säält juttõ, kuis inemiisil ütsäkümnendide alostusõn pääle söögi muu jaos rahha es jakku.

Om tävveste arvo saia, et tuul aol elänü inemiisi jaos om rikkus suur näütäjä, mink perrä ütiskunnan uma kotus kätte saia.

Äkki omgi mu viga seo, et olõ sündünü ütsäkümnendide lõpun ja nännü õnnõ säänest aigu, kon inemine eläs statistiga perrä vaesusõ piiri pääl, a täl om iks kolm massinat moro pääl, kats kortinat ja maamaja.

A usu, et ku meil omma joba säändse võimalusõ, sis olõs patt näid tarvitamalda jättä. Maslow’ pürämiidi alomadsõ astmõ omma täüdedü, no saa hindä perrä kaia, oppi tuud, mink poolõ süä kisk ja miä silmä helkämä pand.

Ja seod saa tetä tävveste rahuligu süämega, selle et om nätä, et ka hariligu palgaga saa väega häste är eletüs.

Mutsu om vajja egäl puul

Olõ perämädsel aol tähele pandnu, et mitmõl puul om tervet mõistust puudu. Seo man om peris hirmsa kaia statistikat, kuis inneskidsil aastil pia kolmas jago mu kooli lõpõtajit meditsiini ja tõõnõ pia sama hulk õigustiidüst omma opma lännü.

Seo ei olõ õigõ, ku nii pall’o helge pää nii vähätsihe elovaldkundõhe kokko korjusõ. Toda inämb, et mitte kuigi ei saa olla tõtõ, et kõik nuu inemise omma periselt ja hää tahtmisõga valitut erialla opnu.

Samal aol rüük ütiskund abi perrä, võrksit nuuri om vajja nii riigijuhtmisõn, haridussüstemin, ettevõttin ku mujjal.

Ku mõistus olõs jagonõnu elovaldkundõ vaihõl ütelidsembalõ, jäänü mõtsa pistü ja rumala sõna hambidõ taadõ.

Õnnõligu inemise jääse kodo

Eestin om suur hädä tuu, et noorõ rändäse riigist vällä. Üts põhjus om kimmäle tuu, et ülikoolin opit ammõt tuu külh rahha sisse, a inemine ei tii seod tüüd himoga. Sis ei olõki vaiht, kas or’ada koton vai vällämaal, ja et mujjal omma palganumbrõ suurõmba, sis mindäski är.

A ku inemiisi köütnü uma kodo ja tüüga tetätahtminõ ja missioonitunnõ, sis es üteldü kodomaalõ nii kergehe «adjöö!».

Ku tahami, et noorõ jäänü siiä, sis piämigi näid julgustama opma õkva tuud alla, kon nä kõgõ parõmba omma. Om jo säändsit elovaldkundõ, kon suurõmbalt jaolt õnnõ Eestin toimõnda saa, näütüses kultuur vai poliitiga.

Mu sõnnom om väega lihtsä: nuur, parhilla om perämäne aig otsusta, är mõtõlgu ülearvo raha pääle, a kullõ süäme hellü.

Ja murõhtagu-i pall’o tulõvigu peräst, esiki ku välästpuult üteldäs, et su valit alaga olõ-i midägi tetä. Selle et ütskõik, midä sa ka ei tii, ku tiit seod himo ja süämega ja õkva tuud, kon sa kõgõ parõmb olõt, sis su jaos om kõgõ kotus olõman.

Rahmani Hebo (19),
õkva gümnaasiumi lõpõtanu,
tulõvanõ kirändüse tudeng