Nigu ma joba mõnõ ao iist kiroti, osti ma hindäle Perile elämise. Ku maaklõriga kaeman käve, oll’ kortõr müüblit täüs ja es olõ väega vikagi. A ku är osti ja pääle võtmidõ kättesaamist müübli är oll’ viidü, oll’ iks hull külh.
Niisäänest musta elämist ma viil kunagi elon es olõ nännü. Katõn tarõn olliva põrmandu pääl kassi siidmise järgse rõnga ja põrmand oll’ muido kah must ja pindõ täüs. Köögin olliva kapi ja pliit nii musta, et ku ma harima naksi, jõudsõ pääväga är mõskõ õnnõ üte kapikõsõ. Üte tarõ saina sehen oll’ suur mulk, kost määndsegi elektrijuhtmõ vällä vahe. Tõnõ mulk oll’ köögi ja sahvri vaihõl põrmandu sehen. Rõdu pääl oll’ katõ paneeli vaihõlõ vähäkene vattu lastu ja ku tuul säältpuult puhksõ, oll’ köögin väega külm. Köögi põrmandu ja paneeli vaihõ olliva kah kõik vallalõ.
Et ma sis naksi noid viko uma vanamuti tarkusõ perrä parandama.
Elektrik ühend’ sainast välän olõva juhtmõ valla. Ma leüdse vana kallõndri, kost tõmbsi mitu ilosat lillipildiga lehte vällä ja kliipse mulgulõ pääle. Põrmandut küürse külh seebi- ja soodaviiga ja nühkse viil vesinikuga üle, a peris puhtas es lääki. Panni sis sinnä vaiba pääle. Köögi saina lämmistämises panni vana vahtkummist madratsi ja teki vasta saina. Jäänü om viil köögi põrmand ja viirde liistu lüvvä, a prõlla mul näid ei olõ. Osa aknist om puust, nuu tulõva kah talvõs kinni kliipi.
Ku kõik är kraamsõ, sis sai joba parõmb. Õnnõs om egä ruumi vaihõl uss, mille saat kinni tõmmata, et lämmind kokko hoita.
A naabritõga om mul ulli muudu vidänü. Ma ei olõki näide käest määnestki api pallõlnu, selle et olõ seni uma eloga esi toimõ tulnu, a nä õkvalt võtva mu avitamisõst vabatahtlikult ossa. Toova mullõ hoidussit ja muud hääd ja parõmbat. Aiamaa, mis om kül mitu aastat harimada, nii et või üteldä hainamaa, oll’ ütspäiv är niidetü. Täämbä lätsi aida ja naabrimiis parand’ mu vanna kasvumajja, a naanõ and’ mullõ tulbisibulit ja maas’kakasvõ. Olli nii üllätünü ja küsse, mille nä kõik aig minno avitasõ, ilma et ma olõssi pallõlnu. Tuu pääle ütlivä nä, et näile miildüs inemiisi avita. Et pall’o inemise annõtasõ võõrilõgi, mille nä sis ei või minno avita.
Vot säändse suurõ süämega inemise umma mu vahtsõ naabri.
Andku taivaesä näile hääd tervüst ja pikkä ikä!
Urmi Aili