Ma olõ Tsiberin sündünü «rahvavaindlasõ» tütär. Inne kuuliminekit arvssi: imä oll’ iks midägi kurja tennü, minkperäst muido tä kiudutõti 25. urbõkuu pääväl 1949. Mu imä es jõvva jo mullõ midägi kõnõlda, opata, ilma asju seletä. Lumõtorm nõstsõ tä võlsivallast korgõmbalõ – taivahe. Ma jäie, aastanõ lats, maaha riiki, kon mullõ panti rõnda väiku Lenini pildiga viisnukk, peräst rüükse pioneerirühmä esimehe rollin: juundu, valvõl! Saimi rivivõigõlusõl edimädse kotusõ. Käve Artekin. Astsõ komsomoli. Lätsi oppaja ammõtit tudiirmä. Kae, instituudin lätsivä silmäkese vallalõ. Loi raamatit. Egäsugumaidsi. Naksi uma pääga mõtlõma. Tull’ vällä: kur’ategijä nuhtliva süüldä inemiisi. A kuis sai tuu olla võimalik? Ja viil tuu, et poeedi päämõrtsukat ülendi? Kuis sai juhtuda, et üts võhl valitsõja pand’ tuhandit inemiisi tõisi inemiisi hukkama. Tuu ei saa olla õnnõ üte võhlu süü. Võhl pidi tõõsõ võhlu üles härgütämä, näile vaba voli andma. Komparteilast must inämb es saa.
Kuri vaiu, tikõ kattõ. Inemise muudi värmi. KGB-d vihksi kõik, selle et egäüts tiidse ummi represseeritüisi sugulaisi ni tutvit. Ka Vinnemaal.
Ma käve vabatahtlikult Tsiberin 2011. aasta suvõl. Edimäst ni viimäst kõrda imä ja vanaesä havva pääl. Mu vanõmbit mäleht’ Tsiberihe 1941. aastagal Vinnemaalt vällä saadõt Piitre. 80aastanõ miis näüdäs’ süü võlsis tunnistamisõ papõrt. Mulgi om koton imä kotsilõ sääne olõman. Piitre ütel’: «Nuu valitsusõ mehe, kink peräst mi vaiva näimi, ommava ammu koolnu. Annami näile andist.»
Ordõnskin jäie migratsiooniammõdi kalidori sainatahvli pääl silmä üte vanaimä kirotõt salm. Uma märkraamadu lehe päält panõ võro kiilde ümbre hää mõttõ: «Vihaku-i tõisi ni esi är olku tikõ. Mi olõmi külälidse siin ilman. Lepü tuuga, miä om tõisildõ, ku sul om vaia. Olõ targõmb, naarahta, mõtlõ külmä pääga. Kõik ilman nii om säet, et su sünnütet kuri kimmähe tulõ su mano tagasi.»
Ma usu tuud. Nii omgi. Kuri tulõ timä tegijä mano tagasi. Kimmähe!
Jansonsi Silvi