Parm tsuskas: kaitsõvärm
Nal’apildiga tsuskas ütiskunda mõnõst hellembäst kotussõst
Rõugõ Rebäse külä miis Varustini Andres, tunnõt ka nimõga Parm.
Muda Mari pajatus
Kahr katõ pujaga
Ma kuuli raadiost, et kahrujahtminõ nakas pääle. Mi mõtsa omma kahrõ täüs ni pääle jahimiihi läävä tõõsõki mõtsa. Ja kõik tahtva kahru uma telehvoniga pildi pääle saia. Mõni ull’ taht viil kahruga selhvit kah tetä. Inämb ei pelgä inemise kedägi.
Ku ma lats olli, sõs mu esäl oll’ uma knihv, kuimuudu hirmuta noid seeneliidsi ja mar’aliidsi, kiä ummi pangõga õkva tarõ taadõ tulliva. Tä läts’ juttu ajama ja nimmas’ jutu seeh, et eelä oll’ tah kõndnu kahr katõ pujaga. No sõs nakas’ kõikil mar’aliidsil kipõ kodo minnä. Täämbädsel aol avitas mõistust päähä tuvva vast tuu, ku kirotat Mol’ovihku, et kahr sei mõtsah üte seenelidse är. Mol’ovihku jo uskva kõik ja vast mõnigi nakkas uma elo peräst pelgämä.
Tossu Tilda pajatus
Lumõmemme tütrekene
Seo lugu juhtu päält kümne aasta tagasi, ku üte perre tütre käve algklassõn. Luu kõnõl’ mullõ näide imä Kasaritsast. Näil oll’ koton suur külmäkapp, midä päält tuu, ku moosi ja kompoti olli är süüdü, tarvitõdi panipaigana.
Ütel keväjädsel pääväl kai pernaanõ Kaja, kiä oll’gi latsi imä, et vana külmäkapp tulõs är puhasta. Ku tä oll’ jõudnu alomiidsi riiolidõni, löüdse tä kapi põh’ast väiku lumõmemmekese. Sääne, a pall’o suurõmb, oll’ saisnu näide hoovi pääl inne suurt keväjäst lumõsulamist.
Kaja tütre olli kah säälsaman. Latsi nägodõ päält sai imä arvu, kost tuu lumõmemme tütrekene peri om. Latsõ tunni rõõmu väikust lumõmemmest, miä oll’ külmäkappi käkitü. Näil oll’ aoga uma looming meelestki lännü. Nä sussuti ja kussuti tuud tsillokõist lumõinemist tükk aigu, perän tull’ näil tõisi tegemiisi ja lumõmemme tütrekene läts’ meelest är.
Hummogu olli muro pääl õnnõ hüdsest mäntlinöpsi ja silmä ja ossakõisist naarusuu. Kevväi nakas’ lõppõma ja suvi oll’ tulõman – mis tuust lumõmemmest ja timä latsõst inämb pikält pajata.
Rebäne vaht kassi
Peie aiah lillipindreh hainaga sõta. Aig oll’ üle keskpääva, päiv paistu ja tuul puhksõ tassa. Lamba seivä üle tii nurmõh.
Naabri, nuur abielopaar väiku latsõga, jalotiva küläkeskusõst kodo poolõ. Nä jäiva midägi mu tiiotsa pääl kaema ja naanõ naas’ pildistämä. Lätsi kah kaema.
Nurm om hää suur ja lambidõ süümisjärg oll’ liikunu kavvõlõ. Sääl, koh lamba innembä seivä, olle repän ja mu nuur kass paiupuhmu man. Repän mängse kassilõ umma tsõõrimängo, vahepääl jäi saisma ja pruuvsõ nuhuta vai sis ligembäle hüpätä. Tuupääle kass turtsõ ja lei käpäga. Repän jälki karas’ kavvõmbahe, pidi pausi ja naas’ vahtsõst tiirutama.
Kass naas’ är väsümä, lassõ hinnäst kõrrast madalampa. Repän kaie, et nüüd omgi õigõ aig, ja tekk’ pikä hüppe õkva kassi sälgä. Edesi käve kõik nii kipõlt, et silm õigõhe es seletä. Paistu, et repän saie kassi hambihe, a silmäpilk ildamba pandsõ kass nigu must jutt puhma ja repän tälle perrä. Viimäne asi, miä säält viil kuuldu, olle rebäse haugatus. Täüs suuga tä vast nii häste hellü tetä es saanu.
Kassil oll’ tuust pääväst selge, et lambidõga kuuh nurmõh hiiri püüdä ei saa. Hiirt piät pasma, a lammas joositõlõs. Nii jäigi tä kar’ast maaha ja tuust aost pääle käü kõgõ mukka üteh, nurmõ vai kasvai mõtsa.
A rebäst, kedä muido olle nätä hummogist-õdagist, olõ pääle tuud juhtumist iks inämb trehvänü ka keskpääväl nägemä.
Orassoni Rael-Adiina
Proovimagaminõ
Tuust sai minevä suvi 56 aastakku, ku mu tulõvanõ tull’ edimäst kõrda Võrolõ. Ma es julgu tedä Kubijalõ kodo kutsu. Meil es olõ maja viil valmis, ellimi hoovimajan ja ruumi es olõ nii pall’o ku vaia.
Piitre võtt’ tarõ Tamula võõrastõmajja. Pääväl koosõrdimi Tamula veeren ja Andsumäel ja egäl puul muialgi, a õdagus lätsi ma umma kodo ja timä Tamula majja.
Aasta omma lännü, elo kisk üle poolõ aastasaa Tal’nan elämist jälki juuri mano tagasi. Kubija maja, miä saisõ aastit tühält, sai maaha müüdüs. Võrolõ sai ostõtus kortõr, miä nii liina süämen ku süämen. Aknõ all kunagidsõ Kanepi praosti Rothi maja, miä om viil vanõmb ku Võro mõisamaja, kon nüüd om gümnaasium.
Vahepääl tull’ Piitrel plaan minnä elämä Tamula majja. Et panõmi keskliina kortõri müüki ja kül midägi muud saa kah viil Tal’nan är müvvä. Tamula maja kortõri hind oll’ kõva. Sai iks kaubõldus kah. Umanik ja ehitäjä ütel’, et mi olõmi nigu suumlasõ, tahami 20% hinnast alla saia. Mi tahtsõmi kül õnnõ 10%, a es anta perrä.
Mu sõbranje, kiä eläs jo 30 aastakka Ameerikan, taht kah Eestimaalõ kuulma tulla ja ütel’, et ärku ma nii huupi midägi ostku. Küsse, kas olõ iks proovimagamisõ sääl Tamula majan är tennü. Selet’, et näil Ameerikan lastas vahel inne ostmist nätäl vai rohkõmpki seen ellä.
Ma es saa as’ast arvo. Ütli, et kõik saina mõõdi üle ja vuugivaihõ olõ kah üle kontrolnu, nii hääd kvaliteeti ja kallist parketti ja muud värki olõ-õi muial nännüki. Kai jo, kohe saina sängü panõ ja kohe nulka televussõri. «Kas naabritõga olõt kah tutvas saanu?» küsse sõbranje edesi. Armas aig, midä kõikõ piät tiidmä!
Mu Piitre tahtsõ iks saia kortõrit õnnõ Tamula majja. Ma sis ütli mehele, et Kreutzwaldi uulitsat pite käü nii kõva liiklus ja piäs tõtõst pruuvma, kuis tuu sääl seen tunda and. A mi es tihka inämp umaniku-ehitäjä ja arõndajaga ühendüst võtta, et tuu proovimagaminõ kah är tetä. Päälegi naksi pääle liina sünnüpäävä ettevalmistusõ ja tuud sagimist oll’ muudki.
Üts õdak lätsimi Koidula uulitsat pite Kreutzwaldi uulitsani ja istsõmi sinnä Tamula maja ette pingi pääle. Naksimi müüdä sõitvit autit lugõma. Ku varajadsõs hummogus oll’ noid saanu jo 267, ütli Piitrele: läämi är tarrõ magama!
Nii saigi proovimagaminõ sääl pingi pääl är tettüs. Tuu juhtu õkva Võro liina sünnüpääväl.
Plumanni Kaja-Riina
Reimanni Hildegardi tesehkendüs
Priinime lugu: Ventsel ja Ventsli
Nimel Ventsel om Eestin 225 kandjat. Vannamuudu nimekujul Vänzel om kandjit 17, Väntzel – alla kuvvõ. Nimekujul Ventsli om kandjit 12.
Õdagupoolidsõl Võrumaal eläs kõiki üles loetuidõ kirälike nimekujjõ kandjit ja muiduki kutsutas näid suulidsõlt üttemuudu nimekujuga – Ventsli.
Seo nimi om ka saksa perekunnanimi. 1816. aasta hingõlugõmisõn lövvüs Tal’nan Wentzel(l), Tal’nan ja Võrun Wenzell. Mõisit, kon eestläisile sääne priinimi panti, om üle Eesti 15.
Võrumaa ainukõnõ kotus om Vaabina mõisa. Siin panti Wenzel Hindriku Juhani poigõlõ. Üte poja nimi Jaan Wenzel om ka hingelugõmisõ protokollilõ alla kirutõt, tä oll’ valla kohtumiis. Lisas saiva Ventsli priinime Undrusõ sulanõ Meos ja Matu mõtsavaht Wilhelm ummi perridega. A Urvastõ kerigu personaalraamatidõ nimekuju nakas’ näil olõma Wänzel, mis, nigu nätä, om täämbädseni edesi püsünü.
Sangaste kihlkunna Kuigatsi ja Vaalu mõisan panti priinimi hingelugõmistõ umasütlejä kujul Wenzli. Sangaste keriguraamatin om nimepandmisõst pääle Wenzel. Säält suguvõsast tulõva päämidselt täämbädse ammõtliku nime Ventsli kandja.
Muu seo nime algkodu hingelugõmiisi perrä omma Pidula mõisa Saarõmaal, Vastemõisa Viljandimaal ja tervelt 10 mõisat Eestimaa kubõrmangun: Kirdalu, Tohisoo, Uue-Karjaküla, Valingu ja Ääsmäe Harjumaal, Oisu, Särevere ja Türi-Alliku Järvamaal, Sinalepa Läänemaal ja Porkuni Virumaal. Lisas panti Kautjala mõisan sama tähendüsega Wensel, a tuu nimi arvada omgi kiräpildi Vensel manu jäänü (9 kandjat).
Nime alussõs om saksa edenimi Wenzel, minka alussõs umakõrda õdaguslaavi Venceslav. Tšehhi keelen om seosama nime kuju Václav [vaatslav]. Üts kõgõ kuulsambit Venceslavõ aoluun ollegi Tšehhimaa vürst Václav Pühä 10. aastasaal, saksa muudu Wenzel von Böhmen. Václavi surm oll’ tõistmuudu ku tõisil pühämiihhil. Tä läts lubadust piten uma vele Boleslavi lossi, kuigi tedä hoiatõdi, et Boleslav taht tedä tappa. Külän ollõn tull’gi tapõlus ja ku Boleslavil mõõga käest rabanu ni esi haavata saanu Václav tahtsõ lossi kerikulõ pagõda, pand’ säälne papp täl nõna iin ussõ kinni, nii et Václav kuuli tapõlusõn kerigu ussõ iin.
Wenzel oll’ keskaol ja viil esiki 18. aastasaal edenimi Liivi- ja Eestimaa sakslaisi hulgan. Kas maarahva priinimes panti seo nimi saksa perekunnanime perrä vai oll’ mõnõl nime saajal ka uma edevanemb ristinimega Ventsli? Tuudki ei saa joht võimatus pitä.
Saarõ Evar
Rubriigin kõnõldas perekunnanimmi periolõmisõst ja tähendüsest.
Eesti kõgõ kipõmb kihälidse kasvatusõ oppaja
Võromaalt peri Saua Kristin om hää näüde, kuis har’otaminõ tege meistris. Tuud kõgõ õgvõmban mõttõn. 24aastanõ Võro tütärlats tull’ 2021. aastagal Eesti meistris kergejõustikun 200 miitre joosun. Samal aastagal sai tä neli hõpõmedälit Eesti meistrivõistluisil.
Kristini meistris har’otaminõ nakas’ pääle Parksepä keskkoolin, ku kihälidse kasvatusõ oppaja Hüti Sirje pakk’ 2. klassin vällä, et tä võisi tulla Võro spordikuuli kergejõustigutrenni. Trenni tetti mitu kõrda nädälin, nii kavvõlõ- ja korgõlõhüppämist ku ka sprinti, pikämaa- ja tõkkõjuuskmist.
Kipõstõ sai selges, et Kristini kõgõ kõvõmb ala om sprint, ja tuu pääle naati ka õkva inämb rõhku pandma. Tä käve Parksepa keskkooli iist võistlõman nii maakundliidsil võistluisil ku ka üleriigilidsel TV 10 Olümpiastarti sar’an ni 2012. aastagal võit’ üleriigilidsel võistlusõl kuldmedäli 60 miitre joosun. Edimäne Eesti meistri tiitli tull’ 2013. aastagal 100 meetri joosun.
2014. aastagal lõpõt’ Kristin põhikooli ni gümnaasiumiaastidõ joosul jäi trenn taadõpoolõ. Päätähtsä oll’ opminõ. A sport oll’ sõski hingen ja tä alost’ opmist Tarto Ülikooli kihäkultuuri eriala pääl. Tõsõl opiaastagal sai timäst ka kihälidse kasvatusõ oppaja Melliste koolin.
Tuusama aastaga märdikuun otsust’ Kristin alosta vahtsõst kergejõustigutrenni ja võtta tsihis iks sprindi. Poolõ aastaga peräst, 2019. aastaga suvõl, võitsõ tä Eesti meistrivõistluisil uma edimädse medäli: hõpõ (100 m) ja pronksi (200 m) Võro Lõunalõvi spordiklubi kuunsaisun. Tuu andsõ tälle joudu viil inämb trenni tetä.
Kuna Kristinil oll’ tahtminõ saia kihäkultuuri erialal magistrikraat, oll’ täl neli aastakka kimmäs rutiin: kuul, tüü ja trenn. Muiõ tegemiisi jaos aigu väega es jakku, selle et trenniga tull’ üten ka pall’o võistluisi kõgõn Baltikumin. 2021. aastagal sai tä Balti meistrivõistluisil kolm medälit: kats hõpõt ja üte pronksi.
A tuu olõ õs aasta tipp. 2021. aastaga suvõl võistõl’ Kristin Eesti iist kergejõustigu Õuruupa võistkundliidsil meistrivõistluisil Rumeeniän katõl alal: naisi 200 miitre joosun ja naisi 4 x 100 miitre joosun, kon tä oll’ üten Käärti Karolini, Suumanni Diana ni Verlini Kreetega.
Samal aastagal juussõ tä ka uma parhilladsõ rekordi: 200 miitret aoga 23,90 sekondit. Tuu aoga om Saua Kristin Eesti Kergejõustiguliidu edetabõlin läbi aigõ viiendä kotussõ pääl. 100 miitre joosun om timä rekord 11,81 sekondit. Kristini kõgõ suurõmba plaani omma köüdedü suurvõistluisi normõga, näütüses taht tä saia 2024. aastagal Pariisi olümpiamängele.
Seo aasta keväjä oll’ Kristin kuun uma treeningrühmä liikmõga üle katõ nädäli Portugalin laagrin. Noorõ tei päävän kats kõrda trenni. «Suvõ algusõn näütsi trennisüstemi, et vorm om väega hää. Kah’os pidi ma jätmä 2022. aastaga vaihõlõ vigahusõ peräst,» ütles tä.
Timahava lõpõt’ Kristin Tarto Ülikooli ja sai kätte magistrikraadi. Sügüsest om täl plaan trenni ja kihälidse kasvatusõ oppaja tüüd kah edesi tetä. Sammamuudu and tä Melliste kooli latsilõ kergejõustigutsõõri tunnõ. Säält võiva jo tulla vahtsõ Eesti meistri kas sprindin vai sõs hoobis mõnõ muu ala pääl.
Luigõ Helery
Saua Kristin 2021. aastal Balti meistrivõistluisil Valmieran.
Põrknaklubi juhatas maatöie mano
Kündjä küläseldsi mano luudu Põrknaklubi om umma nimme väärt, selle et ku leheluu tegijä külämaja mano jõud, omma paar klubi liigõt noorõ põrkna süümisega õkva päälside mano jõudnu. Ilm om illos ja tujo om kõigil hää.
Küläseldsi iistvõtja ja Põrknaklubi kõnnõisik Kuusiku Helgi tege jutuotsa õkva valla. Selts om olnu pikkä aigu hoolõn kogokunna inemiisi ütenhaardmisõga, a ütel pääväl küssevä latsõ, mille om kõgõ tsihtrühm vanõmba, a näile eräle ei olõ üttegi ettevõtmist. Säält sündü vanõmbil Põrknaklubi luumisõ mõtõ. Klubi juhtlausõs sai «Maal elämise kunst» ja tsihis opada latsilõ, miä luudusõn aasta joosul sünnüs ja kuis süük aiast ja nurmõst lavva pääle jõud. Põlitsõl põllupidäjäl om või-olla rassõ usku, a noorõmbal põlvõl om tõnõkõrd keerolinõ põrknapäälsil ja tillil kah vaiht tetä.
«Kõigil perril ei olõ inämb pindremaad, esiki maalatsõ nakkasõ maatöiest võõrduma,» pand Helgi täämbädse päävä saisu sõnno sisse. Keväjä tull’ kotusõpääline põllu- ja põllumassinidõ pidäjä appi ja avit’ Kündjä küläseldsi maja taadõ pindremaa tetä. Põrknaklubilidsõ saiva teedä ja kaia, mis ja kuis keldri ja külmäkapi täütmises maaha pandas. Muiõ tegemiisi siän käüti uudistaman, määndse omma uibu ja tõisi viläpuiõ häitsme: Eesti Vabariigi 100. hällüpäävä puhul tetti Kündjä küläseldsi maja taadõ jo saa viläpuuga aid.
Esiki talvõl ei lää Põrknaklubi lakja. «Talvõl omma uma rõõmu ja kaemist väärt as’a. Kõik puuliigi omma jo ummamuudu: näil om uma kruun, midä näge häste õkva sis, ku lehti külen ei olõ,» ütles Kuusiku Helgi kimmä tahtmisõga avita latsil egäl aastaaol luudusõst parõmbalõ arvo saia. Kaiõn ja kumbatõn ja miä viil väega tähtsä – lõhnu nuhutõn.
Keväjä tettü põllu pääl kasusõ nüüd põrkna, sibula, verevä peedi, kardohka, maas’ka… Kõik aiakraam om joba parajalõ lihhav. Kuis latsil kitskmine läts’? Kuusiku Helgi sõnno perrä es lää väega häste: üten hainaga tükse ka külvet kraam vällä tulõma. «A kül seo aig viil tulõ, ku mi seo tüüga kah nakkama saami,» hoit Helgi luutuisi korgõl.
Kuusiku Helgi üten kõgõ põrknahimolidsõmbidõ latsiga virkse vaihõl. Kavvõmbal kaeja võtva viil huugu. Kabuna Kaile pilt
«Seo om mu lemmikkotus,» ütles Põrknaklubi Sandra seldsimaja-tagodsõ pindremaa kotsilõ. Kõrras paistus, et tä tege vast nall’a, a ku edesi kõnõlda, lätt tuu tundminõ üle. Küsümüse pääle, miä teile klubi tüüst seeni miilde om jäänü, ütles Mario põrknast haugatõn, et timäle miildü võiulillikrantsi tetä. Tulõ vällä, et mõnõlõgi oll’ tuu edimäne kõrd sääne asi valmis poimi. Lisette and teedä, et tälle miildüs kardohkavõtminõ. Tuu tähendäs sis, et timä korgõ hetke pindremaal omma viil iin.
Lõpus panõmi virkside veeren käe kah külge. Latsõ otsva parra suurusõga põrknit ja Helgi näütäs, kuis näid tulõ vällä tõmmada: iks nii, et lõngutat veidükese siiä-sinnä ja sis kaksat. Põrknas käen, pühitäs tuu haina pääl mullast puhtas. Ja ragistamisõs lättki. Makõ omma neo noorõ põrkna kül. Helgi kitt, et õkva nii om latsi jaos õigõ ja hää: nuu mõnõ põrkna külge jäänu mullateräkese andva süüjäle maajõudu, miä avitas tõvõkimmüst nõsta.
Ooda, a mille klubi säändse nime sai? Tuuperäst, et latsõ omma klubin mitmõn vannusõn ja pikkusõn, a põrknas põllu pääl või kah olla esi suurusõn – olõnõs, kuis kasumisõs ruumi jääs.
Egäl juhul lätt Põrknaklubi huuga edesi. Pia om iin rabamatk, et kaia umalt pindremaalt kavvõmbalõ. Edesi uutva roho- ja maiguhaina üleslöüdmist. Sügüse kokatas umakasvatõdust kraamist kimmäle midägi hääd. No ja pikä plaani omma kah, tulõvas aastas: näütüses mutukidõ ja tsirkõga tutvas saia.
Kiä taht Põrknaklubi tegemiisist inämb teedä saia, tuul mass kaia Porgandiklubi postituisi Instagramin.
Kabuna Kaile
Kiri Võrolt. Tamula madohuss
Hariligult om Tamula rannan rahulinõ olõminõ: latsõ mängvä, tsolistasõ ja kiuhkva, suurt muud ei sünnü.
Umõtõ midägi, miä kõdit’ närve, kõgõ lämmämbide päivi aigu tan juhtu. Ruu seest tull’ vällä kõgõ ehtsämb madohuss, nigu üts nuur inemine tedä nimmas’.
Ku lähembäst kai, sai selges, et tego om nastikuga. Huss oll’ võtnu tsihi ujjo müüdä rannaviirt. Ku suvitaja poolõ meetri pikkust hussi näivä, naksi nä tedä õkva pildistämä ja üles võtma. Nastik tahtsõ mito kõrda viist vällä liiva pääle tulla, a iks jäi mõni kõva helüga inemine tälle ette.
Peräkõrd löüdse huss üte tühä kotussõ ja nakas’ Kreutzwaldi pargi poolõ ruumama. Täl tull’ üle tii kah minnä, a õnnõs oll’ säändsid inemiisi, kiä astsõva timäga üten ja pandsõva tõisilõ süäme pääle, et nä hussilõ pääle ei astus ja ei sõidas.
Mul oll’ põnnõv kaia, kuis inemise reagiirvä ja kõrraga uma telefoni perrä haardva. Jo sai huss sotsiaalmeediän tuu päävä naglas. Seo om jo uhkõ pilt, midä sinnä üles panda.
Ku sääne madohuss uutmalda su tii pääle juhtus, sis ei tulõ vast õkva miildegi, määne om nastik ja määne rästik. Tuuperäst nimma är, et nastik om hariligult hahka vai pruuni värmi ja kukru pääl om täl kats kõllast lapikõist. Nastik kasus kooni 150 cm pikkudsõs.
Ku tedä määnegi hädä ähvärdäs, sis või tä pikäs aos vii ala minnä, ja ku täl maad pite är paeda ei õnnistu, sis tä tege, et om koolnu vai aja haisvat nõrõt vällä. Nastik om pelgäjä huss: täl omma kül hamba, a tä haukas inemist väega harva, ja timä purõminõ om ilmsüüldä. Nastik või inemist õnnõ pääga lüvvä. Parhilla om aig, ku nastikul sünnüse puja. Väiku perrätulõja omma 15 cm pikä.
Luudus om nii kirriv ja mitmõsugumanõ. Ku meile taad jupikaupa ilmutõdas, sis mi sutami süvembäle kah kaia. Eläjäaian, kon om pall’o eläjit, tulõ väsümine kaemisõst küländ kipõstõ pääle. Tamula vanakõnõ võissi tuvva võrokõisilõ säändse haridusprogrammi, et egä päiv näüdätäs järve veeren ütte eläjät, luuduslist hingelist, kedä om sis aigu süvembält kaia ja uuri.
Lumiste Kati
Kiränik Lumiste Kati and värskit mõttit, kuimuudu egäpääväello vaeldust löüdä ja märgotas tuust, miä parasjago süäme pääl.
Joonasõ Inno: kõik mi olõmi lavastaja – vähämbält uma elo lavastaja
Perimüstandsu festivali aigu tull’ Tal’na võrokõisi selts Võrolõ näütemängoga, ja muidoki võrokeelidse näütemängoga. Lavalõ avit’ seo säädi inneskine võrokõnõ JOONASÕ INNO, kinkal om hulga aoviidüssit ja ammõtit, a kümnes ei olõ siski nälg, om hoobis tegemise rõõm.
* * *
Avitit Tal’na võrokõisi seltsil lava pääle tuvva võrokeelidse näütemängo, Kauksi Ülle «Kolm hinnapakmist». Olõt Võro liinan üles kasunu ja varramba sünnüliinan tiatrikunstiga kokko puttunu. Avida miilde tulõta, kuis seo oll’, midä sa tan teit.
Tõtõstõ, üle pikä ao astsõ ma ildaaigu ütel hainakuu pääväl Võro Kandlõ tagaussõst sisse ja lätsi lava pääle. Mi tiatritrupi etendüs «Kolm hinnapakmist» jõudsõ Kandlõhe. Seo hõng, seo imeline saal, armsa inemise, vahtsõ garderoobi… Mu seen heränesi nii tukõv mälehtüs, et istsõ laval tooli pääle ja rõõmupisara tulli silmä. Ma olli tan tagasi! Olli seod väega uutnu.
Ma olõ tenolik, et olõ sündünü Võrol ja saanu üten tetä pall’odõn kultuuriettevõtmiisin. Neo omma väärtüslidse läbielämise. Esieränis korgõlt hinda tüüd Võro nuuritiatriga. Seo oll’ mu hindä nuurusõaig kah. Eesti Vabariik oll’ vahtsõst luudu, ja kõik vahtsõnõ om jo põnnõv. Nuuritiatri oll’ Võrol asi, miä liigut’ vaimsõlt noid, kiä sääl üten teivä, ja pumbas’ vahtsõt muudu lavanägemüisiga tasadsõ väikuliina veresuuni sisse energiät. Mõnikõrd oll’ meil kogoni kats esietendüst, selle et ütele es mahu kõik huvilidsõ ja avvustaja är. Seo oll’ egäl juhul märk, et meid oll’ vaia.
Mu jaos oll’ tüü nuuritiatriga hindä teostegemise, pruuvmisõ ja opmisõ kotus. Ma olõ tenolik, et sutsõ seodsamma pakku ka pall’odõlõ nuurilõ. Seo oll’ suur rõõm, et saimi näütlemise kaudu võromaalaisilõ midägi üteldä.
Tii kumardusõ tuu ao kimmile nuurilõ: Mureli Hiljele, Tubina Taagolõ, Mäeotsa Ainilõ. Ja tõisilõ kah, kelle jaos nuuritiatri oll’ tiatritii alostus. Tuud mi jo väega tahtsõmi, et kiäki ka suurõlõ lavalõ edesi linnanu.
Kas olõt vaihõpääl kah tiatriga tegemist tennü vai oll’ seo üle hulga ao unõhtõdu mano tagasi tulõminõ?
Hää küsümüs. Elo om esi kah üts suur etendüs, ja esi mi tuud lavastami. Kõrd mängimi monotükkü, kõrd juhatami suuri seebioopõriid.
Ma ei olõ kunagi tiatrist vallalõ lasknu. Mi perre suur kirg om tiatrin kävvü. Või esiki üteldä, et seo om meile tõnõ hingämine.
Kuis sa võrokõisi seltsiga kokko sait? Määndse omma su varatsõmba kokkoputmisõ võro keelega?
Lavastajatüüs võrokõisi seltsiga läts’ lõpus sis, ku seldsi iistvõtja Müürsepä Külli oll’ kats aastat käünü ja nuianu, et kunas ma lavastama tulõ. A no ma iks väega tahtsõ seod esi kah. Lihtsäle olõ väega aktiivsõ eloviiega ja pall’o muuga köüdet ja peris pall’o ka Eestist kavvõmbal. Oll’ iks väiku hirm, kas saami ao poolõst nakkama. A võrokõsõ hoitva kokko ja ma tundsõ suurt tukõ.
Tal’na võrokõisi selts on kimmäs kamp inemiisi. Ma olõ pall’o mõtõlnu, et sääl võissi olla ka uma nuuriselts. Mi olõmi toimõndama joba küländ vana. Kuigi piässi ka nuuri sinnä meelütämä. Nigu nätä, mul ei olõ ütskõik ja vahtsõ mõttõ joba tsiirotasõ pään.
Võrokõisi seldsi näütemängutrupi tetä tahtmisõ rõõm nakkas külge. Ku ma olli päält mõnõ koolitusõ vai tihtsä tüüpäävä lõppu väega väsünü, sis õdagunõ tiatripruuv nõstsõ iks mu tujo ja energiä korgõlõ. Looda, et sutsõ näile umalt puult kah liikmisõ ja tetä tahtmisõ rõõmu pakku. Sai arvu, et näil oll’ minno vaia ja mul näid kah. Tugõsimi mõlõmba ütstõist.
Nal’aga poolõs, ku nä minno vällä kannatasõ, sis mul om vahtsõnõ ja suurõmb ettevõtminõ vällä pakku. Kaemi, mis saa. Iks võro keelen.
Kõnõlõt, et olõt köüdet pall’odõ ettevõtmiisiga. Midä sa ütlet, ku küstäs näütüses ammõdi kotsilõ?
Egä kõrd, ku ma piä mõnõ konvõrendsi jaos hindä kotsilõ midägi kirotama, tahas ma üteldä, et olõ inemine. Kuulsust ei olõ ma kunagi tahtnu, a mullõ miildüs väega inemiisiga läbi kävvü. Olla inemine inemiisi siän.
Mu põhitüü om koolitaminõ organisatsioonipsükoloogia valdkunnan. Seo ala läävä tülüolokõrra ja kuis noidõ seen toimõ tulla, stress, motivatsioon, hindä masma pandminõ jne. Inemise hindä üllenpidämine om timä toimõtulõgi ja edenemise päämine mõotaja. Ma kõnõlõ naist asjust koolituisil ja seminäärel ja käü ku miiskunnakoolitaja ettevõttin nõvvu andman. Ja säändsen koolitaja ja nõvvuandja tüün lätt kah lavastaja-mõistmiisi vaia.
Pääle tuu olõ ma Eesti floristigakooli direktri. Seon koolin opp aastan 100 inemise ümbre esi oppajidõ käe all floristis. Floristitüün avida kõrralda riikevaihõliidsi võistluisi ja käü läbi floristõga üle ilma. Säemi kokko lille ja show’sit.
Et umma miilt lahuta, tii ma mi perre reisifirman rühmäjuhi ja giidi tüüd. Nii saa kävvü pall’odõn miiliköütvin maiõn. Sääl omma esihindäst kah lavastajatüüs hää mõttidõ ja olokõrdo kogumisõ paiga. Inemiisi esisugumanõ olõminõ and hulga mõttit.
Reisihimolinõ Joonasõ Inno Austrian matkaman.
Floristina om sinno nätä olnu ka ETV «Terevisiooni» saatõ tiimin. Kas seo kuuntüü lätt edesi?
Teletüü and hää kooli, kuis esinedä, kuis istu ja astu, kuis kõnõlda. Telepurgin om kõik sada kõrda suurõmb, tuuperäst om seo hää näütlejämeisterlikkusõ lihvmise kotus. Nii et ka seon tüün olõ tiatrikunstiga köüdet. Kõik mi kasvõga toimõndamisõ läävä telekakaejidõ rõõmus edesi.
Ku olõt nii pall’o ilman ümbre käünü, sis mass su käest nõvvo küssü. Kohe sa soovitat mul minnä, ku mul om pall’o rahha, ja vastapite, mul om maru veidü rahha, a rännädä tahas iks?
Raha või tõtõst anda vabahusõ tetä rohkõmb valikiid. Saman saa väega väiku rahaga ümbre ilma reisi är tetä. Ma soovita sul kimmäle minnä Aasialõ. Tai ja Kambodþa omma maa, miä minno lummasõ. Esieränis budistlik filosoofia. Pall’o inemise uutva aasta aigu, et tulla mukka jäl reisile ja saia kokko munkõga. Püvvä kõgõ näüdädä reisiseltskunnalõ kotussit, kohe turistõ nal’alt ei viiä. Kaemi nii-üteldä nuka taadõ.
Paradiis ookeanin om Madeira saar. Sääl om luudus nii illos, et lihtsäle ei olõ võimalik jättä sinnä minemäldä. Kiä taht paradiisin är kävvü, sis tuu om võimalik õkva nüüd oktoobrin. Mi lindami.
Kuis sa esi kõgõ parõmbalõ puhkat? Kas Võromaa kah puhkusõplaanõ sisse mahus?
Ma puhka kõgõ parõmbalõ uman koton uma kõgõ kallimba ja armsamba inemise Anneliga. Olõmi loonu Tal’na lähküle mõtsa sisse väega armsa kodo. Mu jaos kõgõ parõmba hummogu omma sis, ku saa istu koton, juvva kohvi ja kaia aknõst aida, puid, mõtsa, ülepää luudust. Istu, mõtlõ ja mu mõttõ saava selgembäs.
A Võromaa om mu jaos kõgõ ilosamb kotus ilma pääl. Või astu sirgõ säläga rahva ette ja üteldä kõva, julgõ helüga: «Oh, Võromaa, oh, Võromaa, nii illos olõt sa.»
Küsse Kabuna Kaile