Kahr katõ pujaga
Ma kuuli raadiost, et kahrujahtminõ nakas pääle. Mi mõtsa omma kahrõ täüs ni pääle jahimiihi läävä tõõsõki mõtsa. Ja kõik tahtva kahru uma telehvoniga pildi pääle saia. Mõni ull’ taht viil kahruga selhvit kah tetä. Inämb ei pelgä inemise kedägi.
Ku ma lats olli, sõs mu esäl oll’ uma knihv, kuimuudu hirmuta noid seeneliidsi ja mar’aliidsi, kiä ummi pangõga õkva tarõ taadõ tulliva. Tä läts’ juttu ajama ja nimmas’ jutu seeh, et eelä oll’ tah kõndnu kahr katõ pujaga. No sõs nakas’ kõikil mar’aliidsil kipõ kodo minnä. Täämbädsel aol avitas mõistust päähä tuvva vast tuu, ku kirotat Mol’ovihku, et kahr sei mõtsah üte seenelidse är. Mol’ovihku jo uskva kõik ja vast mõnigi nakkas uma elo peräst pelgämä.