Tark opis tõisi vikust, a ull’ tege viku iks vahtsõst ja vahtsõst mano
Ültäs, et üts ull’ jõud rohkõmp küssü ku sada tarka vasta kosta. A kiä tuu tark ütlejä, hindaja vai arvaja om, et või tõõsõ kotsilõ üldä, et tuu om ull’?
Om jo muinasjutõh küländ säändsit noorõmbit velli, kedä kats vanõmbat velle pidävä ullis. No esihinnäst pidäva nä sis iks targas vai arvasõ, et omma targa.
A kiä noidõ juttõ lõpus õnnõ löüd? Iks tuu kõgõ noorõmp ja ullikõnõ, kats targõmbat jääse hoobis tühju kässiga. Hää om, ku tuu noorõmp noilõ tarkulõ ülekohtu andis and. And andis kõik tuu kur’a ja halva, miä nuu tõõsõ suurõ naaruga omma aastit tälle tennü. Targa omma äkki millegiperäst pikä nõnaga ja pallõsõ pikä käega hindäle kah midägi, et elo seeh püsüsi.
Kiä nüüd sis ull’ om vai oll’? Ei taha üldä, et vanõmba vele olliva ulli, a ei tohesi noorõmbat kah ullis pitä. Täl läts’ jo lõpus häste, nigu olõs olnu timä periselt kõgõ targõmb.
Parõmbalõ vai halvõmbalõ tiidäs hääd ütelüst, et pümme viit mõtsa, a mis sa ulliga tiit. Jo sis tahetas selges tetä, et ku kiäki om iks peris lämmä pääga, sis tuust om maru rassõ vallalõ saia. Tä tege su elo nii kipõs, ikõ vai naara, a midagi tetä ei mõista. A kuiki tä om ull’, peris mol’o, om tä iks elävä hingega inemine, piät kuiki taaga nakkama saama. Ja kas iks om periselt peris ull’? Kas täl om tervüsel midägi vika vai om lihtsäle rahvas uma tiidmise perrä paika pandnu, et üts vai tõõnõ om ull’.
Siin om suur vaih. Ku iks opnu tohtri om uma tarkusõga kellegi ullis tunnistanu, sis tulõ leppü. A ku üts nakkas lihtsäle tõist ullis pidamä, sis om midägi muud. Sis tulõs luuta, et targõmp and perrä ja lätt ulli mant minemä. Ku ei lää, sis om tä sama ull’ ku tuu tõõnõ.
Või olla, et tuu ullis peetü lätt esi lihtsäle minemä, jätt targa sis arvama, et tuu omgi esi maru tark. Kuiki periselt om tuu tark hoobis ullist, kiä perrä jätse, viil ullimp.
Tark opis tõisi vikust, a ull’ tege noid esi, iks vahtsõst ja vahtsõst. Sis olt külh vist iks peris ull’, ku vahtsõst tiit. Targa pääga tiit ull’usi. Ku umist vikust opit, sis saa ull’us tarkusõs ja elo parõmbas.
A tiidä om ütelüs ja laulusõna, et inemine opis kogo elo, a koolõs iks maaha ullina, ullina, koolõs iks är ullina. Säändse ütelüse pääle ajat käe lakja ja raputat pääd, mis pulkõ maru täüs. No kost sis lätt tuu piir tarkusõ ja ull’usõ vahel? Kuna ull’us otsa saa?
Piir lätt iks katõ inemise vahelt. Ega kiäki hinnast ütsindä ullis ei piä. Vai sammamuudu paistu-i vällä, et kiäki om tark, ku kellegagi kõrvuisi kaia ei olõ. A kumb noist tuu ull’ ja kumb tuu tark om? Ku nä omma mõistligu, sis ei olõki vaia piiri tõmmada, mõlõmba omma mõistusõga, mõlõmba targa. Ja periselt om hummok õdakust targõmp.
Hillepi Einar,
pääliina võrokõnõ