Parm tsuskas: hirm IKEA iin
Nal’apildiga tsuskas ütiskunda mõnõst hellembäst kotussõst
Rõugõ Rebäse külä miis Varustini Andres, tunnõt ka nimõga Parm.
Muda Mari pajatus
Pallõ, sõs andas
Ma kuuli raadiost, et nätäl tagasi suurõl neläpääväl loeti üle Eestimaa issameiet. Timahava saa 500 aastat tuust, ku issameie palvõ edimäst kõrda eesti keeleh üles kirotõdi. Ütidse palvõ lugõmisõga kutsuti inemiisi mõtlõma rohkõmb Eestimaal rahu hoitmisõ pääle.
Kiä ei usu, et jummal saa avita, sõs täämbä säidsekümend viis aastat tagasi sündü NATO. Lehekuuh saa katskümend aastat täüs tuust pääväst, ku Eesti sinnä liitu võeti. Kedä kaitsva linnugi, kedä valgõ habõmõga vanamiis. Parhilla, ku ma kirota, ei tiiä mi ette, mis hummõn või sündüdä. Ütskõik, kedä vai midä sa usut, alandlikku miilt ja mõnd palvõt olõ-i kunagi ülearvo.
Tossu Tilda pajatus
Puudumisõ paprõ
Seo lugu juhtu minevä aastasaa keskpaigan. Mu imä oll’ koolitiinjä. Ku lats haigusõ peräst koolist kodo jäi, pidi vanõmb kinnütüspaprõ kirotama. Noid kirotõdi hulga, selle et tuul aol liiku pall’o haiguisi.
Üts kevväi andsõ oppaja imäle suurõ kaustatävve vanno puudumispaprit ja kässe nuu kooliahon är palota. Latsõ, kelle kotsilõ nuu käve, olli joba kooli lõpõtanu. Imä kai, et ei nakka noid kooliahjo viskama ja tõi paprõ meile kodo.
Loimi sõsaraga sis koton kinnütüisi. Inämbüisi olli nuu väega igävä: latsõl kõrv haigõ vai pää valut’. Säändse paprõ es ütle meile midägi. Mõni oll’ kirotanu pikält ja hoobis millestki muust, a nuu es vii kah kohegi. Üts asi naas’ külh silmä: mitmõl latsõvanõmbal es olõ õigõkiri väega hää.
Nii saigi mi tähelepandmisõ papõr, kohe latsõvanõmb oll’ kirotanu, et latsõl om «zitt vetel». Arotimi tuud sõsaraga pikembält. Ma, nõnatark, ütli, et «vetel» tähendäs viikogodõ pääl. A sõsar, kuigi oll’ must tsipa noorõmb, tundsõ ello parõmbalõ. Tä uursõ ja uursõ tuud papõrd ja kostsõ: «Seo latsõvanõmb om saksa tähe selges opnu.»
Piitrüs-bussijuht
Seo lugu juhtu minevä aasta 6. urbõkuu pääväl. Tahtsõ imäpuulsõ vanaimä surma-aastapäävä puhul kõrra Verska kalmuaiah kävvü. Olli õkva hummogudsõ Sabõrna-Põlva bussiga maakunnakeskustõ jõudnu. Astsõ tõsõ bussi pääle, mis pidi minno üle Räpinä Verskahe viimä, ku näie bussiroolih tutvat nal’ahambast juhti. Tiidse jo varrambast, et timäga või võro ni seto keeleh kah kõnõlda. Lätsi viimätsenä pääle ja küsse umah keeleh: «Verskahe pallõsi.» Bussi-vidosnik vasta: «Mes sennä?». Ja ma jälki: «Kalmistulõ.» Ni lõvvapoolik mullõ: «Varra viil! Inne piät siin ilman viil vaiva nägemä!»
Tuu pääle naas’ bussitäüs rahvast kõvastõ naarma, sohvri ja ma kah.
Hoobi Indrek
Aprillinali
Ellimi maal. Meil oll’ väikokõnõ majakõnõ, kohe mahtu nii inemise ku eläjä. Egälütel iks uma ruum, a muido oll’ kõik käe-jala man.
Päiv tsilgut’ jo kaartõviiri, kohe ilmahtuma pikä iätsilga kasvi. Mi sõsaraga tõimi noid tarrõ ja laksõmi. Ollegi joba urbõkuu viimäne päiv.
Esä säädse hinnäst sõbra sünnüpääväle minekis. Sälgä pandsõ kruudilidsõ triiksärgi ja jalga kalifeepüksi. Nuu olli säändse püksi, et ülevält lagja ja seere lätsi kitsas. Ümbre jala mähkse pehme villadsõ jalaräti. Ma iks kõgõ mõtli, kuis esä naid rätte mõist nii mähki, et nä hõõrdma ei nakka. Noidõ otsa tõmmas’ kirsavoi, kohe hää kitsit siiri toppi. Särgi pääle käve viil puhvaika, mis olle nigu vatti täüs ja väega lämmi.
Esä läts’ minemä ja lubasi imäle, et tä tulõ iks üüses kodo. Ku mi sõsaraga magama lätsimi, jäi imä raamatut lugõma ja essä uutma. Hummoku üles tullõn es olõ viil esä kodo tulnu. Imäle tuu muidoki es miildü, et esä hinnäst üüses sünnüpääväle unõht’.
Et oll’ edimäne mahlakuu, sis tull’ imäl hää mõtõ esäle tagasi tetä.
Väläussõ man oll’ var’oalonõ, kon lehmähainu hoiti. Imä käkse sinnä hainu sisse üte vana kaska nii, et õnnõ alomanõ viir vällä paistu, ja kaska veere ala tsusas’ vana vildi.
Lõunas tullegi esä kodo. Mi ussõ pääle kaema, mis saa. Esä silmäs’ toda hainu sehen magavat miist ja läts’ väega kur’as. Ütel’ imäle: «Ma olõ üte üü kotost är ja sul joba armukõnõ asõmõl.» Võtsõ sis jalast kinni ja sikut’, a peio jäie õnnõ tühi vilt.
Mi hõigimi «aprill» ja naarimi kõvva.
Esä oll’ viil tükk aigu pahanu. A peräst heldü är ja naarsõ esi kah. Ütel’, et säänest hullu aprilinall’a ei olõ tälle viil kunagi tettü. Läts’ kõrras vällä ja tull’ ilosidõ urvauti-ossõga tarrõ tagasi. Sis läts’ imä mano, kallist’ kõvva, and’ ossa ja pallõl’ andis.
Urmi Aili
Nal’asoonõ läbipruumminõ
Elli mõnda aigo kodokotsist kavvõmbal. Suvõl olli koton käümän ja lätsi vanalõ naabrinaasõlõ, kinka häste läbi saimi, kah küllä. Ellimi jo üten majan. A tuud ma es tiiä, et tälle oll’ vahepääl üts silmärõõm tekkünü.
Tuu silmärõõm trehväs’ täl küläh olõma ja ma sai kipõlt arvo, et tuu es olõ häste valitu aig küllä minnä. Naabrinaanõ tutvust’ silmärõõmulõ minno ja minolõ tedä. Vaihtimi viil paar sündsät sõnna ja ma tulli är, et külh peräst trehvämi ja lobrotami juttu.
Päiv läts’. Õdagu isti ma väläh majaussõ kõrval pingi pääl. Veitü ao peräst kuuli, ku naabrinaanõ tull’ uma silmärõõmuga trepist alla ja kõnõliva umavaihõl. Teemas oll’ lihaküdsämine aiamaal. Miis küsse, kost tulõalostust saa. Naanõ ütel’, et vet puukuurist tulõ võtta.
Kalidori nukah saisõ vana luvvakands. Miis näkk’ tuud ja näüdäs’ käega, et no vot seo võtamigi tulõalostusõs, et seo kääse väega häste. Sis näkk’ tä minno sääl ussõ kõrval istman, noogut’ ilmatuma lukupidäväle ja ütel’: «Oi, andkõ andis, ma es tiiä, et ti uma sõidumassina taaha olõti parknu.»
Ma es mõista tuu pääle muud tetä ku kulmõ kergütä. Julgõ miis, mõtli ma, kontvõõralõ naistõrahvalõ midägi säänest üldä. Naabrinaanõ oll’ kah ähmi täüs. Mehel hindäl oll’ nägo lajan naarun. Ma vahtsõ kah tälle otsa ja naar tükse vägüsi pääle. Hää nali oll’ jo!
Mitu aigu ildampa sai naabrinaasõ käest teedä, et tuul mehel ollõvgi sääne ummamuudu viis inemiisi nal’asuunt proomilõ panda ja mitu vanna tutvat ollõv säändside ütlemiisi pääle iks väega är pahanu. A nuu, kes katsõ läbi teevä, omma sama häste ku igävädse sõbra. Mi külh viimätsel aol harva trehvämi, a ku trehvämi, sis saa iks lõmpsjuttu aetus.
Õkva Margit
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
Priinime lugu: Pähn
Seod nimme kand Eestin 260 inemist. Panti taa katõntõistkümnen Võrumaa mõisan ja mitte kongi muial.
1809. aastagal panti Pähn mitmalõ perrele Põlgastõ mõisan Kanepin, muu hulgan Tõlli (Telli) talun. Taheva mõisan Harglõn panti seo nimi Lauri talust peri rahvalõ, hingelugõmistõ kirutõdi Pechm. Saru mõisa Andrusõl panti Pächn. Põlva kihlkunnan oll’ suurõmb nime saajidõ hulk Väimälä mõisan, hingelugõmistõ kirutõdi sääl kah m-iga Pähm. Väimälä Raistõ külä Pähnä elli 1826 muu hulgan Hindo talun ja elässe õkva piirinaabri Tsiaräbo talun täämbädseni. Üts Pähnä nime saanu pere oll’ ka Tilsi mõisast.
Rõugõ kihlkunnan olli Pähnä nime saaja peri viiest mõisast: Pindi, Vahtsõ-Nursi, Sännä, Viitinä ja Rogosi. Sännän nime saaja ellivä Kurvitsal, Nursi uma Nilbõ külä Väsli talun. Viitinän olli nä peri Mõõlult, a ellivä 1826 Jugul. Kuvvõs kotus Rõugõn oll’ Vahtsõ-Kasaritsa, kon panti kah Pähn, hingelugõmistõ kirutõdi küll Paech [päh], a tuu nimi es lääki edesi, kuuli varsti vällä.
Vahtsõliina kihlkunnan panti Pähn Orava mõisa Haan’kasõ ja Kliima külän.
Räpinä kihlkunnan elli kah joba terve 19. aastagasaa joosul Pähnä-nimeliidsi, a paistus, et nä omma Põlgastõst tulnu Tõlli Jaani Juhani ehk Pähnä Juhani perrätulõja.
Sõmmõrpalu mõisan Urvastõn panti priinimi Pähna, hingelugõmisõn 1834 Pähnä. Nimel Pähna om no 20 kandjat ja seod nimme oll’ ildaaigu ka Sõmmõrpalun alalõ. Osa nime kandjist näütüses Hiiumaal võiva olla ka ümbre muutunu nime Pähn perijä.
Ütengi paigan, kon Pähn priinimes panti, olõ-i kirän varatsõmbat lisanimme samast sõnast. Tuuperäst tulõ üteldä, et puunimetüs pähn oll’ priinimes populaarnõ. Pühä puu jo õks. Taad sõnna tunti õnnõ Võrumaal, Lõuna-Tartumaal ja Helmen. Sõnna lõhmus tunti laembalt, sõna pärn om põh’aeesti keele uma. Meil nimmati taad puud pähnäs tüüpilidselt sõs, ku puu oll’ vana, säält inämb niist viisõ jaos kakku saa es, a sai pähnähäiermit. «Noorõst pääst oll’ lõhmus, vanast pääst pähn,» om üteld Vahtsõliinan.
Lõunaeesti sõna niids : niidse om kah eriline, kõikin muin õdagumeresoomõ keelin om niin vai niini, esiki udmurdi ja komi keele pruukva meile tävveste arvu saia sõnna ńin-pu.
Perekunnanimme Pähn võeti ka 1921. aastagal Petserimaal, üts kõrd Lobotka ja kats kõrda Petseri vallan. Eestistämisel võeti taad Miiksi vallan, vannu nimmi Kunman ja Täll asõmalõ. Taheva vallan, kon kah Pähn joba olõman oll’, võeti üte kõrra Pähn Petersoni asõmalõ.
Saarõ Evar
Rubriigin kõnõldas perekunnanimmi periolõmisõst ja tähendüsest.
Türgümaal perändüskultuurist märgotaman
Joba paar aastakka käü Eesti, Türgü, Itaalia ja Poola nuuriga toimõndajidõ kuuntüüprojekt CoolTour, kon ütenkuun märgitäs vällä, kuis nii noorõ ku ka oppaja, kultuuri- ja nuuritüütäjä saanu ummi tegemiisi man parõmbalõ umma paiklikku perändit pruuki. Minevä kuu keskpaigan oll’ projektiga köüdetüide opireis Türgümaalõ, kon saimi tsipa tutvambas säälside ütisüisiga.
Võro kaalkiräkide veli mänguas’amuusõumi iin. Laube Kadri pilt
Eestin om nuuritüü päältnätä häste kõrraldõt – meil opatas vällä inemiisi, kiä nuuriga toimõndasõ. Mu hindä murõ om tuu, et ku nuur tulõ ülikoolist ja nakkas hindäst mõni aastak noorõmbidõga tüüle, sis ku pall’o tiid tä umakandi perimüskultuurist ja kas tä mõist tuud noorilõ edesi anda. Ku nuuritüütäjäl om huvi umakultuuri vasta, või luuta, et tä and ummi tiidmiisi edesi. A sakõstõ om pilt sääne, nigu olõ kuuldnu mõnõn tõsõn riigin nuuri käest päält opireisi: «Aiteh, sai nii pall’o ka hindä kodukandi kotsilõ teedä.» Reisu pääl om aigu kõnõlda ja tiidmisi edesi anda. Hää om ka võimalus hindä kodopaiga tegemiisi, uskmiisi ja kombit tõisi maiõ ummiga võrrõlda.
Mi puult omma perämädsel aol CoolTouri projektin sisu puult trehvänü iist võtma Saarõ Hipp ja Toropi Heli. Tarto Ülikooli aoluutudõng Saarõ Hipp om Uma Lehe lugõja jaos tutva, nuur ja julgõ iistkõnõlõja, tege ilma Tiktokin – näütäs sääl võro kiilt ja kultuuri, kirotas ja kõrraldas kõik aig midägi. Opikäügi omma timäga saanu tõõsõ kvaliteedi: Hipp mõist egäst sambajupist ja aoluusündmüsest helkävide silmiga kõnõlda.
Tõnõ, kiä tiid kõkkõ käsitüüst, mõist Läänemaa ja Võromaa kombiid, and noid nii hindä latsilõ ku Mõnistõ kooli latsilõ oppajana edesi, om Toropi Heli. Säändside seldsiliidsi käest om pall’o oppi ja egä reis om meil hulga arotamist alatõn lambatapmisõst, pühhi pidämisest kooni pulmakombidõ ja rõividõ kandmisõni vällä. Vaihõpääl oppami ütstõsõlõ mõnõ laulujupi vai tandsusammu – egä projektikokkosaamisõ üts osa om ka tuu, et piät tõisilõ umma kultuuri näütämä.
Pildi seo jutu man kõnõlõsõ mi viimätsest opireisist Türgümaalõ, kon nädäli joosul saimi nuhuta väikut ossa ütisüisist, kiä toimõndasõ perimuskultuuri ja nuuriga. Umavalitsuisi rahaga nuuritüüd tegeviid ütisüisi sääl ei olõ, kõik omma mittetulundusühingu ja otsva esi tugõjit, kirotasõ projektõ.
Lisas kaimi Türgümaa kõgõ suurõmbat kultuurikeskust, kon om oopõrisaalin 2000 istmiskotust ja piledi masva 10 eurot. Tuu ei olõ väiku summa, ku oppaja tiin veidü päält 500 euro kuun. Kaemist ja kullõmist oll’ pall’o: pühäkua (mošee), uulidsakultuur ja -muusiga, ramadaan, mitmõsugumadsõ muusõumi, kauplõmisõkultuur.
Türgün oll’ valimiisiaig ja tuuperäst olli kõik uulidsa täüs poliitikidõ pilte. Olli lipuketi, suurõ lipu, minkast bussi läbi kihoti, lisas suurõmba ja vähämbä bussi, kost lasti väega kõvastõ türgikeelist muusikat ja kost päält sai viil kõrd ka mi jaos joba tutvas saanuid poliitikidõ nägosid nätä.
Ku võrokõnõ saa teedä, et naabrusõn om sann, tulõ-i tuud tälle mitu kõrda üldä. Ütel hummogul heräsimi varra. Kell 7 ollimi paikligu sanna hammami ussõ takan ja kuigi edimält es tiiä, kuimuudu sääl toimõnda – sannanaanõ kõnõl’ õnnõ paiklikku kiilt ja sanna lae pääl oll’ 150 aasta mõskmisõst tulnu esieräliselt haisva kiht –, sõs pääle mõsunaasõ tettüt tasomist ja mõskmist oll’ olõminõ viil mitu päivä hää kerge. Üts poola tütrik es usu, et mustusõrulli tä hindä päält peri olli, arvas’, et mõsunaanõ om kinda määndsegi haisva ollusõga kokko määrnü.
Ku kiäki Türgümaalõ trehväs, sõs mi soovitus om otsi üles sääne sann, kon käävä ka kotusõpäälidse inemise. Sääl saa nätä peris kultuuri ja peris paiklikku rahvast, ka rahha ei küstä pall’o.
Türgümaa inemise jäivä miilde ku väega lahkõ rahvas, kinkal om aigu suidsu kõrvalõ tiid juvva ja ilmaasju arota. Arvada õkva tuuperäst es näe mi üttegi kur’a olõkiga kotusõpäälist inemist.
Laube Kadri
Istanbuli liina Euruupa puul üüse. Paistusõ ilmakuulsa pühäkua, kural Sinine mošee ja häädkätt Hagia Sophia. Laube Kadri pilt
Nelä riigi noorõ ja nuuritüütäjä, mi vastavõtja, Istanbuli kultuuri ja spordi ütisüse IKOS tarõn CoolTouri plakatiga posiirmän. Laube Kadri pilt
Hää sõbõr ja vastavõtja Burak oppas meile, kuimuudu tulõ sisse astu islamiusu pühäkotta mošeede. Laube Kadri pilt
Väiku oliivivalik turu pääl. Laube Kadri pilt
Lämmä õhuga sann hammam. Laube Kadri pilt
Keväjähäitsme kesk urbõkuud. Laube Kadri pilt
Kiri Taimaalt
Maailm muutus kodos
Eelevandi säläh üle mäki.
Või arvada, et kõik tiidmise saa läbi ekraani vai raamadu selges oppi, a niikavva, ku periselt ei olõ uma iho ja silmiga ello nännü ja tundnu, jääs suur osa kätte saamalda, nigu määntsegi undsõloori taadõ käkitüs. Sääntseh tõõsõh kultuuriruumih elämisen om seen iks umbõlõ suur vägi, miä herätäs tahtmisõ taast maailmast viil rohkõmb arvo saia ja viil rohkõmb nätä uma silmäga taad ilmaillo, miä luudusõh ni inemiisih eläs.
Mu jaos om nüüd aig tõmmada seo elojao otsa kokko nii mõttõh ku meeleh. Pall’o om, midä siist hindäga üteh võtta, ja ma tunnõ, et olõ nii mõnõhki mõttõh sisemädselt kasunu ja targõmbas saanu.
Joba mõnõ nädäli peräst hingä ma viimädse sõõmu Tai ummammuudu ja mu kihäle nii umatsõs saanut troopilist õhku. Astu linnugi pääle ja maandu pia mi kodomaal, et Eesti õhk saanu kõgõh umah iloh mu kihä sisse jäl pesä tetä, juuskõ läbi mu veretsõõri egä mu ihorakuni ja mu süäme kõgõ sügävämbä sopini vällä.
Midä aig edesi, tuud rohkõmb joud mullõ peräle arvosaaminõ, et Tai om iks üts esierälidselt hull valik vaihtusaastaga jaos. A ka kõgõ rohkõmb ummamuudu ja Euruupa kultuuriruumist tulõva noorõ jaos kõgõ rasõhõmpa harinõtava ja mõistõtava maa elo ja kombõ om võimalik peris häste hindä umas tetä ja hinnäst siin kodotsõhe ja seo maa rahvaga ütitsehe tunda.
Ku ma pallidõ jalgoga läbi ts’ungli kõndsõ ni eelevandi säläh üle mäki sõidi, tundsõ määnestki seletämäldä vägevät tunnõt, et külh seo elo iks viskas tii pääle egäsugumaidsi imelikkõ võimaluisi, ja midä meil tetä tulõ, om lihtsähe elolõ jah üteldä ja suurõ seigelüse saavaki pääle naada. Elo omgi jo üts suur seigelüs, midä egäüts sis ummamuudu läbi seikles. Olõ õnnõlik, et mu seigelüs om mu Taini vällä toonu, seod meeletüst, minka ma hindäle kõrraldi, jää ma külh elo lõpuni mälehtämä!
Tennä väega!
Jüvä Hellä
Vaihtusopilanõ Jüvä Hellä and teedä, kuis lätt kavvõn Taimaal.
Kelle uma om eesti miis?
Imelik õkvalt nii küssü. Perisorjus kaotõdi umbõs 160 aastat tagasi, tuuga pidi asi nigu selges saama. Aga… ku õigõ kõrraldasi rahvaküsitluse: kas eesti miis om a) valitsusõ uma, b) tollõ mehe naasõ uma? Kiä julgus pakku tulõmust?
Tegelikult om asi är üteldü joba Vietnami sõa aigsõn protestilaulun: «Willi, mina ei anna pennigi sangari eest / Willi, minul on vaja kodu ja lapsi ja meest.» Geniaalnõ laul ja pääleki ilusa viisiga. Ütsiku naasõ võiva jo vasta vaielda: kellele taad jobu vaia, võtkõ paremb sõaväkke. Mehe miinustõ siän loetas üles pia kõik tegevusõ. Kõik, pääle üte. Aga elu om sääne ollu joba väega ammutsõst aost.
Inämbjagu mehi iks täütvä kohust, mia elu näile pääle pand. Ja üts meeste pääle pant kohustus om sõaväeteenistüs. Nii om ollu tsaare ja keisriide aost siiämaalõ. Aga… sõaväeteenistüsen miis jo uma naisõ kõrraldustõlõ ei allu, järelikult om riik säetü korõmbas ku naanõ. Kas tuu om õiglanõ?
Ku viimäne hädä käen, sis vast nigu omgi, aga kost tuu viimäne hädä mii huuvi vöörüs? Lahingiidega tuuas. Kiä vastutas, et noid lahingiid ei tulõssi? Valitsus. Nii et kui lahingu siski pääle presvä, om valitsus uma tegemädä tüü sokutanu naistõ kaala.
Naasõ võiva sõa algusõn küll väega sõaka olla ja vainlast sõimada (ähvärdä), aga mõnõ kuu peräst nakkas reaalsus peräle jõudma. Olkõ süüdü kiä taht, majandus käü alla. Mõnõ jääse koguni umast majast (korterist jne) ilma, kõnõlõmada eludõst. Ja sis röögätäs kõgõ julgõmp: «Mille nimel mii taad kõkkõ vällä piat kannatama?» Ja sis või selguda, et nimekiri «Mille nimel?» om väega lühkü. Pääleki om sääl suur jagu asju, ilma milletä võit läbi saia. Kodu ja latsi ja miist sääl ilmselt ei olõ.
Asjanda aetas sõtu üte vai tõsõ valitsõja kaala. Tuu võisõ vanast jo nii olla, aga siinkotsil tasus miilde tulõta Einar Laigna ütelüst, et kui miski om uma ao ärä elänü, sis tä vaos kokku esihindäst, kaemalda tuu pääle, kui pall’u tä vasta võidõldas.
Jah, kiä kõik es püüä Vinnemaad är valluta ja kommunismile lõppu tetä. Lõpus sattõ asi õks kokku «sisemäidsi viku» tõttu.
Praegust om nii Vinnemaal kui Ukrainan umbõs 100 000 naist, kiä küsüse: mille nimel?
Pulga Jaan