Kiri Nöörimaalt

Võro liina küle all Nöörimaal eläs laulja, kiränik ja otsja Lumiste Kati, kiä and värskit mõttit, kuimuudu egäpääväello vaeldust löüdä ja märgotas tuust, miä parasjago süäme pääl.

9. kiri. Nipernaadi latsõlatsõ suvidsõ rännutii

 
Ummi edevanõmbidõ, õigõmbalõ vist uma esä ja vanaesä puult olõ saanu säändse vere, miä vemmeldäs ja lasõ-i vaiki olla ega üte kotussõ pääl passi. Ka mu vanavanaessä, kiä oll’ kül seto verd, peeti uma kuraasi peräst mustlasõs. Tä oll’ tumõhidõ silmiga ja kergehe süändüjä miis, kel iks ratsapiitsk käen vuhisi. Täl oll’ kommõ hobõsõga kipõstõ kabjada ja tuu man kõvastõ laulu lüvvä. Viimäne käü ka mu kotsilõ…

Mu vanaesä periolõminõ olõ-i täpsehe teedä. Mu imä tetti sõaaol, a tunnõ tuud uman veren, et kisk lõuna poolõ, Prantsusmaa ja kõik tuu Vahemere kant om väega kodonõ – tuu kiil ja miil.

Olõ-i sõs imehtä, et sinnä tüki ja Eestin kah taha õnnõ egäl puul kävvü. Oh, ku ma saasi mustlasõn viil ilman ümbre roita, om mu hümn ja juhtlausõ.

Uma mõlõmba pojaga olõ rännänü. Edimädse pojaga käve tihtsäle ka tii veeren kätt nõstman, üliopilasõl olõ-õs 90ndidõ kriisi aigu väega tõist võimalust.

Niimuudu sõidimi ka Hispaaniahe. Olli koolin oppaja ja vaheaol naksimi minemä. Viie pääväga ollimi peräl!

Tõsõ poja ja tä esäga kävemi viis nädälit Mehhikon. Poig oll’ katõaastanõ, ku ellimi kats nädälit dþunglin, kon tuukandi rahvas meid tiigride, hussõ ja kihvtitside härmävidäjidega hiidüt’. Seo oll’ üts vägevämpi seigelüisi mu elon.

Põra nakkas mu tütär katõaastadsõs saama, timäga olõmi titast pääle Eestit pite käünü: festivalõl, pidol, esiki ütte šamaanikursust tõlksõ kuun timäga.

Latsõlõ om vaia iks umma immä ja kimmäst kotust, kon süvvä ja maada. Ku imä om rahul ja õnnõlik, om tuud ka lats.
Om meelen, kuimuudu näi ütskõrd ütte nuurt immä katõ latsõga Londoni linnuvälä pääl üüd olõman, tä mõot’ minno väega. Tä oll’ õkva Indiast tulnu, sääl ütsindä latsiga elänü. Valgõ naanõ. Seo om imehtüsperine.

Ollimi õkva kuus päivä katõaastadsõ tütrega ütel festivalil, kon tõlksõ oppajidõ tüütarri. Pall’o naasõ ütli, et imehtelese minno ja annasi mullõ esiki aasta imä tiitli.

Egä naanõ ja imä om väkev ja ma julgusta ka ütsikit immi reismä minemä. Periselt olõ-i jo muid takistuisi ku mi uma pää.

Kiri Nöörimaalt2019-07-30T17:14:06+03:00

Orasõ Janika: laulminõ om luudu tuujaos, et inemisel olõs hää olla

27. hainakuul anti Himmastõn vällä Hurda Jakobi seoaastadsõ rahvakultuuri avvohinna. Ütenkuun Kihulasõ Meelisega sai preemiä ka rahvaluulõ- ja muusigatiidläne ni oppaja Orasõ Janika, kelle käest küsse mõttit avvohinna ja laembalt rahvalaulu kotsilõ.

Määndse mõttõ vai tundõ omma teil köüdüssen avvohinna saamisõga?

Tõtõst omma tundõ. Kõgõpäält muidoki avvohind hiidütäs, selle et seo nigu kaksas ao juuskmisõ katski – ütles, et nüüd olõs nigu määnegi tükk tüüd är tettü. A mul olõ-i säänest tunnõt, et parhilla saas kasvai kõrrakõsõs saisma jäiä, vastapite, kõik om väega poolõlõ.

A minno hinnäst üllätäs esieräline tunnõ, miä teküs tuust, et tegemist om õkva Hurda Jakobi avvuhinnaga. Olõ joba 30 aastakka Eesti Rahvaluulõ Arhiivin tüül ja tenolik umilõ vanõmbilõ tüüseldsiliidsile, kiä mõistiva meid kasvata mi väärika aoluuga arhiivi põhimõttidõ ja tüütsihte edesiviijis. Egäle mõttõviiele om vaia müüte. Mi müüdis ja iinkujos om Hurda Jakob, kiä pandsõ alusõ perimüsest arvo saamisõlõ. Seo avvuhind tulõtas miilde, et astumi tõtõst Hurda raa pääl. Sääne järepidevüs tekütas pühäligu tundõ, saman tunnus, et seo au om ülearvo suur – ja kas iks küland häste vällä teenit. Veidü kergemb om sõs, ku tulõta miilde, et esihindäst om kellegi avvuhindamisõs vällä valiminõ rohkõmb sümboolnõ tegevüs. Inemine ei tii ütsindä midägi. Tuu, mis om tettü, om kõgõ pall’odõ inemiisi ütidse tüü tullõm – mis ummakõrda om ehitet eelmiidsi põlvkundõ tüü pääle.

Orasõ Janika.
Pilt Eesti Rahvaluule Arhiivi FB lehe päält

Määne om Hurda Jakobi mõo parhilla? Kuimuudu om Hurt ja timä tüü täämbädse päävä inemisele tähtsä?

Võiolla om esieränis tähtsä tuu, et teno Hurdalõ om meil olõman alus, mille päält saami hinnäst tunda ku siin maal põlvõst põlvõ elänüisi inemiisi perrätulõja ja perijä. Perimüsega ümbrekäümine, regilaulõ üle märgotaminõ om mul avitanu arvo saia inemiisi läbikäümisest ja löüdä inemises olõmisõ vahtsit külgi. Kuimuudu ma saasi ütiskunnast arvo ilma or’alaulõ lugõmalda vai kas ma tunnõssi laulmisõ rituaalsõt tähendüst ilma suuri pulmalaulikidõ seletüisi tiidmäldä ja peris pulman laulmisõlda?!

Kuimuudu rahvalaulu mano joudsõti?

Ma olõ-i kasunu vanõmba traditsioonilidsõ laulu keskkunnan. Mu Rakvere vanaesä laulsõ seltskunnalaulõ ja mängse kitrat, imä oll’ koolin kannõld mängnü ja klavõrimängu opnu. Ma alusti kah klavõri opmisõga. Edimäne ärtundminõ, et om olõman hoobis tõistsugumanõ ja põnnõv regilaulumaailm, tull’ muusigakeskkooli muusigaaoluu tunnin, kon Sarvõ Vaike miika regilaulõ laulsõ. Ülikooli aigu putsõmi kokko Tarton olnu Hellero ansambliga. Perän lätsi esi sinnä laulma ja veidü ildampa asutimi üten tõõsõ hellerolasõ Sarvõ Kadi ja Hellero lauljidõ latsiga Väiku Hellero. Laulami kuun seonimaani.

Kas Võromaal omma kuiki tõistmuudu laulu ku muial?

Jaa, või üteldä, et Võromaa regilaul om tävveste umma näko. Seo tulõ kõgõ parõmbidõ vällä värsi ja viie rütmin: kongi muial olõ-i värsin nii veidü silpe nigu näütüses värssen «sõir oll’ sõba all» vai «sai sae peetus». Ja värsi rütm om sääne õkva võro keelele umatsidõ juuni peräst. Ka esitüsstiil om Võromaal ummamuudu. Õnnõs saadi siin viil 1950.–60. aastil küländ vanan moodun laulmist üles võtta. Näide helü, kes linte pääl laulva, om laulmisõ ja oppamisõ man iks kõrvun. Näütüses Sika Katri Varstust oll’ üts edimäne, kelle laulõ ma esi laulsõ.

Määne om rahvalaulu laulmisõ mõno?

Laulminõ omgi tuujaos luudu, et inemisel olõs hää olla. A mille laulda rahvalaulu? Seo om nigu rändämine läbi ao, väega põnõvahe ja tõistsugumastõ ilma, säälhulgan muusigailma. Rahvalaul om illos kah, sääl om säändsit kujondit, miä võtva ahhetama. Neo omma häste löütü ja mi ao inemine es sutnu noid vällä märki. Tõõnõ asi om läbikäümine, midä rahvalaul pakk: kõik saava laulmisõst ossa võtta ja laulmisõ aigu saat kõrrapäält sõnnu luvva, kõgõ õgvõmban mõttõn lauluga kõnõlda.

Midä arvasõ rahvalaulust täämbädse päävä noorõ?

Täämbädsel pääväl kõnõldas post-revival’ist. Vana muusiga vahtsõst ello tuumisõl om egä inemise loominguvabahus tähtsämb ku kimmäs lättetruudus. Seo tsiht paistus nii rahvalaulust mõotõdust helüloomingust ku ka niiüteldä säädmäldä rahvalauluesitüsest. Näütüses laulupidol kõlanu «Üksi pole keegi» vai esiki seto leelo, kon mõnõ laulja otsva kah ilosit ja ummamuudu kõllu. Etnoloogian om pruugit mõistõt nigu «glokaliseerumine», miä passis ka täämbädse päävä rahvalauluga – ütelt puult egäsugunõ looming tulõ ju mi vahtsõ ao globalisiirnüst ilmast, a tõsõlt puult om tullõm innekõkkõ kotusõpääline. Laja ilma as’a vai tunnusõ seletedäs umma muudu ümbre.

Teid om nimmat ka lauluimäs. Määndsit tundit seo tiitli tekütäs? Kas näeti ka päälekasumist, tegüsit nuuri inemisi, kiä laulutraditsiooniga tegelesi?

Kimmähe olõ-i ma lauluimä! Lauluimä omma Setomaal suurõ sõnolisõ, laulusõnno tiidjä ja hää kõrrapäält luuja. Ma olõ elon jõudnu peris veidü laulusõnnu är oppi ja kõrrapäält luuminõ om mullõ suur vaiv. Ja ma olõ-i ka lava pääl esinejä, lauluimä piät iks kogokunnan nätä ja tunnõt olõma.

Päälekasumisõ küsümüsel om kats otsa. Setomaal tegevä leelosõnnu – ja peris häste – ka mõnõ noorõ naasõ. Perimüsmuusiga lava pääl om rõõm nätä pall’o peris häid ja usutavit, a tuu man ka uma näoga regilaulutõlgõndajit. Mõtli nimmi pääle, a noid sai nii pall’o, et ei jõvva är nimmada. Seon mõttõn om kõik häste.

A mu mure om, et lövvüs nuuri, kiä kasunu vanõmba rahvalaulu oppajis. Tuus jaos, et aoluulist laulutraditsiooni opada, om vaia seod tävveliselt tunda – miä tähendäs arhiiviallikidõ, aga ka tõisi maailma suulidsi kultuurõ tundmist, kultuuriluulist, filoloogilist ja muusigateoreetilist tiidmist. Noid saa ütsikas’alisõlt arõnda innekõkke tiidüsen. Ku tahat lava pääl läbi lüvvä, nõud tuu hoobis tõistsugumast professionaalsust. Nii et unista nuurist inemiisist, kiä tahtva lõpmalda uuri, mõtõlda, lõpuni arvu saia, et sõs ummi tiidmisi edesi anda. A säändsel juhul laja ilma püüne pääle arvada ei jõvva.

Määndse projekti teil põra käsil omma?

Pikä projekti omma regilaulõ kihlkundlik akadeemiline välläannõ Vana Kannel, mille kats köüdet, Laiuse ja Peetri kihlkunna laulu, piässi lähkümbäl aol vällä tulõma. Pall’o om viil tetä, et Eesti regilaulõ andmõbaas lõpuni valmis saas. Põra om tuu poolõlõ.

Olõ kõrraga sattunu uurma mitut põnõvat teemat, midä regilaul ja laulminõ sõski ühendäse.

Oppaminõ olõ-i projekt, a seo nätäl lää Lummo Kati laululaagrihe ja süküskuu ei olõ kah inämb mäki takan.

Küsse Rahmani Hebo

Orasõ Janika: laulminõ om luudu tuujaos, et inemisel olõs hää olla2019-07-30T17:12:22+03:00

Jõvva-i kõik aig nõuda

Naabril vei repän kats kõrda kana är ja tuust johtu sääne ull’ lugu, et pidimi nakkama poodist munnõ ostma. Õkva peris kurb naas’, ku suurõ hädäga umbõs viiendäst poodist peräkõrd iks kolm kõrda kallimba hinnaga kätte sai üte karbikõsõ, mille pääl es olõ tuud hirmsat nummõr 3 (puurikana muna). Tuu sai kah Võrolt. Umast kodopoodist vabapidämise munnõ löüdä olõ-i mõtõt luutagi.

Ma, liinapreili, olõ muidoki harinu, et munna saa kasvai ütekaupa osta. A tuu ei olõ mu meelest kah määnegi asi, et ku tahat normaalnõ inemine olla ja luudusõst luku pitä, piät liinan elämä. Poodipidäjä ütlese, et olõ-i nõudmist.

Eks tuu om kah õigõ, et nõudma piät. A ku sa sääne larmajat tüüpi inemine ei olõ, sõs pall’o sa iks nõuda jõvvat. Ilm om ull’uisi täüs: naasõ pildiga reklaamitas korvpalliturniiri, kon naisiarvõstust olõ-i, ökobanaanõ müvväs kilekotin, selle et olõ-i kuigimuudu võimalik noid muud muudu hariligõst eräle hoita. Ku nõvvat, sõs muidoki löüdäs välläpäsemine.

A mille om nii rassõ uma pääga hää ja mõtlõja inemine olla, tuust ma arvo ei saa.


Rahmani Hebo,
Uma Lehe suvõtoimõndaja

Jõvva-i kõik aig nõuda2019-07-30T16:59:36+03:00

Pia kolm meetrit pikk ütsävägine

Antoni Annika pilt

Rõugõ vallan Tagakolga külän Alska talun kasus sjoo aasta üts väega väkev kasv – ütsävägine (üheksavägine). Kutsutas viil kah ütsäväelidses, soetubakas ja saameheväes. Väke om taal kasvul joba tuuperäst, et tä om hää ravikasv, a sjoo om pia kolm meetrit korgõ (280 cm) ja perenaanõ korjas timä häitsmit tõsõ kõrra rõdu päält.

Vanarahvas kõnõlõs, et ütsävägidsest saa api 99 tõvõ vai hädä puhul. Esieränis häste pidi tä avitama kur’a silmä ja nõidmisõ vasta. Häitsmist ja lehist keedetäs tiid, midä juvvas köhä vai ka neeru- ja põiõhädä kõrral. Lehti võit katski tampi ja panda ohatisõ vai haudunu kotusõ pääle. Viimätsel aol omma aiahuvilidsõ tedä kasvatanu ka niisama ilu peräst.

Ütsävägist om Alska talu saina veeren kasunu joba peris mitmõl aastal, a nii vägevät nätäs tan edimäst kõrda. Arvata om, et edimäne nakas’ kasuma talvitsõl aol tsirgõlõ pantuist siimnist.

Antoni Annika

Pia kolm meetrit pikk ütsävägine2019-07-30T16:55:42+03:00

Varõssõ tiiristin tulõ Pühajõõ käsitüülaat

10. põimukuul peetäs Osola lähkül Varõssõl neländät kõrda Pühajõõ käsitüülaatu. Nigu iks, kaubõldas ka seo kõrd õnnõ umamaa käsitüü ja talokaubaga. Kimmäle või laadu päält saia käsitüükündlit, ehtit, savitüüd, puutüüd, sepätüüd, mett ja muud söögikraami.

Laat nakkas pääle kell 10. Teedüst saa mano kaia Pühajõõ käsitüülaadu Facebooki lehe päält vai küssü kõrraldaja Osola küläseldsi telefoni 5396 8119 päält.

UL

Varõssõ tiiristin tulõ Pühajõõ käsitüülaat2019-07-30T16:52:43+03:00

Tulõ Uma Meki joogitsõõr

8.–11. põimukuul saa viietõistkümnen Vana-Võromaa ja Setomaa talon vai ettevõttõn juudavat kraami mekki.

Pakutas mi kandin toodõtut piimä, tsäid, mahla, mõnõl puul ka kangõmbat kraami. Kõrvalõ saa hampsada paiklikku söögikraami ja mitmõ osavõtja pakva väsünüile ka üümajja. «Serbämi külmä ja lämmind!» kutsva kõrraldaja küläliisi joogipääväle.

Ligembät teedüst saa internetist kodolehe http://www.visitvoru.ee/joogitsoor päält.

UL

Tulõ Uma Meki joogitsõõr2019-07-30T16:52:12+03:00

Latsifestival Võrol


Minevä nädälivaihtusõ, 27.–28. hainakuul oll’ Võro liin latsi täüs – peeti latsifestivaali «Rõkkab rõõmust maakera». Katõ päävä joosul olli tüütarõ, kontsõrdi, näüdäti tsirkust ja mustkunsti, sai egäl puul ja ekä muudu mängi. Seo pilt om tett Võro instituudi aian, kon latsõ saiva üten Jäno-Jussi ja Jäno-Johannaga võro kiilt oppi. Näüdäti ka multikit, meisterdedi ja huvilidsõ saiva virtuaalreaalsusõn suidsusannan kävvü. UL

Latsifestival Võrol2019-07-30T16:50:46+03:00

Noorõ kõrraldi Kanepin suurõ festivali

19.–20. hainakuul peeti Kanepin edimäst kõrda Kanepi festivaali. Pido oll’ ette võet väega suurõlt: katõ päävä joosul asti Jõksi laululava man üles tunnõdu bändi, näütüses Singer Vinger, Bombillaz, Shanon ja viil tõisigi.

Säälsaman oll’ üles säet ka valgusmõts ja sai nätä uhkõt valgusetendüst. Kanepi seldsimaja man peeti laatu, kon müüdi kotusõpäälist ja kanebikasvõst tettüt kraami. Huvilidsõ saiva ossa võtta tsihiotsmismängust NutiKanep, miä tutvust’ Kanepi valda, ja kävvü kanebilabürindin, määnest varramba Eestin olnu olõki-i. Elo (12) kõnõl’, et labürindin kävvü oll’ väega äge, egä nuka pääl olli sildi, millest mõnõ kiroti kanebikasvust ja tuu pruukmisõ võimaluisist, tõsõ hoobis Kanepi kandi elost. «Peris põnnõv oll’, kasvu olli korgõ ja mitu kõrda essümi är kah, a mõnõ kotusõ pääl olli raa õigõ tii pääle sõkutu.» Henn (10) ütel’ mano: «Ma es lövväki lõppu üles, jäie silte kaema. Üte sildi pääl oll’ kirän, et är siist kasvõ võtku, muidu näet säidse aastat nägemiisi.» «Jaa, a Henn võtsõ iks!» märkse Elo.

Festival lõppi uhkõ tulõvärgiga. Pito kõrraldiva Kanepi valla nuurikeskuisi noorõ. Tuu om iks väkev, et Kanepi kant om uma nime üle uhkõ, om löüdnü tuu kaudu uma näo ja et sääl om pall’o inemisi, kiä kodokandi ellu vitä tahtva.

Rahmani Hebo


Kellamäe talu kanepipõllu sisse tetti festivali puhus labürint, midä saava põimukuu lõpuni kõik tahtja esi kaema minnä. Müürsepä Tuule pilt

Noorõ kõrraldi Kanepin suurõ festivali2019-07-30T16:48:59+03:00

Jaigi vaim Roosikul

Võromaalt peri tunnõdu kirämehe Jaigi Juhani 120. sünnüaastapäiv om Võromaa kultuuriello toonu hulga põnõvit ettevõtmiisi. Parhilla käävä Roosikul kipõ tiatriproovi. Järgmädsel nädälil tulõva sääl kõrraga lava pääle kats lühküt tükkü, miä kõnõlõsõ Jaigi elost ja loomingust – «Mis sa tont vahid?» ja «Jutuvestja lahkumine». Noid mängitas neläl õdagul 8.–11. põimukuul Roosiku koolimajan ja koolimaja kuurin.

Käve paiga pääl ja püüdse tiatritegijä pruuvõst kinni. Lennuki Urmas, kelle tettü om noist tükkest «Jutuvestja lahkumine», kõnõl’, miä tedä Jaigi eloluu man kõgõ inämb köütse.

«Mõlõmba luu omma Jaigi elost, edimäne om sääne lõbusamb, sääl saa tä kokko uma tondi Jutsivurriga, kiä ehttondiligult pidä hinnäst väega ausamiilselt üllen ni nä jõudva kuun märgotõn tuuni, miä Juhanil elon puudu või olla. Ruusmaa Vootele om tuu kirotanu säändsehe aigo, ku Jaik oll’ Eestimaast joba eräldünü pääle tuud, ku nä pidivä siist är pagõma. Tä oll’ iks parasjago hull inemine. Sai tuust arvo, ku loi timä «Tirolianat». Tä säädse uma elo, julgõolõgi ja perre ohtu tuu nimel, et eestläisil olõs võimalus sääl vällämaal kongi kuun kävvü. Tuuperäst taheti tedä esiki mitmõlt puult välla nõsta. Tä iks õiõnd’ vasta, ku näkk’ ebaõiglust, näütüses tuuaigsõ Saksamaa valitsusõ puult, kuigi nä olli jo pagulasõ ja näil es olõ määndsitki õiguisi. Nä olõs võinu lihtsäle tenoligu olla, et näil lasti sääl ellä. Põra vast inämb säändsit õiglusõ iist saisvit inemiisi ei olõ. Kah’os.

Jaigi elokäük oll’ kah ands’ak. Lugu, millega ma tegele, om aost inne timä surma, ku nä läbi Saksamaa, Tirooli ja Prantsusmaa jõudsõ peräkõrd Ruutsi, kohe nä õkva kõrraga tahtsõ minnä. Juhanil oll’ ajukasuja ja Stockholmin olõs tuud saanu lõigata. A tuuperäst, et nä nii suurõ tsõõri pidi tegemä, sai näil pall’o rahha tii pääl otsa ni lõikusõ jaos inämb es jakku. Seon luun tä saagi inne surma üten maahajäetün kuurin kokko säändse tegeläsega nigu Sissy, kiä pand tälle päähä mõttõ, miä võiolla veidü päst Jaiki suurõst tontõ igätsüsest. Tä jo tundsõ Eestist är ollõn, et tondi es tulõ timäga üten.»

Tükü vaba hengega inemiisile

Tõõsõ lühkü näütemängu «Mis sa tont vahid?» autor ja lavastaja Ruusmaa Vootele ütel’, et tälle miildüs Jaigi puhul kõgõ inämb tuu, ku pall’o tä kõkkõ usksõ, esieränis umma luuduhe. «Oll’ iks kimmä hengegä miis.» Tuu kotsilõ, kink jaos nuu lavastusõ kõgõ parõmbalõ passisõ, arvas Ruusmaa niimuudu: «Võiolla väikuil latsil olõ-i nii pall’o kaia. Mi märgota iks elost, inemisest, alatiidvüsest ja ülepää tuust, miä tähendäs olla inemine. Arva, et neo tükü omma mõtõld inemiisile, kinkal om vaba hing, kiä tundva, et omma löüdnü uma viie, kuimuudu ellä ja usku.»

Rahmani Hebo


Näütemängu «Mis sa tont vahid?» pruuv. Suumani Toomas (kural) mäng tükün tont Jutsivurri, Õunapuu Imre (hüvvä kätt) Jaiki. Kesken istus lavastaja Ruusmaa Vootele. Rahmani Hebo pilt

Jaigi vaim Roosikul2019-07-30T16:47:03+03:00