Käen om võro keele nätäl. Trummi põrisõsõ ja fanfaari mängvä. Egäst ussõst ja aknõst tulõ sisse võro kiil. Tiit raadio vallalõ, sääl kah. Läät vällä, kumastut jälki võro keele otsa. Ei saa timäst üle ei ümbre.

Timahavanõ võro keele nätäl om kuigi esierälidselt vahtsõ vungiga. Tuu tulõ tollõst, et inemise tahtva umma kiilt kõnõlda. Võro keelega köüdetü lätt henge. Ümbre käü paarsada võro keele agenti, om hulga noid, kiä tegevä mängu «Võrokõsõ välläkutsõ». Ka Vana-Võromaa kooli ja latsiaia omma seo nätäl hulga võrokeelitsembä ku muul aol.

Sääne taa om, mi Võromaa. Ja sääne om võrokõsõ heng, miä pidä väega tähtsäs uman keelen kõnõlõmist. Uma kiil om võrokõisi hindätiidmise kõgõ tähtsämb osa.

Seo nätäl and vahtsit mõttit, kuimuudu esihindäs jäiä. Kimmäle saa egäüts taast nädälist härgütüst pikembäs aos ja uma keele kõnõlõminõ ja taa pääle märgotaminõ saa ei nädäliga otsa, a saa hoobis vunki mano.


Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit