Timahavva olõsi nigu kats säädüsperrä. Kõgõpäält tuu, et kevväi ei taha tulla, ja tõsõs, et koroona ei taha minnä. Mõlõmba vinütäse.

Olõmi joba tõist kuud isolatsioonin. Edimält oll’ väega harinõmalda, a midä aig edesi, toda kerembäs läts’. Inemine harinõs egä as’aga.

Ega taa karantiin umgi katõ otsaga asi. Kedä taa viirus õkva pututas ja kes haigõs jäävä, noidõ jaos um taa tragöödiä.

A tõisi jaos, kes haigõ ei olõ ja niisama koton piät olõma, om eski kasulik. Perreliikmõ saava umavaihõl kokko ja opva ütstõist tundma, mille jaos seeni nigunii ei olõ aigu olnu. Koton saa suurpuhastust tetä ja elämist keväjäs kõrda säädi. Latsõ saava hummokidõ kavvõmb maada ja ei piä unidsõ pääga kuuli minemä. Pall’o vanõmba saava latsiga kuun koton olla ja avita koolitükke oppi.

Rassõmb om elo vanõmbil inemiisil, kes riskigrupin omma ja ütsindä eläse. Liinan om lihtsämb, tellit söögi kodo, a maal um säänest teenüst veidü.

Ma esi elä kah maal ja nakka joba riskirühmän olõma. Seeni olõ iks esi poodin käünü süvvä otsman. A ma olõ algusõst pääle maski ette ja kummikinda kätte pandnu. Joba sis, ku viil arvati, et maski ei olõ vaia kanda. Mul oll’ koton viil vanast tüüaost kitli karmanihe paar pruugitut maski jäänü. Poodin käü kõrra nädälin. Perän jätä pääle iist võtmist maski saisma. Järgmäne kõrd panõ tõsõ maski ja ülejärgmäne kõrd võta jäl kats nädälit saisnu maski tarvitustõ. Tuu ao pääle umma pisiläse jo är koolnu. Kindidõga tii niisama. Ega poodinkäümise perrä desinfitseeri kinda, mõsõ käe ja vala viinaga üle. Niisama puhasta ussõlingi. Ega ma või tuud katõmeetrilist vaiht pitä, a kõik inemise ei saa tuust viil seenimaani arvo. Viimäne kõrd, ku poodin käve ja riiulist kaupa võti, tull’ iks üts miis õkvalt mu kõrvalõ, muidoki ilma maski ja kindilda.

Maal om tuust hää ellä, et läät vällä, kuna tahat. Jalotat vai mõtsa all ja harva, ku tõist inemist sama kotusõ pääl trehvät. Ku kevväi lämmämbäs lätt, saa jo aian toimõndama naada. Ega igävüse peletämises umgi tüü kõgõ parõmb rohi.

Mul um hallõ noist vannost inemiisist, kes piät liinan väikun kortõrin istma ja kohegi ei saa minnä.

Mi valla kittüses piä külh ütlemä, et eski mullõ helistedi ja küsüti, kuis ma nakkama saa. Kas um vaia api söögi tuumisõl ja apteegin käümisel. Olli säändse tähelepandmisõ iist väega tenolik ja ütli, et prõlla saa viil esi nakkama. A hää miil iks sai, et meelen peeti. Ja kimmüsetunnõ kah, et ku tulõvikun piässigi api vaia olõma, sis tiiät, et ei olõ peris ütsindä jäetü.

Loodami, et seo aasta kevväi ka iks tulõ ja koroona lätt. Elämi edesi ja hoiami ütstõist. Jääge kõik terves!

Urmi Aili

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit