Paar nädälit pääle toda suurt Tsernobõli pauku sattõ ma haigõmajja. Pauk es olõ külh kuigimuudu mu hädän süüdü. Ma esi olli koskilt külmä saanu, kõgõpäält tulle kõrralikult vallus kusõmi palavik (põiepõletik) ja säält lei edesi rahudõhe (neerud). Jaoskonna tohtrõ, sis es olõ viil peretohtriid, leüdse, et rahu omma nii suurõh palavikuh, et ei avita muud ku haigõmajja minek. Timä tahtsõ minno kõrrapäält haigõmajja kupata, a ma pallõlsi, et saassi kotost läbi kävvä, kodotsitõga kõnõlda, muido nakkasõ mõtlõma, et kohe ma jäie. Sõs es olõ määntsitki mobiiltelehvonnõ, egälütel es olõ lavva päälgi telehvonni, et helistät ja annat hindäst tiidä. Tohtrõ kirot’ mullõ sõs haigõmajja minegi tunnistusõ, iks paprõ pääl nigu kõrd ja kohus, tuuperäst, et tuul aol es olõ kompuutritki, digisaatõkirjost kõnõlõmada. Tohtrõ lubasi mul kotost läbi kävvä ja karist’, et olku ma kinmähe kipõstõ tagasi.

Võtigi kotost uma vajjaminevä asja ja tulli haigõmajja. Vahtsõnõ uhkõ mitmõ kõrraga haigõmaja olle meil Põlvah sõs õkvalt paari aasta iist valmis saanu.

Haigidõ vastavõtmisõn andsõ uma paprõ ja päälisrõiva är. Kuna ma sai umal jalal kõndi, sõs juhatõdi, määntse kõrra pääle ja määntsehe osakunda ja palatihe mul vajja minnä. Üteldi viil, et või minnä liftiga, kui muido ei jõvva. Tuu liftivärk olle mi liinah edimäne sääntsemoodulinõ. Mina tuud massinavärki es usu. Tollõ as’andusõga olli ma Tal’nah sõbranje toel paar kõrda sõitnu külh, sõski pelässi, et ma uma mudsuga ei mõista noid nuppõ litsu, äkki jää kuigimuudu viil kinni sinnä pimmehe kambrihe. Nii ma asti tassakõistõ silte juhatust pite treppe müüdä ülespoolõ, leüdse osakunna ja astsõ sisse.

Põetaja valvõpostin parastjako kedägi es olõ. Ma esihindä tarkusõst mõtli, et mis tost, mul palati nummõr tiidä, ma vii uma as’a sinnä, kül sõs saa põetajaga kah kõnõldus. Palati numbris olle nimitsedü neljä. Ma asti palatihe ja säält kaieva mullõ sängest rõõmsahe kolm meesterahvast vasta. Palat olle nelä sängüga, üts olle tõtõstõ tühi. Ma es mõista midägi arvata. Ma umah eloh olli haigõmajah käünü õnnõ sünnütämäh. Sõs olliva külh üteh palatih õnnõ naasõ. Mehhi es olõ sukugi! Eski arsti olleva naasõ. A ma uma lolli pääga mõtli, vai õigõmbahe es mõtlõgi midägi, et haigla värk, et võiolla ommaki segäpalati. Meestepelgüst mul es olõ, ma olli latsõst pääle poiskõisiga üteh üles kasunu ja tehnikumi aigu olliva kah koolih päämidselt poiskõsõ, niisamatõ ildadsõmbalt tüükaaslasõ.

Naksi hinnäst tassakõsõ prii sängü poolõ asotama, esi pobisi vaiksõlt, et minno kirotõdi taahtõ palatihe. Meeste näo lätsivä väega naarulidsõs, ütlivä, et tulõ, tulõ julgõhe, saasõgi meil kah lõbusamb, kaartõ mängmises ollegi ütte kätt mano vajja.

A sõs läts’ palati uss vallalõ, üts matsakas pürstiga naistõrahvas tuhisi sisse ja nõudsõ, mis asja ma meeste palatih tii. Ma sis ütli, et minno tahtõ kirotõdi. Naistõrahvas vehkse pürstiga ja kamand’ kõva helüga, et tuu ei olõ määntenegi jutt, et naisi ei kirotõda meeste palatihe ja ärku mehe kah tah midägi hambaintsi ajagu. Kõrra lüüjä olle sanitar, nigu peräst selges sai. Tollõ mahtra pääle jõudsõ põetaja kah kotsilõ ja võtsõ vägede juhtmisõ üle. Tullegi vällä, et haigõtõ vastavõtuh olle midägi vussi aetu. Et mullõ nigu ei olõski kotust jakkunu. Kuna ma olli sääl ja sisse kah kirotõdu ja küländki haigõ, sõs minno kodo ajama es naata. Leüti üts säng, tuu panti ütte väikesehe palatihe, kos innempält olle joba üts naistõrahvas. Ruumi jäi vähätses külh sääl, a häid lambit iks mahus kõgõ. Olli paar nädälit haigõmajan, kannati kõik süsti ja roho är, parasi kinäste ja lasti minno kodo oppussõnnuga, et külmä saia ei tohe, ku ei taha jälki haigõmajja sadada.

Paborti Daisy


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit