Olõmi kõik veterani

Ma kuuli raadiost, et täämbä om veteranipäiv. Riigilipp tõmmatas vardahe ja peetäs avvu seeh noid inemiisi, kiä omma parõmba maailma iist võidõlnu. Üle kuu ao om Eestih olnu ka sõda silmäga nägemädä vainlasõ vasta.

Tuugiperäst, et vainlast nätä olõ-i, piät egäüts meist egä päiv valvõl olõma.

Nii mi olõmigi kõik sõaveterani. Ma olõ veteran ja sa olõt veteran. Mi kõik olõmi veterani, kiä ega päiv pidävä umaette suurt võitlust parõmba ja tervembä maailma iist. Mi ainumanõ relv om näomask. Kellel om mask. Ku maski ei olõ, sõs tulõ sõtta minnä pallidõ kässiga vai pall’a näoga.

Ma mõtli esi vällä hää plaani, kuis kõgõ kergembä vaivaga mask valmis tetä. Ummõlda ma mõista-i, a mul om kapih elo joosul kogonu mito tissivesti. Ku tuu poolõs lõigada, saa üts mask mullõ ja tõõnõ vanamehele. Kumm külge ja tsuska näo ette. Ku polstri om vaihõl, sõs om tuu mask kimmämb viil ku nuu rohopoodi uma. Ilosamb kah.

Nii et, hää veterani, kiä viil ilma sõariistalda om, minke mõsukapi mano. Säält saa.

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit