Paistus, et elo nakkas harilikku rütmi tagasi minemä. Meil om kül viil eriolokõrd, a märgi joba näütäse, et pia saa taa läbi. Midä muud tähendäs tuu, et poliitiku tegevä jäl ullõ reklaamõ vai vahetasõ ministrit vällä.

Eriolokõrrast vällä tulõminõ ei käü säändse pauguga, nigu oll’ timä tulõk. Vällä tulõ tulla tassakõistõ ja ei või unõhta, et ette tulõ iks kaia. A om ka mõni sääne asi, miä võinu niimuudu jäiäki, nigu perämädsel aol om kujonõnu.

Raadio omma naanu mängmä päämidselt Eesti muusikat. Olõ-i taal muusikal hätä midägi ja nii saa ka mõni umamaa autor uma loomingu iist tsipa tassu.

Kooli omma lännü e-opmisõ pääle. Tuu võinu jõudumüüdä edesi minnä. Üten e-opmisõga käü koolilatsi ja näide vanõmbidõ hummogunõ illatsõmb heränemine – tuugi om tervüsele kasus. Ja saa rohkõmb koton olla.

Hulk kultuurisündmüisi om kolinu internetti. Egäle poolõ kaema ja kullõma ei jõvva ja nii jääse nä parõmbalõ ka alalõ.

Söögikraami saa hindäle kodo telli. Ku üts massin sõit müüdä maad ja jaga kraami lakja, reostas tuu veidemb luudust, ku egäüts esi umalõ kraamilõ massinaga perrä sõit.

Aiakraami kasvatõdas rohkõmb. Vähembält om nii mõnõlgi seo kevväi sääne plaan ja tuud tasus iks tetä.


Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit