26. süküskuul näüdätäs Lätimaal Ludza liinan Balodisõ Uldissõ kokko säetüt ludsi maarahva aabitsat.

Ludsi maarahvas kutsutas rahvakilta, kiä eläs Lätin Latgalen Ludza piirkunnan ja om sinnä arvada rännänü 18. aastasaa alostusõn Võromaalt. 20. aastasaani kõnõldi sääl vana võro keele muudu ludsi kiilt, täämbä inämb ludsi keele mõistjit sääl ei elä. Ludsidõ perrätulõja mõistva viil ütsikit sõnnu, näütüses numbriid lukõ ja teretä.

Aabidsa om kokko säädnü Läti juuriga keeletiidläne Balodisõ Uldis, kiä eläs Ameerikan ja tegeles kaonuisi ja kaovidõ kiiliga. Tä om uurnu ka Arizona ja Kalifornia põliselänigest indiaanlaisi kiili. «Ludsi eestläisi vasta naas’ mul huvi aastit tagasi, ku löüdse eesti kiilt oppõn, et mu hindägi suguvõsan või olla ludsi eestläisi,» ütles Balodisõ Uldis.

Ludsi maarahvast ja näide kiilt uursõ edimädsenä 1893. aastagal rahvaluulõtiidläne ja diplomaat Kallasõ Oskar. Päält tedä omma ludsisid uurnu mitmõ Eesti keeletiidläse. Balodisõ Uldis om jakanu näide tüüd ja käünü läbi kõik kunagidsõ Kallasõ külästedü 53 ludsi küllä.

«Ma ei loodaki, et ludsidõ perrätulõja võinu ludsi keele 21. aastasaal jälki egäpäävätselt tarvitustõ võtta, a ummõtõ olnu kurb, ku seo kogokund jälgi jätmäldä kaonu. Ludsi aabidsa mõtõ om seolt tagasikäändmäldä saatusõlt tsipakõnõgi huugu maaha võtta,» seletäs Balodis.
Ludsi maarahvas olõs võinu uma keele opiraamadu saia joba varrampa. Räpinä kihlkunnast peri hõimutegeläne Voolaise Paulopriit oll’ 1939. aastagal kokko säädmän ludsi lugõmikku «Kõnelam maavärki!». A pääle tulli keerolidsõ ao ja tuu raamat jäi soiku.

Korjusõ Hannes

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit