Uma jutu ummist as’ost uman keelen

Võrokiilne jutuvõistlus om sügüse ku vitamiinipomm – istut lämmän tarõn, tsäikruus nõna iin, ja mugu loet, mis inemise umast elost ommava kirja pandnuva. Ja sõs nakkasõ pildi silmi iin juuskma, õkva ku olõs jälkinä käen nuu ao, ku esi sai Võromaal välitöid tettüs ja vannu inemiisi takan aetus.

Kõnõlasõ inemise, paistus mullõ, veidü parõmba meelga, ku ummi juttõ esi kirja pandva. Kirätüü nõud joba rohkõmb kuraasi. Ja ku ma nüüt kae, kuis jutu läävä õga aastaga õks parõmbas ja parõmbas ja olõ-i nii kur’a, ku tõnikõrd jutuvõistlusõ algusaigu olliva, sõs saa peris hää miil.

Õkva nii hää miil sai seokõrd, et andsõ umanimelidse eräpreemiä vällä. Hää miil sai tuustki, et latsõkunna haardva puutriklahvi ja tsoksva sinnä sisse uma edimädse võrokiilse jutu. Seo ilma aigu, ku kõnõldas smailõ ja märke keelen, om sõnal esieräline kaal. Ja mälehtämisel ja meelenpidämisel. Ja nal’al, mis süämest naardma aja – tuu tege tervüsele hääd ja and eloaastit manu.

Kõivupuu Marju

Jutu nigu ubina

Timavaastast jutuvõistlust ja ubinasaaki või üttemuudu kittä: saak oll’ hää. Upin või olla suur vai väiku, makõ vai hapu, illus verrev vai veidü määnü, mõni kor’atas ladvast, mõni om inneaigu maaha sadanu. Juttõ kottalõ või tuudsamma üteldä.

Mu jaos olliva kõgõ «mahlatsõmba» jutu säändse, kon oll’ parajalõ nall’a, põnõvust ja sutsu hallõmbat tuuni kah. Paistus, et inemise mõistva peris häste juttu vöörütä. Edimält mõtligi, et anna hindit õnnõ tuu perrä, kuis lugu om jutustõt. Sis sai arvu, et hää jutt ei sünnü ilma väärt ainõlda. Piät iks olõma, millest kõnõlda.

Mullõ miildü jutu eläjist ja ummamuudu inemiisist. Silmä jäi, et mitmõn luun pajatõdi seenen- vai mar’ankäümisest. Tuu tähendäs, et mi rahval om ihun iks korilasõverd. Priinime juttõ olõs võinu inämb olla – olõs ju põnnõv teedä, kuis üts vai tõnõ nimi om saadu vai kuimuudu nimi inemise ellu mõotas. Tundu, et nuuri jutu-seppi oll’ kah veidü. Koolin, kotun ja esiki netin tulõ ju ette pall’u esieräliidsi asju, midä võissi tõisiga jaka. Tuu om ka vaia är märki, et egäsugumanõ lori vai häietüs ei olõ õigõ jutt.

A muidu – kõiki jutusaatjidõ iin müts maaha!

Kahro Marek

Lugu kõnõlgu as’ast

Seo aasta jutu olli väega hää, keskmäne hinne tull’ mul peris korgõ. Olõ no kolmas aasta jutuvõistlusõ töid hinnanu ja saa jo veidükese kokkovõttit tetä.

Mullõ miildüse kõgõ rohkõmb nuu jutu, koh om inämb-vähämb sisuga lugu ja tuu lugu om är kõnõldu. Ilma pikä mitte asja pututava sissejuhatusõlda. Omma är tunda latsi jutu, nuu kõnõlõsõ as’ast ja omma lühku. Õkva nätä, et koolih opatas nii. A vanõmba kirotaja tahtva tagapõh’a är seletä ja sõs nakkasõ viil luku kõnõlõma. Egä kõrd olõ-i tuu kah ikäv lukõ, a luu mõtõ tüküs sõs är kaoma. Seo aasta olli inämbüs juttõ säändse, mis kõnõliva as’ast.

Mullõ ei miildü nuu jutu, koh kiäki arvas, et naabri vai sugulasõ omma tälle liiga tennü ja tuud pahamiilt piät vällä näütämä. Säändse as’a piät iks umavaihõl är klaarma. Õnnõs oll’ säändsit juttõ veidü. Vet ma esi olõ ka kiiksuga, näe egäl puul innembä hääd ja arva, et hää inemise nägevägi rohkõmb hääd.

Aiteh kõigilõ kirotajilõ ja jõudu iks edespiditses!

Säinasti Ene

Parasjago juttõ

Timahavva oll’ hää jutuvõistlus – juttõ es olõ tükü perrä ülearvo pall’o, a tuu ei tähendä, et häid juttõ veidü olõs olnu.

Ütte juttu, mis tõisist pää jago üle olõs, ma es lövvä, tuuperäst jäivä ka kõgõ korgõmba punkti mul vällä andmalda. Löüdse neli-viis hääd juttu, mis mu käest võrdsõ arvo punktõ saiva. Kõgõ inämb miildü mullõ jutu, kon kirotajaga oll’ juhtunu mõni uskmalda vai peris müstiline lugu ja mis oll’ ka häste kirja pant.

Koha Priit

Hää rahvaperädse ütlemise

Ma kae, et mu hindaminõ es lää timahava tõisiga sukugi kokko. Noist jutõst, minkalõ ma uma korgõmba hinde panni, pässivä mändsegi teema kolmõ parõmba sekkä õnnõ kolm.

Näütüses mullõ miildü Haabsaarõ tüükua jutu (Värniku Alar). Lõppsõna oll’ kõigil ütesugumanõ: as’a nakkasõ liikma, ku puut vallalõ tetäs. A noh, nii tihtsäle om kah. Sääne nali viil, et ma olõ keeleinemine, piässi sõnnu tiidmä, a Haabsaarõ mehe jutõn ma es saa mitu kõrda sõnnust arvu, selle et ma olõ keeleinemine, mitte traktorist. Hariva jutu, ütesõnaga.

Rahvaluulõarhiivi tüüst tulõ vast, et mullõ miildüse inämb «rahvaperädse» ku «kirändüsligu» jutu.

Nüüt ma lätsi muiduki rappa, selle et säänest kimmäst vahet Uma Lehe jutuvõistlusõl joht ei olõ. A jutt tuust, kuis ennustamisõ perrä mõõk kattõ (Nõlvaku Kaie), om iks tävveste rahvajutus vai legend vai kuis taad üteldäs. Ravitsõja man käümise jutt (Silla Silver) niisama üleloomulik. Setojutt om jo kimmäs kirändüsþanr, a noh, iks rahvajutt (Nahkuri Liidia piibujutt). Hää rahvaperädse ütlemise ja inemise olli Väljandu Elleni «Ornungi»-pajatusõn.

Muiduki – jutu sisu, vai et ku pall’o rahvaperäne, es olõ kõigi tan ärtuuduidõ man pääasi. Tähtsä oll’ iks tuu, et jutt oll’ otsast lõpuni vällä peet, uman vungin. Võtami vai jutu, kost om nätä, et määnegi elon juhtunu asi om pikkä aigu hinge pääl olnu (Kolodinskaja Külli «Kuis ma sitasitikalõ eutanaasiat tei»).

Valpri Valdo

Jaga seod artiklit
Share On Facebook
Share On Twitter
Share On Google Plus
Contact us