Näütlejät ja lavastajat Tagamõtsa Tarmot või seo suvi küländ pall’o Vanal Võromaal trehvädä. Kõnõlõmi Tarmoga timä suvitsist ettevõtmiisist ja lavastajakäekiräst.

Olõt Moosten tulõva suidsusannasümfoonia lavastaja. Minka om täpsempä tego?

Mooste folgikuan tulõ egän mõttõn lavalaudu pääle suidsusannasümfoonia. Tuu om Märt-Matis Lille muusikalõ ja sama mehe ja Tubina Taago libreto pääle tett eepiline lavastus, mis kõnõlõs ilma luumisõst ja suidsusanna olõmisõst parlatsõn maailman: kuis inemise ilma sünnüse, kuis tan toimõ saava, mis kombit täütvä ja kuis nä lõpus är koolõsõ.

Lugu esi om kõigilõ tutva, maailma luuminõ. Vanaesä luu maailma, tege valmis mehe ja naasõ. Kuis nuu sis ütstõist löüdvä, lats sünnüs ja kuis Vanaesä perändäs uma tiidmise ja olõgi perrätulõvilõ põlvilõ.

Midä tuu muusikalinõ lavastus ülepää lavastaja jaos tähendäs? Olõt sa midägi säänest varrampa tennü?

Tiatrin ei olõ. Klassikaraadion olõ Prantsusõ rokkansambli perrä muusikalavastust tennü. A sääne vahtsõ, uudismuusiga lava pääle säädmine om mu jaos peris vahtsõnõ asi. Sinnä sisse minnä oll’ peris keerulinõ. Helüluuja Märt om peris kõvastõ komponiirnü, teos om sõna ja mõttõ poolõst nii mitmõ kihiga. Lavastaja piät kõik osa, muusiga, sõna ja sinnä manu viil liikmise, esiki või üteldä tandsu kokku säädmä, et ütski osa es naanu tõõsõga konkuriirmä. Ja et kõgõst lõpus vällä kasunu tuu, et taa om õks suidsusanna sümfoonia.

Mul om väega hää miil, et saa liiguta ja säädi esiki Kaspars Putniņšit, kiä om Eesti Filharmoonia Kammõrkoori päädirigent ja kunstilinõ juht. Ja filharmoonia kammõrkuur esi – näidega om kül tükk tegemist, a saa ka pall’u nall’a. Laulja omma harinu laulma noodist ja väega häste. A suidsusannasümfoonian tulõ näil ka võro kiil päähä saia ja luu mõttõn liikma saia. Tuu om näide jaos suur välläkutsõ. Näütlejist omma lava pääl viil Troll’a Agu, Karpovi Sten ja Otsari Lauli.

Lisas vahtsõlõ muusikalõ omma sääl ka rahvalaulu?

Jaa. Mul om väega hää miil tuu üle, et pundin omma ka Kalkuna Mari ja Hainsoo Meelika. Säändse abstraktsõmba muusiga sisse, midä Märt-Matisõ rida vidä, om väega põnõvalt poimitu ka Mari ja Meelika vahelõsäedü võimõndusõ läbi rahvamuusiga ja rahvalaulõ. Nuu väega mõnusalõ hakva tuud sümfoonilist pilti ja tegevä tuu väega elusas.

Kuis säändse as’a omma kokko saanu: suur ja keerolinõ sümfoonia ja harilik suidsusann?

Täämbädsel pääväl piätki säändse as’a kokku pandma. Et mi es jäänü liiga kinni esihindä tiidmise sisse. Vahtsõmba as’a, mis avitasõ vanna mõistmist vai esiki vannu kombit vahtsõst ellu herätä. Mu meelest muusikan ja tiatrin om tuu võimalik. Muialpuul tuud väega ei tii. Om põnnõv, kuis esieräline suidsusann, täämbädse päävä sümfoonia ja rahvamuusiga kokku saava. Ja lugu esi kah: ega mi vist väega tihtsäle ei mõtlõ, kohe mi sünnümi, kon mi elämi ja kon mi maaha koolõmi.

Kas suidsusannasümfoonia kaeja saa midägi teedä ka suidsusannakombist?

Ma arva külh. Või-olla kül läbi Tagamõtsa mõttõvõlli, a peris ümbre ma ka kõkkõ ei käänä.

Mis tuu Tagamõtsa mõttõvõll om? Määne om su lavastajakäekiri?

Ma taha inemiisi panda kahtlõma tollõn, et tiiämi – nigu mi sakõstõ arvami –, kuis määnegi asi käü vai om olnu, a sis tiatri and alati võimalusõ midägi ümbre käändä ja krutskit manu panda. Kimmäle inemise, kes omma sannavihta tennü, tiidvä, kuis vihta tetäs. A tiatrilava and võimalusõ pildilidselt ja sümbolidõga sinnä määnegi puänt manu anda: et määne viht vällä piät nägemä, kuis köüdetäs vai määne om õigõ ossõ võtmisõ aig.

Kunagi teit sa tükkü «Võrumaa rituaalid». Kas sümfoonia om kuigi tuu edesiarõndus?

Ei olõ. Las Võromaa rituaali eläse umma ellu. Suidsusannasümfoonia puhul ma püvvä pruuki esihindä tiidmiisi, mis mul sannast omma. Tuud pilti, mis mul hindä latsõpõlvõst om, kuis ma olõ vanaesä vai esäga suidsusannan käünü ja sääl liha suidsutanu. Mullõ hindäle latsõpõlvõn suidsusann es miildü. Tuu naas’ mullõ miildümä sis, ku olli ülikooli lõpõtanu. Sis naksi arvu saama, mis tuu suidsusann õigõlõ om.

A mis sullõ suidsusanna man es miildü?

Meil suidsutõdi kül sannan rohkõmb lihha, a mõnikõrd käüti sannan kah. Tuu, et tullit sannast vällä, arvssit, et olõt puhas, sis perse oll’ iks must. Kõik tuu suidsusanna karm, ku tõõnõkõrd oll’ veidü tuulutõt. Säändse as’a naksiva latsõn vasta. Põra inämb mitte, põra omma nuu õigõ komponendi, mis suidsusannan piätki olõma.

Määndse omma su seosuvidsõ muu tegemise?

MTÜ Müüdud Naer, mille üts liigõ ma olõ, võtt 8.–11. põimukuul Roosiku koolimajan ette kimmä Võromaa autori Jaigi Juhani, timä elu ja loomingu. Pundin omma kats autorit-lavastajat, Lennuki Urmas ja Ruusmaa Vootele, kiä kirutiva Jaigi elust ja loomingust lühkü näütemängu, minkast saava lavastusõ ja miä katõ pääle kokku andva üte täüslavastusõ. Nuu omma esi lavastusõ, mille köütvä ütte Jaik, mängukotus ja Tubina Tuuli kunstnigutüü.

Mullõ miildüs, et mi mängimi noid lavastuisi Roosiku koolimajan, kon om ka Jaik esi koolin käünü. Tuu om Jaigi latsõpõlvõmaa.

Mille mi Jaiki iks viil mäletämi?

Ma ei tiiä, kas mi mäletämi? Või-olla mi katõkõistõ mäletämi, a ku ma inemiisiga kõnõlnu olõ, omma ka korgõlt haritu inemise küsünü, kes tuu Jaik om. Või-olla mi Võrumaal mäletämi, a muialpuul mitte nii väega.

A kes tuu Jaik sis om?

Mu jaos om tä võromaisõ luudusõ ja hullumiilside ideekavandidõ autor, kes om kirutanu asju, midä mi egäüts tiiämi. Et egä puu takan vai egän mutimulgun om üts tont, kedä piäs pelgämä ja armastama. Tä om säändse fantastika ja suvõfantastilidsõ keskkunna luuja.

Ma piä tedä arhailidsõs Võrumaa meele ja idee kandjas. Kuigi sääl Mustajõõ kandin om sääne suu ja raba, om Jaigil tuu tunnõtus, mis om mu jaos tähtsä. Või-olla ka tuuperäst, et ma esi olõ säält kandist peri.

Kedä mi Jaigi-tükken lava pääl näemi?

Näütemängun «Mis sa tont vahid?» astva üles mu tüüseldsilidse Rakvere tiatrist – Õunapuu Imre ja Suumani Toomas. Tõsõn tükün, «Jutuvestja lahkumine» tulõva lava pääle Lepiku Andres ja Lennuki Liisa. Mõlõmban tükün om kats last kah mängmän.

Tüütät Rakvere tiatrin, a paistus, et seo suvi om inämbüs su tegemiisi Võromaal. Kuis nii?

Tuu om mu meelest õigõ. Ma tan kinni olõ, umma kotust, umma kotu är ei unõhta. Minnu iks tõmbas siiä tagasi ja arva, et kavvõl ei olõ ka tuu aig, ku tulõgi tagasi tulla.

Mi võimi tan filosofiiri, mis meid tan kinni hoit. Ma hindä jaos olõ selges mõtõlnu, et naa as’a, inemise ja kotussõ, mis Vanal Võrumaal omma, omma lihtsäle pään kinni. Noist ei saa valla. Pandva mõtlõma. Kasvai umahindä esä andsagu moodu, mis pandva mõtlõma, kas ma esi olõ kah tulõvikun sääne.

Ja kõik naa kiränigu, muusigu, kes siist peri omma. Mi tükimi näid är kaotama. A mu meelest omma nä hää ja võimsa inemise, nä tulõ vahtsõst ellu herätä vai ku nä omma elun, sis om näile õigõ aig miilde tulõta: ti olõti elun, kõnõlgõ, tekke suu valla!

Küsse Rahmani Jan


Tagamõtsa Tarmo. Rahmani Jani pilt

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit