2017. aastaga Uma Lehe jutuvõistlusõ võidujutt

 
Oll’ aasta 1990, ku ma üte üüse näi unõh, kuis ma lätsi Niitsikulõ surnuaida ummi vanavanõmbidõ haudu säädmä. Surnuaia asõmõl oll’ suur valgõ lammõ katusõga hoonõ. Astõ ussõst sisse ja näi, et kõik koolnu olliva sängeh, säändsiteh reformsängeh, kõllatsidõ otsõga, nigu vanastõ iks olliva. Kõigilõ koolnutõlõ olliva valgõ lina üle tõmmatu ja ma naksi säält noidõ siäst umma vanaimmä otsma. Ruumist läts’ edesi pall’o ussi. Mõnõ olliva korgõmba, tõõsõ madalamba. Tuust edimädsest ruumist ma umma vanaimmä es lövvä.

Äkki läts’ määnegi uss vallalõ ja mu mano juusk’ terve trobikund latsi. Oll’ nii põlvõpikkuisi ku ka jo veidü vanõmbit. Kõigil näil olliva ütesugumadsõ, põlvini küündüvä valgõ hammõ säläh. Näi noidõ siäh umma tütärd, haari tä üskä, olli kuri ja pahandi, mis tä ummõtõ siin tege. Kuimuudu tä siiä sai? Marss õkva kodo! Es lasõ last inämb üsäst maahagi. Joosi, nigu jala võtsõva, huunõst vällä. Tuupääle hiitü esi unõst üles. Ja ega mul uni inämb es tulõki. Olli kimmäs, et hääd ei saa sääne asi tähendä, ja mõtli, et kae latsõlõ hoolõga perrä. Ei lasõ tedä ka kellelgi tõsõl hoita. Tütär oll’ tuudaigu neläaastanõ.

Nii lätsivägi kats päivä, ku uma tüü jäivä tegemäldä ja ma nigu närvihaigõ kõik aig tütre ümbre olli.

Kolmandal pääväl lätsimi kõgõ perrega surnuaida minemä. Mi man elli todaaigu üts vanainemine, kes ka üteh tahtsõ tulla. Tä võtt’ limonaadipudõliga vii üteh, et sis ei piä lille valamisõ jaos järve viirde vett otsma minemä ja saa kipõmbalõ tagasi. Timä istõ mu latsiga taadõ, miis istõ kõrvalõ ja ma istõ uhkõlõ autoruuli. Ma käve todaaigu autokoolih. Lupõ mul viil es olõ, a praktikat oll’ vaia ja nii alosti sõitu. Olli saanu paar kilomeetrit sõita, ku latsõ naksiva rüükmä, et kitsõ, kitsõ. Miis kinnit’ viil takast, et oeh, ku pall’o, ja käske latsil lugõma naada, ku pall’o om. Poig oll’ aasta vanõmb ja mõistsõ numbrit lukõ külh. Ma naksi kah kõrvalõ vahtma, a sis näi, et massin oll’ pia kraavi perve pääl.

Tei rooliga äkilidse liigutusõ, et õigõ kotusõ pääle tagasi saia. Ütekõrraga es saa inämb arvu, mis mehel, kes mu kõrval istõ, hädä om. Täl oll’ sälg mu poolõ ja poolõst kihäst oll’ üle auto sälätoe hinnäst taadõ painutanu. Käsi oll’ kah istmõ sälätoe takah. Sis kuuli tä röögätüst, et piä õkva auto kinni. Ja sis kuuldsõ ka latsõ rüükmist.

Ma es saa esi midägi arvu. Joosi ümbre auto latsõ mano. Pilt, mis ma näie, oll’ sääne, midä ma looda, et kunagi inämb nägemä ei piä. Latsõ pää rippu auto tagomadsõ tsõõri vasta, pikä hiusõ küündü tii pääle ja nätä oll’, et käsi oll’ asfalti pite lohisõnu ja oll’ verine. Miis hoitsõ üte käega kinni latsõ kleidihannast.

Tull’ vällä, et latsõ käsi oll’ olnu ussõlingi küleh. Ku ma rooliga äkilidse liigutusõ tei, läts’ uss vallalõ. Miis oll’ arvu saanu, mis juhtu, jõudsõ hinnäst ümbre käändä ja sai latsõ kleidihannast viimätsel minotil kinni haarda.

Õnnõs es olõ pääh haavu. Vesi, mis üteh oll’ võet, kullu õkva mar’as är. Käänimi massinal otsa ümbre ja tullimi kodo tagasi. Ma inämb rooli taadõ es tükü.

Olõ seo luu pääle pall’o kõrdo mõtõlnu ja pruuvnu unõnäko ja õnnõlikku õnnõtust kokko säädä. Usu, et maailm mi ümbre om iks väega keerolinõ ja mi ei saaki kõgõst arvo. Mis om ette määrät, tuu tulõ ja tollõ vasta ei saa.

Kiviti Kadri


Koha Priidu tsehkendüs.

Jaga seod artiklit