Kon timahava Kaika suvõülikuul om? Kas tiiät, kon seol aastagal Kaigast tetäs? Säändsit küsümiisi oll’ keväjä Tal’na Võro seldsin kuulda. Sis anni kõrraldaja teedä, et läämi Lätti. Nii oll’gi timahavanõ Kaigas 11.–13. põimukuul Kornetin.

Kolm päivä sai Korneti rahvamajan nii võro, läti ku eesti keelen loengit kullõlda. Sai laulu lüvvä, tandsõ oppi, simmanit pitä, tiatrit kaia ja säidse kõrda päävän tsuklõman kävvü.

Ansambli Liiso oll’ üles astma kutsutu riidi õdagus ja ette oll’ nättü tunn aigu rahvalõ meelehää tegemist. Vastutus oll’ suur, tuuperäst sõidi liisokõsõ joba neläpäävä õdagus Võrro, umma «paradiisinukka» Pütäljärve viirde har’otama laulõ ja vahelugõmiisi.

Suvõülikooli vallategemise aos ollimi joba kinäste ummi sinitside hammidõga Kornetin rian. Avitimi rektril vallategemise kõnnõ pidämise perrä ka «Mu latsõpõlvõ Võromaa» noodirita vitä.

Pesäpaigas anti Liisolõ puhkõmaja, mis oll’ õkva Ieva järve veeren: kõrralik purrõ, hüä tsuklõmiskotus, väega puhas vesi. Süä nakas’ õkva laulma säänest illo näten!

Palkmaja umanik om Möldri Kalju, tävveste võrokõnõ, kiä Lätist naasõ võtsõ ja sinnä elämä jäi. Uma keele kõnõlõmisõ rõõm oll’ mõlõmbalt puult suur. Lahkõ peremiis andsõ meile loodsikut lõbusõidus ja es keelä õngõgi.

Riidi õdagu sis astsõ Liiso üles Korneti laululava pääl, mis edimält paistu väega suur mi tsillokõsõ ansambli jaos, a vist siski jõudsõmi kullõjidõni – nii tundu meile plaksutamisõ perrä. Laululava oll’ mäe otsan ja säält paistu nii järve ku mõtsa. Korneti kaemistornist (231 m merest) oll’ nätä viil kavvõmbahe, pia nigu Munamäelt.

Puulpääväne päämine ettevõtminõ – viietunninõ huvisõit Korneti kandin – oll’ kõva sõna. Ei olõ vist varrampa nii pikkä kohaligu kandi tutvustust tettü. Vidäjäs oll’ Prangli Jaan, kel kolm kiilt (võro, eesti, läti) kõrraga suun. Kül timä tõlksõ ja kõrrald’ – tubli miis!

Teno suvõülikooli ekskursioonõlõ omma saanu «lõunaosariigi» mitmõ kotusõ tutvambas ku hindä säälmail elämise aigu.

Õdagu näimi Krabi külätiatri lustilist luku «Jahilkäük». Häste veivä simmanit lõõdsa ja viioliga Laube Kadri ja Varblasõ Marju. Opsiva mängõ ja tandsõ kah – niikavva ku pikne pääliinast peräle jõudsõ. Välguvalgõl sai viil sannan käütüs ja järveviirsin puiõn tormi tuusõldamist kaetus. Eelektri oll’ ammõtlikult vahelduvvuul – vahel oll’, vahel es olõ. Nii terve üü.

Pühäpäävä hummogus rahusi torm maaha ja päävänõsõmisõ aig löüdse järve veerest kats liisokõist-kalamiist. Üts mugu pilsõ õngõ vette, tõõnõ keerut’ leevämurost pallikõisi, minka kallu ullita ja konksi otsa meelütä. Saiva õks peremehe kassilõ värski hummogusuutävve.

Sis sai viil rahvamajan kullõldus mõttõtsõõri üle piiri kuuntüüst ja tuust, kuis alalõ hoita eestlüst Lätin. Tegeligult om tuu lihtsä – rohkõmb Prangli Jaanõ!
Tennämi süämest kõiki kõrraldajit piiriüledse suhtõlõimõ kudamisõ iist.

Müürsepä Külli,
«sopraano» lauluansamblist Liiso


Liisodõ ütispilt kolmõ lipu all: ederian (istva) Greenbaumi Thea, Ristikivi Siiri, Nopri Tea tagarian (saisva) Müürsepä Külli, Eksta Viivi, Toomla Silvi, Urbaniku Eha. Greenbaumi Thea pilt

Jaga seod artiklit