Võromaa kirämehe Kangro Pärni (Bernard Kangro) nimelidse kirändüspreemiä saanu Kahro Marek (29) om ummamuudu kirämiis Antsla takast Oe küläst, kon elli ka Pärni esi ja eläs tõnõ võro kirämiis Pulga Jaan.

Midä tundsõt, ku sait teedä, et sullõ andas Kangro preemiä? Kirotit tuu pääle uma blogi sisse ehk Marek Kahro Mõtteaita kirä Kangrolõ hindäle, sinnä kohegi «Ijälättide kanti»…

Tuu oll’ väega suur üllätüs. Kuis ma iks astu sändsele rivvi, kon omma joba iin Ruitlanõ, Contra, Kauksi Ülle – kõik suurõ kiränigu. Ma olõ iks nii nuur viil, elutarkust om vähävõitu. Tunnus, et tuu avvuhind tull’ iks väega kipõstõ.

Talvõl kirotit Uman Lehen, et su kodokandin elänüist inemiisist omma hää väega inemise Kangro Pärni ja Kaika Laine. Määne hää vägi Kangro Pärni seen oll’?

Tä oll’ talulats, a täl oll’ sääne kõva vaim seen. Tä mõistsõ panda uma tundmisõ ja mõttõ nii häste paprõ pääle, et tuud väke või tunda viil seol aastasaal kah. Tä oll’ sündünü kiränik. Arva, et luudus ja kõik muu, mis timä ümbre oll’, jätt’ uma jäle timä loomingulõ.

Miä Kangro loomingust su hingen helises?

Mõni timä luulõtus ja sis timä üts kõgõ tunnõtumpi raamatit «Jäälätted». Sääl om muiduki juttu Tartust, nuurusõst ja tudõngielust, a eks sääl om tuud võru vaimu ka seen. Seo om ummamuudu ja ands’ak, ulakas, mängulinõ tekst. Tuu om midägi säänest, mis om õkvalt Võrumaalõ umanõ.

Su loomingut lugõnu inemise ütlese, et su kirätükü omma kah säänest vurhvi.

No ku ütlese, sis ma ei nakka vasta vaidlõma.

Kangro preemiä omma võitnu inne sinno 26 Võromaaga köüdetüt autorit: Kangro esi, Kunnasõ Leo, Contra, kats kõrda Ruitlasõ Olavi, Kama Kaido, Kauksi Ülle, Kõivu Madis jt. Kelle looming om kõgõ inämb hinge jäänü?

Hinge om jäänü Kangro ja mõistusõ pääle Contra – tä ei olõ jo hingeline luulõtaja, a tä om iks kuradi hää sulõga! Säänest elurõõmu ja mängulisust om timä loomingu seen iks pall’u. Sõnamängu om ja habõnalõ naarda saa.

Kas kirändüslik kodokant om sinno mõotanu: nii Kangro Pärni, Häniläse sünnükodo ku Pulga Jaani poolõ om su puult tsirgutsiivul õnnõ paar kilomiitret?

Midägi säänest om tan jah, mis pand kirutama. Korgiid mäki meil ei olõ, järvi – Ähijärv om, a tuu jääs siist kavvõmbalõ. A egän hainalehen om midägi säänest umma ja kodost. Tuu iks mõotas. Lää egä päiv mõtsa, ku saa. Siini otsma. Ma ei korja näid, a käü kaeman, kas om seo süküs midägi manu tulnu. Tuu om umaette rändämine ja mõttõ kah urisõsõ pään. Teosõ kirota valmis lavva takan, a «siimne» sünnüse iks puiõ all ja kivi takan.

Preemiä sait hindä neländä raamadu iist, mille päälkiri om «Seal, kus näkid laulavad». Kuis sääne põnnõv ja vigurinõ lugu sündü?

Ma või näüdädä tuud kotust, kon tuu mõtõ tull’. Tuu oll’ üte paiu all. Paiu inämb alalõ ei olõ – torm murdsõ maaha. Sääl määnegi nips käve. Oll’ muiduki juba varõmb egäsugutsiid mõttiid, a sääl nuu mõttõ võti kõrraga sändse kuju, et nüüt võissi istu lavva taadõ ja kirutama naada.

Panõt inne kirotamist jutu mustri paika millimeetri täpsüsega nigu kangakudaja. Mille?

Raamadu kirutaminõ om sääne ohtlik rännäk. Nakkat minemä, tiidmäldä, kon om tuu kotus, kohe tahat jõuda. Plaan piät olõma.

Võiduraamadu tegevüs om pantu käümä Virumaal, mitte Võromaal. Mille sa es taha kodokanti raamatuhe panda?

«Seal, kus näkid laulavad» om sünge, kriminulli muudu raamat, kon om kõvastõ tapmist ja säänest musta krooniga värki. Kuis ma tuud sis umma kodukanti panõ? Virumaa om kavvõl, las nuu näki sääl olla…

Tunnus, et olõt surma üle pall’o märgotanu. Ilmu jo Uman Lehengi hingiaol su märgotus «Tullõ vai mulda?», kon sa kõnõlit matussõkombist.

Tuu ei tulõ tuuperäst, et ma olõssi väega sünge meelega. Kõik inemise ju piät ütskõrd siist ilmast minemä astma ütel vai tõsõl moel. Surm ei olõ midägi säänest, midä piässi väega pelgämä vai umma ellu kunstlikult pikendämä. Tulõ tuu pääle mõtõlda, kuis umma ellu niimuudu ellä, et midägi es jäänü süäme pääle.

Sa püvvät kumbata inemises olõmisõ piire. Sändsit inemiisi om veidü. Kas tunnõt, et olõt ütsindä?

Tuud kül ei tunnõ. Ma taha näüdädä lugõjilõ, et saa ka maailma tõsõst veerest kaia. Inemise tükise mõtlõma väega üttemuudu, tuu ei olõ hää. Maailm iks muutus, a inemise loomus väega ei muutu. Kõik tuu kuri ja halv inemise seen jääs alalõ. Tulõ mõtõlda, kuis olla parõmb inemine, kuis maailma veidükese parõmbas kõpitsa. Kuis löüdä tuus vahtsit knihve, ku vanna rata pite inämb ei saa minnä.

Kas olõt saanu ummi kirotuisi pääle vastust, om kiäki tahtnu ütte vai tõist arota?

Jah, selle et inemise võiva jo sannalava pääl vai sünnüpäävälavva takan egäsugutsit asju lobista, a väega tõsitsist asjust nigu elu ja surm sannalava pääl iks ei kõnõlda. Inemise tahtva aruta ka ütiskundliidsi asju, filosoofia lätt häste pääle: kuis olla õnnõlik, kuis löüdä hingerahhu. Tuu om nigu keriguteema, a inemise ei käü inämb kerikun. No ma olõ esi kah paganausku…

Sul omma ilmunu ka raamadu «Kaljud ja kameeleonid», «Päikseta paradiis» ja «Viisteist naeratust». Kuna võrokiilne raamat vällä tulõ?

Tahassi kiruta külh, a tuujaos olõssi vaia rohkõmb julgust ja tarkust manu. Mul om iks väiku pelgüs vai avvustus Võrumaa ja võru keele vastu. Näüs…

Minkast võisi tuu raamadu kiruta?

Võrumaa inemiisist.

Määndse võrokõsõ omma? Üten Uma Lehe märgotusõn kirotit: «Võrukõsõ omma neo ehtsä vana eestläse, kiä omma kadajasakslasõ ja võsajänki kombist rikmalda. Tugõva hindätiidmisega maainemise, kiä ajasõ umma asja.»

Tuu omgi sääne hää võrukõsõ diagnoos. Inemise iks tükise liina poolõ kaema, sääl ollõv õnn, raha ja kõik tuu hää kraam. A kiäki piät jo maal kah elämä, vannu kombit hoitma. Juurõ omma inemise jaos tarvilidsõ, hoitva maa küllen ja tävve aru man.

Miä sullõ miildüs kodokandin Antslan?

Seo om kodu, nii lihtsä tuu omgi. Süä om sääl, kon kodukotus. Misjaos ma piäsi sis otsma vahtsõt kotu kongi suurõn liinan vai vällämaal? Vällämaal om pall’u larmi ja säänest mõttõlda mulinat. Muialpuul omma inemise väega rahudu, Eestin om iks inämb inemiisi, kes omma tasadsõ ja ausa kah. Säänest silmäkirälikkust, üteldäs poliitilist korrektsust om muialpuul iks pall’uvõitu. Ku tuud saa liiga pall’u, sis inemise ei tiiä inämb, kuis astu vai istu. Pelgüs om, et äkki pahandami kedägi tahtmalda.

Eestläisile pantas halvas, et mi ei salli võõrast: musti, homosit ja tõisi.

Tuu ei olõ vast vain, tuu om sääne ausus – üteldäs vällä, kuis tunnus. Kõik, mis om võõras ja kavvõn, tuud ei piäki kõrraga umas võtma. Ei olõ mõtõt hiitüdä, et meil om võõraviha. Tuu om hoobis ettevaatus: võõrit om Eestimaalt aastasatu joosul väega pall’u läbi käünü ja rahvas tahassi vahelusõs rahun umaette olla.

Midä sa esi tahat viil är tetä?

Tahassi lugõjilõ rõõmu tetä ja mõtlõma ka panda, kõnõlda tähtsist asjust, mis süänd pututasõ. Kas avvuhindu om vai ei olõ, tuu ei olõ määnegi teema.

Küsse Harju Ülle

Kahro Marekil tulõva kõgõ parõmba mõttõ pähä luudusõn.
Kahro Marekil tulõva kõgõ parõmba mõttõ pähä luudusõn. Harju Ülle pilt.

Jaga seod artiklit
Share On Facebook
Share On Twitter
Share On Google Plus
Contact us