Parm tsuskas: vanaimä hamba


 

Nal’apildiga tsuskas ütiskunda mõnõst hellembäst kotussõst
Rõugõ Rebäse külä miis Varustini Andres, tunnõt ka nimõga Parm.

Parm tsuskas: vanaimä hamba2022-10-31T16:49:15+02:00

Muda Mari pajatus

Viis aastat vahtsit valdu

 
Ma kuuli raadiost, et vald pidi umma sünnüpäivä. Ja sõs järgmäne päiv pidi jälki vald sünnüpäivä. Ja sõs viil. Peräkõrd tull’ vällä, et sünnüpäiv om nii Võro vallal ku Rõugõ vallal ja tõisil valdul kah. Üle Eestimaa tähistäse valla umma viiendät sünnüpäivä, selle et pääle valdu kokkopandmist omma kõik vahtsõ valla ütevannudsõ.

A kuiki valla omma ütevannu, olõ-i nä üttemuudu nigu mitmigu latsõ. Ka sünnüpäivä peeti iks esimuudu. Rõugõh käüti kimmähe sannah, a Võro vallah tetti suvõst saadik küdsämise võistluisi. Välästpuult paistus kõik illos ni suurõmba valla omma rikkamba. A inemiisi jaos omma vald ja ammõtnigu kavvõs jäänü. Ku inemisel om kõik häste, olõ-i tälle vallaamõtnikkõ vaiagi, a mõnõ tundva iks puudust kodoligidädsest abist. Pelädä om, et pia lätt Võro vald liinaga kokko, sõs saa jo Setomaast Antslani Võro liina pite sõita.

Muda Mari pajatus2022-10-31T16:48:34+02:00

Tossu Tilda pajatus

Pildiga sportlasõpilet

 
Võro sportlasõ omma iks läbi ao häid tulõmuisi näüdänü. Umaaignõ spordikooli juht Neeme Harri tahtsõ väega, et Võro latsõ iks kõgõ võistluisil käünü.

Ütskõrd tull’ kõrraldus, et sportlasõpiledi pääle tulõ panda umanigu pilt. Harri käskse nuuril kipõstõ pildistäjä mano minnä, muido ei lasta võistlusõlõ.

Mu lellepoig Rein oll’ sis viiendän vai kuvvõndan klassin ja tegi suusahüppit. Võistlusõni oll’ puultõist päivä aigu, mis tähend’, et pildiga oll’ kipõ.

Võrol tüüt’ tuulaol viil vanõmba põlvõ kipõ-piltnik Kepniku Ida. Nä olli varramba üten tõõsõpoolõ Aleksandriga olnu tunnõdu piltnigu. Aig oll’ lännü, a Ida tekk’ pilte iks ummi vanno massinidõga. Ja tä lubasi nüüd kah Reinu jaos pildi järgmädses pääväs valmis saia.

Ku Rein pildile perrä läts’, istõ Ida lavva takan ja käskse täl karbist pilti otsi. Poiss kai karbi läbi, es lövvä. Ida käskse viil hoolõga otsi. Peräkõrd tundsõ Rein üte hudsudsõ pildi päält uma kruudilidsõ hammõ är. Ja hiussõseitli oll’ kah tsipa tutva.

Poiss vei pildi Neeme Harri kätte. Harri võtsõ pildi peo pääle, kai ligembält ja kavvõmbalt ja sis ütel’: «Ma ei saa arvo, olõs nigu 60aastanõ vanamiis tan pildi pääl.» A midägi es olõ tetä, pilt liimiti piledi pääle ja lüüdi pitsat kah pääle.

Perän võistlusõl tull’ vällä, et es küsü kiäki sportlaisi käest tuud pildiga piletit nätä.

Tossu Tilda pajatus2022-11-14T16:45:53+02:00

Esimuudu märdipäiv

Luudus iks hoolitsõs taiva-alotsidõ tsirkõ ja maapäälitside eläjide iist. Õnnõ inemine om tuu, kes tsurk pall’o är. Jummal ega luudus ei nuhtlõ kedägi, inemine esi nuhtlõs hinnäst.

Mullõ miildüs, ku mu ümbre elo kiis: tsirgu tsiristäse, hähn põristas ja pasknäär rüük keväjä nigu kiimah kass vai tege kõtulõ puuossa pääl õrna hellü. Keväjä tege kurvas kuldnokipoigõ rõõmsa helü, ku nä pesäst välla lindasõ. Sis tiiät, et kevväi om sedäkõrda läbi.

Süküs tulõ hingiaoga. Tsirgu lääva kavvõlõ maalõ, päävä omma lühkese ja halli. Hinge roitva ringi ja luudus om kah andsak.

Mineväaasta märdipääväl varra hummogu hiitü üles tuu pääle, et kiäki rabist’. Kas mardi tulliva santma? Kell olle neli, mõni minot üle. Üttegi hellü inämp es kuulõ, a unõ vei är.

Hummoguvalgõ tõie rabinalõ seletüse: viil lännü õdagu saisõ aida otsah vana jämme haav, a nüüd olle tä pikäle maah, ladvaotsa tammõkõsõ üsäh.

Jo mitu aastat olle märke nätä, et haavaga om halvastõ. Aidahar’ast läts’ tä katõharolidsõs. Järvepuulnõ naas’ är kuioma, lehti olle hõrrõlt ja tüve pääle kasvi siini. Kuivõmbahe harro ragosi väiku kirrivhähn hindäle pesamulgu, nii tä sääl aastit elli. Hää kaia näide elävät toimõndamist. Hähnä teivä tõõsõgi mulgu, a tuuga tulle kuldnokkõga jagõlõminõ. Edimädse kuldnokipaari kävevä haavalatva laulma, vahel ka madistiva, et kes tuu pesäkotusõ hindäle saa.

Haav oll’ üts kõgõ korgõmp ja jämmemp puu mu elämise man. Tormiga pidi ette kaema, säält pudõni iks ossõ. Keväjä, ku häitsi, sis külbse pehmit karvatsit «hussõ» kah. Olõssi seogi kevväi nii tennü.

Ma käve pääväst päivä tuu puu mant müüdä. Luudus hoitõ är, et puu murdu üüse tasadsõ ilmaga. Es tulõ tarõ, aida ega sanna pääle. Eesti kõgõ korgõmp katai kah säälsamah. Õnnõ noorõ tammõ paar ossa võtte üteh.

Aidaotsah puiõ vahel om nüüd suur tühi mulk. Ei tiiä arvatagi, kupall’o hingi jäi kodolda. Kuldnokk saa keväjä aidaotsa pesäpaku, a kohe lätt hähnäpaar? Juuri vahel om kellegi lämmi ja kaitstu pesä, timäl om katus lännü, saina (tüvi) omma viil püstü. Tüve seeh või viil kedägi olla. Tialadsõ käävä hoolõga uurmah ja päävar’olda jäänü sitikit korjamah.

Süämeh om kurbus, et haava inämp ei olõ, a aiteh, et tä olõmah oll’! Üts puu külh, a ku pall’o hingi sääl aastakümnide pääle ummi elopäivi müüdä saate.

Orassoni Rael-Adiina


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Esimuudu märdipäiv2022-10-31T16:46:37+02:00

Priinime lugu: Kolk

Seod nimme kand Eestin 622 inemist. Hingelugõmiisi perrä panti nimi 33 mõisan, a või olla, et om viil ütsikit nime Kolk saamisi hingelugõmisõ nimekujust Kolga (242 kandjat). Priinimme Kolga parhilla pututa ei jõvva.

Mõnikõrd kirutõdi ka Kolck, a näütüses Saru mõisa Kolk kirutõdi hingelugõmistõ koguni Kolg.

Saarõmaal oll’ nime pandmisõ kotussit viis, Mulgimaal kats ja Põh’a-Villändimaal neli, Tartumaal säidse, Võrumaal katõssa. Põh’a-Eestin oll’ kotussit veidemb: neli Virumaa mõisat, kats Harju- ja üts Järvämaa mõisa.

Võrumaal panti Kolk joba 1809 Erästvere ja Koorastõ mõisan. Erästvere suguvõsa oll’ suur ja 1816 oll’ Erästvere nimi levinü ka Vana-Piigandi mõisalõ. Põlva kihlkunnan Vana-Koiola Vanankülän panti Kolk Tolga Piitre Juhanilõ perrega ja ull’veli Adolõ. Sääl sõs Tolk > Kolk.

Rõugõ kihlkunnan panti Kolk Vahtsõ-Kasaritsa mõisa Palomõtsa külä mitmele perrele, kiä olli Sibula Hanni perrätulõja. Haani Kolk tull’ Plaani kandi Naha küläst. Rõugõ mõisa Kolk panti Matsi külän ja säält peri mõisa kangru perrele.

Urvastõ kihlkunna paigapääline Kolk om peri Vana-Antsla mõisast, a siin om ka Kanepist ja Mulgimaalt sisse tuudut nimme.

Harglõ kihlkunna häste tunnõt Kolk om nime saanu Saru külä Tammi talun. Kiränik Kolga Raimond, kinkal om täämbä 30. surma-aastapäiv, om säält talust peri. Sõski tulõ Harglõst ka üts tõnõ Kolk. Mõnistõ mõisa Ihtõ külä Tiidu talun om hingelugõmisõ perrä pant saksa nimi Winkel ’nukk’. Keriguraamatun om Winkel kasti sisse tõmmat ja är tõlgit: Kolk. Kolga nimega läts tuu suguvõsa edesi Tsooru mõisalõ Rõugõn.

Päämine sõna nime alussõs oll’ muiduki kolk: kolga, miä tähendäs ’nukk, tsopp, jõõ käärd vai hainamaa jõõ käärun, kõrvalinõ kotus’. Säänest tähendüst om häste tunnõt Võru- ja Tartumaal ni Põh’a-Villändimaal. «Välimäst kutsuti nukk, sisemäst kolk,» üteldi Harglõn. Muial om pilt kirivämb. Om jo teedä, et mõnikõrd käänetäs nimme Kolk’: Kolgi. Näütüses Saarõmaal Kaarman om Kolk pant Elme mõisa Võhma külä Sepa talun. Vast sõs hoobis sepä kolkmise perrä? Mulgimaal Helmen omma Ritsu talun pantu nime Kolk ja Pehme. Sääl võissi jo tähendüs hoobis ’kalg’’ olla? Mitmal puul tundus ollõv viil nii, et kolk võisõ tähendä ’kolakas’. Tä või tähendä ka mitmit asju linatüü vai hobõsõriistu man. Kolk’: kolgi om jo ka Võrumaal tuu puu, miä käü katõ otsaga trenke külge ja keskest konksiga hobõsõvedru vai ägli külge.

Saarõ Evar

Rubriigin kõnõldas perekunnanimmi periolõmisõst ja tähendüsest.

Priinime lugu: Kolk2022-10-31T16:44:47+02:00

Juttõ Võro liina Paju huulidsa päält

Alostus eelmädsen Uman Lehen

Suvi 1940. Viieaastanõ Kalju tuvvas pääliinast mitmõs kuus vanatädi mano. Tä käü Juudipargin järve veeren. Mõnikõrd tulõ sinnä kastiga ijätüsemüüjä, kink käest saa osta 5 sendi iist vahvliijätüse. Miilde jääs Kreutzwaldi huulidsa munakivve päält hobõsõvangõrdõ ravvutõduisi rattidõ kõva põrrin. Poiss nakkas võro kiilt kõnõlõma ja unõhtas eesti keele. Sügüse koton Nõmmõl ütles esä imäle: «Mi ei saa inne kohegi küllä minnä, ku poiskõnõ om võro keele kõnõlõmisõ är lõpõtanu.» Pikäpääle lätt poiskõnõ tagasi tal’nalasõst esä keele pääle, a latsõpõlvõn opitu jääs miilde.

1940. aasta 15. hainakuu. Kalju näge, et Paju huulidsa üte maja külen lehvüse kõrvuisi tutva sinimustvalgõ ja verrev lipp. Pidi olõma valimiisi päiv. Mõni pelgäs, et seo om perämäne kõrd, ku umma lippu näemi. Ku tulõ kodo sõita, haard Emmi sumadani ola pääle ja mindäs õkva üle suu turbast jalgrata pite raudtiijaama Pihkva-Tal’na üürongi pääle.

Suvi 1941. Saksa okupant jõud joba Võro lähküle. Piiretüsevabrigu hääd kraami ei jõuta inämb är vitä. Vainlasõlõ tuud jättä ei või, nii lastas piiretüs Juudipargi-viirsehe kraavi. Liinarahvas tormas anomidõga, ka latsõvannõga sinnä. Mõnõ lääki-i är, jääse kraavi viirde moro pääle larmama.

Sõa-aignõ suvi. Ainus võimalus Tal’nast Võrolõ sõita oll’ hanki luba ja sõita kitsarüüpmelidse rongiga, midä kõnnõkeelen kutsuti «suss», Pärnulõ. Säält edesi Mõisaküllä ja Valka ja läbi Läti. Nii trehväs Kalju edimäst kõrd välämaalõ ja kuuld läti kiilt. Kuis nägi vällä tuu rong, miä Võrolõ sõitsõ, olõ-i meelen.

Suvi päält sõta. Kalju om jälleki Võrol. Mindäs üten vanatädiga Jüri (vai om joba Lenini?) huulidsa poolõ. Lämmi suvõpäiv, leevätehassõ aknõ omma vallalõ. Huulidsa pääl om tunda makõt hõngu. Aknõ pääle tulõ Kalamehe Linda ja and lämmä vormileevä. Õkva murdas tükü ja pistetäs suuhtõ. Värskele küdset «lehmäkeeks» om hää!

1950. aastidõ suvi. Emmi eläs no Paju ja Kreutzwaldi huulidsa nukapäälidse katõkõrdsõ puumaja väikun tarõn. Kalju mahus siski sinnä mõnõs pääväs. Vanatädi and latsõlõ uma sängü, esi maka põrmandu pääl. Maja takan om egäl elänigul uma aialapikõnõ, miä õigõ pia matõtas asfaldi ala ja majakõsõ asõmõlõ ehitedäs «korghuunõ».

Ütsäkümnendä. Vahtsõst vabas saanu Eesti tolliammõtnik Kalju käü tüü peräst kagupiiri pääl ja suvõl Võrol haudu kõrda tegemän. Paju huulidsa pääl om iks viil hää vanno aigõ miilde tulõta. Juudipargi puu omma suurõs saanu, järveviir kah’os tävveste kinni kasunu.

Suvi 2021. Taat Kalju om Võro surnuaian haudu hoitman üten mõnõ perreliikmõga, noorõmb noist tütretütretütär Marlen. Perekunna Hank malmristiga havvaplatsi man ütles taat tütrigulõ: «Tan puhkasõ mu taat ja memm, kink sünnüst om müüdä lännü 170 aastat. Sa olõt näist kuvvõs põlvkund.»

Kas tulõva siiä haudu kõrda tegemä ka järgmädse, ku mu põlvkund om lännü?

1935. aastagal Võrol sündünü Sipa Kalju (Kalju Sipp)
om kirjä pandnu kildakõisi kõnõlduist juttõst ja hindä mälehtüisist.

Juttõ Võro liina Paju huulidsa päält2022-10-31T16:41:19+02:00

Võro- ja eestikeeline sainakallõndri 2023. aastagas

Aastagalõpp joba paistus ja om aig naada hindäle tulõvaastaga kallõndrit kaema. Võrokõsõ heng taht iks umakeelist kallõndrit ja tuud pakk Võro instituut ka tinavaasta. Vahtsõ kallõndri saat osta e-poodist Uma Puut. Valikun om mitmõ teemaga kallõndriid: pühäkotussõ, käsitüü, sann – kõik iks Vana-Võromaaga köüdedü.

Kallõndri aorehkendämise jaon omma är nimmadu võrokõisilõ tähtsä pühä ni tähtpäävä, kõik riiklidse pühä ja lipupäävä, käänüpäävä ja kuu käümine taiva pääl. Egä kuu lõpun om mõtõlusõs üts võrokeeline umbõtark vai sõs krutskilinõ ütelüs.

E-poodist saat kallõndrit ka telli. Sõs om kallõndrin aastagatsõõri pääle üts pilt, mille saa poodin pakutuisi pilte hulgast esi vällä valli vai sõs hoobis uma meelüspildi vällä kävvü. Ku tahat osta suurõmba hulga kallõndriid, olõs hää tel’mine e-poodi kaudu aigsahe är tetä. Kallõndridõ tegemine päält tel’mist võtt aigu kats-kolm nädälit.

Katskeeline sainakallõndri om põnnõv kingitüs nii umilõ ku võrokõisist sõprulõ – sõs saa süä tsälkä ja aigu om!

Võro- ja eestikeeline sainakallõndri passis sainu pääle üle Vana-Võromaa: nii tüükotussin, koolõn-latsiaidun ku ka võrokõisi kododõn. Asotusõ ja ettevõtte saava telli uma asotusõ vai ettevõttõ pildiga kallõndrit ummilõ tüütäjile jõulukingis – säänest katskeelist kallõndrit muialt ei saa.

Kallõndri tegemist kõrraldas Võro instituut. Sainakallõndrit saa osta ja telli Võro instituudin (Tarto 48, Võro) vai e-poodin Uma Puut. Näüdüse ja täpsä teedüs om üllen e-poodin: umapuut.ee.

Võro Instituut

Inämb teedüst saa küssü:

 
Tuuli Abel
tel 782 8750
e-post tuuli.abel@wi.ee

Võro- ja eestikeeline sainakallõndri 2023. aastagas2022-10-31T16:36:56+02:00

Käsitüülidse teivä vokkõ kõrda

Võromaa käsitüülidse teivä minevä kuu katõpäävälidsel koolitusõl kõrda kümme vokki ja plaanva no langa ketrama naada. Koolitust vidi Pärnumaa koolitaja Roosi Julika, kiä om juhendanu pia 100 voki kõrdategemist.

«Huvi säändse koolitusõ perrä tull’ Vahtsõliina käsitüüliidsi puult,» seletäs Vana-Võromaa käsitüükogo vidäjä Oja Vilve. Eesti rahvakunsti ja käsitüü liidu liikmil om egä aastak võimalus telli liidu kaudu üts mentorkoolitus ja säältkaudu löüdsevä Võromaa käsitüülidse voki kõrdategemise koolitusõ pakja.

Ku Oja Vilve Võromaa käsitüüliidsi hulgan vällä kuulut’, et sääne koolitus om tulõman, olli paari pääväga kõik kotussõ kinni pantu. «Koolitus oll’ mõtõld katsalõ inemisele, a meil tull’ kõrraga kümme huvilist. Õnnõs oll’ koolitaja Roosi Julika nõun kõik kümme uma hoolõ ala võtma,» seletäs Oja Vilve.

Käsitüülidse tulli ummi vokkõga, minkast mõni oll’ väega katski, mõni jäl kõrraligumb. Edimädsel pääväl võeti kõik voki jupõs vallalõ, puhastõdi ja vahatõdi är. Üüses jäeti voki kuioma. Ku mõni jupp oll’ puudu, tetti tuu kipõstõ mano. Tõõnõ päiv läts’ vokkõ kokkopandmisõ ja tüükõrda säädmise pääle. «Voki panti tävveste tasakaalu, et nüür ilosalõ pääl püsünü. Tuu võtsõ peris pall’o aigu ja mi kutsõmi tuud peenhäälestüses. A lõpus saiva nigu vahtsõ voki,» seletäs Oja Vilve.

Eräle kitt tä koolitusõ vidäjät Roosi Julikat, kiä mõistsõ kõik ilostõ selges tetä ja hoitsõ osaliidsiga pikkä miilt.
Üts koolitusõl ütenlüüjä oll’ rõivakunstnik ja käsitüüline Solmanni Janika. «Mu vokk uutsõ putitamist joba mitu aastat. No tull’ hää juhus kätte,» seletäs tä umma ütenlüümist.

«Mul hindäl oll’ logo vokiratas, ekämuudu katski. No sai kõik ilostõ kinni liimitüs ja tarvilidsõ jupi tettüs. Sai saagi, puuri, liimi, plommi. Koolitajal olli tähtsä tüüriista üten ja tä mõistsõ hääd nõvvu anda,» kõnõlõs Solmanni Janika koolitusõl tettüst tüüst.


Koolitaja Roosi Julika (verevä kampsiga) näütäs Solmanni Janikalõ, kuis vokki kokko säädi. Oja Vilve pilt

Midä sis Janika kõrran vokiga edesi plaan tetä? «Tii langa. Õnnõs mõista veidükese kedrada kah. Uma lamba villa tahas iks esi langas tetä, mitte suurdõ vabrikulõ viiä. Et ei kae õdakidõ telekat, a ketra langa.»

Ketramisõhuvi om ka kõigil tõisil koolitusõl käüjil. «Kõik nuu, kes voki kõrda teivä, tahtsõva jakus ka ketramiskoolitust. Lepsemi niimuudu kokko, et järgmäne kevväi, ku mul om võimalus jäl mentorkoolitus telli, proovi saia katõpäävädse ketramiskoolitusõ,» kõnõlõs Oja Vilve plaanõst.

Ütest as’ast om nii Oja Vilvel ku Solmanni Janikal tsipa hallõ kah. Kõik koolitusõst ossavõtja olli naasõ, a voki parandaminõ om sääne tüü, midä võinu rohkõmb mehe tetä. «A vast om asi tuu, et naisil om vaia seo tüüriist kõrda saia, hädä nõud,» löüd Solmanni Janika.

Rahmani Jan


Vokk inne ja perän kõrdategemist. Oja Vilve pilt

Käsitüülidse teivä vokkõ kõrda2022-10-31T16:34:44+02:00

Argõntiina kiri

Buenas!

Lämmän palmi all krokodille ja ahvõga ütenkuun ellen olli ma joba är unõhtanu, et parhilla omma Võromaal ruusatii muadsõ, tarõkorsna tossasõ ni päiv om lühemp ku üü. Tuuperäst, et Põh’a-Argentiinan om pääle naanu kevväi. Kliima lämmämbäs minegi peräst omma seol aastagal kraadi viil korõmba ja hariligu ilmanättüse nigu pikne ja vihm hullõmba ku Euruupan.

Näütüses lää-i Ladina-Ameerikan kiäki vihmaga kotost vällä, selle et kõik ujus kanalisatsioonivii seen. Liinan või peräst pikembät satu gondliga sõuda. Koolimaja omma rõskõ, külmä ni vallalidsõ planeeringuga ja ilma kütmisesüstemildä.

Uulidsasillutisõ omma mõrrit täüs. Jõõ, kon inne elli alligaatori, egäsugudsõ esierälidse kala ja kasvu, omma tühäs kuionu ni maastigupalangu laiutasõ egäl puul.

Lihtsäle Võromaa naasõlõ või lämmi lõunamaa elo mõnikõrd kehvä lõpu saia. Näütüses kävemi kotusõpäälitside tiidjämiihiga tsunglin matkaman. Sääl jagi ma umma banaani üte mõtsa-ahviga, püüdsemi kalla ni sõitsõmi kajakkõga kaema, kuis imäkrokodill vähämbit krokodillilatsi oppas.

Ku päält Mowgli muudu tsungli vallutamist kodo jõudsõ, näi, et olli hindäle pükse, hammõ ni hiussidõga sälgä palotanu verevä joodigupäivitüse. Päält tuu olli saanu hirmsa päävalu ni umbõs 20 villi egä varba kotsilõ. Lisas tull’ järgmädsel hummogul vällä, et ma olli saanu purra määndsegi tundmalda moskiito käest ja üüse täpilidses lännü. Õnnõs lõppi seo lugu häste ja kõrvatagodsõ olõ-i inämp nii likõ.

A tuust, kuis ma Ladinan argentiinlaisilõ ubinakuuki küdsi, näile kaarajaani ja võro kiilt opsi, kirota joba järgmädsen kirän.

Nos vemos!

Vahetusopilanõ Raju Eliisabet and teedä, kuis eletäs kavvõn Argõntiinamaal.

Argõntiina kiri2022-10-31T16:30:29+02:00

Kiri Võrolt. Pümme ao helle mõttõ

Märdikuu om aasta kõgõ pümmemb ja pall’odõ jaos arvada ka rassõmb aig. Süküs om vallalõlaskmisõ ja lagonõmisõ aig, kon luudus tõmbas uma energiä tagasi, kihä lätt puhkama. Seo om hää aig ummi mõttit kõrda säädi, kraami ja puhada. Nigu puu lask uma lehe vallalõ, om ka meil hää vallalõ laskõ ummist kõrdaminekist, hää aig tähüstä ja lupa ihol rahuligus saia.

A miä tuu valgust, ku helehüst om veidü? Mi hellemb sais tulõ suurõlt jaolt mi tiidvüsest ja tuud saa esi muuta. Kirota hindäle uma mantra. Kiä sa olõt ja midä sa tunda tahat? Ku olõt valmis midägi uman elon muutma, ja tollõn kimmäs, saa su ello tulla midägi, midä sa varrampa tundnu ei olõ.

Otsi hindäle vahtsit tutvit, ligimäidsi vai sõpru, kiä su muutuisi ja kasumist tugõva. Sukka üttemuudu mõtlõva inemise avitasõ parõmbalõ hoita su tiidvüse saisu ja lahku vanno mustrit.

Luudus om võimsa tervestegijä. Tä om mullõ opanu maandamist, hengämist, tasakaalu. Luudusõ perrä eläden olõ löüdnü inämb rahhu, kergüst.

Üts viis raisada umma eloenergiät om kohvijuuminõ. Kohviga proovitas väsümist veidembäs tetä. Nii elämi eloenergiät lainus võttõn. Tuuperäst om ütiskund nii är kurnat, väsünü, masõndunu, läbemäldä.

Rahu om varandus, miä tuu sullõ õnnõ läbi kõgõ su elo. Tuuperäst proovi inämb muuta tuud, midä saat, et inämb rahhu saia. Sisemidse ja väläpoolõga rahul olõminõ võtt stressi ja pinguisi veidembäs. Nii saami tasakaalun olla. Massa-i sõgluda, tõmmõlda, kõgõlõ reagiiri. Sul om õigus aigu võtta.

Kae, et su päämidse tarvidusõ olnu täüdedü. Kõgõ tähtsämbä omma füüsilidse tarvidusõ, perän tuud armastusõ ja kohegi kuulumisõ tarvidus. Sis om vaia viil tunnustust ja hindä mõttidõ teos tegemist. Rahu luuminõ hindä ja ummi ligimäidsi jaos tuu sullõ õnnõ ja tasakaalu, minka saat tan ilman viil inämb rahhu luvva.

Rahu tuu õnnõ mano. Rahulolõmist saa triini. Hengä sügäväle ja rahulidsõlt. Alosta umast kihäst ja liigu kõrrast välläpoolõ. Nii tegünes tukõv rahulolõmisõ pürämiit.

Lumiste Kati

Kiränik Lumiste Kati and värskit mõttit, kuimuudu egäpääväello vaeldust löüdä ja märgotas tuust, miä parasjago süäme pääl.

Kiri Võrolt. Pümme ao helle mõttõ2022-10-31T16:28:27+02:00
Go to Top