Muda Mari pajatus

Kaonu kevväi

 
Ma kuuli raadiost, et timahava talv ei lääki minemä, selle et Putin om käsknü 9. maid edesi tougada. Kevväi tohe ei inne tulla, ku paraadil saa suurt võitu tähistä. Nika ku võit kätte saamalda, om ilma lämmäs minek är keelet.

Tuu Vinne propaganda om nii kimmäs, et nigu tä musta valgõs mõist kõnõlda, kõnõlõs ka ilma talvitsõs tagasi.

A ütskõrd piät iks lämmi kah peräle jõudma. Ja võidu või Kreml kõgõ vällä hõigada, esiasi kas miihi marssma kah viil jakkus. Papist rakette või iks näüdädä, a papist sõdurit rivisammu tegemä ei panõ.

Muda Mari pajatus2022-04-18T15:59:45+03:00

Tossu Tilda pajatus

Kevväi ja võiulilli

 
Timahavvanõ kevväi om maru pikä vinnaga. Tan mõtli ma jäl mälehtüisi pääle. Pääle II ilmasõta oll’ meil üüriline – Ingerimaa naanõ Mosbergi Olga uma katõ tütrega. Leena ja Ljuuda olli must mõni aasta vanõmba. Päävapaistõn maja man miildü meil, latsil, keväjä mängi mängu nimega «Kiä om kõgõ rohkõmb võidu söönü?». Tuu oll’ lihtsä mäng. Tsusksit murtu võiulilli häitsme mänguseldsiliidsile lõvva ala, kelle lõvvaalunõ oll’ kõgõ kõllatsõmb, tuu oll’ võitja. Mõnikõrd jäi mäng lõpõtamada kah, selle et läts’ vaiõlusõs. No kiä ei taha võita!

Kuis asi periselt oll’, om esiasi. Hääd võidu sai liinainemine osta inne kolhoosõ talupernaasõ käest päämidselt turu päält. Mosbergi seivä poslamasla sisse hämmätüid leevätükükeisi. A ma olli nii närvä olõmisõga, et minnu sai tohtri meelest avita õnnõ kalamassaõli.

Tossu Tilda pajatus2022-04-18T15:59:16+03:00

Müts päähä, muido…

Mu latsõpõlv oll’ viil tuul ilosal aol, ku vanaimä kamand’ kotoh ja latsõ olli timä hoolõ all, ku imä-esä olli tüül. Ollimi nigu latsõ iks, teimi egäsugutsit vigurit ja saimi tõrõlda ja vahel vitsa kah.

Mäleta ütte vanaimä kärätämist, minkast ma tuukõrd arvo es saa. Ku väläh oll’ kõva tuul ja mi ollimi pall’a pääga, kärät’ vanaimä kur’alt: «Müts päähä, muido jäät ullist!» Ma mõtli sis, et no mis juttu vanaimä aja, kuis ma sis ullist jää. Murdsõ pääd, a küssü es taipa.

Ummilõ latsilõ ma külh nii es kärätä. A ütskõrd tull’ üte targa naasõga vanaimä ütelüs jutus. Tuu kaiõ mullõ otsa ja ütel’, et mu vanaimä oll’ iks väega tark naisõrahvas. Tä tegi mullõ selgest, et kukruh omma pääpunkti. Ku tuul noist läbi tõmbas, võit saia ajukelme-põlõtigu ehk meningiidi. Ku toda põet, võit periselt ullist jäiä.

Nüüd olõ ma esi vanainemine. Vahel, ku tuulõdsõ ilmaga mõnt latsipunti näe, olõ näile kõnõlnu, midä mu vanaimä pall’a pää kotsilõ ütel’. Ja seletänü tuud kah, mille tä nii ütel’.

Nii et müts päähä, muido jäät ullist!

Puuri Siiri

Müts päähä, muido…2022-04-18T15:58:21+03:00

Kuis ma mõtli hindä poodivargas

Olõ uma Priiduga iks rõõmsa, et vannu inemiisi kah puuti lastas. Mi minek om sääne, et ma tõuka kärro, et mitte tuiku, ja sis, ku kassalint juuskma nakkas, lää lõppu, et ostõt kraam kotti panda. Asju jaos om meil üten kats puldankotti, nuu jääse kärro.

Om kõnõldu, et vanainemise pidävät asjo käro pääle unõtama. No ei tiiä… A tuupäiv vahtsõ ja saatsõ minno müügisaalin üts kassapreili. Püüdse tälle maski alt iks naarata. Ku ma sääl kassa takan saisõ, et asjo kotti pandma naada, juusksõ tuu preili mu mano.

Ma tõmmasi hinnäst sirgõs nigu pulk. Mõtli, et tä tulõ ja kaes, mis mul leti pääle pandmada om. Ma jo sääne fantastiline Mutt!

Tä tull’ mu mano hää näoga, pandsõ suu mu kõrva mano ja kostsõ: «Provva, teil om undruk takastpuult väega must.»

Jah, mu teksaundruku küle pääl laiut’ suur plekk. Naksi poodipreilit suurõ helüga tennämä. Nii sai terve tuu saba teedä, mis mu undrukuga oll’.

A inne jõudsõ ma joba uman vaimusilmän nätä, kuis üts mutt läbiotsmisõlõ viiäs. Kül om hää, et ma poodivargas es saa!

Raudkatsi Ene

Kuis ma mõtli hindä poodivargas2022-04-18T15:57:56+03:00

Suur miis

Sünnü perrä olõ edimädse vabariigi lõpuotsa vällälasõ. Varsti nakas’ sõda. Tuust aost mul hindäl mälestüisi ei olõ. Õnnõ imä jutu perrä olli mullõ hirmsale miildünü paugu. Ildamba tulli joba puuklotsõst as’a, vanaesä tett luuvurr ja tinasoldani. Süvvä miildü kõkkõ, kon makõ mekk man. A tuu es mõo häste hambilõ.

Inne kuuliminekit võtsõ imä mu käekõrvalõ ja ütel’, et nüüt tulõ minnä tohtri manu. Minnä oll’ pikk maa müüdä ruusatiid. Iks mitmit kilumiitrit. Kivikese lätsi kõgõ kängä sisse. Päiv paistu, oll’ lämmi. Peris är vässü.

Jaoskunna tohtripunkti pei abielupaarist tohtri Kadaja (Kattai). Miis oll’ opnu hambatohtris, a naanõ oll’ ämmäimänd. Üle katõ pidivä nä tohtõrdama kõiki tõbitsit. Nä olli joba sis väega vana, arvada sis noorõmbit es olõ kostki võtta.

Päämidses hambatohtri tüüriistas olli tangi. Nukan saisõ ka imelik riistapuu, miä paistu vällä rohkõmb voki muudu, a periselt pidi olõma hambapuurmisõ massin. Et puur ümbre naanu käümä, pidi tuud jalaga sõkma, nigu vanaimä vokki. Ega tuukõrd es olõ egäl puul viil eelektrit.

Tohtri kai mu hamba üle ja ütel’, et neo omma piimähamba ja tulõva vällä kaksata. Imäl nakas’ hallõ ja tä ütel’, et vast and kuiki paranda – kül nä tulõva ütskõrd eski är, ku õigõ aig käen. Tohtri jäi pia nõuhtõ ja provva oll’ joba valmis «vokki» sõkma, ku sai äkki kutsõ kohegi vahtsõt ilmakodanikku vasta võtma.

Tohtri käskse imäl ederuumin uuta. Ütel’, et poiss om joba suur miis ja kül nä saava hakkama. Tuu «suur miis» nõstsõ minnu kõrvupite õkva pilve veere pääle. Esi pruuvsõ kõrras viil «vokki» sõkku. A jalg tekse jonkadi-jonkadi ja käsi käve saman taktin. Nii oll’ rassõ puuriga hambamulgulõ pihta saia. Lõpus jätse «voki» sinnäpaika ja võtsõ tangi. Käve raksahus – silmist lei tulõkibõnid, oll’ vallus. A ega suur miis es saa olla nannipunn. Ikma naada kah es kõlba. Ja nii tervelt neli kõrda. Es jätä perrä inne, ku oll’ lakõ plats. Esi ütel’: «Är murõhtagu, varsti tulõva vahtsõ.» Õnnõ tuu jätse ütlemäldä, kuna tuu varsti peräle jõud.

Sügüse lätsi kuuli uma hambilda suuga ja keväjä tulli sama targalt. Tõisil latsil tulli hamba üteviisi, a mul ei midägi. Oll’ joba hirm, et ei tulõki ja piägi jäämä pudrusüüjäs. Tõsõ naksi minnu kutsma ätis. Täämbädsel pääväl olõs «ätt» tähendänü hoobis midägi muud. A tuukõrd tähend’ kimmäle vanamiist. A ma es taha olla vanamiis – ma tahtsõ olla suur miis!

Läts’ aigu mis läts’, a järgmädses sügüses naksi ka mul edimädse hamba aigupite tulõma. A vanamehe nimi jäi külge viil pikäs aos. Kasvi suurõs, a suurmehes ei olõ saanu täämbädse pääväni. Vähembält nii ei olõ minnu kiäki nimmanu. A või-olla tuu aig om viil iin.

Leinusõ Arvo


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Suur miis2022-04-18T15:57:18+03:00

Priinime lugu: Rooma

Ku usku kõkkõ, mis kunagi kirja pantu, sõs piässi uskma ka Vana-Rooma legendi, et Rooma liina asut’ Romulus õkva 21. mahlakuul 753 inne Krõstust (iKr) ehk täämbä 2775 aastakka tagasi. Täpsä aastaga rehkend’ vällä opõtlanõ Marcus Terentius Varro (116–27 iKr) ja tuud pruugiti Rooma riigi aoarvamisõ alussõs. Liina vällä rehkendedü ja kokku lepitü asutamisõga alust’ aastak 1. Kuupäiv tulõ kiräsõnast: «üteltõistkümnendäl pääväl inne mai kalente (lehekuu algust)». Tegeligult muiduki om Rooma liin tegünü aigupiten ja mitman jakun, nigu iks väega vana liina.

Eesti priinimega Rooma (72 kandjat) om lugu hulga lihtsämb. Võnnu kihlkunna Ahja mõisan sai tuu nime vanan kiräviien kujul Roma peris suur suguvõsa. Rooma Jakapi poig, Rooma Miku poja ja Rooma Rämmäli poja ellivä Aksten, Läänssil (Lääniste) ja Ibasten – kõik nä olli peri Ibaste külä Rooma talust. Ibasten om tuud nimme edimäst kõrda mainit 1721. aastaga revisjonin: Roma Bertell ja Roma Hans. Rootsmäe Lemming om kirja pandnu rahvaperimüse, et Roomadõ esiesä ollõv Ahja mõisadõ tuud Pärnumaalt, vahetõt jahipinne vasta. Ja et nimi tulõ edenimest Roomo vai Roomu, miä om lühembäs jäänü germaani nimi Fromhold.

Nii või tuu olla külh. Huvi peräst või nimmada, et arvada Fromholdist om saad ka paigapääline, Võnnu ja Räpinä edenimi Rämmäl. Nii et Rooma Rämmäli lisanimi ja edenimi olliva samma peritollu.

Ka Kurista mõisan oll’ Teriketsi külän Rooma talu ja nii panti säälgi priinimi Roma – Rooma Jaani perrele. Et Teriketsi Rooma talunimi om noorõmb ku Ibasten, om tuu lisanimi vast Ibastest sinnä lännü.

Kolmas kotus, kon priinimi Rooma tegüsi, oll’ Urvastõ kihlkunna Annõmõisa Mälle talu. Mille Mälle Juhani poigõlõ Roma nimes anti, olõ-i selge. Tuu või tulla liinanimest Rooma vai sõs puuroomakõsõ (mõtsatüülise) nimetüsest. Õnnõ hobõsõriistu osa nimetüs olõ-i võimalik, selle et Urvastõn omma taossidõ külen paksust nahast tettü rahkõ, mitte rooma nigu Põh’a-Eestin ja esiki Lõuna-Tartumaal.

Priinimme Room, minkal om 28 kandjat, om pantu mitmal puul üle Eesti ja tuu või tulla külh nii hobõsõriistu osa nimest ku ka Rooma liina nimest. Om jo liina nimi saksa keelengi Rom [room].

Tartu iätüsemeistre Rooma Evald, kuulsa Eskimo-unu, oll’ peri Ahja mõisa suguvõsast. Tuu omgi kõgõ suurõmb Rooma suguvõsa.

Saarõ Evar

Rubriigin kõnõldas perekunnanimmi periolõmisõst ja tähendüsest.

Priinime lugu: Rooma2022-04-18T15:53:14+03:00

Kiri Kreutzwaldilõ. Tervüst, avvulinõ tohtriherr Ristmõts!

Pidi joba varrampa kirotama, a näet, kättevõtmisõ asi. Aol om kõgõ rutt ja olõmigi jõudnu 21. aastasaa sisse. Esihindä kotsilõ ütle sis kah, et ma olõ provva Stadtberg ja umist elopäivist õkva 44 aastakka Võro liinan tassakõistõ toimõndanu. Ku Taivaesä taht, lasõ võiolla et edesigi.

A põhjus kirä saatmisõs om tuu, et inemise õks tahtva tiidä, kuis koton lätt ja mis sääl tetäs. Mu tii lätt vaihõl Ti kodohäärberist müüdä ja näe, et huunõ omma kõik kõrran ja sakõstõ astus värehtist hoovi pääle suur park koolilatsi. Näil olõvat huvi tekkünü noidõ innemuistsidõ juttõ vasta ja muidogi ka Kalõvipuja ilmuskmalda saisminõ uma riigi ja rahva iist keerulidsõl aol minevät süämehe. A piät ütlemä, et mitte siski kõigilõ. Mõni vänderdäs niisama rivi lõpun ja näputas umma telovärki. Tuu om meil sääne vahtsõ ao haigus, minkalõ arstiruuht viil löütü ei olõ.

Ma olõ esi kah vahel hoovi pääle ja tarrõgi sisse astnu ja trehvänü sääl maarahvalõ lisas esiki vällämaa kiili kõnõlõvit inemiisi. Uurva ja küsüse sääl Ti elo ja tegemiisi kotsilõ. Inemise omma kõik väega müüdä ilma hulkma nakanu. Tuu om ütelt puult hää, a tõsõlt puult liigusõ inemiisiga üten ka egäsugumadsõ hädä ja tõvõ. Teil Võro tohtrina olõs kimmäle mõnd hääd nõvvu anda, a mis tetä, aovahe om pall’o pikk vaihõl.

Ma ei saa märkmäldä jättä säänest hääd sõnumit, et Teil, avvustõt tohtriherr, om iks vidänü kah. Häärberil om aastakümnit väega hää ja huulsa pernaanõ, kes kodo kõrran hoit. Aimi om täl nimi. Täl om sääl ka mõni kultuuriandõlinõ abilinõ toimõndaman.

Teno Adamsoni Amandusõlõ olõti alatisõs Tamula järve veeren mi rahva jaos olõman. Ku kodonõ elo om kõrran, sis om süä jo rahulinõ.

Piä viil ütlemä, et mõnikõrd pühiaigu, ku mu tii kalmuaia päävärehtist sisse edevanõmbidõ mano vii, tii ma väiku piätüse ja panõ kündlekese ka Ti imä Anni kalmulõ tenos vaimuandõlidsõ puja iist ja tõsõ kündle tütrekesele Marie Ottiliele, kinkast oll’ luuta, et kasus vääriline vaimuinemine ja esä elotüü jakkaja. A Taivaesäl oll’ tõnõ plaan. Sääne om elo.

Üts suur murõkotus om viil. Viimädse poolõtõõsõsaa aastaga seen om maailman egäsugutsit asju juhtunu – ni häid ku ka väega traagiliidsi. Ja mis edesi saa, ei tiiä kiäki. Vot nüüd olõssi vaia külh väega toda vana Kalõvi tarkuisi raamatut, midä Kalõvipoig sõnapidäjä mehenä Varrakulõ lubasi. Äkki om sääl seen, kuis Putinländile vasta saia? Murõ om suur ja rohkõmp ei jovvaki kirota seokõrd.

Tervüst kõigilõ, kedä om au olnu teedä: Lindalõ, Kalõvilõ, timä poigõlõ, puuragojalõ, Soomõ sepäle, kullaketräjile ja tõisilõ vannulõ tutvilõ!

Linnamäe Helena

Kiri Kreutzwaldilõ. Tervüst, avvulinõ tohtriherr Ristmõts!2022-04-18T15:51:05+03:00

Raamat Urvastõ surnuaida matõtuist tunnõtumbist inemiisist

Vällä om tulnu raamat Urvastõ surnuaida matõtuist tunnõtumbist inemiisist. Raamadu om kokko säändü Raudsepä Vambola, a mõttõ pääle sääne raamat tetä tull’ keriguopõtaja Salumetsa Üllar.

Raamatun om är nimmat päält 100 inemise, kiä omma olnu vabahusvõitlõja, paikligu elo edendäjä, sportlasõ, haridustegeläse, kultuuritegeläse, tiidläse, kerigutegeläse. Pall’odõ kotsilõ saa raamatust lukõ ka väikut ülekaehust näide tähtsämbist tegemiisist ja kaia pilte. Täämbädsel aol laembalt tunnõtuist inemiisist saa raamatust lukõ näütüses spordimiihi Kersna Akseli ja Neeme Harri ja keeletiidläse Keema Hella kotsilõ.

Raudsepä Vambola om majandustiidläne, kiä pidä pensionipõlvõ Koorastõn. Tä om peri Urvastõ kihlkunnast Hänike küläst ja om perämädsel aol tundnu huvvi kodoluu ja uma keele vasta. Päält kodoluuliidsi raamatidõ om tä avaldanu vihkõ ummi luulõtuisiga, noidõ hulgan lövvüs ka võrokeelitsit.

Huvilidsõ saava raamatut osta Urvastõ kerikust.

Rahmani Jan


Raudsepä Vambola kirotas raamatulõ autogrammi, takastpuult kaes Salumetsa Üllar. Pilt om tettü 13. mahlakuul raamadu näütämisel Kuldri raamadukogon. Rahmani Jani pilt

Raamat Urvastõ surnuaida matõtuist tunnõtumbist inemiisist2022-04-18T15:49:19+03:00

Naha – külä perämidseh vallah

Täämbäne Naha külä jutt kääse väegadõ vanno aigo piti. Ega mi häste ei tiiä, määne elo oll’ Ahja ja Võu jõki, Lämmijärve ja Miilva suu vaihõl päält tuhandõ aasta tagasi.

Tuu Maavalla perämine vald oll’ maailm umaette, kohe võõra tulliva lootskidega, tahts’eva süvvä ja veetkese maata, kaupa tetä, sannasuuds’olihha ja kuivatuisi kallo tii pääle osta. A ku võõridega asi väega kur’as läts’, sõs sai Perävalla rahvas pakku minnä Kurõkülä, Võukülä vai Lääniste liinamäkke. Hullõmba iist paeti Miilva suusaari pääle – sinnä kiäki võõras es tükü.

Perävallah olli ja oma täämbägi kõgõ parõmba maa õkva Naha küläh. Rahvas elli siin jo inne viikingiaigo. Mu imä Aruste Erna kaivsõ Naha kalmõtokingoh ja löüdse ütesä matõtut hummogu ja õdagu tsihih, sõs viil rahha, väitsi ja väärtasjo.

Eesti pakku lännüh valitsusõh oll’ ministriherrä Edgar Walter Saks. Timä kirot’ 1956 Heidelbergih doktoritüü «Aesti», kos tä arvas’, et Naha külä nimi tulõ viikingiajost – Naha oja veereh oll’ suurõmb nahakauplõmise kotus. Venläste maa sai üte jutu järgi hindäle edimädse vürstinna õkva mii mant – Võusuust, kost peri Helgast sai vürstinna Olga. Ingvari /Igori Võõpsost üles löütü kaasavara om Talnah ajoluu muus’eumih.

Tartohe tetti keskaol kivist piiskopiliin õkva Imäjõõst ülemineki kotsile. Piiskop ehit’ Kastrõhe viil üte vahisulu – Imäjõkõ piti laivo kaema ja massu võtma. Tartoh naati kutsma noid Kastrõ tagomaidsi maid Perävallas.

Edimädse mii kandi kaardi oma graviirnü Hollandi, Prantsusõ, Saksa meistrimehe. Kaart’e pääl om Rapin, Parapal, Ismen /Mehikuurma/ ja Miilva, a kõgõ parõmb om Roodsi kuninga Gustav Adolfi kirotaja Anders Bure kaart 1635. aastast, kos joba 150 nimme pääl. Naha küllä olõ-õi kaart’e pääl tuuperäst, et nahakauplõmist olõ-õs inämb – usk ja piiri olliva iih. Lämmijärvest sai Euruupa ainokõno hummogupiir, miä om püsünü 700 aastat täämbädseni.

Hulga kadsohaudõ oll’ maha jäänü ja hulga sõto venläisi, sakslaisi ja poolakõisi vaihõl üle käänü, ku Venne tsaari aigo nakas’ Räpinä kihlkond vahtsõ pääliina Peterburi ja Euruupa vahet edesi-tagasi sõitjilõ küüti, hobõsit ja üümaio pakma.

1730. aastal tull’ Kuramaalt Räpinähe vasnõ Venne tsaarinna Anna Joannovna. Tal nakas’ Räpinäh niipall’o miildümä, et võtt’ mõisniku Loovalla Karla üteh. Riigikrahv ja tsaarinna edimäne tallmeistri Karl von Löwenwolde pand’ Võu jõõ tammi taadõ saisma ja ehit’ paprõvabriku, kos Venne riigi rahatähti tetti. Pühä jõõ narmine külämeestele es miildü ja keisrinna Jelizaveta aiõ suurõlidses lännü mõisniku Löwenwolde minekile. Kolmas naan’e Venne trooni pääl Katariina and’ jälki kõik andis. Krahv Löwenwolde inämb es mõista maakiilt, läts’ väega hinnäst täüs. Hulga mehhi ja soldanit sai 1784. aastal Räpinä puuaiasõah surma. Külämehe es jätävä: lätsivä Riiga Venne kubõrnöörile kaibama. Asja uurma saadõti Kuramaalt krahv Ludvig von Manteuffel. Tuu käve jala hulga maad Räpinäst Naha Kõrvõotsalõ riigisakslasõ Konstantin Obrami mano, kelle tütär tälle väega miildüma nakas’.

Löwenwolde aig sai otsa. Perämidse valla maameeste elo nakas’ edenemä Siverside ja Richteride aigo – talla välläostmine oll’ miikandih väega äkiline. Nahal oll’ lugõmise järgi 18 perüstallo. Õkva 1882. aastal saiva Nahal talo ärr krunditus, piirikivi paika – Sillaotsa, Kliima, Tenso, Otsa, Tukati, Kooli, Kulla, Kaarli, Kivijärve, Vahtsõ-Kõrvõ, Vana-Kõrvõ, Pedäjä, Teostõ, Kikka, Nina, Piiri, Kadaka-Söödi, Pähnä. Talomehe väega hää meelega es taha raharenti massa – aganaleevä ajol olõ es hindälgi toda rahha võtta. Olliva harinu Miikse mõisah Knorringi man tüüh käümä.

Aigopiti tull’ peremehetunnõ Naha kodomaile kah. Vanarahvas kõnõlõs linakasust, mõtsatüü ja kalapüüdmine avit’, mõisatüüd tetti kah, kupja sundmine es kao niipia.

1910. aastal oll’ Nahal uma rehepessü ütisüs. Eesti Vabariigi aigo 1927. aastal läts’ Naha külä Räpinä valla ala. Külä risti pääl pidi puuti Emilie Mälberg. Gustav Mälberg oll’ nooriku võtnu põlitsest tõvvust – Terepsoni talost viikingiaigse Võukülä liinamäe alt. Kaldaperä talo Gustavil oll’ poig Karl, Karli poig oll Arvo, Elvah koolidirektri. Arvo poig Kalle Mälberg, ilmah pall’o käänü meediamiis, kir’amiis ja kunstnik, eläs nüüt Kõrvõotsah, Obramite taloh. Kalle poig om nuur perremiis Karl.

Kõik mu kodotalo – Kikka talo pidäjä oma päält Põh’asõta taah ollu ja elanü. Edeesä Tsiugovi Pritsil oll’ kats poiga – Kaarli ja Jaan. Talo tetti poolõs, joba nelä aasta peräst oll’ elomaja valmis, korsna pääl, suurõ akna iih, ku puul küllä elli viil rehetare suuds’oh. Kikka tallo ostõti katõhõlmaadra, vahtsõ põlluriista. Olti vallavanõmba abi ja pääkohtomehe amõtih Miikse vallah. Mina, Mait, olõ tah Kikka taloh viiendät põlvõ perremiis. Egä miis taloh om vasta nakanu saatusõlõ ja om truis jäänü umale maale, mis ede-essi puult määrätü.

Naha külä om täämbä, jummal tennätü, iks Räpina kihlkonna vanno piire seeh – nigu Perävald olõs tagasi tullu. Kõik Naha perüstalo oma inämbide alalõ, kiudutamist väega es olõ – oll’ hää olla katõ maakonna piiri pääl. 115 inemist eläs küläh täämbä. Nahal om mito otsa: Mõisaots, Puksaots, Kalsaots, Pops’eots, Kõrvõots, Krimmiots. Küla keskel om külämeeste ummi rahhoga edimädsel vabariigi aol ehitet illos koolimaja, mille arhitekt Alar Kotli om tuusama, kiä ehit’ Talna laalulava.

Ilosit nuuri naisi om täämbätses Nahale tuudu hulga – Ülle, Tiina, Epp, Lüüli, Piret, Liisu, Maarika, Jana, Maiken, Liia –, olõ-õi häpü näädätä. Pita peetäs ja kontsõrt’e andas, kuuki küdsätäs, lastas liugu vastla aigo; uma laalumängo ja kino tahas viil är tetä. Koolimajja tulõs tetä vabaakadeemiä – nigu oll’ Pariisih tervelt sada aastat!

Umah küläh saa-ai märdisant olla, piät iks esi kah tahtma tetä ja rahakoti raudo valla pästä. Taloperremehe rahakott saa-ai olla naas’e põllõkarmanih. Külä tulõvik nakas õkva täämbä – olõ õi hilkavat hummõlist.

Üle Naha oja olõs vaja viil nahka vitä – tuu as’a võissi kah är tetä! A kaemõ no tassakõistõ, nigu vanaimä ütel’.

Meensalo Mait, Kikka talo peremiis


Räpinä kihlkunna Naha külä Kikka talo peremiis Meensalu Mait Naha koolimaja trepi pääl. Rahmani Jani pilt

Naha – külä perämidseh vallah2022-04-18T15:50:02+03:00
Go to Top