Parm tsuskas: keväjä alostus
Nal’apildiga tsuskas ütiskunda mõnõst hellembäst kotussõst
Rõugõ Rebäse külä miis Varustini Andres, tunnõt ka nimõga Parm.
Muda Mari pajatus
Kats kangõt
Ma kuuli raadiost, et taa koroonahaigus om jo kats aastat maailma pite ümbre käünü. Võissi arvada, et nüüd om kõikilõ selge, kuimuudu tuust haigusõst jako saia. A kost, kõik mi tiiämi mitond inemist, kiä omma jo tõist kõrda koroonah.
Tuu koroona om nigu Vinne president. Mõistusõga olõ-i võimalik arvu saia, mille nä nii tegevä. Nä ei piä määndsestki säädüsest kinni. Jääs õnnõ uuta, kumb inne umalõ kangusõlõ perrä and ja inemise rahulõ jätt.
Parhilla tunnus, et eski koroona pelgäs Putinit. Vai kai viirus, et ku kõik õnnõ sõast kõnõlõsõ ja tedä omma är unõhtanu, tulõ hinnäst tagasi tõmmada. Täämbä omgi jo piirangit veidemb. Õnnõ maski piät kandma, ka söögikotussih. No koskil maal om jo sääne mask vällä mõtõld, et nõna om kinni, a suumulk pal’as. Saat iks luidsa kimmähe suuhtõ panda, piä-i maski veere alt topma.
Tossu Tilda pajatus
Kuis külänaasõ petetüs saiva
Kolm naist olli külä keskel tii viirde juttu ajama jäänü. Jutus tulli uma külä inemise ja näide elu. Muidoki olli naa jutu innembägi kõnnõ all olnu, a kost sa uudissit kõgõ võtat. Välän oll’ varahanõ kevväi. Mõnõn kotsin oll’ viil lummõ maan, a päiv paistu ja tekk’ olõmisõ lämmäs. Mõnnus oll’ juttu kedrata.
Tiid pite tull’ rattaga külä kõgõ suurõmb tembumiis Toots. Perisnimi oll’ timäl tõõnõ, tempõ perrä naati tedä Paunvere poisi nimega kutsma. Kõgõ muu man oll’ Toots viil perädü suur võlsja. Kes puult timä juttu uskma jäi, sai tõõsõ poolõga rängäste pettä.
«Noh, Toots, mis sa meile täämbä võlsit?» küsse üts naanõ kavalalõ.
«Oh, naasõkõsõ, mul ei olõ aigu. Puuti tuudi müügis värskit silku. Lää kodo, et säält kott võtta,» ütel’ Toots, karas’ ratta pääle ja vändäs’ edesi. Naasõ panni kah minemä. Ku nä ligi katõ kilomeetri takan naabrikülän olnulõ puuti olli jõudnu, sai selges, et tühi käük. Es olõ värskit kalla ei tuu ega järgmäne päivgi, silk jõudsõ müüki kunagi edespite.
Mustlasõ
Meil Võro liinah om mustlaisi kogukund väigukõnõ, siski piämi rehkendämä näide tõistmuudu elokõrraldamisõ ja uma näoga.
Harilikult mindäs paari õnnõ umast rahvast paarilidsõga. Om erändiid kah, a nuu abielo ei püsü kavva. Ma tiiä kattõ paari. Edimädsel juhtumisõl tõi mustlanna ilmalõ latsõ, a paari aasta peräst jätse latsõ mehele kasvata.
Tõõsõl juhul tõiõ üts mu kooliveli sõaväest hindäga mustlanna üteh. Miis olle traktorist, naanõ võeti kah kolhoosi liikmõs. Timäga olle nii, et ku naksi sügüsedse tüü, lassõ mustlanna jalga. Ja niimuudu egäl sügüsel. Latsõ jäivä mehe ja mehe imä huuldõ. Viimäne kõrd es tulõki tä inämb tagasi. Peräkõrd sõitsõ miis latsiga naasõlõ perrä. Miis hoitsõ ummi latsi väega. Nä ellivä kohki Moskva lähküh mustlaisi kogokunnah. Mehe osa palka läts’ kogokunna hääs. Tuuperäst olle tülü ja peräkõrd tapõti miis är. Täpsembält om tiidmäldä, kuis tuu asi olle.
Mul olle kah kokkoputminõ mustlaisiga. Peimi restoh tüüseldsilidse sünnüpäivä. Olle katriõdak. Mi seltskunna tujo olle korgõ, ku tulle kamp sandirõivih mustlaisi. Nä kävevä müüdä kõrtsi ja palssiva katrialmust. Paar mustlannat tulli mi lavva mano santma. Olli ülemeelikuh tujoh ja küsse ullistõ. «Pall’o mustlasõl mus’o mass?» Vastati: «Ega mustlasõ mus’o olõ-i raisata!» Asi jäie sinnäpaika. Mi pido läts’ edesi. Ku restost är lätsimi, ollimi parasjago saki all. Ma naksi kodo minemä pümmet kõrvalist uulitsat pite. Sääl ma sis saiõ kokko noidõ mustlaisiga, kes kävevä restoh santmah.
«Ohoh? Seo om jo mus’otahtja restoranist. Nüüd saat sa uma mus’o kätte!» Näide kambah olle Eesti meistri maadlusõh. Edesist ei olõ meeleh. Pääle toibumist löüdse, et käekellä ja lipsu ei olõ inämp.
Ku järgmädsel pääväl kotoh üles heräsi, es levvä üttegi sinikat. Lipsu leüdse kodo lähküst papli otsast. Seo olle opitunn mus’o küsümise iist, millega pahandi mustlasõ hindävääriküst.
A olõ mustlasõ kavalust kah tunda saanu. Ma olli puja ostõtut talomajja kõrda tegemäh. Lõunaaol puhksi autoh, läbi unõ kuulsõ, et kiäki sõitsõ muro pääle. Nõsti pää, nägi, et tuu olle mustlasõ-Harry. Sai kõrraga arvo, et täl om määnegi kahtlanõ äri plaanih vai tull’õ kaema, kas midägi ripakil ei olõ.
«Tereh, peremiis! Kas värskit latikat tahat? Su naabrimemm külh ostsõ,» alas’ Harry kauplõmist. Ma hõiksi minijät, kiä tull’ ja oll’ nõuh ostma. Harry naas’ vedrukaaluga kallu kaalma. Ma astsõ kah ligi. Kuna ma ostsõ joba pikembät aigu haugõ ja latikat tutva kalamehe käest, näi kõrraga pettüst: mustlasõ kaal näüdäs’ 1,4 kg, periselt võisõ kaalu 1,0 kg.
«Vähä tuust, et petät kaaluga, om sul kala vana ja kuionu, nigu vobla. Kaup jääs är, lasõ jalga ja otsi ull’õ edesi!»
Tuu pääle naas’ Harry sõimama, külh vinne, külh eesti keeleh. A õga ma kah suu pääle sadanu es olõ – kolm aastat Vinne kroonuh olli opanu selges vinne keeleh ropõndamisõ.
Eesti Vabariigi vahtsõ esisaismisõ algusaastil ollimi paarimehega Riia liinah tüül, sääl om mustlaisi rohkõmb ku Tal’nah. Tüü saiõ tettüs ja oodimi pargih pingi pääl Riia-Minski rongi. Mi mano tull’ kinä nuur mustlanna, näüdäs’ ilosat kampsi, esi kõnõl’ puul-ikkõh, et ei olõ rahha kodosõidus. Timä mõistsõ väega häste kõnõlda ja paarimiis ostsõgi kampsi umalõ naasõlõ är.
Mustlasõ mõistva musta valgõs kõnõlda.
Oleski Villem
Sünnütüs ilma rasõhusõlda
1978. aastagal elli Rammuka küläh pere: Karla, Salmõ ja näide poig Aivar. Perrä om jäänü õnnõ Aivar, kiä läts’ kah vällämaalõ elämä.
Salmõ käve ka üttealasi mi poolõ ja teedüst’ uudist, et timä om käümä pääl. Mu imä käske täl minnä Võrolõ naisitohtri mano, et iks kimmäs olla. Salmõ jäi edimält nigu nõuhtõ, a jupi ao peräst, ku tä jäl mi poolõ tull’, ütel’, et nakka-i Võrolõ tohtri mano sõitma, et asi om rohkõmb ku kimmäs. Kõik tunnusõ omma sändse nigu rasõhõl ja paksõmbas oll’õ kah lännü.
Ma tüüdi tuudaigu Võrol. Tulli kodo ja trehvsi külä pääl Salmõt nägemä. Sõs sai ma kah timä titauutmisõst teedä. Mi imäga arotimi, et Salmõl olõ-i rassõt kõttugi iih, õnnõ ülekere paksõmbas om lännü.
Misso ambulandsin tüüt’ pääle tohtri ämmäimänd kah. Nä mõlõmba sõitsõ punadsõristiga Salmõt kaema. Viimäne istut’ õkva tulpõ. Tohtri nuumsõ, et seod tüüd om külh Salmõlõ pall’o. Ämmäimänd mõõtsõ mõõdulindiga timä kõttu ja ütel’, et rasõhõdsõ mõõtu ei anna vällä.
Ku mu imä Salmõt nägi, ai tä külänaist vahtsõst Võrolõ naisitohtri mano. Salmõ ai vasta ja ütel’, et lats joba kõtuh liigutas, olõ-i inäp mõtõt minnä. Tä kutsõ hoobis mu tädi, kes elli kah mi taloh, sünnütüse aos lehmä nüsmä. Tädi oll’ muidogi nõuh. Mu käest kaubõl’ latsõkäro, selle et mu poig oll’ tuudaigu joba katõaastanõ. Saimi kah kaubalõ.
Ildampa viil käve õks ämmäimänd Salmõt kontrolma. Salmõ ütel’ umalõ pujalõ Aivarilõ, et ku tä tulõ haigõmajja väikeist sõsarat vai velle kaema, sõs murdku pindre päält tulbikõisõ.
Noil aastil sõitsõ mi küläst läbi liinibuss Aluksnehe. Salmõ ja Karla lätsi sinnä titarõivit ostma.
Kuiõ peräst ütel hummokul leigi Salmõl kõva halu kõttu. Karla kõlist’ kipõstõ vällä punadsõristi, kiä sõidut’ naasõ Võro haigõmajja. Latsõrõiva näpuh, toimõndõdi «rasõhõnõ» timä kaibamisõ perrä sünnütüslavva pääle. Sääl tohtri uursõva ja puursõva, a sõs pessi suurõst imehtüsest kässi kokko ja küsse Salmõ käest, et kost tä ülepää tuu pääle tull’, et om rasõhõnõ.
Taad kõnõl’ Salmõ esi mõni päiv ildampa mi puul. Tä ütel’, et väega, väega häpe nakas’. Naanõ oll’ karanu sünnütüslavva päält maaha, haardnu maimukõsõ rõiva kandli ala ja tormanu ussõst vällä. Salmõ kahits’ viil, et mu imä juttu kuulda es võta ja Võrolõ naisitohtri mano es lää.
Liira Singa
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
Priinime lugu: Suuder
Seol nimel om Eestin 108 kandjat. Nime vanan kiräviien algkujul Suder om kandjit 16. Nimi om peri nelläst nukast üle Eesti.
Helme kihlkunna Kärstnä mõisan panti Suder ütele taluperrele, kinka lisanimi vai esiki talunimi oll’ joba varõmb Suuder vai Suudre, nt 1811 Suhder Anss. Helme mõisan sai sama priinime kats nuurt miist. Tävveste võimalik, et nä olli Kärstnä ummiga sugulasõ.
Vahtsõ-Antsla mõisan saiva sama priinime Suder Pihlõni Jakapi Juhani läsk ja neli poiga, kinkast kül kõgõ vanõmb võeti kruunu ja kõgõ noorõmb oll’ 1850. aastagas är koolnu. A keskmäidsil vellil olli sõs hindäl latsõ.
Harjumaal panti sama priinimi Kose kihlkunna Ravila mõisan, perre esä Piitre oll’ Nappo Andresse poig. Tuust paigast kavvõdan, Harju-Madissõ kihlkunnan om ka Suutre-nimeline talu.
Virumaal Iisaku kihlkunna Tärivere mõisan sai priinime Suder Hansu Mihkli ja Hansu Aadam ummi perridega, näide elukotus oll’ Jaska talu.
Viies kotus om kah, Rutikvere mõisa Põltsamaal, kon panti priinimi Sudar, a keriguraamatulõ kirutõdi Suder. A tuu nimi kuuli vällä nigunii.
Kõgõ usutavamb selletüs om, et seo nimi tähend’ ’kängsepp’. Pääle Kärstnä mõisa es olõ ütski nime saanu pere taluperemehe pere. Eesti sõnavarakogun säänest sõnna kirän olõ-i. Sõski, võimalik sõna *suuder ~ suudrõ võissi jo kävvü kokku soome keele sõnaga suutari ’kängsepp’, miä om saad vana roodsi keele sõnast sūtare. Esihindäst om roodsi sõna takan koguni ladina keele sutor ’kängsepp’. Saksa keelen om olnu liitsõna umast sõnast schuoh ’käng’ ja ladina sõnast sutor, kokku pant schuohsūter, viil pääle tuud lühembäs kulunu: Schuster.
Rutikvere Sudar võisõ olla muiduki hoobis vinne lainsõna, vrd vinne keele су́дарь ’(armulinõ) herr’. Tuud selletüst võissi pakku ka Tärivere nimele.
Eestistämisel oll’ nimekuju Suder vastamiilt Virumaa nimekandjilõ, 18st eestistämise juhtumist 16 olli Hummugu-Virumaal. Mitu kõrda võeti tuu asõmalõ näütüses nimi Avasoo, Sulumets, Seljamäe ja Laanemets. Vahtsõt nimme Suviste saadi nii nimekujust Suuder, Suder ku Suddar.
Saarõ Evar
Rubriigin kõnõldas perekunnanimmi periolõmisõst ja tähendüsest.
Talomuro ilmaruum kesk pääliina
Tiidäolõvalt om edimäne kõrd, ku Kumu kunstimuusõumin saat näütüse aigu võrokeelist giidi kullõlda. Lõuna-Eesti maalikunstnigõ näütüst «Talomuro ilmaruum» kaema minnen võit julgõhe küssü võrokeelist giidi hindäle kõrva sisse kõnõlõma.
Välläpanõk oll’ väega huvitav, pall’o mitmõsugumaidsi töid ja kunstnikkõ, kel Lõuna-Eestiga köüdüs.
Kuikki näütüs oll’ joba eelmidse aasta rehekuust üllen, joudsõ teedüs mi rahvani seol aastagal, läbi Orioni Jana võro keele kohvitarõ üritüse. Pääle tuu andsõ Kõivupuu Marju teedä, et Tootseni Jaanil om plaanin timäga sääl näütüsel võrokeelinõ «Üü-ülikooli» lindistüs tetä. Nii saigi mi seldsi rahvalõ teedä antus, kuis kats kärbläst kõrraga kätte saia. Mi rahva kittüses tulõ üteldä, et inämbüs «Üü-ülikooli» kullõjist olliki seldsi liikmõ, nii ku ka loengu pidäjä esi.
Marju kõnõl’, kuis Eesti kunstnigõ edimäne rühmitüs kasvi vällä õkva Lõuna-Eestist, vanaperälidsest ja uma näoga piirkunnast. Kõnõl’ Võromaa inemiisi ummamuudu kuraasist, lämmüsest, ausast meelest, hüäst süämest, nutikusõst, a paigavaimust kah, midä tuul aol tettüisi pilte seest löüdä võit.
Paigavaim om üts sääne «elläi», kes näütäs elo edesiminekit paigan, mitte aon. Võromaa paigavaim om volüümikas nigu säälne maastik. Tä om mi, võrukõisiga kõik aig üten. Nigu ka tunnõ kävvü pallidõ jalguga kodomuro pääl, ku nõnna tulõ kummõli, upinhaina, murohaina ja tiilehe hõng. Mõtsvabarna hõng, maisinurmõ hõng, suidsusanna hõng, a kõrvun hobõsõ hirnatus ja lumõ krudisõmisõ helü saapa all.
Olõ sa põlis- vai välisvõrokõnõ, katõ vai üte jalaga maa külen, hoia umma paigavaimu, mis om sukka kõik aig üten, sis ei kao ka kiil, niikavva ku elämi!
Müürsepä Külli
«Üü-ülikooli» lindistüs Kumu kunstimuusõumin, rahva iin omma tiidläne Kõivupuu Marju ja lõõdsamiis Kõivupuu Kaarli. Tootseni Jaani pilt
Kolm Ukraina-luku Poola reisi päält
Ma piät tunnistama, et jäi haigõs. Päält tuud, ku vabariigi aastapääväst pääle Ukrainan sõda käü, ei suta ma inämb kirätüüd tetä. Kõik võtt hulga inämb aigu, egä kümne minodi takast kae uudissit. Mitmõ mu tutva ütlese, et näil om sammamuudu: jõvvulda olõk, miil must.
Ku kuulõ, et naabrimiis plaan uma bussikõsõga Poola sõita, et hädäliidsile vaiaminevät kraami viiä ja mõni inemine Eestimaalõ sugulaisi mano tuvva, om otsus selge. Lää ja sõida täl uma massinaga hannan. Autoga sõitminõ rahustas ja ei lasõ uudissit lukõ. Päälekauba saava as’a uma silmäga üle kaiõn hulga selgembäs.
Innekõkkõ teemi mi taad hindä meelerahu peräst. Saami kokko Valgan: kats miist Kärgulast ja üts Krabilt. Katõ massina pääle om kolm juhti, nii et saami tii pääl roolinolõjat vaihta. Sõidami Korczowa piiripunkti, kohe mi mant om 1300 verstä. Sääl lähkün pagulaisi laagrin saami uma (sõpru abiga soetõdu) kraami maaha panda, miika Eestist üten tulnu Tanja Ukrainalõ sõitva bussi pääle sokuta, 12 inemist pääle võtta ja näidega Varssavi liina sõita. Varssavin uut meid kats peret (ütessä inemist ja üts kass), kiä tahtva saia Eestimaalõ sugulaisi mano.
Kuigi saami kokko hulga inemiisiga, tulõ taa sõidu pääl esieränis teräväle vällä kolm luku. Naa omma noidõ inemiisi luu, kinka elo lask meil tsipa päält üüpäävä ütte jalga kävvü.
Tanja lugu
Umani liina lähküst peri Tanja om vast nii 30 aastakka vana. Perämädse kuus aastakka om tä jupildõ Eestimaal tüül käünü, parhilla tege Põltsamaa kandin puutüüd. Kodomaal om täl 10aastanõ poig, kedä hoit Tanja esä. Tanja luut, et saa nii poja ku esä sõa iist Eestimaalõ pakku tuvva. Esä om tälle ütelnü, et om haigõ ja ei julgu latsõga rändämist ette võtta. Nii ei jääki Tanjal muud üle, ku esi näile perrä sõita.
Valgan tulõ tä tävveste võõridõ meesterahvidõ massina pääle, kiä lupasõ tedä piiri pääle viiä. Kuis säält edesi, om tiidmädä, kuigi käävä jutu, et ka säälpuul omma priitahtligu, kiä inemiisi sõidutasõ.
Tanja om miika üten 27 tunni. Tuu aig kulus pia kõik sõitmisõ pääle, väiku magamisõpausi teemi Rzeszówi liinan, kon ainumadsõ saia olõva üümaja iist küstäs 250 eurot. Katõtarõlidsõna reklaamitun kortõrin om periselt üts väiku tarõ, a mi mahumi är ja ka Tanja saa väiku sirmi takan mõnõ tunni maada.
Hala Kijowska pagulaisilaagrin, miä om Ukraina piirist 6 verstä kavvõn, saa Tanja määndsegi bussi pääle, miä lupa tedä Ukrainalõ sõiduta. Päiv ildampa saami teedä, et tä om õigõlõ paika peräle jõudnu ja avitas sääl humanitaartüüd tetä. Miä edesi saa, ei olõ teedä.
Kirilli lugu
Kirill om 9aastanõ pruunõ silmiga poiskõnõ Kiievi liinast. Täl om tahvliarvudi, kon seen om hulga mänge. Mängi tä mõist ja taht tuud ka tõisilõ näüdädä. Edimäne mäng, miä massina päält käümä lätt, om sõamäng. Poiskõnõ tulistas, mänguvainlasõ saava pihta, verd lindas. Ma ei suta timä sõamängu kaia, pallõ täl näüdädä mõnt muud mängu. Lövvämi säändse, kon tulõ kullakangõ kor’ada. Kirill korjas kipõstõ suurõ unigu kulda kokko.
Kirilli perren omma viil vanaimä, imä, noorõmb ja vanõmb sõsar. Ja kass, kink puuriga teismeiän vanõmb sõsar toimõndas. Kirilli vanaimä om juuraprohvesri. Tä võtt tüü mant kümme päivä vabas, et uma pere maalt vällä toimõnda ja tagasi tüüle minnä. Pikki rongisõitõ ja piiri pääl uutmisõga om tä arvo saanu, et peris nii ei pruugi minnä ja no om täl plaan määnegi aig ellä Tal’nan uma ristipoja man. Vanaimä om tsipa esoteerikahuvilinõ kah, kuts meid pääle sõta küllä Lääne-Ukrainalõ, kon üten timä lemmikpaigan kolm ujakõist kokko saava ja esierälidse väega paik om.
Kirilli imä om kah jurist. Tä kõnõlõs, et om hinnäst Kiievin 12 aastakka uman ammõtin üles tüütänü ja no om tuu kõik läbi, tulõ nullist pääle naada. Timä plaani ei olõ peris selge, ütles, et võiolla läävä edesi Kanadalõ vai Ameerikalõ. Kirilli imä om ainus, kiä kõnõlõs umast sõavälä pääl olõvast mehest: 14 aastakka omma nä kuun elänü ja armastus om vasta pidänü. Üte as’a tuu Kirilli imä viil vällä: tahas ikkõ, a latsi man ei saa, tulõ vasta pitä.
Kirilli perrele tulõ sugulanõ Kärgula küllä vasta. Lehvitämi ja loodami, et pia saami ütenkuun Kiievi liinan pliine süvvä.
Olga lugu
22aastanõ Olga tulõ Tal’na-suurudsõst Vinnõtsja liinast. Täl om üsän kolmõkuunõ poig. Näidega om viil üten üts naistõrahvas kuvvõaastadsõ tütrega, a kas nä omma sõsara vai sõbranna, tuu ei tulõ jutus.
Peris sõta näide liinan viil es olõ, a õhuhäire sundsõva väiku latsõga üüses keldrile külh. Pagõmisõ pinge om nii suur, et ku ma nä päält pääväpikkust uutmist üte hotelli koritorin auto pääle võta, nakkas Olga kesk Varssavi liina auton ossõlõ. Õnnõs om ütel vahereisjal ossõkott valmis pantu ja kõik lätt häste.
Olga ja timä seltskund kõnõlõsõ umavaihõl ukraina keelen, nii et näide jutust ma suurt arvo ei saa. Vahepääl laulva nä ilosat ukrainakeelist laulu. Väiku lats pidä reisi häste vasta. Valga liina om sugulanõ Olga seltskunnalõ vasta tulnu. Jätämi hüväste, luutusõn, et trehvämi kunagi Vinnõtsja liinan.
***
Mõni tähelepandminõ taast reisist viil. As’a omma täpsele nii hullu, nigu kirotõdas. Ukrainlasõ esi kõnõli, et nä es usu viil kats päivä päält sõa alostust, et sõda periselt käü.
Poola ja Eesti politsei kotsilõ tulõ üteldä, et nä tegevä hääd tüüd. Poola-Ukraina piiri pääl ja pagulaisi laagrin tüüt’ kõik nigu kellävärk: ulli eestläse saadõti kipõstõ õigõlõ paika, abi võeti kipõstõ vasta. Eesti politsei võtt’ meid Valgan vasta nigu ammu oodõtuid küläliidsi, kõik panti ilostõ kirja ja latsilõ kingiti mängupupp.
Teimi piätüisi Circle K pensujaamun, kon ukrainlaisilõ massulda süvvä ja juvva anti. Egäl puul tii pääl sai nätä Ukraina lippõ vai kõllatsit ja sinitsit õhupallõ. Mu auto rahvas oll’ tuust tõsitsõlõ raputõdu. «Kõik maailm eläs meile üten, a vele tulõva sõaga sälgä,» võtt’ Olga ukrainlaisi tenolikkusõ ja hirmu üte lausõga kokko.
Rahmani Jan
Hala Kijowska pagulaisilaagri Poolamaal Ukraina piirist kuus verstä kavvõn. Kanguri Lenno pilt
Kiri Võrolt. Kiri Kreutzwaldilõ
Hää Lauluesä, sõnasäädjä!
Kiroda Sullõ, selle et arva, et saat must arvo. Tunnõt minno jo ammu, selle et olõmi Sukka trehvänü. Su majan, aian, haigõmaja man. Olõt minno kõrdo nännü Su istudõdut tammõpuud kallistaman.
Ka mul om tan liinan süämeasi, tulli ummi juuri mano tagasi. Inne siiä kolimist näi unõn, kuis sõidami latsõ esäga mootorratta sälän taasperilde läbi riste. Ristimõtsa tagasi.
Imehtele Su perändüst ja armastust Su ja Lydia vaihõl. Vast Lydiagi putahtu seod tammõ uma prundsihanna vai sõrmõotsiga ja näpeld’ Su klavõri klahvõ. Silmässit timä rõõsat näko ja ohassit rassõlt, ku Su naanõ tuu pääle viltu kai. Ma saa Sust arvo.
Armastagõ täämbä ja kõgõ, selle et hengil olõ-i jo kiildõ pääl.
Täämbä käve Pärnon Su armastõdu koton ettelugõmisõ konkursil. Lydia paiga pääl olõmist oll’ tunda. Korssi tälle lumõlille ja tiidse, et tä naaratas näid sääl kristallvaasin näten.
Ku tuul aol ollit taakandi üts vägevämpi, või-olla teit terves mu edeimmigi ja avitit näide latsil ilma pääle tulla? Illos om jo niimuudu mõtõlda.
Olõ kõrdo Karja uulitsal vana haigõmaja man käünü, tuud tunnõtaman. Sääl om väkev maa-alonõ keller, mink iin kasusõ mõtsmaask’a. Kujota ette, et vast omma näide siimne sääl viil Su aost peri. Kõrd, ku Sukka kõnõli, silmäs’ naabrimajast üts kass minno pikält. Ku timäga juttu tei, noogut’ tä mullõ, pilgut’ küsümiisi pääle silmi. Kas ma sai läbi tuu kassi Sukka kõnõlda?
Tennä, et olõt tan. Tennä, et olõt seolõ liinalõ nii pall’o andnu.
Hengen olõmi mi kõik üts.
Pallõ Su õnnistust, et ma löüdnü hindäle tan arvosaamisõ ja hengeperekunna.
Mõnõ ao iist kiroti:
Ma ei mõista ellä armastusõlda,
tahaki ei.
Mu seen om parhilla kurbus.
Las juusk ujjõna silmist vällä,
et pilk saanu puhtas ja pehmes.
Las ikõ vällä ummi edeimmi keväjä ikulaulu,
kõomahla muudu vallu,
ku tüve sisse puuritas mulk
ja süä om täüs meeleldä igätsüst.
Taha seogi kevväi häitsedä ja tunda
päivä ummi kruunlehti pääl peegeldämän!
Su hää sõbõr ja unistaja Kati
12. urbõkuu pääval 2022
Kiränik Lumiste Kati and värskit mõttit, kuimuudu egäpääväello vaeldust löüdä ja märgotas tuust, miä parasjago süäme pääl.
Suur kõtt ja lõualott omma hädäohun
Suurõn ilman om nii pall’u uudist, et kats kõgõ suurõmbat slaavi rahvast sõimasõ tõnõtõist täpselt üte ja sama sõnaga – fašist! Kummagi kotsilõ tuu sõna eriti ei passi ja tuud om püüdnü rahvalõ selges tetä vinne aoluuprofessor Andrei Fursov. Targõmba saava aru küll, aga suur jagu rahvast ei tii Fursovi jutust vällägi, lask õks vannamuudu edesi. Tulõ miilde, et nõukaaigu õnnistõdi eestläisi kah tuusama sõnaga. Ja kui slaavlaisi manu jäiä, sis peris ildaaigu sõimasiva kats lõunaslaavi rahvast tõnõtõist sõnaga «jebena duša». Hašek om «Švejkin» sellätänü tuud sõnna (noid sõnnu), et tuu om «rõve sõim serbohorvaadi keeles». Noh, vähämbält slaavi keelen, nii et om võimalik aru saia. Ja kes olõ ma, et nakka veneläst vai ukrainlast sõimama oppama. Kuigi, mu arust lännü lõunaslaavi sõna ka idaslaavlaisi man parõmbalõ paika.
Vanal hääl (?) aol kutsõva aadliku säändse sõimu iist vastalise duellilõ. Nüüd omma sis kats riiki naanu duelli pidämä ja aokirändüsel tohutu hää miil: om, millest kiruta. Võit üldä, et sõda käü puhtalt au peräst, muud sääl kummalgi poolõl võita ei olõ. Kaota om küländ pall’u ja ütte-tõist om ka joba kaotõdu. Aga midä taipas aadlikõ aust üts eestläne, kiä põlvnõs perisorjest.
Ku sõapagõja vällä arvada, sis üts asi lätt meile siski kõrda: söögikraami kallimbas minek. Nisu, päävälilliõli ja hummal saava edimädse paugu, noidõ eksport om suurõn jaon Vinnemaa ja Ukraina käen. Kõik muu tulõ takastjärgi, nii et eestläse suur kõtt ja lõualott omma hädäohun. Tuu omgi vast asja ainukõnõ paremb puul.
Vinläisil om kah tõetunn käen. Nimelt piat näide rikka ja pururikka (noid om tsipa inämb ku Eestin) valima, kas suur ja lai esämaa vai paks ja rassõ rahakott ilma esämaalda. Eestläne, kiä kõik segädse ao om umast esämaast kinni hoitnu, ei pruugi tuust kiusatusõst aru saia.
Mis mul, talupojal, kõgõ tuu sõimu ja sõaga pistmist? Tiidläse omma avastanu, et ku küländ suur hulk ahve tarvitas ütte ja tuudsamma asja, sis nakkas tuu asi levimä laembalt. Ja nii omgi, mu kutsik sõimas joba lambiid: nats, nats, nats! Ja ma ei mõistaki tälle selges tetä, kuis asja omma: kas «nats» tähendäs natsionalisti (ma loe hinnäst kah noidõ hulka) vai natsionaalsotsialisti – Hitler, Goebbels ja muu vastik kamp. Ummi lambiid ma tuu sõnaga küll solvada ei lupa.
Ku tagasi tõsitsõs minnä, sis kevädtüüde jaos pidänü mõlõmbalõ sõdivalõ poolõlõ saatma Eesti-Gruusia filmi «Mandariinid». Sääl ütles Elmo Nügänen: «Sõda sõas, aga mandariini omma valmi, tulõ är korjada.»
Põld tulõ kah maha tetä, jäägu vai sõda saisma. Mu peräst kasvai igäveses.
Pulga Jaan