Parm tsuskas: tiidüsnõvvukogo
Nal’apildiga tsuskas ütiskunda mõnõst hellembäst kotussõst
Rõugõ Rebäse külä miis Varustini Andres, tunnõt ka nimõga Parm.
Muda Mari pajatus
Kevväi olõ-i kavvõh
Ma kuuli raadiost, et vahtsõst aastast nakkas ka söögikraam poodih masma börsihinda. Et üts päiv om leib otav, a tõõsõl pääväl säidse kõrda kallimb. Nigu voolu hind iih tege. Ku käüt poodih odava hinnaga pääväl, saat rahha kokko hoita.
Kokko prooviti hoita ka inne jõulu. Pall’o inemise hädäldi, et saa-i verivorsti praati, elektri om kallis. Ma ei tiiä, kuimuudu noid vorstõ elektriga praaditas. Ma iks panõ tulõ pliidi ala ja vorsti panniga praadiahjo. Äkki jäeti jõulusöögi hoobis tegemädä, et saassi rahha värmiliidsi lampõ pääle kuluta. Noid tulli paistu katusõviiri pite külh egäl puul üle maa, es kae kiäki voolu hinda.
No ja pia omgi hädä otsah. Tõnisõpäiv sai müüdä ja puul talvõ om läbi. Kahr käändse jo tõõsõ küle. Seo talv sai kahr aigsahe magama minnä. Kõgõ paksõmb lumi ja külmembä ilma olli jo sügüse lõpuh är. Nüüd nakkas päiv korõmbalt käüma ja elo saa õnnõ parõmbas minnä.
Tossu Tilda pajatus
Kass võtsõ kündlest tuld
Oll’ 1947. vai 1948. aasta jõuluaig, täpsele olõ-i meelen. Koolin ma sis viil es käü. Kesk tarrõ saisõ jõulukuus. Ku Eesti jäl vabas sai, kõnõldi Vinne aol tekkega katõtuist aknist jõulõ aigu. Sääl liina veeren uulitsal es olõ meil midägi ega kedägi pelädä, kuusõ helk paistu aknõst vällä.
Esä Ruudi ja sõaväelädsest üüriline Dimitri, esi kaalapite kuun ja tühäs juudu viinaklaasi lavva pääl, lauli üten meelen mõtsa all kasunust kuusõkõsõst. Kumbki uman keelen. Ma vehkse laulumiihile takti lüvvä. Laulust saigi ma oppust, et vinne jolotška om eesti kuusekene.
Vesihall imäne kassikõnõ Kiki tsiirut’ kuusõ ümbre. Äkki kassikõnõ r’augaht’ hallõ helüga. Hannaots oll’ jõulupuu alomadsõ ossa pääl palavast kündlest tuld võtnu. Joosi küüki imä mano ja hõiksi: «Appi, appi! Kiki hand palas!» Imä haard’ pliidiveere päält viikopsigu ja visas’ tuu segähüsen kassi pääle tühäs. Tulõoht oll’gi maaha võet. Õnnõ kassi karvulda hand tulõt’ tälle toda õnnõtut õdagut miilde.
Parhillatsõs omma jõulu ja nääri müüdä saanu, vahtsõ aasta suuvminõ pääle kolmõkuningapäivä olõ-i inämb sündsä. Tuugiperäst soovi ma Uma Lehe tegijile ja lugõjilõ: õnnõlikku 2022. aastat!
Valgõ tsirk
Miis juussõ mõtsa vaihõl, nigu iks innembä joostu oll’. Võih oll’ hää hinnäst jovvukana tunda, kipõmb korgist puiõst, miä jo aastit üte kotusõ pääl sammõld sälgä olliva kasutanu. Aig läts’, ni tiigi. Mõts läts’ tihtsämbas ja pümmembäs. Kõrraga es tiiä miis inämb, kost sai tultus vai kohe edesi piät minemä. Es usu tä nõidmist ei saadust, iks uma pää ja rammoga tulli as’a är aia. A nii ku mõtõl’, et ikk tulõ pääle, saaki-i mõtsast vällä, kostsõ timä kõrvo illos lauluhelü, õkvalt nigu engli lõõrit’:
«Mõtsaimä, puiõ vaimu,
võtkõ minno uma hõlma,
kandkõ minno ilo-ilma,
nigu väikut tsirgukõst
las no tuul mu üles nõst.»
Kipõstõ sai selges, et nii ku helü, oll’ väega illos ka tuu, kink suust viis vällä tükse. Pikä valgõ hiussõga peenükene näio kor’as’ mustikit. Panõ es tähelegi, kuis võõras miis oll’, suu peräni, linadsõ ündrigu alt vällä pilulõvit siiri vahtma jäänü.
«Vai jummal,» ohas’ miis imehtüsest. «Seere nigu libarebäsel! Vot ku säändse hindäle naasõs saassi!» mõtõl’ tä igätsüsega. «Veidü noorõkõnõ jo paistus, a miä tuust,» kukas’ tä hindä katsildõmõtlõmisõ õkvalt ümbre. Tekk’ hoobis otsusõ, et masku mis mass, näio tulõ umalõ mõrsjas võtta. «Mullõ sääne iks är ei ütle,» oll’ miis kimmäs. «Illos ja rikas kosilanõ, nigu ma olõ.» Märgot’, et kalli joosukängä muatsõs ommava saanu, ja sai viil kimmüst mano. «Vaivalt siist sita seest tõist musugust löüda või. Kül tulõ rõõmsahe üteh – miä taah pommihavvah iks tetä om.»
Seolõ vahtmisõlõ sai tütrik kipõstõ pääle. Küsse uma helle helügä, suu naarul, kas liinatsura om tsirgulaulu kullõmah vai hoobis är essünü. Selge tuu, et säänest asja miis tunnista es saa, nakas’ hoobis lats’kõsõlõ mett moka pääle määrmä. «Miä mul noist tsirkõst, ku sääne illos näio uma englihelüga tah laulu jorotas,» ütel’ miis ja vahtsõ häbüldä, a suurõ himoga tõist pääotsast jalatallani. Innembä olliva naasõ iks tuu pääle näost vereväs lännü, a näio kai, kavval tsäpen silmih, mehele otsa. Es nakka põsõ määndsestki nukast verehtämä, õnnõ silmä küssevä, vast om miis mõni ullikõnõ.
«Tulõ, ma näütä, kost mõtsast vällä saa,» ütel’ tütrik hoobis ja nakas’ kipõstõ astma. Ku üts es taha huugu võtta, sõs tõõnõ es saa tuuga kuiki leppü. «Miä sa tuu pääle kostat, ku ma ütle, et ma tulli sullõ kosja?» küsse miis julgõhe. «Häüssä aat, parhilla tulõ-i kiäki inämb kosja,» naarsõ näio õnnõ tuu pääle, ja astsõ kimmäl sammol müüdä mõtsarata. «Või olla, et parhilla tulõki-i, a tuud ma kah joht taha-i usku, et su muudu engli ülepää taast aost peri om,» makõt’ miis õnnõ edesi. «Teemi sõs nii, et sa tullit mullõ kosja,» oll’ lats’kõnõ kõrraga väega peri. «A määndse hää peräst piässi ma susugutsõlõ tühikargjalõ tulõma? Kos’aviinagi olõ-i üteh,» trampsõ tä mehe väiku rõõmuvälgähtüse säälsamah mutta.
A joba paistu mehele, et tuu sukugi mõrodahe ültü es olõ. «Sa kaeh, mu tõmmõt saa-i ütski näio är põlada,» nõstsõ pümme hindäimehtüs meheh pääd.
Tii mõtsast vällä es olõki nii pikk, ku miis oll’ arvanu. Joba sinet’ puiõ vaihõlt massina katus ja näio jäi saisma. «Kae, kuis esi edesi saat, saa-i ma siist kavvõmbahe tulla,» kostsõ tütrik, nigu olõski tä innembä taivanõ ku maapäälne elläi, kiä är häös, nii ku mõts otsa lõpõs. «Vai niimuudu,» mõtõl’ miis as’ast hoobis tõisildõ arvo saiõh. «Kuis mõnõlõ iks miildüs naid võrgutamismängõ mängi. Jo tä sõs midägi inämbät uut.» Kipõstõ haardsõ tä lats’kõsõ ümbrelt kinni ja vaot mahladsõ mus’o suu pääle. «Rabõlõs niisama vasta, sääne pirgo,» muhel’ miis umaette, ja ku näio juuskma pand’, hõigas’ viil perrä: «Tulõval nädälil tulõ tuu kos’aviina kah üteh!»
Nädäli peräst säädsegi tä massina jäl mõtsa poolõ, võit jo käega kumbada. Õnnõ kuiki kehvä aimdus oll’ süämeh. «Vast tuu soostiperä oll’ iks veidükese hapnõs lännü,» rahust’ tä esihinnäst, ai tuu tundmisõ hoobis iholidsõmbas tõvõs ja käändse makihelü kõvõmbas. A mõtsa mano jõudõh oll’ pääle tundmisõ ka iih uutva kaeminõ hoobis tõnõ, ku miis oll’ luutnu. Kotus olõ-s nigu õigõ, a kae, mõtsa olõki-s inämb. Üles künnet maa nii kavvõndalõ ku silm kai. Miis astsõ massinast vällä, õkva koolnu valgõ tsirgu kõrvalõ. «Nigu väikut tsirgukõst las no tuul mu üles nõst,» tull’ mehele näio laul miilde. «Inämb ei nõsta taad tsirgukõst ütski tuul,» läts’ mehe silmänukk likõs. Pesätämisaignõ ragomisrahu oll’ läbi saanu.
Dolgoševi Getter
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
Priinime lugu: Koorberg
Seol priinimel om Eestin küll kõgõs 11 kandjat, a nime noorõmbal varjantsil Korberg om 37 kandjat. Vinnemaal või kandjit olla kah peris pall’o, ei mõistaki arvada, ku pall’o.
Nimi om tegünü katõn paigan, a profesri Musta Aadu andmõbaasin taa kottalõ märki olõ ei, selle et hingelugõmisist Liivimaal 1826 ja 1834 ei saaki taad nimme löüdä.
Om häste teedä, et Räpinä opõtaja J. Fr. Heller pandsõ priinime ka Peipsist Vinnemaa poolõ pääl elävile lutõrlaisilõ, Räpinä kogudusõ liikmilõ. Koorberg pantigi Luukülä ütele suguvõsalõ. Tuu suguvõsa edeotsan om Koora Mikk. Poig Märdi ristmise ülestähendüsen om Kora Mik kirän 1766. aastagal. Pilti Koora suguvõsast priinime saamisõ aigu (umbõs 1822) mul iin olõ ei. Üts nime saaja oll’ Märdi poig Jaan (sündünü 1796), a hulga ildamb tettüst kerigu personaalraamatust tulõ vällä, et Jaanist vast vähä vanõmba olli viil Koora Joosep ja Koora Jakob.
Eesti vana kiräviis esihindäst oll’ sääne, et ku silp oll’ vallalinõ, tull’ pikk -o kirota ütekõrdsõlt (Ko-ra), ku kinnilinõ, sõs katõkõrdsõlt (Koor-berg). Koorbergi täämbä levinümb nimekuju Korberg tegüsi joba tsaariaol, ku vinne muudu kirotõdi Корбергъ.
Tõnõ suguvõsa Koorbergi nimega om peri Noorits-Mõtskülä Kooskora küläkesest. Ahja mõisan juhtu nii, et hingelugõmistõ panti viie talu rahvilõ priinimi Koor. Inne oll’ näil Kooskora lisanimi, osa ka elli Kooskora külän. Meid huvitavat peret panti keriklikult edesi kirja nimega Kooskora ~ Koskor. Pussi Fred om vällä uurnu, et 1855. aastaga Võnnu kerigu personaalraamatin pruuvsõ noid pidänü köstre Hollmann vanast pruugist ja mõisa pruugist midägi kokku passita, vahet tetä mitte lähküst sugulaisil. Nii sündügi, et Kooskora Hansu Jaani perrätulõja jäivä priinimega Koor, a Kooskora Miku perrätulõja saiva nime Koorberg.
Priinimmi uurminõ and vahel tiidmist ka kotussõnime kottalõ. Kotussõnimi Koos-kora ei saisaki kuun sõnast ora ’väikene jõgi’, mink ette käü Koosk-, a hoobis inemisenimest Koora, mink ette käü Kooss (nigu Koosa kotussõnimen).
Koora inemisenimi või tulla Grigorist vai Jegorist (
Saarõ Evar
Rubriigin kõnõldas perekunnanimmi periolõmisõst ja tähendüsest.
Joulu omma lännü, rahu las jääs
Aasta kõgõ suurõmba pühä omma läbi, täämbä om nuudipäiv. Kas konhgi viil tuust vanast kombõst kinni peedäs, et mehe aije taal pääväl nuudiga pühä vällä, tuud ei tiiä, a joulurahu, mea joululaupäävä vällä kuulutõdi, om nüüd läbi.
Jo tõist rehki peeti pühhi tõistmuudu. Kaeti ette, ku pall’u kõrraga küläliisi tarrõ kutsu ja es tükitä esi kah nii vääga sinnä, konh puhast luhvti vähä. Tuust oll’ hää, et inemise olli veidü jo harinu ja mõtli aigsõst tuu pääle, kuis sõpru meelen petä ja nuile kah tasahaaval seltsi pakku, kiä vääga ütsindä. Ja ku häste märguta, sis õks mõni plaan tull’, kuis kingitüs ärä saata sinnä kah, kost pakiautumaadi kauõn omma ja konh tõnõ majapedämine aknõst ei paista.
Küllä sai kah tõisi nii kutsu, et ütel pääväl üts ja tõsõl pääväl tõnõ. Tuugi om selges saanu, et tuu veidü nigu etev kallistamine tasus põra ärä unõta ja häid sõnnu võit lausu veidü kauõmbast kah.
Joulurahu kuulutamise kommõ, mea jo mitusada aastaiga vana, om illus külh. Aga hõel tunnõ tulõ, ku tähele panõt, et pühä, rahu ja vaikus mõnõlõ sordilõ rahvast medägi ei tähenda. Tinavaasta joululaupääväl juhtu nii, et ku rahvas Tartu raeplatsil piiskop Luhametsa joulurahujuttu kullõl, lasti säälsaman üle jõe ja ka surnuaidu kandin hoolõga rakette. Tuust kõminast es päse pea koskil kõik pühhi aig. Hallõ külh, aga tunnus, et järest enämb kasus pääle rahvast, kiä miistki ei hooli pääle esihendä tahtmiisi.
Aga hää ja mitte nii hää omma õks kõrvuisi käünü ja tark om vähämbält hääd meelen petä, ku halva ärä hoita ei saa. Pühhi aigu kuuli, kuis külä pääl api saat, ku uma mudsu mõnda tüüd ei võta. Hakkaja naisterahvas löüse, et taal om autu manh vaja medägi toimõta, medä ta esi ei mõista. Hädä oll’ õnnõkombõl sääne, et sõita võisõ. Mis sis muud ku kotust vällä ja mõnõ kilomeetri takka poodi manu, et säält õks lövvät mõnõ meesterahva, kiä sääntseid asju tiid. Üttegi tutvat es juhtu olõma, a peris võõras tull’ appi. Tuu, et inemine niimuudu tõisile luuta julgus ja api saagi, om jo vääga hää ja illus.
Joulu omma taas kõrras läbi, a külh olõs hää, kui jõulurahu terves aastas paigalõ jääs ja mi henele tõnõkõrd miilde tulõta, mea häste kah om.
Nõlvaku Kaie
Horoskoop 2022. aastagas
Katõtõistkümnele tähemärgile kuulutas laelambi abiga vahtsõs aastas tüü-, raha-, armastusõ- ja ilmaõnnõ Eesti kõgõ veidemb tunnõt tähetark Kaldmani Hedi (46).
Oinas 21.03.–20.04.
Tüü. Nakka joba ummi vaimsit lainit õigõlõ võnkmissagõhusõlõ säädmä, selle et vahtsõ aastaga keskkotsil uut sinno ka vahtsõnõ tüü. Seo tulõ sääne, midä sa mõista-i viil ettegi kujota, näütüses saat eläjäaia direktris.
Raha. Ull’ ülemb tetäs vallalõ ja vahtsõnõ nõst su palka. Hää ülemb tulõ tuu pääle niisamagi.
Armastus. Miä oll’, tuust saa üle. Miä om, tuu jääs.
Ilm. Terve aasta omma puu pall’a ja ilm hall. A süä om seen lämmi!
Pull 21.04.–20.05.
Tüü. Ku tüü sullõ passis, sõs jäät sinnä. Ku ei passi, lövvät vahtsõ. Hoia silmä valla, tüü ei hõigu tullõn.
Raha. Ku pall’o kulutat, sõs tulõ mano. Ku olõt kidsi, sõs jääs veidembäs.
Armastus. Taa om joba su elon olõman. A hoia alt!
Ilm. Pullil om ilmaga seol aastagal vidänü.
Katsiku 21.05.–21.06.
Tüü. Sinno lastas vallalõ, a är murõhtagu: Soomõ riik kõrraldas võidõlusõ tuu pääle, et kiä löüd mi kliimast säändse kasvu, miä hiinlaisi kingit pandalõ süvvä anda sünnüs (Hollandist bambust osta om väega kallis!). Võtat tuust ossa ja võidat.
Raha. Sanna Marini rahha jakkus aastaga lõpuni, ku sa kultuuriinemiisile pito ei kõrralda.
Armastus. Saturni kuu omma hinnäst niiviisi ritta säädnü, et noidõ päält saa lukõ, kuis Katsikidõ jaos om armastusõn iks väega kattõpidi seletätäv aig. Mine opi semiootikat ja saa teedä, kuimuudu selgembält seletä.
Ilm. Tolmusaadana tahtva su käest kolmõ tsilka verd, et ilm hää püsünü. Uma asi, miä sa tuu pääle tiit.
Vähk 22.06.–22.07.
Tüü. Nakka joba pensioni pääle märkmä, kül tuu kätte joud vai joba omgi käen. Tii hindäle sammas – kas pangan vai niisama mõnõst puust hindä moro pääle. Vai savist.
Raha. Kaet, et kõik omma nakanu investiirmä ja proovit esi kah – läät põhja! A ilma rahalda omgi kergemb ellä.
Armastus. Tii Pilatest ja jalota umma spordikellä! Nii püsüs armuelo kah vürtsikas.
Ilm. Hää ilm, juhhei!
Lõvi 23.07.–22.08.
Tüü. Pikk ettevalmistus tasos hinnäst är ja egäsugumaidsi pakmiisi nakkas ussõst ja aknõst sisse tulõma. Noidõ seest om rassõ valli: miä tunnus õkva kõgõ parõmb, seo toda olõ-i. Hoia alt!
Raha. Vahtsõnõ krüptoraha oomikroon tuu sullõ suurõ varandusõ. A mis hinnaga?
Armastus. Seo, miä om, om hää. Las taa jääs. Seo, midä olõ-i, tuud ei olõ. Ja ei tulõ kah. Sitt lugu.
Ilm. Välän külmetäs ja taivast satas lummõ.
Neitsü 23.08.–22.09.
Tüü. Panõ uma põrknas maaha, tüüd sul ei olõ ja muido olõ-i midägi süvvä kah seol aastagal.
Raha. Tsukruimä vai -esä paksõ sullõ rahha, a sa es võta vasta. Uma viga. Nüüd elät nälän ja külmän.
Armastus. Muud ei olõ, a seod iks om, tuud ütles Jupiteri kuiõ ja Pluto nukk (tuu om inämb ku 90 kraati!) Tulõ kavva oodõt suur O.
Ilm. Külm, nälg. Kaet läbi ijän klaasi, mõtlõt lämmä tarõ pääle.
Kaalu 23.09.–23.10.
Tüü. Saat peräkõrd säändse tüü pääle, kon ei piä kõik aig ministeeriumi käest rahha lunima. A tuu ei tulõ inne põimukuud, sõs põrkas meteoriit Uraaniga kokko ja plahvatus jõud säält õkva Eesti riigi rahajagamisõ kõrda.
Raha. Kuupalga pääle om hää saia, hoia tuud ammõtit, miä tulõ.
Armastus. Jäät haihklõma katõ hää vaihõl. Proovi polügaamiat, võit hinnäst üllätä.
Ilm. Terve aasta läbi om kuumalainõ.
Skorpion 24.10.–22.11.
Tüü. Läät ahnõs, tahat ekä ammõtit pruuvi, a ei jää kohegi paigalõ. Tüüõnn om kehv, selle et Pluuto ruut om su pääle är pahanu. Piät hindäst kõik andma, et tä järgmädses aastagas tuu är unõhtanu.
Raha. Rahha om veidü, a kuna süüt tuu peräst veidemb, sõs läävä vana rõiva jäl sälgä. Võit!
Armastus. Suuga tiit suurõ liina, käega kah nii ütte-tõist. Vidä noil, kiä sukka kokko putva. Ja sul kah!
Ilm. Põis näütäs, et tulõ vihmanõ ilm. A tuu olõ-õi hää mõõtmisriist. Proovi põrna!
Vibumiis 23.11.–21.12.
Tüü. Saat Eesti Laulu produtsendis. Lõpõtat är tuu jama, miä sääl käü. Elägu muusiga! Igäveste!
Raha. Eelektriarvõ lätt maru suurõs, a panõt umalõ majalõ pääväpaneeli ja kõik saa kõrda. Ku saa.
Armastus. Stiil ja seigelüse, neo kats sõnna saatva su armuello terve aasta.
Ilm. Päiv mugu paist ja paist ja eelektrit saa nii ülearvogi! Müüt tuu suumlaisilõ ja lätläisile maaha.
Kivikits 22.12.–20.01.
Tüü. Läät Islandilõ tüüle ja saat hirmsalõ suurt palka. Kõik Eestin omma kadõhõ, ja paras näile.
Raha. Elo om hää ja rahha pall’o, tunnõ tuust mõnnu. Võiolla nii ei jää igävädses aos.
Armastus. Tormilidsõ ao nakkasõ müüdä saama. Hõissa, pulma!
Ilm. Vulkaan purskas ja taivas om hall. Ilm püsüs aasta otsa undsõnõ. Unõhtat är, määne päiv vällä näkk’ (sääne kõllanõ ja maru kuum).
Viikaldaja 21.01.–19.02.
Tüü. Tüü om elon joba är tettü, nüüd saa sullõ õnnõ kalaõnnõ kuuluta. Tuu tulõ kimmähe.
Raha. Rahha om sama pall’o ku kallo. Kõik om umahindä tegemise ja veidükese ka õnnõ küsümüs.
Armastus. Kolmõ apõlsini vasta.
Ilm. Jõgi või naada kalal ollõn taasperilde juuskma, nii et hoia alt! A ilm om tuugipoolõst hää.
Kala 20.02.–20.03.
Tüü. No tuusama iks, midägi ei muutu, laelamp tuud vähembält ei näütä. A võiolla om vanas jäänü vai päält ülearvo är tolmanu.
Raha. Inflatsioon, tuu jälle elläi, süü su raha är. Püvvä kinni!
Armastus. Saat tita, a feministis jäät iks. Kiäki inämb ei looda pikä lavva taadõ saia.
Ilm. Läät aigruumist vällä aig-Zoomi ja tulõ tuu, midä joba pelädä oll’: ilm sullõ inämb ei putu.
Reimanni Hildegardi tsehkendüse
Husara Tani ja tirisliti
Eestin om võlssmise kultuur kõvastõ alla käünü. Pääle jahimeeste kokkutulõki ja Tuvikõsõ Kaarli ei tulõki midägi ilusat miilde. Aga meil om olõman väega illus võlssjutt, midä mu latsõpõlvõn tiisevä pia kõik. Päälkiri oll’ «Husara Tani jahilugu». Hussar, Husara… ilmselt Vahtsõliina kandist. Aga olgu.
Juttu hinnäst ei olõ mõtõt ümbre kõnõlda, nimmada või, et püss oll’ kodu jäänü. Tuugipoolõst, saaki sai kõvastõ ja kõgõ perämidses sai viil säidse tirislitti. Mis nuu olli, tuud es tiiä Tani esi kah. Hää võlsi tunnõtki tuu perrä är, et võlssja esi kah ei tiiä, millest kõnõlõs. Mõni virask vahel kaibas: kedägi ei saa usku, kõik võlssva. Tuu sääne ütelüs om esihindäst jumala võlss. Mul ei tulõ kül miilde üttegi juttu, mia algas tirislittega ja lõpõs kah. Ja keskel kah suurt muud ei olõ.
Mul tulõva vahel miilde Eesti parteide valimislubadusõ. Et ku mii saami, sis tiimi nii. No midä sa õks tiit, ku neli ülejäänüt hääletäse vasta. Mitte et sinuga nõun ei olta, aga vasta hääletätäs selle, et sa ülearu pall’u hääli es saanu. Lihtsält mõni punkt om rahvalõ nii tähtsä (pension: aasta aasta ette!), et kui kiäki tollõ är tege, om tõisil päiv õhtal. Ma olõ kuulnu nurinat, et valitsus mugu võlss karoona kotsilõ. Ei olõ õigõ, kõik aig ei võlsi. Võtami kasvai tuu katõmeetrise vahemaa. Kui toda kõrralikult täütä, om tuu jo läbi ja läbi õigõ, ja mitte ainult karoona puhul. Ja kui kõik muu jutu silmä iist läbi laskõ, sis pia kõigin om sisen määnegi jüvä. Ülejäänü võit rahulikult tirislitte sekkä arvada ja sa elät kaua ja hätä ei olõ midägi.
Kui ma põrõlt hindä käest küsü, kas lännü aastal oll’ mõni ütelüs, mia otsast otsani õigõ, sis tulõ miilde sääne miis nigu Alliku Jaak. Üleültse mitte mu lemmikpoliitik, aga paistus, et mehele miildüs õigust kõnõlda (nigu ka timä esäle). Vot, tuu Allik ütel’ lännü aasta sisen karoona kotsilõ nii: kui nõukaaigu olõs lastõhälvätüse ümbre säänest kisa tettü, sis olõs kõik kooli siiämaani kinni. Kia mäletäs, sis tuu haigus oll’ selgelt hullõmb kui karoona. Mu naabrimehel kuuli nuur naanõ är ja lats sai vea külge. Elu lihtsält omgi sääne, et aig-aolt piami määndsegi rassõ asja läbi tegemä.
Kui praegunõ valitsus olõs tahtnu Alliku Jaagu kombõl ausalt rahvaga kõnõlda, sis pidänü nimä linti laulma tuu laulu: «Sa oled hea, sa oled väga hea, kuid mul ei ole sulle miskit anda.» Tuud võinu raadiost õtakilt laskõ ja kommentiiri, et laul om mõtõld kõgõlõ eesti rahvalõ. Rahvas olõs jäänü magama ilusa mõttõga, et küll om meil hää valitsus, aus ja süämlik. Sääne asi and hää unõ ja tuu kosutas, tege terves. Tirisliti lätvä meelest.
Pulga Jaan
Tõsõ kundi otsast. Latõrna palama pandja
Ütspäiv sõidi ma pümmen autoga tiid pite ja naksi kaema, miä tii päält paistus. Näi valgust maiu aknin, tii veeren ja kavvõmban kah. Valgusõ pääle läts’ miil õkva rõõmsambas. Sõidi müüdä ka kalmuaiast ja näi sääl kündlit palaman. Parhillatsõl pümmel aol tahami iks valgust nätä.
Ku ma pääle tuud sõitu kodo jõudsõ, trehväs’ mullõ juhuslikult kätte lugu latõrna palama pandjast. Tuu lugu um väega vana, aost, ku viil liinan es olõ elektrit, olli lihtsäle latõrna.
Sääl jutun um üts vana väikene miis, kiä käü õdagist tikkõga ümbre ja pand tulli palama. Suurõ inemise, kes tedä vahepääl nägevä, arvasõ, et tuu miis um päävävaras, selle et päivä tedä kunagi ei näe. Latsõ pilkasõ miist väiku kasvu peräst. A jutun um sääne väiku asi, et egä kõrd, ku tuu miis pand uma saapatalla all tiku palama, jääs tä tsipa väikumbas. Lätt mõni aig müüdä, ku liinan inämb ei pala ütski latõrnas. Inemise, kes toda tähele pandva, omma väega pahatsõ: misperäst ütski tuli inämb ei pala?! A tuud ei panõ kiäki tähele, et latõrna palama pandjat inämb ei olõ.
Taa mõistulugu pand märkmä, kas mi iks egä päiv näemi noid inemiisi, kes latõrnit palama pandva. Kõnõli taad luku hotelli tüütäjile aastalõpu lõunõl. Nuu inemise, kiä hoolitsõsõ tuu iist, et hotelli küläliidsil olõs kõtt täüs, tarõ puhas, sann lämmi, omma kõik nuu väiku mehekese, kes pandva latõrnat palama. Näide abiga um inemiisil, kiä siiä tulõva, tan hää olla.
Nigu tollõn muinasluun, tulõ vahepääl ette, et unõhtami latõrna palama pandja är. Tuud um väega lihtsä tetä, ku kõik püsüs harinõmisõ perrä kõrran. A kõrran püsüse as’a niikavva, ku latõrna palama pandja viil olõman um.
Mõnikõrd tasus valgusõlatõrnaga ümbre kävvü ka hindä seen. Ka umist sisemäidsist suhvlist või löüdä egäsugutsit asju ja vahepääl olnu hää, ku nuu valgust saanu. Elost arvosaamisõ ja elon edesimineki jaos mass iks miilde tulõta, ku õnnõliku mi olõmi teno noilõ katõlõ inemisele, kiä uma kire ja armastusõga omma avitanu mi elolatõrna palama panda. Ja andnu meile võimalusõ tuld edesi kanda, et ka mi latsil tuu laternas palanu.
Olõmi latõrna palama pandjalõ tenoligu, et tuli palas.
Pindmaa Aigar
Ettevõtja Pindmaa Aigar märgotas tan ilmaasju pääle tsipa tõsõ nuka alt, ku hariligult kaema harinu oltas.
2022 maailman ja Võromaal
Parhillanõ aig paistus küländ keerolinõ,
a kuna nuu väega lihtsä ao omma olnu?!
2022. aasta om käen ja om selge, et ikäv taa aasta ei tulõ.
Luudusõ kruun
Olõmi perämäne kats aastat elänü haigusõhirmun. Taa aig om näüdänü, et kuigi inemine või arvada, et timä om luudusõ kruun, ja või otsusta tuu üle, mis tan luudusõn sünnüs, sis periselt om inemine õnnõ üts tükükene luudusõst. Sääne tükk taast ilmast, kes peris hulga mõotas ilmakeskkunda, a tä ei olõ määnegi jummal. Jummal pilve pääl pidä peenükeist naaru, ku inemine hinnäst timäga kõrvuisi püüd säädi.
Inne taad haigust oll’gi tunnõ, et täämbädse ao tiidüs ja elo omma säändse, et mi saami kõgõga kipõstõ toimõ. A ei olõ nii. Om aig naada luudusõst luku pidämä. Tuu ei tähendä, et mi piät hirmsale kõkkõ pelgämä, a avvupakja piät olõma.
Pingõ omma teräväs lännü
Ka riike ja rahvidõ vaihõlidsõ pingõ omma teräväs lännü. Aasta peräst mi näemi selgembäle, ku teräväs as’a periselt läävä. Maailma aoluun paistuski niimuudu, et midä kavvõmbalõ suurõst sõast, toda inämb nakkasõ pingõ kongi üles krutma. Põlvkundõl, kes sõta ei mäletä, tükvägi as’a minemä säändses, et lastas rusigu ja relva mängu. Annas jummal, et inemise sutnu naid asjo vaossin hoita, olku tuu sis Ukraina-teema vai tuu, mis täämbä Kasahstanin sünnüs.
Lähembäl aol saava kokko kats suurt riigipääd, Vinnemaa ja Ameerika uma. Nä nakkasõ naid asjo arotama. Kes ilma aoluku tiidvä, saava arvo, et tuugi pand ette kaema. Ei olõ teedä, ku vallalidsõ meelega nuu suuri riigimiihi kõnõlusõ omma. Ku kaia kasvai, mis 1930. aastidõ lõpun Münchenin sündü, sis tuu kõik pand mõtlõma. Et ega säält ummõhtõ ei tulõ midägi säänest, et koskil sõidõtas vähämbist üle. Ette kaema pand täämbäne olokõrd tervet maailma, säälhulgan Euruupa Liitu.
Ku kõnõlda Euruupa Liidust, sis om selge, et täämbädsen olokõrran om kimmämb olla terve Euruupaga kuun. Pall’o hullõmb olnu, ku mi pidänü olõma seon keerolidsõn olokõrran ütsindä.
Hää asi om kallis
Muidoki ei saa seost aastast kõnõldõn müüdä minnä tuust, et inemiisile tulli suurõ elektriarvõ. Viirtpite omma neo arvõ köüdedü ka tuuga, et inemine arvas, et tä om luudusõ kruun. Vannaviisi inämb ilma lämmäs küttä ei saa. Tüüstüslidse energiätuutmisõga piät võtma kokkopoolõ, tuu om selge. A täämbä ei olõ viil vällä arõnu muid võimaluisi. Üts asi om anda maru kimmit kuupäivi vällä, kuna mi lõpõtami pallavkiviga vai kuna tuumaenergiäga, a om selge, et kats puult tulõ kokko viiä.
Rohepüürdmist tulõ tetä. Egä taipsa inemine saa arvo, et mi tekütämi tan ilman asku rohkõmb, ku mõistlik om. A tõsõlt puult piät inemiisile selges saama, kuis ja määndse huuga noid asju aetas. Täämbä omma sääl tekkünü kääri ja tuu taht paikasäädmist.
Mi ei saaki luuta, et elektri vai gaasi hind kunagi ilmadu odavas lätt. Ilmselgele piät säädmä hinnäst tuu perrä, et hää asi omgi kallis. Ja selge, et inemine, kes om hindäle elämise sisse säädnü tuu perrä, et kõik om elektri päält, piät ka aho mano ehitämä.
Vällärändämine om saisma jäänü
Kõik nuu suurõ ja üleilmalidsõ as’a pututasõ ka ekä Võromaa inemist. Ma tahassi väega luuta, et inemiisi kipõt vällärändämist, miä om olnu Võromaal perämädse 30 aasta joosul, om veidembäs jäänü. No om joba joostu vällä kah. Ütiskunnaelo tüküski pendli muudu liikma ja vast no pendli käänd hinnäst.
Mullõ iks miildüs vahepääl kaia dokumentaalfilmi Rõugõ sovhoosi juhatusõ kuunolõkist 1980. aastidõ algul. Sääl kuunolõkil sovhoosiesimehe kabinetin oll’ sama pall’o korgõ haridusõga inemiisi, ku täämbä om Rõugõ vallan talomiihi kokko. Nõvvukogudõ aigu oll’ kõrd sääne, et väega pall’o inemiisi oll’ köüdetü põllumajandusõga. Koskil 17–18 protsõnti tüüiäliidsist tüüt’ põllumajandusõn. Täämbä saa põllumajandusõn tüüd paar protsõnti. A tuutminõ, näütüses teräviläkasvatus, om täämbä suurõmb, ku Vinne aigu oll’. Tuuperäst om hulga inemiisi Võromaalt vällä lännü.
A tõsõlt puult om hää nätä, et inemiisi om ka tagasi tulnu. Tuusama koroona om kah jäle jätnü: kaugtüü, midä varrampa iks prooviti ja oll’ häid ja mitte nii häid aigõ, om parõmbalõ käümä lännü. Tiiä umajago inemiisi, kes ommaki jäänü nüüd maalõ elämä ja saavaki suurõ hulga umast tüüst är tettüs kavvõst. Ütel osal inemiisist, kes omma midägi opnu, kes omma as’atundja, om midägi tetä. Mu hindä koton om kah tuu asi olõman: latsõ omma suurõst liinast tulnu siiä elämä, latsõlatsõ eläse tan. Ja ku ma kae, et Navi külän tetäs valla vahtsõnõ latsisõim, sis tunnõ, et elo nakkas kimmämbäs minemä. Tollõlõ tulõ väega üten ellä.
Ilmselge om tuu, et riigi puult om vaia kõrralda põhivärk: internetiühendüse, tii, elektri. Hajaasustusõ programmi tulõ edesi arõnda. Noidõ asjuga antas võimaluisi, et elo saanu maal olla, inemise maalõ jäiä vai tagasi tulla.
Hää võimalusõ latsi kasvata
Latsi kasvatamisõs omma Võromaal iks hää võimalusõ. Ku Tal’nan piät sünnüst saadik latsõ latsiaiajärekõrda pandma, sis Võromaal omma hää latsiaia, kotussit om ja noid tetäs mano. Eestin om ka immi iist hoolitsõminõ, kasvai tuu, et saat puultõist aastat latsõga koton olla, kuldaväärt.
Maakotussin omma latsi võimalusõ esiki suurõmba ku suurin liinun. Riigigümnaasiummõ võrk om luudu. Kutsõharidussüstem om tennü suurõ hüppe. Elokvaliteedi puult om umajago.
Tüükotussõ saaminõ ei olõ kül lihtsä, a säälgi om häid näütit. Tõsõlt puult, ku mi kõnõlõmi ilmast ja kliimast ja tuuga köüdetült kimmäle ka mõtsast, sis Võromaal om häste pall’o tüükotussit köüdet mõtsa ümbretüütämisega. Ja ku om presmist tuu pääle, et ragomist olõs veidemb, om tuu ka presmine väega pall’odõlõ tüükotussilõ, miä täämbä Võromaal omma. Tuud tulõ kah silmän pitä.
Mõtsa ragomisõ hulga kotsilõ ma umma saisukotust üteldä ei saa, selle et ma ei tiiä tuud. Ma ei tiiä, kas rako tulnu aastan 8 vai 12 miljonit tihumiitret puid. Tuu jaos omma tiidläse, kes ütlese.
A et tüükotussõ alalõ püsünü, tulõ märki ka tuud, kuis tan paiga pääl suurõmbat väärtüst tuuta.
Hädä omma klaarmisõs
Nii et aig om küländ keerolinõ, a kuna nuu väega lihtsä ao omma olnu?! Ma nii vana miis kah ei olõ, a 57 aastat iks midägi joba om. Olõ uman elon tähele pandnu, et ku vahepääl nakkas elokõnõ hääs vai kimmäs minemä, sis juhtus midägi, mis tuu segi lüü. Nigu näütüses päält kümne aasta tagasi inne majanduskriisi läts’ elo õnnõ parõmbas, inemise olli rahul ja sis tull’ tuu raksakas. Mõnõ aasta iist oll’ sammamuudu: paistu, et kõik lätt parõmbas. No omma sis tulnu naa tõvõ ja riikevaihõlidsõ hädä.
A om ka üts sääne ütlemine: hädä omma luudu tuujaos, et noid klaari.
Padari Ivari,
aoluku opnu poliitik
Helüaida ja Uma Lehe märgotuisi sari.
Seo märgotus sünnüs veebilehe helüait.ee
ja Uma Lehe kuuntüün.
Taadsamma märgotust saat kullõlda
autori esitüsen Helüaida lehe pääl.