Parm tsuskas: egä nõgõl lugõ!
Nal’apildiga tsuskas ütiskunda mõnõst hellembäst kotussõst
Rõugõ Rebäse külä miis Varustini Andres, tunnõt ka nimõga Parm.
Muda Mari pajatus
Tõmba traati!
Ma kuuli raadiost, et mi kandih tõmmatas kõvastõ traati. Ku ma viil pall’o noorõmp olli, sõs lubati lakja minneh ütstõõsõlõ iks traati tõmmada. Tuu tähend’, et tull’ otsi koskilt mõni tutva, kelle kotoh oll’ lavva pääl kobakas juhtmõtraadiga telehvon. Aig läts’ edesi ja ütsvahe lauli Eestimaal kõik kõnõtraadist. Eski täämbä mängitäs raadioh tuud laulu, ku ilma nakkasõ külmembäs minemä.
A parhilla tõmbasõ mõtsah lapilidsõ mundriga inemise õkva peris traati. Kõvva tõmbasõ, a peris sirgõs ei tõmbagi. Ku vanastõ kolhoosõ kar’aaidu tetti, oll’ okastraat jo inne aia tegemist är rossitanu. A piiri pääle pant traat helkäs vasta, nigu olõs jõuluilostuisi lakja veetü. Vähämbält tuust om advendiaos mõtseläjil hää miil, kuiki läbi traadi ei päse.
Mis pututas tuud telehvoniga kõnõlõmist, sõs om kuulda ütlemist «tõmbami traati» ka nuuri suust, kiä omma sündünü jo, mobiiltelehvon peoh.
Tossu Tilda pajatus
Põrmanda mõskminõ ollõga
Seo jutukõnõ vii lugõja üte Lõunõhummogu-Eesti keskkooli internaati. Aastanummõr oll’ sis 1982. Tõõsõ kõrra pääl tarõn elli kuus lõpuklassi nuurmiist. Elämises olli säedü kimmä riigli, mille täütmisel hoitsõ silmä pääl internaadi kasvataja ja ütstõõsõ ala mõni oppajist. A no periselo om kah olõman…
Poissõlõ miildü vahel olt juvva. Nä es larma ja es juu hinnäst täüs. Võti mõnõ ollõ pääle sanna vai niisama meele parandusõs. Oll’ kultuurnõ juuminõ, nigu Vinne aol ülti. Tuul pääväl, millest tan jutt, astõ poissõ tarrõ noorõpuulnõ miisoppja, kes andsõ aoluku. Lavva pääl olli ollõpudõli. Inne ku tä midägi küssü jõudsõ, ütel’ üts tarõelänikest: «Mi tarvitami olt põrmandu mõskmisõs. Lätt ilosalõ läükma.» Oppaja: «Vot ku huvitav, ma es tiiäki. Näüdäke ette. Põrmand tahas teil mõskmist nigunii.»
Mis poissõl üle jäi ku käsku täütä. Midä nä esi tundsõ, ei olõ rassõ arvada. Poissõ vahelõjäämine suurõ kellä külge es lää. Mõistlik oppaja oll’.
Kimmämp om iks ullipaprilda
Minevä aastasaa säitsmekümnendide aastidõ tõõsõl poolõl tei ma vahel peräst umma tüüd ka giiditüüd ammõdiühingu liinin. Nii vinne ku ka soomõ keelen. Et mi iks parõmbalõ tuust sotsrealismist arvu saanu, saadõti meid nädälis kohegi Vinnemaalõ Shodnja liina kursuisilõ. Ma nihvõrdi hinnäst peristüü mant vabas ja adjöö – sõidimi.
Sääl paiga pääl naati nahistama, et Peep (nimi muudõtu) om homo. Mullõ tuu asi huvvi es paku ja ma es nakka ka timä perrä luurama. Oll’ väega ontlik nuurmiis, kõgõst tä kõikõ tiidse, mõist’ häste süvvä tetä ja oll’ nii sille ja onduleeritü.
Meist saiva õkva säändse hää sõbra, et tä võtt’ minno Leningradin uma poiss-sõbra tüü mano, kiä oll’ sääl üte suurõ hotelli valuutabaari baarmän. Vahel nä kattõva kohegi är ja ma sai sis esi nuid kokteile sekä ja rahha vasta võtta.
Mõnõ ao peräst ütel’ Peep mullõ, et Vinne kroonu om tälle jo kats kutsõt saatnu ja ähvärdäs sõaväkke minek. Kas ma saasi avita? Mul oll’ hää tutva miis sõakomissariaadin ja tuu ütel’, et piät iks põhjus olõma vabas saia. Pannimi sis tsõõri käümä. Kõgõ targõmb olõs vast ullipaprõ saia. Loimi ulli tunnismärke kotsilõ ja Peep pruuvsõgi ull’ olla. Rahha ja mitu kohvipakki läts’ kah vahelõ ja nii tä nuu ullipaprõ saigi.
Sis oll’ jo Eesti aig käen ja Peebul tuud rahha nii pall’o teenitü, et tahtsõ umma söögikotust vallalõ tetä. Tä tekk’ kah, a juhilupa es saa, selle et arhiivin oll’ kirän, et tä ull’ om. Perän saimi tiidä, et Vinne kroonust olõs päsnü ka lampjalguga ja nuidõ peräst olõs iks juhilua kah saanu. Tuu kõik oll’ muidoki takastperrä tarkus.
Ku sa olõt normaalnõ inemine, sis kõgõ ullikimmämp om iks tuu, ku sul noid ullipaprit ei olõ. Ma kah vahel ullita, a tuuperäst ma tohtre mano kül ei olõ viil lännü. Ei tiiä midägi, ütles mu tõõnõpuul – äkki andaski sullõ nuu ullipaprõ kah.
Nii mi ullitami tõõnõtõõsõga joba üle 55 aastaga.
Plumanni Kaja-Riina
Saa vabas, Eesti meri!
Võrol Suu koolih opmah kävveh juhtu iks egäsugutsit põnõvit seikluisi. Tuul vanal aol, ku mi noorõ olli, tetti pääle opmist koolimajah klassiõdagit.
Nuu olli säändse uma klassi pido. Tuu pidi olõma aastal 1963. Sis olõ õs meil viil arvuti-haisugi ja pildikummot oll’ kah õnnõ mõnõh ütsikuh vähä rikkambah eloh. Liina kinno es saa kah, selle et sinnä oll’ pall’o maad ja bussõ käve väega veidü. Egä kuu tull’ kül raudtiid pite jaama raudtiikino vai vagonikino, nigu tedä kutsuti. Tuu oll’ sääne kino, et Võro raudtiijaama tagavaratii pääle sõit’ kats rohilist vagonit. Üten naati kinno näütämä, tõsõn vagonin elli kinonäütäjä. Joba poolõst pääväst nakas’ säält kinovagonist kõvva muusikat tulõma. Sis saiva kõik inemise tiidä, et kinovakon om kohal. Kõik Suu ja Jaama latsõ käve sääl filme kaemah. Alostusõs oll’ latsi film ja peräh kats suuri filmi. Mõnõ latsõ jäivä mõnikõrd edimäst suuri filmi kah kaema. Piledi massi hulga vähämb ku liinah kinoh.
A ma tahtsõ kõnõlda hoobis tuust, ku mi peräst klassiõdagut Suu poodi mano juttu jäimi ajama. Mi, Suu, Jaama, Kubija ja Kosõ latsõ. Oodimi, ku oppaja oll’ bussiga är liina sõitnu. Sis tulli mi mano veidü vanõmba nuurmehe, kes olli kah mi koolih opnu, a olli nüüd är tüüle lännü ja opsõva õdagukoolih edesi. Sääne kuul oll’ tuukõrd olõmah. Meid oll’ kokko peris suur kamp, uma ütesä-kümme nuurt.
Noidõ vanõmbidõ poissõ krutski olli koolih kõigilõ teedä. Nüüd alosti nuu õdagukooli poisi Kalle ja Priit laulu «Saa vabas, Eesti meri…». Ja mi kõik naksimi näidega kõva helüga üten laulma. Oll’ illos õdak. Nuu laulusõna olliva nii ilosa, et jäivä kõrraga miilde. Mi sis jalutimi Suu koolimajani ja säält Jaama uulidsa algusõni ja tagasi ja laulimi ja ollimi ütlemäldä lõbusa. Mitte üttegi hingelist pääle mi es olõ uulidsa pääl. Mi siäh oll’ mi klassi kõgõ parõmb opilanõ Maia Kosõlt, kedä kõik oppaja kõgõ tõisilõ iihkujos säädse. Tuu andsõ viilgi julgust mano. Süämeh oll’ sääne hää tunnõ.
Hirmsalõ tahtsõ kotoh tuust as’ast kõnõlda, a es julgu. Läts’ mõni päiv müüdä, sis ütli esäle, et mi laulimi Suu pääl õdagukooli poissõga «Saa vabas, Eesti meri…». Esä küsse, kas miilits es tulõ sinnä, et tuu laulu iist olõs meid kõiki võidu pokri panda.
Linde Astrid
Reimanni Hildegardi tsehkendüs.
Priinime lugu: Olesk
Seol nimel om täämbädsen Eestin 472 kandjat. Vanan kiräviien nimega Ollesk om umbõs kümme inemist. Pandmisõ kotussit om kümme, inämbäste kirotõdi tuul aol Ollesk, a Timo mõisan sõski Olesk ja Vorbusõ mõisan Ollesky. Vorbusõ nimekuju perrätulõja, priinimi Oleski om är häädünü, a osast näist om saanu kah Olesk.
Mulgimaal Abja mõisan panti seo nimi Tõõtsimõisa talun. Mitman paigan panti priinimi õkva sama mõisa Oleski talunime perrä, sääl eläväle vai säält peri suguvõsalõ. Nii oll’ Kärde mõisan Põh’a-Tartumaal, Vorbusõ mõisan Tartu lähkün, Vahtsõ-Kuustõ mõisa Luutvina külän (nüüd om tuu kotus Logina külä all), Timo mõisan, kon Oleski talu olli nii Suukülän ku ka Tsolgon, a nimi panti Põlva-viirse Suukülä hõimulõ.
Kuigatsi mõisan säänest talunime seost es olõ, niisamatõ Sännä mõisan, kon Oleski tulõva Hurda küläst. Vanan-Antslan pantu nimi kuuli vällä, selle et tuu sai õnnõ üts sulanõ, kiä esi kah varsti är kuuli, perrä jäi õnnõ timä tütär. Vahtsõliinan panti Olesk Plussa külä Tsänidele (talunimi Zänni).
Üts kõrd panti Oleski nimme seost kandist peris kavvõn, Hiiumaal Kõrgessaare mõisan. A tulõ vällä, et tuu nime sai 1835. aastagal Oha Jaak, kiä oll’ Hiiumaalõ tulnu 1798. aastagal Kuustõ mõisast Võnnust. Et täl oll’ hulga perrätulõjit, piässi ka Hiiumaa Oleski hõim küländ suur olõma.
Nimi om sõs iks peri siist kandist ja timä alussõs om vana edenimi Olesk. Näütüses 1684. aastagal oll’ ütsindä Rõugõ kihlkunnan kuus peremiist, kinka edenimi oll’ Olesk. Seo nimi om vinne keelest lainat, vindläisi hõigunime vorm oll’ Oleška (Олешка), alusnimes Aleksei. Ku täämbä üteldäs a-ga Aljoša, sõs vanan seo kandi vinne keelen üteldi o-ga.
Üts kõrd om nimi Olesk saad ka Petserimaa nimepandmisõl, ku seo vahtsõ nime vahet’ lutõrliku edenimega Aliide-Johanna Tuts Pankjavitsa vallan. Eestistämisel võeti Olesk üte kõrra nime Felt asõmalõ.
Nädälipäävä tagasi siist ilmast är lännü kirändüsuurja, kultuuriinemine ja poliitik Oleski Piitre sai uma nime Abja suguvõsast. Timä vanaesä vanaesä Piitre tull’ – nigu pall’u mulgi – Tartumaalõ, nii et rohkõmb tundas näid ku Kavastu Oleski suguvõssa.
Saarõ Evar
Rubriigin kõnõldas perekunnanimmi periolõmisõst ja tähendüsest.
Kägu tiid sügüseilmast enämb ku tõsõ tsirgu
Olkõ no, et talv kallendri perrä mõni päiv enne jõulu nakas, seod kuud õks kiäki enamb sügüses ei pea.
Tuust, määne süküs tulla või, nakatas ega aasta kõnõlama-kirutama jo sis, ku paluka viil õigõt värvi võttunu ei olõ ja vint hoolega hõikas, et siist mõtsast… Nii oll’ tinavaasta kah ja nii om ega astaaoga, et olõs nigu teedä tahtunu, mea tulõ. Ja om hää miil, kui ilusat ja lämmind kuulutõdas.
Vint om külh enämbüisi alasi virk laulma, keväje vara alustas ja viimätseide mustikõidõ aigu jääs vagatsõmbas, aga käo jutul peat kõrva pääl hoitma: paistus, et ta tiid enämb ku tõsõ tsirgu. Ku kägu kaugõ kuuk, sis võit aiakraami peris kimmäde kauõmbas pendrede jätta ja ubinõid, mea maha ei olõ sadanu, ei pea kah aigsõst maha kakma. Esiasi muiduki, et tsirgõl om ull kommõ tuu asõmal, et üts upin ärä süvvä ja sis tõnõ ette võtta, egast ütest mõni nokatäüs haarda. Nii saava kõik tsurgitus ja peräkõrd ei olõ hennel suurt medägi korviga sahvride tuua.
Kägu om mõni aasta viil annõpääval kuuknu ja om vääga meelen, et sis sai viil septembri lõpun järve käütüs. Tinavaasta taad nii ilda es kuulõ, aga tublistõ mitu nädädlit peräst jaani külh.
Tsuklõma es taha septembrin enämb vääga minnä, selle et vahepääl oll’ ilm õigõ hõel ollu. 11. ja 12. septembril oll’ külh jälle nigu suvi, a vesi oll’ maha jahtunu ja nii jäi. Kuldnokõl es olõ kah kipõd kohegi kauõmbadõ linnada, leie pihlakõidõ otsan päävä käen säänest laata, et tõisi tsirkõ es kuulõki. Marjust naa es hooli, puu olli nuid täüs ja omma mitmal puul viil põra kah.
Nigu sügüsene pööripäiv ärä oll’, nii tull’ tuu vannu naisi suvi, medä mõni nakas jo enne pööripäivä vällä hõikma. Tükitäs unõtama, et lämmeide, pääväpaistõga päivi kohta üldäs nii pall’u ildamb, enämbüisi oktoobrin.
Ja tulligi sääntse ilma septembri lõpul ja oktoobrin, et kae ja imetele! Halla oll’ harvalt ja mitu aigu nii jaokaupa, et korõmba perve pääl oll’ hain ainult veidü likõ, mõni samm allpuul lakõ pääl, konh puid ja puhmõ kaitsman es olõ, maa peris valgõ. Nii jäie ildatsõmba lilli imeligult pikalt häitsemä, mõni floks es talda viil septembringi lõpõta ja kannikõsõ löüse, et nail ei olõ ka medägi pellädä, aije siin ja sääl mõnõ häitsmekese vallalõ.
Kesk oktoobrit tull’ peris kõva torm, aga kuu lõpun oll’ jälleki 14–15 kraati lämmind. Virk kurõmarjakorjaja oll’ kõgõ valgõ ao jälle suu pääl ja ütel’ telehvoni, et taa om spaan. Peris õigõ: konh om viil paremb puhada ku tuulõvar’un päävä käen, konh kiäki ei sekä ega ei larma! Õhk om nii värske, et võtt hingamise imeligus, ja õdagult võit kotun sanna minnä, sääl om vett kimmäde enämb ku seerikun, minka päivält kogõmada sügäväde kraavi sai astutus!
Sügüsese astrõ, nuu ilusa korgõ lilli, medä no pall’u värve olõman om, häitsi viil novvembri algusõn, pea märdipääväni. 6. novvembril oll’ Mõnistõ kandin peris kõva pikne ja veidü tull’ vehma vahele rässä kah, aga ku suvõl lätt sääntse pääle külmas, sis nädäli peräst oll’ ilm jälle pea nigu suvõl.
Aian es taha tüü otsa saia: ku ei sata ja lummõ maal ei olõ, sis lövvät ossõ lõiku ja puiega toimõta. Ennegi pümme tull’ ruttu pääle. Nii olõs võinu jo keväjeni vällän kobista, aga nätäl enne kadripäivä naksi ilm näütämä, et lõunamaad mi nulgakõsõst õks ei saa.
Tull’ järest enämb tuu pääle mõtõlda, mea ahju ja pliidi ala panõt ja määndse saapa ja autukummi nilbõt ei pelgä.
Kuusõ omma käbisid täüs ja pehlaka marju. Ei tiiä, määnest talvõ naa näütäse? Targa käo käest ei saa küüssü, tuu om põra kauõn…
Nõlvaku Kaie
Lillihernes es saa viil enne märdipäivä arru, et tulõs talvõ uutma nakada. Nõlvaku Kaie pilt
Suidsusannast toukõ saanu börsifirma
Võromaal om suidsusann, miä andsõ toukõ luvva massinavärk, mille tuutjast om saanu täämbädses pääväs börsiettevõtõ: ei olõ võlss üteldä, et Saunum sündü suidsusannan.
Võro juuriga Vare Andrus, kiä mõtõl’ vällä nii-üldä sannaõhu-säädjä nimega Saunum, sai tuu jaos huugu umast latsõpõlvõst. Sannankäümine vanavanõmbidõ man oll’ väiku poiskõsõ jaos paras vaiv: esä võtsõ 100kraadist lõunõt, a lats es saa arvu, mille säänest kannahtamist vaia om. Umma Tal’na kodo tekk’ tä siski sanna, päämidselt sõpru pääle mõtõldõn – suurõst luust omma eestläse jo sannausku, sann sünnütäs üttehoitmisõ tundõ. Esi tä siski lava pääle vihtma es tükü.
Tehnigaülikoolist saad lämmäenergiäga majandaja insinöri paprõ es lasõ Vare Andrusõl siski rahulidsõlt olla ja sõpru sannaussõ iin uuta. Iks oll’ pään mõtõ: piät jo saama midägi tetä tuu vasta, et jalgu tillität 20–30 kraadi man, a pää saa 100kraadidsõ tsopsi, nii et hõng om kinni. Lämmüst pään niimuudu nõsta – tuu ei olõ ütelgi juhul tervüsele hää.
Vaihõpääl sai Andrus perändüses vanavanõmbidõ talo ja tekk’ sääl kah suidsusanna kõrda. Avvustusõst uma imä vasta, kiä sääl sündügi. Sis sai tä tunda ka hääd ja pehmet lõunõt.
Tuu tunnõ pand’ tä otsma võimaluisi uman Tal’na koton kah sääne mooska lõunõ kätte saia. Neli kõrda ehit’ tä sanna ümbre, inne ku rahulõ jäi.
Sõbra naksi pääle käümä, et tä seo tehnoloogia pääle patendi võtas. Üts oll’ kogoni nii päälekäüjä, et lubasi esi patendi võtta, ku Andrus tuud ei tii.
Kuus aastat arõndust
Sannaõhu segäjä vällämärkjä võtsõ patendi ja mõtõl’, et kolm-neli kuud arõndas umma massinavärki ja sis lätt müümine valla. «A läts’ kuus aastat ja meeledü unik rahha,» võtt ASi Saunum Group nõvvokogo esimiis uma tiikunna kokko ja tävvendäs tuud viil mujahusõga suunukan: «Küländ hää elo oll’ mul inne seod ettevõtmist.»
Ku tä käve võimalikõlõ tüüvõtjilõ vällä nõudmisõ, et säädeldis piät toimõ tulõma niiskõ ja sooladsõ õhuga ja tegemä tuud hillätassa, mitte mürinäga, sis es jää kõgõn maailman sõgla pääle üttegi tegijät. Üts tähtsä «jupin» om seo massinavärgi man ventilaatri. Taiwanist onnistugi pasva laar telli, a sis tull’ vällä, et tuu ütsik näüdüs, miä edimält kohalõ jõudsõ, oll’ kõgõst partiist kõgõ parõmban tüükõrran. Perrätulnu kaup tull’ är visada.
No peräkõrd naksi as’a iks juuskma ja parhilla om Saunum Group joba pia aasta börsiettevõtõ, aktsia hind om nõsõnu 2,8 päält 24 euro pääle.
Turgu om üle ilma
Saunumi sanna-massinavärki tetäs Eestin. Vare Andrusõ sõnnu perrä om nii kõgõ parõmb kvaliteedil silmä pääl hoita. Muidoki aja nüüd asja joba päält 20 inemisega miiskund ja müümine käü pia 20 riigin. Andrus arvas’ edimält esi kah, et Saunumi säädeldis lätt kaubas päämidselt Soomõn ja Vinnemaal ja vast võetas tõisin Põh’amaiõn kah müümisehuug sisse. A tulõ vällä, et võimsa sannakultuur om ka näütüses Lõuna-Korean ja Indoneesiän, kon suurõ ärilepingu tetäski sannan. Rikkan Dubai liinan ei olõ üttegi piinüt kortinat, kon ei olõ sanna. Itaalia ja Prantsusmaa omma sannasõpru täüs ja suurõ lumbi takan USA ja Kanada niisama.
Kuis Saunumi massin sis iks tüütäs? A nii, et võtt üllest kuuma ja altpuult jahhe õhu, sekä tuu läbi ja toukas läbi Himaalaja soola kapsli vällä. «Sääne õhk ei kõrvõta, a avitas hoita naha noorõ ja pehme,» tuu Vare Andrus vällä päämidse plussi. A noid om viil. Higi tulõ kipõmbalõ vällä, selle et õhk käü ütetasatsõmbalt vasta kihhä. Lavva ei piä kah tegemä kohegi lae ala: saa esiki nii, et istut mõnosahe pikutamistooli pääl ja õnnõ higistät, selle et õhu või panda liikma ka põrmandu puult.
Vare Andrus om massina vällätüütämise käügin sannamõnosit jüväni tundma opnu. «Täämbädse ao ja vana ao sann omma nigu üü ja päiv. Ku sanna kütmises lätt vähämb ku 40 minotit, sis ei olõ tuu õigõ sann,» tege tä lühkü kokkovõttõ. «Säändse aoga ei jõvva kivi lämmind sisse võtta, a hää sanna salahus om tuun, et kivi piät otsani lämmäs saama.» Õnnõ pääle pikembät kütmist jõud kivve sisse 220–240kraadinõ lämmi, kost tulõ ka hää lõunõ.
Ku küssü, kas Saunumi säädeldis passis ka suidsusanna, ei piä Andrus pikält vastust küdsämä: «Saunum tege egä sanna parõmbas.» Olõmi mõnõn mõttõn tagasi algusõn: just tuuperäst, et tervüsele ja hüväolõkilõ om parõmb, ku kraadi omma pää ja jalgu man ütesugumadsõ.
Kabuna Kaile
Vare Andrus pääväl, ku AS Saunum Group Nasdaq Balti börsile jõudsõ. Pilt eräkogost
Tõsõ kundi otsast. Imäpuu
Mullõ trehväs’ ummi raamatidõ hulgast juhusligult kätte Hindi Aadu «Tuuline rand». Kääni tuu raamadu lehti ja äkki oll’ kirän sääne sõna: imäpuu. Naksi märkmä, ku tähtsä om, ütskõik kas sis perekunnan vai ütiskunnan, tuusama imäpuu. Kuis tuu külge käü kõik muu kinni, määndse tulõva sinnä külge kaari, määndse lavva, kuis tuud kõkkõ tõrvatas. A ku imäpuu vasta pidä, sis laiv sõit häste.
Kõik, kiä mi siiä ilma tulõmi, sünnümigi joba nigu määndselegi loodsikulõ. Elo alostusõn saami üten määndsegi kogõmusõ, om tuu sis hää vai halv, näütüses kiusaminõ ja kõik muu. Mi võimi umma imäpuud naada tõistmuudu ehitämä ja võtta varatsõmbast oppust, et mi inämb uman elokirän es kõrranu tuud, miä ei olõ normaalnõ.
Ku sul om loodsik uma elo jaos olõman, sis om tuu su hindä vaba valik, kedä sa sinnä viil korjat. Kellega üten sa seo eloreisi läbi tiit, kelle võtat tõõsõspoolõs, kas võtat pudulojussit…
Olõ arvu saanu, et elo omgi lihtsäle üts reis läbi ao ja ruumi. Mi nigu sõitnu loodsikuga ja tennü ummi tegemiisi. Tuu man om vahepääl mõistlik perrä märki, kas noist tegemiisist, midä mi tan ilman teemi, om iks tolku nii hindäle ku ummilõ inemiisile, a ka tollõlõ paikkunnalõ ja ütiskunnalõ, kon mi elä.
Elon iks juhtus, et loodsigu saava mere pääl kokko. Ku tuust tulõ kerge müks, või sääne asi vast esiki hää olla. A ku tävvega sisse sõidõtas ja tõsõ loodsik katski lätt, sis tuu mu arust inämb hää ei olõ.
Mu kadonu esä ütel’, ku tä Tsiberist tagasi tull’, et ello tulõ ellä niimuudu, et su küle pääl om võimalikult veidü sinikit. Ku olõt veidü nahkapite saanu, sis om sul sõpru kah. A ku läät kõkkõ maaha tegemä, sis toda rohkõmb sa nahkapite saat.
Märgotus imäpuust pidägi tan paika: mi esi juhimi umma ello, kiäki tõnõ ei saa kunagi tulla mi loodsikut juhtma. Ja ku tulõ tuult ja tormi, tulõ ka nuu vällä kannata. Ku loodsikul om täüskäük seen, sis om kül väega hää olla, a tuusama tuul ja torm omma nuu, miä oppasõ meid vahepääl ka tasatsõmbat juunt hoitma.
Annas jummal, et mi kõigi loodsik ja imäpuu olõssi kimmä!
Pindmaa Aigar
Ettevõtja Pindmaa Aigar märgotas tan ilmaasju pääle tsipa tõsõ nuka alt, ku hariligult kaema harinu oltas.
Glasgow tarku protokolli
Glasgow kotsil oll’ tiirutanu päält 400 erälennuki, kõik taivas ollu CO2 täüs. Tull’ miilde ütelüs: «Kas meil rahapuudust vai võlga veidü!»
Asju oll’ arutõdu ja oll’ jõutu järeldüsele, et inemiisi ja riike om erisugutsiid. Võru keeli: issanda loomaaid om suur ja kirriv ja ütele miildüs imä, tõsõlõ tütär. Nauru ja Kiribati mehe olli pandu hädäldämä: vele, avitagõ, mii upumi lainiide sisse (mitte noidõ patulainiide, midä ti tiiäde). Vele olli iks lubanu nüüri visada, ainult et mõni aastak vai aastakümme mindev aigu. Et seenis piat altvii toruga hõngu võtma. Aga lubati lahkõlõ, et üts firma nakkas noid torrõ tegemä.
Ütesõnaga: asi tõsinõ ja abi tulõman, joba seo aastasaa seen. Mul nakas’ kah noist saarlasõkõisist kahju, terve üü mõtli. Glasgow kamba erälennukiile tulõ pääle panda eriti jõhkra CO2 mass. Ei määnestki kvooti, muudkui köhi aga papp vällä. Tollõ summa iist, mia säält kokku korjus, asutõdas Ujuviide Saari Fond. Kiribati ja Nauru ümbrüs tulõ noid ujuviid saari täüs tetä. Edimäne saar võinu joba seo talv valmis saia, kui Brunei sultan kah mõnõ miljardilise veeringu fondi veerütäs. Keväjält tullu palmi pääle istuta, sis lätvä häste kasuma. Eesti võinu kasvuturbaga avita.
Aga fondi haldamises tulõ moodusta nõvvukogu. Euroopan piasi bürokraate jagunõma. Ainukõnõ kohus om tollõn, et tuu nõvvukogu tulõ allutada Saudi-Araabia säädüisile. Tiiät jo küll: kui mõni käsi sirutus edimäst kõrda võõra vara perrä… Perän muiduki lätt asi karmimbas.
Sääne asi mõos maailma majandusõlõ perädü häste: Soros asutas ütekäeliste kooli ja küll sis hiinlasõ kah midägi vällä mõtlõsõ. Mul tulõ õkvalt miilde, kuis nimä Pekingi pardsi jalalapatsiid turistele söödivä. Ma olõ noid siiäni umalõ katõlõ pinile paknu, noorõmb süü peris häste. Aga hiinlaisil ollõv nii hää ruug, et keele vii p… . Vabandust!
Ma ennusta, et nuu ehitüse koon palmega tettü imeruttu ja imehäste valmis. Raha jäänü ülegi. Kiä tuu õks taht noidõ Saudi-Araabia säädüisi…
Aga avitas! Siin om materjaali mitmõ järgmise protokolli jagu.
Pulga Jaan