Parm tsuskas: rattatii


 

Nal’apildiga tsuskas ütiskunda mõnõst hellembäst kotussõst
Rõugõ Rebäse külä miis Varustini Andres, tunnõt ka nimõga Parm.

Parm tsuskas: rattatii2021-09-20T17:51:02+03:00

Muda Mari pajatus

Pensionieelikide raha kasuminõ

 
Ma kuuli raadiost, et osa eestläisi täütse kõvastõ riigi ja panku tengelpunga. Siiämaani mõtli, et rahvas tahtsõ selle pensionirahha är vällä võtta, et täl om viländ panku nuumamisõst.

A nüüd anniva mõnõ kipõstõ tuusama raha panku kätte tagasi. Tõõsõ veivä uma raha kaupmiihi kätte. Ja hindäl iks olõ-i midägi, õnnõ häämiil tuust, et poodih sait julgõhe kaupa valli ja es piä murõhtama, kas rahha iks jakkus.

Perä vast mõtlõs iks kavvõmbahe kah ja pruuv esi umma rahha kasuma panda. Kas tuu lätt niisama laabsahe ku kesvä vai rüä kasvataminõ? A viläga om kah nii, et määnegi hädä om iks kõik aig ja saak jääs kehväs.

Vai ku saak omgi ullihää, sõs lätt jäl hind ala. Nii või tuu raha kasvatamisõga kah olla, et sekäse vällämainõ imperialism ja neli aastaaigu: ildasjäänü kevväi, põvvanõ suvi, likõ süküs ja külm talv.

Muda Mari pajatus2021-09-20T17:49:39+03:00

Tossu Tilda pajatus

Suur aovahe

 
Kats suvvõ tagasi oll’ Pärnun EPA, parhilladsõ maaülikooli kursusõseldsiliidsi kokkutulõk. Sinnä tulti egäst Eestimaa nukast. Üts kursaveli kogoni Ameerikast. Tä oll’ sääl osalinõ suurõn kinnisvaraärin.

Pido peeti kursasõsara kodomajutusõn. Ja pido oll’ äge. Süüdi ja juudi, lüüdi tandsu. Magama saadi pääle kesküüd. A hummogu olli kõik vahtsõst platsin. Pääle ameeriklasõ, kelle tarõst es kuulõ üttegi hellü.

Käüti mitu kõrd ussõ takan, iks vaikus. «Ütsaig naas’ seltskund hirmsahe murõtama,» kõnõl’ Võrumaa naanõ, kes oll’ kah kokkutulõkil. Äkki tegi hindäle õdagu liiga? Topkat nõstõti sakõstõ – suurõ inemise, esi tiidvä, mis tegevä. Hoitku, ku om är koolnu! Pääle viitkümmend mehe omma innegi lännü… Paar õrnõmba hingega kursasõsarat poet’ pisaragi.

Kell oll’ mitu tunni pääle keskpäävä, ku kaonu kursaveli umast tarõst vällä astsõ. Tä ütel’, et süüdü om suur aovahe – vähämbält säidse tunni. Ku Eestin hummogukohvi juvvas, om näil Ameerikan viil sükäv üü.

Nii lõppi kokkutulõk väiku hiitümisega. Lõpp hää, kõik hää. A miilde jääs tuu kokkusaaminõ kavvas aos.

Tossu Tilda pajatus2021-09-20T17:48:36+03:00

Kõgõst jääs perrä mälehtüs

Oll’ 1961. aasta rehekuu neläs päiv. Ma olli saanu nätäl tagasi 20aastadsõs ja alustanu tuu süküs pääle keskkooli lõpõtamist umma tõist tüüaastat kerigukoolin (Võro 1. 8-klassilinõ kuul). Oppajidõ ruumin oll’ saina pääl direktri nõvvõ: noil, kel käümäldä, röntgenin är kävvü ja sanitaarraamat kõrda aia.

Röntgenikabinet oll’ Leegeni (parhilla Karja) uulitsan tiisikusõravila majan. Pümmen ruumin kiiriga läbi valgustadõn uursõva minnu röntgenoloog Kume Enn ja pääarst Kongo Erich. Näide jutt oll’ tasanõ, a ma sai arvu, et midägi om kõrrast är. Tull’ vällä, et mul om kopsun plekk. Tiisikus! Kost ma taa tõvõ üles korssi, vot ei tiiäki. Tiisikust oll’ pall’o edimädse ja tõõsõ ilmasõa vahel ja pääle tõist suurt sõta. Haigusõ tekütäjä või terve inemise kihän olla aastakümnit ja vallalõ päses tä sis, ku pisiläsele omma hää tingimusõ luudu. Haigusõ tekütäjät kutsutas Kochi kepikeses, selle et timä löüdse säksä arst Robert Koch 1882. aastal. Ma olõ sõaaignõ lats, üles kasunu vaesusõn. Arvada oll’ mu saatus sääne.

Perän kullõl’ tohtri minno ja küsse mu hindätundmisõ kotsilõ. Ütli, et kõvva köhhä ei olõ, õnnõ väsümüs ja õdagunõ väiku palavik. Kongo trüüstse minno: «Kopsupilt ei olõ sukugi nii halv. Rohtõga and asja paranda. Aigu lätt külh pall’o.»

Pääle kolmõ kuud Võro tiisikusõravila latsiosakunnan (suurõn majan oll’ remont) sai tuusigu Tartu sanatooriummi. Niipall’o viil, et kõrra löüti mul Võro dispansõrin kah pisiläse. Õnnõs ütsainus kõrd.

Oll’ 1962. aasta vahtsõaastakuu tõõnõ päiv, ku ma liinaliinibussiga sõidi sanatooriummi Tartu veeren. Tiidse, et mu elo lätt sääl edesi tõistsugumadsõn keskkunnan ja tõisi riiglide perrä.

Tartu sanatooriumin elli ravialudsõ katõn majan. Suurõn valgõn kivimajan olli pääle palatidõ röntgen ja muu protsõduurõs tarviligu ruumi, all ka söögisaal, a tõõsõ kõrra pääl tandsiti, näüdäti kinofilme ja kõrraldõdi muud meelelahutust. Trepist üles minnen olli koroonalavva, kon kõgõ löüdü mängjit ja päältkaejit. Tõõnõ, väikumb maja oll’ erälde ja naisi perält. Sääl üten suurõmban palatin elli ma tuusiguao lõpuni.

Üts mälehtüs püsüs kistumalda meelen. Suurõn majan oll’ tandsuõdak. Tulli liinast, arvada et hüppelt – nii kutsuti sanatooriumist ilma lubalda välän käümist. Tei paar tandsu ja naksi läbi pargi naisimajja minemä. Tandsusaali vallalidsõst aknõst kandu mu kõrvu läbi lämmä keväjäõdagu Pärgi Jüri laul «Rooma kitarr». Tundsõ, kuis kodoigätsüs täütse mu hinge…

Kodo ma sai õigõ pia, a sanatooriummi tull’ edaspite viil minnä. Pääle Tartut olli katõl suvõl Pühäjärvel, kõgõ pikembält – katõssa kuud – Saarõmaal Sõmõral, katõl kõrral Taagõperän. Sääl lossin oll’ 1922. aastal luud Eesti edimäne riiklik sanatoorium tiisikusõ tohtõrdamisõs. Mu aig mahtu ütetõisku aasta sisse. Ravvi tugõsi kõrralik süük, värski õhk ja illus luudus. Kõvva oll’ är keelet alkoholi tarvitaminõ, essüjät uutsõ taasperi tuusik vai välläviskaminõ.

Mälehtüisi ku lehti puun

Mälehtüse omma ku lehe puun, mis sügüse maaha satasõ. Üten mälehtäjidega võiva näide mälehtüse kah kaoma minnä. Kõkkõ nigunii ei jõvva, allpuul om väiku valik.

Kuis mi kolmõkõisi – balletitandsja Areni Väino, põra tunnõt ku «Õnnõ 13» Kristjan, ma ja üts vinne poiss – ravivõimlõmisõn Pühäjärve sanatooriumi tiiratu piten joosimi ja karglimi. Tõõnõ vahtsõnõ asi oll’ tüüravi, mis läts’ edimäst kõrda käüki, ku Tartun olli, ja suurt uudist – kopsuhaigõ parki kraamman – oll’ üles võtma tulnu Edasi piltnik. Õigõ tüüravi jäi mul Sõmõralõ, kon ma piaaigu terve sanatooriumiao kanni uma ravikorpusõ rahvalõ posti. Muidoki massulda.

Tartun võisõmi Vanõmuisõn kävvü, tuud võimalust pruuksõ ma kimmäle. Ülepää tei tuud, midä mõistsõ vai mis hindäle huvvi paksõ. Tei sainalehte, Sõmõral kõrraldi Kolla Ilmi luulõ-õdagu ja keväjä vastavõtmisõ üritüse. Mulkõ iinkujul teimi Taagõperän võrokõisi kokkutulõgi ja saimi umakeskin parõmbidõ tutvas.

Hinnan oll’ esitegemine. Pühäjärvel teimiki näütemängu. Tükü päälkiri oll’ «Õhtu pargis». Ma pidi olõma lihtsä hingega maatütrik, kedä liinapoiss mesitside sõnnuga meelütäs. Perän edimäst kokkosaamist ütel’ kultuurnik Loora, et vällätulõk tüküga om pia, nii et har’utagu mi esi kah. Lätsimi järve viirde, et löüdä kotus, kon rolli oppi. Mu lavaseldsiline arvas’, et jääs niisama miilde. Tä oll’ maapoiss Läänemaalt, kellel sälätakan kopsulõikus. Ma, kah vastapiten umalõ osalõ, liinatütrik. Mängsemi vana pargivahi ja õdagu pargist läbi käüvä seltskunna luku uman sanatooriumin ja Lustiveren. Sis es mõista viil mõtõlda tuu pääle, et taa romantilinõ roll saa mullõ saatuslikus.

Tohtri Kongol oll’ õigus. Aigu läts’, a tiisikusõst sai ma vallalõ. Kurb muidoki, et ilusa nuurusõ-aasta kullu haigusõga maadõldõn. Oll’ hirmu ja silmävett. A ei olõ halva ilma hääldä. Mul om pere, pall’u häid sõpru-tutvit ni olnu meeleperäne tüü aolehen. Tõõnõpuul, iks tuusama maapoiss Läänemaalt, om mu kõrval truilt olnu 53 aastat. Üten olõmi vanas saanu, latsõ suurõs kasvatanu, tütretütrest tunnõmi rõõmu. Elämi viil – niikavva ku päivi om antu!

Jutt esi om mälehtüse mälehtüs, selle et tiisikusõravi om põh’aligult ümbre kõrraldõt. Vana haigõ kaosõ iist, vahtsit tulõ veidü pääle. Jäänü omma mõnõ haigõmaja ja kopsuarsti vastavõtu.

Valpri Liina


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Kõgõst jääs perrä mälehtüs2021-09-20T17:47:20+03:00

Priinime lugu: Kauksi

Seod nimme kand Eestin 46 inemist. Päämine tegünemise kotus om Vana-Antsla mõisa Kauksi külä. Sääl panti seo nimes üten Kauksi talun: peremehe Juhani perrele, timä vele Märdi perrele ja koolnu vanõmba vele Toomassõ poja Reinu perrele. Näide esä ja vanaesä oll’ olnu Kauksi Keert (Keerd, Kert), 1736–1806.

Juhanist sai edespiten peremiis Reidle külän, timä poja Hindrik ja Kaarli (Karl) lätsi elämä Viitinä valda. Märdi pere läts edimält Liinamäe valda ja säält kohegi edesi, Reinu pere jäi Vanna-Antsladõ. Kiränik Kauksi Ülle, kinkal om täämbä, 23. süküskuul sünnüpäiv, om peri Viitinäle lännüst suguvõsa harust, Hindrik oll’ tälle vanaesä vanavanaesä.

Kauksi talunimele alussõs olnu inemise lisanimi Vana-Antsla mõisa Urvastõ kihlkunna jaon om hüppä vana (väega vana). Joba 1592 om tan mainit peremiist Peter Caxi. Säändsit vannu nimmi om ka muial Eestin, Kauksin Põlva kihlkunnan, Iisakun Peipsi veeren ja Tartumaal Kursi kihlkunnan. Viimäst om joba 1433 mainit ku Caukes. Ku võrrõlda nimega Kaugu, sõs tunnus Kauksi olõvat liitega lisanimi, umbõs: *Kaugussidõ hõimust peri. Kaugu jälleki om muistinõ õdagumeresoomõ inemisenimi *Kauko. Ega taa nimi midägi muud ei tähendä ku ’pikk’, Kaugjärv om kah kuju poolõst pikk järv.

Mäksä mõisan Võnnu kihlkunnan panti Kauksi nimi talusulatsõlõ Hansulõ, a tä võeti är nekrutis ja nimi kuuli vällä. Hans oll’ kuulunu ütte perekunda Ähijärve Peebuga, kiä saigi priinimes Ehijerw. Kas Hans oll’ Peebu lats, nigu kirotasõ hingelugõmisõ, vai ku sai tõsõ priinime, sõs innembi kasulats? Kas näil oll’ määnegi köüdüs Vana-Antslaga, kon Ähijärv jo om? Tuud es õnnõstu perrä uuri.

Eestistämisel võeti Kauksi nimme üts kõrd nime Kaukes asõmalõ Maidla vallan Virumaal. Priinimi Kaukes (49 kandjat) om Maidla mõisa nimi, miä tulõ niisamatõ kotussõnimest Kauksi.

Saarõ Evar

Rubriigin kõnõldas perekunnanimmi periolõmisõst ja tähendüsest.

Priinime lugu: Kauksi2021-09-20T17:43:41+03:00

Vahtsõnõ kortõr ja vahtsõ naabri

Nigu ma joba mõnõ ao iist kiroti, osti ma hindäle Perile elämise. Ku maaklõriga kaeman käve, oll’ kortõr müüblit täüs ja es olõ väega vikagi. A ku är osti ja pääle võtmidõ kättesaamist müübli är oll’ viidü, oll’ iks hull külh.

Niisäänest musta elämist ma viil kunagi elon es olõ nännü. Katõn tarõn olliva põrmandu pääl kassi siidmise järgse rõnga ja põrmand oll’ muido kah must ja pindõ täüs. Köögin olliva kapi ja pliit nii musta, et ku ma harima naksi, jõudsõ pääväga är mõskõ õnnõ üte kapikõsõ. Üte tarõ saina sehen oll’ suur mulk, kost määndsegi elektrijuhtmõ vällä vahe. Tõnõ mulk oll’ köögi ja sahvri vaihõl põrmandu sehen. Rõdu pääl oll’ katõ paneeli vaihõlõ vähäkene vattu lastu ja ku tuul säältpuult puhksõ, oll’ köögin väega külm. Köögi põrmandu ja paneeli vaihõ olliva kah kõik vallalõ.

Et ma sis naksi noid viko uma vanamuti tarkusõ perrä parandama.

Elektrik ühend’ sainast välän olõva juhtmõ valla. Ma leüdse vana kallõndri, kost tõmbsi mitu ilosat lillipildiga lehte vällä ja kliipse mulgulõ pääle. Põrmandut küürse külh seebi- ja soodaviiga ja nühkse viil vesinikuga üle, a peris puhtas es lääki. Panni sis sinnä vaiba pääle. Köögi saina lämmistämises panni vana vahtkummist madratsi ja teki vasta saina. Jäänü om viil köögi põrmand ja viirde liistu lüvvä, a prõlla mul näid ei olõ. Osa aknist om puust, nuu tulõva kah talvõs kinni kliipi.

Ku kõik är kraamsõ, sis sai joba parõmb. Õnnõs om egä ruumi vaihõl uss, mille saat kinni tõmmata, et lämmind kokko hoita.

A naabritõga om mul ulli muudu vidänü. Ma ei olõki näide käest määnestki api pallõlnu, selle et olõ seni uma eloga esi toimõ tulnu, a nä õkvalt võtva mu avitamisõst vabatahtlikult ossa. Toova mullõ hoidussit ja muud hääd ja parõmbat. Aiamaa, mis om kül mitu aastat harimada, nii et või üteldä hainamaa, oll’ ütspäiv är niidetü. Täämbä lätsi aida ja naabrimiis parand’ mu vanna kasvumajja, a naanõ and’ mullõ tulbisibulit ja maas’kakasvõ. Olli nii üllätünü ja küsse, mille nä kõik aig minno avitasõ, ilma et ma olõssi pallõlnu. Tuu pääle ütlivä nä, et näile miildüs inemiisi avita. Et pall’o inemise annõtasõ võõrilõgi, mille nä sis ei või minno avita.
Vot säändse suurõ süämega inemise umma mu vahtsõ naabri.

Andku taivaesä näile hääd tervüst ja pikkä ikä!

Urmi Aili

Vahtsõnõ kortõr ja vahtsõ naabri2021-09-20T17:41:32+03:00

Talossõ Veinimäe viinamar’aaian

Mol’oraamatun vällä kuulutõt viinamarju korjamisõ talos Võromaal Kärgula külän Veinimäe mar’aaian meelüt’ minevä nädäli pühäpäävä hummogu kotost vällä 60–70 inemist.

Kiä mõtõl’, et pand ettevõtmisõlõ ola ala viil varatsõl lõunaaol, tuu sai käärega õnnõ tühält trenni tetä: kõik saak oll’ tuus aos joba kastõ seen. A esiki nuu, kellel kiletunnõlidõ seen kasuvidõ mar’akasvõ külest inämb tsaukagi lõigata es olõ, saiva talgusuppi ja kogoni kohvi koogiga, kõnõlõmalda marju ja Veinimäe talo juukõ mekmisest.

Veinimäe mar’aaia peremiis Šarini Roman vastas’ lahkõlõ kõigi huviliidsi küsümüisile ja andsõ suuvjilõ näponäütit. Timä meelest võinu Võromaal säändside kuntõ pääl, kon muu aia- vai põllukraam närbelemä jääs, tetä katsõt viinamarju kasvatamisõga. Umma seo aastaga saaki tä hääs kül es hinda: ilmaolo olli säändse, et mar’a tüksevä lahki minemä. Siski jõud timahavanõ saak arvada 1500–2000 veinipudõlihe, miä kandva nimme «Sulbi punane». Ku suurõmba mõttõ teos saava, sais viinamar’aaia kõrval mõnõ ao peräst ka veinimaja, nigu nä mar’aaidu man üle ilma küläliidsi vasta võtva ja kostitasõ.

Inemise tahtva väega värskin õhun tüüd tetä, ka umast vabast aost ja massulda. Tulõ õnnõ löüdä köütvä tüü. Või-olla et kardokavõtutalossidõ asõmõl saami edespite perre, sõpru ja tutvidõga kokko viinamarju korjamisõ talossõl.

Kabuna Kaile


Pääväpaistõst ja mar’aampsust tundva häädmiilt Osola külä naasõ Soonõ Maret ja Kerge Ene. Kabuna Kaile pilt

Talossõ Veinimäe viinamar’aaian2021-09-20T17:33:46+03:00

Maratonaokiränik Valpri Liina

Aokiränik. Niimuudu ütles hindä kotsilõ VALPRI LIINA, ku küssü, kiä timä om. Aolehe man tüüt’ Liina 42 aastat. Tuud aigu nimmas tä nal’atamiisi maratonis. «Nal’asuun» ja «häädüs» omma sõna, miä Valpri Liina kotsilõ häste passisõ. Nall’a ja hääd läbisaamist om 27. süküskuul 80aastadsõs saav Liina uman elon kõgõ tähtsäs pidänü.

Seon juubõlijutuajamisõn hüppämi Liina elost ja juhtumiisist kõnõldõn üle aastakümnide ja käänämi tsipa kõrvalõ kah.

1951

Liina pere eläs Võrol raudtiijaama lähkül. Imä om võtnu majapidämiste lehmä. Sugulasõ anni säänest nõvvu, et lehm piät iks olõma. Tuul aol võisõ liina veeren lehmä pitä ja 2. klassi lõpõtanu Liina saadõtas karja.

«Ütskõrd oll’ sääne puulvihmanõ ilm, ma karjati Võrosuun turbakaivandusõ veere pääl lehmä. Tull’ kõhna nuurmiis, välikarmaniga nigu sõaväeläsel vai brikatiiril, näkk’ minno ja nakas’ mättit pite mu poolõ astma. Vast tä mõni komsomolitegeläne oll’. Tull’ mu mano, ütel’, et korjas Korea sõa vasta allkirju, ja võtsõ umast välikarmanist vällä paprõ, kon es olõ viil üttegi allkirja. Kiruti sis sinnä ilusa käekiräga: Liina Laanekivi. Mis tuust edesi sai, ma ei tiiä, a egäl juhul 1953. aastal Korea sõda är lõppi,» tulõtas Liina miilde umma pannust maailmarahu hääs.

1961

Liina om lõpõtanu keskkooli ja pruuvnu ülikuuli saia, a põrunu aoluueksämil, kon küsti Kesk-Aasia revolutsioonilidsõ võitlusõ kotsilõ. Liina lätt tüüle Võro kerigukuuli pioneerijuhis. Tuul aastal avastõdas täl tiisikus ja täl tulõ naada haigõmajjo ja sanatooriummõ pite käümä. Tuust kõgõst kirotas Liina pikembält seo lehe neländä küle pääl.

1971

Vahepääl om Liina aolehe Töörahva Elu man tüüle naanu. Kirändüse- ja kultuurihuvilidsõ tütärlatsõ soovit’ lehe mano tuul aol tunnõt aokiränik Urbaniku Leida, kinkalõ Liina ummi edimäidsi kirätöid julgu näüdädä.

Kõvastõ om muutunu ka Liina eräelo. Tä om sanatooriumin tutvas saanu Läänemaalt peri Valpri Einoga ja noorõ omma paari lännü. 1969. aastal om sündünü tütär Eve.

Aastal 1971 saa Liina aokiränige liidu kaudu vällämaalõ, Suumõ reisi. Tuust reisist omma meelen säändse imeasja, et pildimassinast tull’ õkva pääle klõpsu valmis pilt vällä ja poodin oll’ müvvä hulga sukkpükse ja muudsat mõssu. Noid sai tuu tsipa raha iist, miä reisilidsel oll’ lubatu vaihta, kodo üten tuvva. Soomõ omgi jäänü ainumadsõs «kapriigis», kohe Liina om reisnü.

1981

Pere om suurõmbas kasunu, 1973. aastal om sündünü poig Valdo. Liina opp Leningradi parteikoolin kaugoppõn aokirändüst (egän rajoonilehen pidi olõma parteilidse haridusõga tüütäjä ja Liina oll’ sis tuu, kiä ette tougati). Timäga samal aol opva sääl säändse tunnõdu inemise nigu Maki Toivo ja Talviku Mati. 40aastanõ Liina tund, et olnu vaia tüüst ja rabamisõst tsipa vahet pitä, a säänest võimalust ei tulõ.

1991

Seo om aasta, ku Eesti saa vahtsõst esisaisvas. Liina pidä tuu man tähtsäs ka aokiränige ossa, kiä olli kõgõ tuu avalikustamisõao edeliinitüütäjä, nigu täämbädsel aol üteldäs.

Vahepääl om Liina lõpõtanu aokirändüseriala ka Tarto ülikoolin Peegli Juhani kateedrin, kursusõseldsiliidsis Bergi Maimu, Kurve Igor, Parve Ralf ja tõõsõ.

Et 1991. aastal poodin midägi saia ei olõ, tulõ Liinal juubõli tähistämises tutvuisi tarvita. Kaubandusõlegend Reeseli Heino soovitas Liinal nimekirä tetä ja täitevkomitee (maavalitsus) kõrvalt keldripoodi tagaruumist kaupa küssü. Nii Liina tegegi ja heering ja muu kraam jõudva juubõlilavva pääle.

2001

Tüüelon puhkva vahtsõ tuulõ, aokiräniguammõt muutus pall’o. Varatsõmpi kitvide artiklidõ asõmõl nõutas rohkõmb sensatsiooni. Töörahva Elust om jo ammu saanu Võrumaa Teataja. Liina om sääl kultuuriaokiränik ja pruuv iks sõbraliidsi lehelukõ kirota.
Om sündünü tütretütär ja Liinast om saanu vanaimä.

2011

Liina pidä 2004. aastast pensionääripõlvõ, a egäsugumadsõ ütiskundligu tüü ei lasõ niisama passi. Tä saat mälehtüisi Eesti Rahva Muusõumilõ ja Eesti Kirändüsmuusõumilõ. «Joba 1970. aastil kõrraldi toimõndusõ man aokirändüse rahvaülikooli tegemiisi, 1990. aastidõ algusõn opsi Kreutzwaldi koolin aokirändüse alossit. 1994. aastast olõ Bernard Kangro auhinna hindamiskogun,» lugõ Liina väiku osa umist tegemiisist üles. «Olõ nõrga loomuga, ei mõista är üteldä. A kõik om laabunu,» löüd Liina.

Tä om läbi ao saatnu kaastöid mitmilõ lehile, säälhulgan Umalõ Lehele jutukõisi ja Tossu Tilda pajatuisi.

2021

«Hummok algas tablettega ja päiv lõpõs tablettega… A niikavva, ku mu lähkün omma uma ja hää inemise, tunnõ hinnäst häste. Tablettest parõmb om muidoki hää nali,» om Liina kimmäs.

Täämbädse ao kotsilõ omma Valpri Liinal üteldä säändse sõna: «Pall’o olõnõs meist hindäst. Ku kimmäs om mi miil, kuimuudu tallitami, kuvõrd hoolimi tõisist inemiisist, umast keelest ja kultuurist. Küland om noid, kes ei tunnõ hinnäst uman riigin häste. Kohe om kaonu mi laulvast revolutsioonist peri üttehoitminõ? Ei, sõbra, tülü ja tapõlus ei vii ellu edesi!»

Rahmani Jan


Valpri Liina tege ummi kirätöid arvuti takan täämbädse pääväni. Rahmani Jani pilt

Maratonaokiränik Valpri Liina2021-09-20T17:30:28+03:00

Tõsõ kundi otsast. Sõimust ja võimust

Taa perämäne aig um minno kõvastõ juhtmisõ ja vastutamisõ pääle mõtlõma pandnu.

Ma ei olõ vist elon niipall’o sõimada saanu ku nüüt sotsiaalmeediän. Iks väega halvu sõnnoga um sõimatu ja esiki üteldü, et parõmb olõs, ku Kubija hotell kinni lääs ja tulõs mõistlik umanik, kes lasõs inemiisi egäl aol sisse ja ei nõvvas määnestki koroonatõendit.

Tõsõlt puult saava kõvastõ võtta ka nuu, kiä millegiperäst hinnäst vaksiniirnü ei olõ. Ja sõimaja inämbüisi ei tunnõ noid, kedä sõimasõ, ei tiiä, mille nä säändse valiku umma tennü.

Tuu vii mu mõttõ ao ja ütiskunna juhtmisõ pääle. Olõ mõtõlnu, et juht um nigu perismaalanõ matseetaga paksun võsun. Tä rago, tiid inämb-vähämb tsihti, a ei tiiä täpsele, kohe vällä jõud. Ja noilõ, kiä ei olõ elon säänest asja kogõnu ja juhi olnu, tulõ andis anda: nä ei tiiäki, millest kõnõlõsõ.

Mi olõmi siiä riiki ja ütiskunda sündünü, tan umma pikä aoga vällä kujonu tava ja riigli. Ku mi olõmi nuu inemise, kes meid juhtva ja säädüisi vällä andva, sinnä valinu, sis mi iks piäs täütmä noid kõrralduisi, midä nä allapoolõ saatva. Ütskõik, kes sääl juhikotussõ pääl um, täl umma iks hää kavatsusõ. Kiäki ei taha seod rahvast hukka saata. Olõ kimmäs, et mi juhtõ ja kõigi inemiisi suuv um, et elo lännü edesi ja kõik jäänü terves. Et kellelgi es lõppõnu mõni käümine kurvalt kalmuaia pääl.

Tuuperäst ma ei julgu võtta hindä pääle toda vastutust ja ka noid trahvisummasid, mis tuu iist tulnu, ku ma lännü tõist tiid.
Hotellindüsen um vällä tüütet silt, et tan um turvalinõ. Mi man saa tetä ka kiirtesti ja inemine, kiä um kavvõlt tulnu ja ei olõ sutsu käe sisse saanu, saa tan testi är tetä ja um mi majja oodõt. Ja kõik, kiä timäga kuun umma, saava tunda, et näide iist saistas ja näid hoitas.

Mu kadonu imä ütlemine oll’, et ku tahat tõsõlõ midägi halvastõ üteldä, sis võta parõmb vesi suuhtõ. Proovimi iks nätä hindä ümbre kõkkõ hääd. Tuu avitas elon edesi. Kaemi ilma läbi armastusõ, ärmi kaemi läbi viha ja sõimu. Hoiami tõnõtõist ja olõmi niimuudu ka esi hoitu!

Pindmaa Aigar

Ettevõtja Pindmaa Aigar märgotas tan ilmaasju pääle tsipa tõsõ nuka alt, ku hariligult kaema harinu oltas.

Tõsõ kundi otsast. Sõimust ja võimust2021-09-20T17:25:03+03:00

Puie takan om mõts

Mõtsa nägevä Eestin pia kõik, aoleht ja raadio ei lasõ tedä är unõta. Aga noid puid sääl tiiveeren, noid ei panõ suurt kiäki tähele.
Olõmi hulk aigu elänü egasugutsiide kampaaniatõ sisen. Mu mälestüsen om alustusõn Lenin palgiga, säält olõmi jõudnu prügikoristusõ ja kunnõ pästmise manu.

Muide, kunna ollõv kõik looduskaitsõ all. Ma ei olõ kostki avastanu trahvisummat, mia määrätäs kunna häötäjäle. Ja kui mitmalõ sääne trahv om tettü? Mis tuu trahvirahaga tetti? Kui ei olõki trahvi määrätü, mis om sis tuu kaitsmise sisu? Kui pall’u om kaivõtu kudõmislumpe, et kunnõl es ollu keväjält vaja üle tii minnä? Mitte ei näe säändse kaitsmise mõtõt.

Mõtsa kaitsmine tundus kah olõvat üts kampaania, ainult et tä om planeeritü pikembäs aos. Umbõs nii nigu fosforiidisõda. Kampaaniatõ varjun käü tegelikult tiiviirist puie mahavõtmine. Ei olõ inämb vaia suvõl päävävarju, esi olõt süüdü, ku ei jõvva konditsioneeriga autot osta. Aga üllenpuul om meil kõik kõrran: meil om keskkonnaministri (vai ma essü tsipa?), looduskaitsõ valitsus jne. Kui vaja, sis põhjendadas kõik är. Ja kaugõltki mitte ainult looduskaitsõ vallan, aga tuu om tõnõ teema, millest edespidi.

Ildaaigu käve üle Eesti hädäkisa, et meil ei olõki inämb suuri puid, et mis nüüd saa, tsirkõl ei olõ kohegi pessä tetä. Looduskaitsõmehe sellätivä ka är, määne puu tsirkõlõ kõgõ inämb passis. Edimäne oll’ vana lõhmus, täpselt sääne, nigu kasviva Vaabina puiestiil. Sääl ei olõ inämb puiest jälgegi, kannuki kaonu. Meil Eestin omgi nii, et targa mehe kõnõlasõ, aga tegijä ütles, et las no kõnõlasõ, tuu näide ammõt. Mii tiimi tõisildõ. Ja tegevägi ja kiäki näidega eriti ei pahanda. Loodusõmeeste helü kohegi ei kosta, arvada tuuperäst nakas’ Fred Jüssi lindistämä loodusõ hindä hellü. Noid kullõldi parõmba meelega, kuna nuu kedägi isiklikult es süüdistä.

Fred om vanas jäänü ja egalõ poolõ inämb ei jõvva. Aga kiäki võinu naada lindistämä suuri puie surmaohet, inne ku käü mats ja maaühendüs. Kuis miildünü sääne helüplaat: «Varstu bussijaama lähkün kasunu pedäjä surmaohe. Pedäjä tüveläbimõõt 40 sendimiitret». Tüvepalk läts’ langõtamise aigu pikuti poolõs, tuust vast laudu lõigada es saa. Ma tõi tuu näüte selle, et ma juhuslikult kuuli tuud surmaohet ja matsu, mis tulõt’ miilde Brežnevi haudalaskmist.

Brežnevit mii es avvusta. Äkki olõs sääne heliplaat pandnu meid vannu puid tsipa inämb avvustama.

Pulga Jaan

Puie takan om mõts2021-09-20T17:23:46+03:00
Go to Top