Parm tsuskas: triigimi lainit
Nal’apildiga tsuskas ütiskunda mõnõst hellembäst kotussõst
Rõugõ Rebäse külä miis Varustini Andres, tunnõt ka nimõga Parm.
Muda Mari pajatus
Palanu nurmõ
Ma kuuli raadiost, et inemiisile omma väega vastakarva suurõ mõtsalangi. Mis tuust, et viiekümne aastaga kasus sinnä vahtsõnõ illos mõts. Kae esi, jätä nurm mõnõs aastas harimada ja joba nakkasõ noorõ puu kasuma.
Mõtsu iist saistas kõva lärmiga. A olõ-i kuulnu, et kiäki saisassi nurmi kaitsmisõ iist. Kimmä eestimaidsõ nurmõ omma sato miitride viisi täüs pantu mustõ latakit. Nigu olõs nurmõ är palanu. Nuu ollõv elektrivoolu tuutmisõ jaos. A mis saa viiekümne aasta peräst noist pääväpatareiest?
Ma arva, et jo paarikümne aastaga omma mi nurmõ täüs tonnõ viisi plastist asku, millega olõ-i midägi pääle naada. Nurmõ omma õnnõ är tsurgidu. Tahassi väega tiidä, määne pikemb plaan näil mi nurmiga om.
Tossu Tilda pajatus
Kuis ma ütskõrd tappa sai
Uman pikän lehetüüpõlvõn olõ ma ütskõrd hallõlt tappa saanu. Sinnä om pall’o aigu tagasi, ku kongi Vahtsõliina kandin sai üts memm saa-aastadsõs. Aolehele miildü säändsist inemiisist kirota.
Ollimi memme man käünü paar päivä inne, a memm arvas’, et võinu tulla õks sis kah, ku tõõsõ tulõva. Saimi varra peräle. Mukka oll’ sohvri Joosep, kes tekk’ piltnigutüüd kah. Näi, et saina pääl ripus kardina muudu rõivas, mille takan hoiõtas midägi. Tsusksi uma käekoti sinnä veere ala.
Pido läts’ huuga käümä. Ku olli är kullõldu tõisi kitmise juubilari kotsilõ, arvssi ma, et viisakas olõs minemä naada. A memm küsse, kas hainatego om käümän vai, et minemä joosõt. Memmel oll’ hää nal’asuun, välän jo varanõ kevväi. Ja sohvri Joosep oll’ kah külämiihiga hään jutuhuun.
Lätsi kotist nõnarätti otsma. Käega kobisi rõivaveere alt, sis tull’ hindäl sinnä ala minnä. Ku ma siroti, tundsõ, et kiäki lei mullõ halusalõ vasta pääd. Lavva pääl oll’ suur putõl, mille otsan kummikinnas. Tuu gaasi täüs kinnas mullõ haigõt tegigi, jo ma midägi olli liigutanu. Nüüd oll’ tä lonti vaonu.
Viimäne aig oll’ jalga laskõ, inne ku kododsõ veiniteo tsurkmisõ iist vahtsõst tappa saia.
Marje
Ma olli tuukõrd viil poisiohtu nuurmiis. Lätsi Võrun bussi pääle ja osti Varstulõ piledi. Istma sai vana sõbra Nikolai kõrvalõ.
Kui buss sõitma nakas’, kai tsipa ringi, et kas viil mõni tutva bussin om. Es olõ, aga tagaistmõ pääl istõ üts innenägemäldä illus tütärlats vai naistõrahvas. Nuur ja armõdu illus. Kui ma joba nelläs-viies kõrd takkapoolõ kai, ütel’ sõbõr Nikolai: «Är vahtku sinnä, tuu om Näitlejä.» No mis sis, et näitlejä, mõtli ma. Kääni õks pääd ja kai aig-aolt takka, kuigi tsipa harvõmbalõ. Sõbõr Nikolai sai aru, et näitlejäga minnu ei hirmuta, ja ütel’ tävveste tõsitsõ näoga: «Kulõ, kui sa taad takkavahtmist ei jätä, sis tuu miis säält tõsõst pingireast võtt su kinni, viskas häste kavvõndalõ ja tõmbas viil vindi kah pääle. Vindi – tuu oll’ joba tõsinõ asi. Ma kujudi ette, et kui ma õhun linda, vindi pääl, sis pääle maandumist ei saa inämb sukugi aru, kost ma tulli, kohes lähä vai kes ma ülepää olõ. Pruuvsõ sis uuri, kiä tuu jürre miis om vai millega tegeles. Nikolai ütel’, et tegeleski tollõ näitlejaga. Vinte kotsilõ vihjas’ midägi kettä hiitmisest. Noh, tollõn asjan olli ma kah tsipa kursin, tulli ütsändän klassin kooli meistris. Kõhe nakas’ küll, kui mõtli, et mul hindäl kah säändse vindi pääl omma. Kai kõgõ ülejäänü bussisõidu aigu vast ainult kats kõrda takka, ei inämb.
Vanarahvas ütläs, et viil, aurul ja vindil ollõv kõgõ kõvõmb jõud. Midägi oll’ sääl viil, aga tuu käve mu kotsilõ, kui ma häste nuur olli, nii et ma tuud tan kõrdama ei nakka.
Om jo nii, Marje?
Pulga Jaan
Pall’o õnnõ
Metsuri Marjele
tsõõrikus sünnüpääväs!
Uma Lehe toimõndus
Trehvämine seenemõtsan
Mullõ miildüs kikkasiini ja marju kor’ada. Tüü käü värsken õhun, tsirgu laulva ja mõnikõrd trehvät kokku mõnõ mõtseläjägõ. Lisas teeni viil pinsile vähäkese manu.
Timahavva kikkasiini kor’atõn trehvsi kokku katõ eläjägõ. Olli mäekülle pääl, kon kasvi pedäje, kuusõpuid ja kõivõ oll’ kah. Maaha oll’ sadanu kõivõ ku kuusõpuid, millest osa olli är mädänü. Väikeisi puid mõtsa all es kasu. Ütele poolõ näi katskümmend miitrit ja tõsõlõ kolmkümmend, ku mõts läts’ paksõmbõs.
Küküti mäekülle pääl, lõiksõ väidsega kikkasiini, ku kõrragõ nõssi kõva ropin. Nõstsõ silmä robina poolõ ja midä ma näe… Müüdä mäekülge juusk suunagõ mu pääle jänes elu iist võidõldõn. Jänesest paari miitri kaugusõl püüdse jänesepraadi kätte saia ilves. Ilvese vahe jänesegõ kuiusi järjest vähämbäs ja jänes oll’ piaaigu haardõulatusõn.
Ku mu vahe jänesega oll’ koski kümme miitrit, ai innäst sirgu. Jänes vuhisi must müüdä miitri päält. Ilves tegi tõsõ otsusõ: lei piduri plokki ja püürdse otsa ringi. Kohapäält minemäminek oll’ nii äkiline, õt ilvese jalgu alt nõssi üles sammõld ja ossajuppõ. Kokkusaaminõ maailma kõgõ hirmsamba looma – inemiseloomagõ ai ilvesele jänese püksi. Seokõrd pästse inemiseluum jänese elu, a ilvesel jäi jänesepraat söömäte.
Käüge õks seenemõtsun, mar’amõtsun vai roitkõ müüdä mõtsu ringi niikavva, ku mõtsu viil om. Võiti üts kõrd elun saia pääle sündmüsele, midä ei püvvä kinni pildikast ja ei näe elun tõist kõrda.
Reiliku Kalev
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
Priinime lugu: Vaab
Seol nimel om Eestin 157 kandjat ja tegünemise kotussit om neli. Vahtsõ-Nursi mõisa Simmuli külän Kahrila järve veeren sai Simula Jüri poja Eeverti pere ja koolnu poja Kaarli poig Piitre (ni Piitre imä Kade) priinime Waab. Säält läts’ nimi lakja, edimält näütüses Sõmmõrpalu ja Kärgula, vähä ildamba Tsooru kanti.
Nursin pantust nimest tegüsi pruukmisõ käügin ka nimekuju Vaap, näütüses Tsooru mõisa asunik Vaaba Karla om mitman dokumendin 1920. aastil mainit ku Karl Vaap. Nimel Vaap om no 14 kandjat ja näide edevanõmbidõ hulgan või olla ka üts Tal’na liinan Räpinäst peri nime eestistäjä: Zernant > Vaap.
Tartumaa Laiuse kihlkunnast omma peri katõ Vaaba nime saanu. Vilina küläst peri Ants Iravere külän sai 1826. aastaga hingelugõmisõ perrä priinime Wap, keriguraamadu perrä Laulo Ado Hans Waab. Keriguraamatun om ka Laulo Mardi Andres Waab Kantkülän, kiä om hingelugõmisõn saanu hoobis tõistsugudsõ nime Aw [aav]. Seo om Laiuse mõisa hõim. Laius-Tähkvere mõisan Pedasi külä Traksi talun panti hingelugõmistõ Waber, a keriguraamatudõ niisama Waab. Mõlõmba suguvõsa inemiisi nimega Vaab om lännü lakja üle Eesti.
Järvämaal Päinurme mõisan 1835. aastagal panti priinimi Waab Ilbo-Jaagu talu pererahvalõ. Päinurmen panti muidu häste umaperätsit nimmi, naabritalu peremiis sai näütüses Hindrei. Päinurmest omgi peri kiränik Karl August Hindrey priinimi.
Priinime Vaab alus olõ-i joht selge. Sõna vaap, miä vanast tähend ka värvikihti (vrd vinne keele вапить (vapit’) ’lubjaga võõpama’), muiduki sobissi. Sõski või arvada, et taa nimi tulõ edenimest, midä Wiedemanni sõnaraamat tund ku Vaabo ja mis om lühenü edenimest Fabian. Fabian umakõrda (ladina keele kujul Fabianus) tulõ Vana Rooma sugukonnanimest Fabius ja Fabius sõnast faba ’uba’.
Säändsel juhtumisel või olla, et mõnõl puul Eestin käändäs priinimme hoobis Vaab: Vaabu. Näütüses Virumaal om ka mitu Vaabu tallu. Lõuna puul om kotussõnimmin sõski a-lõpp: Vaaba järv Koorastõn ja Vaaba talu Villändi lähkün Tusti külän.
Saarõ Evar
Rubriigin kõnõldas perekunnanimmi periolõmisõst ja tähendüsest.
Setomaal jaanitulõl. Ja tsipakõsõ jaanipääväkombist
Seto omma maru kavala: nä pidävä jaanipäivä kats kõrda. Kõgõpäält vahtsõ kallendri perrä ja sis katõ nädäli peräst viil otsa uma «vana jaanipäävä» kah.
Ma käve Setomaal jaanitulõl, seokõrd Verskan. Tuld tetti sanatooriumi-tagodsõ viiviirse platsi pääl.
Ku muial Eestin jo sattõ vihma ja pikne tsähvse, oll’ Setomaal viil üle 30 kraadi lämmind ja päiv paistu. Tuli panti pääle katsat palama.
Midä rohkõmb õdagu poolõ, toda rohkõmb inemiisi kokko tull’. Oll’ uma kandi rahvas, a pall’o oll’ tulõjit Eesti esi paigust, eski pääliinast.
Mitmõ putka olli üles säetü, sääl pakuti süvvä ja juvva, muidoki ka jaaniolt. Muusikat tekk’ Via Baltika ansambli Tal’nast. Rahvas oll’ kõik lõbusan tujon, tandsiti ja mängiti.
Ku minevä aasta jäie koroona peräst pido kõhnas vai peris är, sis seo aasta oll’ rahvast nigu murdu.
Järven oll’ vesi 24 kraati lämmi ja tsuklõjit pall’o. Õdak oll’ väega illos, päiv läts’ selgehe luujalõ ja peegeld’ hinnäst pikält järve pääle. Hää oll’ kaia kattõ valgust kõrraga – taiva veere pääl jumalihe minejät päivä ja lõõmavat tuld.
* * *
Jaanipäivä peetäs väega vanast aost alatõn ku suvõpühhä, mis tähend’, et keväjädse tüü pidi lõpõtõdu olõma ja hainaaig võisõ alada.
Kerkukallendri perrä um sis viläkasvataja haldja Ristjä Johannese (rahvakeeli Jaan) sünnüpäiv.
Vanastõ käüti kõgõpäält kerikun ja peräst naas’ tulõ man pido üten ollõjuumisõga. Jaanitulõl ollõv puhastav toimõ, mis tekev priis kõgõst halvast, andvat jõudu ja puhast miilt. Noorõ hüpsi eski üle tulõ. Viil ollõv jaanipäävä kastõ tervüsele väega hää. Kül mõsti näko ja kõnniti pallidõ jalguga haina pääl.
Kõgõ tähtsämb oll’ nuuri jaos jaaniüüse sõnajalahäitsme otsminõ. Toda pidi tegemä ütsindä, et tõsõ su õnnõ är es kaehtanu.
Muidoki kullu jaaniõdaku mano üts kõrralik sann, kon sai keväjädse tüühigi maaha mõskõ, hinge puhastada ja jõudu kor’ada.
Jaaniõdagus teivä näütsigu erinivist lillest ja hainust krantsõ ja panniva päähä. Peräst viidi krandsi eläjile vai nurmõ pääle, et vilä- ja kar’akasvu suurõmbas saia.
Jaaniõdagul olli pall’odõl sälän rahvarõiva, mis näütäs austust ummi vanavanõmbidõ ja kombidõ püsümäjäämise vasta.
Urmi Aili
Oopõritenor Mehkamaalt
Rahvusoopõri Estonia tenor Tiitsi Mehis om peri Mehkamaalt. 33aastanõ laulja om joba saanu uma tüü iist parasjago tunnustust, a luut, et elo kõgõ parõmb vorm om täl viil iin. Sünnükodo Villike külän om timä jaos täämbädseni tähtsä, sääl käü tä tihtsäle hinnäst laulmisõst puhkaman ja maatöid tegemän.
Koolitii alas’ Mehisel Mõnistõn ja Varstun. Põhikooli aigu võtsõ tä ossa ka koolilatsi võrokeelitside kirätöie võistlusõst «Mino Võromaa». «Juhendaja Teoreinu Maigi avit’ iks kõvastõ noid töid kiruta,» kõnõlõs Mehis täämbä. A häste om täl meelen, kuis tä käve Adsoni-nimelidsel luulõ lugõmisõ võistlusõl ette lugõman Adsoni Arturi kurba luulõtust ütest vanast tüümehest. Täämbädse pääväni omma täl pään ria, mille tä intervjuud andõn näütlejähelüga ette kand:
Eläsi vanamiis, vesiahksilmine —
lihtsämbät temäst ei oleki vast,
nägu puulmuigel, ei kunagi pilvine:
tüüd temä armast kui tõinemiis last.
Löüse viil aigagi majaga jannata,
kapstamaad kaiva nink vinnata vett.
Midägi laokilejäämist es kannata,
vika kon nägi, sääl küllen kats kätt.
Niida tä tüügä pidäsi taplusi:
kumb om sis kangemb, kas tüü vai miis?
Es temä märkä joht aastide aplusi,
mis kõrd su vere muudava viiss.
Joba varatsõst kooliiäst tull’ vällä ka Mehise lauluhuvi. Kooli muusigaoppaja Paeglise Janek ja Vaka Ele härgüti tedä iks laulma ja saadi lauluvõistluisilõ. «Eks mi laulutunnin laulsõmi ja vast oll’ kuulda, et ma piä viit. Olli Mehkamaa Ööbigu lauluvõistlusõ ja jõululauluvõistlusõ, noist võti egä aasta ossa,» seletäs Mehis.
Peris tühä kotussõ pääle taa lauldamõistminõ es tulõ. Mehise esä Sulev tekk’ bändi ja oll’ kõva laulumiis. Imä Virve om muusikakoolin käünü ja olnu mõnda aigu ka latsiaian lauluoppaja. Nii et muusikageeni om Mehis iks vanõmbilt perinü.
Et laulminõ koolipoisilõ miildü, otsust’ tä tuud edesi oppi ja trehväs’ niimuudu Tartu II muusigakuuli. Sääl opas’ tälle laulmist Kivisaarõ Eve, kiä tüüt’ Vanõmuisõ oopõrikoorin. Et sääl koorin oll’ parasjago tenorit vaia ja konkurss vällä kuulutõt, kutsõ oppaja Mehist ette laulma. «Ma vast es olõ aastatki laulmist opnu, ku sai oopõrikuuri tüüle. Olli tävveste harimalda laulja, a tei joba sis oopõrilaulja muudu hellü,» löüd Mehis takastperrä.
Edesi läts’ki Mehisel laulu opminõ käsikäen tüüga. Vanõmuisõn tüüt’ tä ka Elleri koolin lauluopmisõ kõrvalt ja ku jõudsõ edesi opma Tal’nalõ Eesti Muusiga- ja Tiatriakadeemiäle (EMTA), läts’ ette laulma ka Soomõ Savonlinna oopõrifestivali kuuri ja võeti sinnäki vasta. Neli suvvõ käve tä sis sääl laulman. «Opilasõl om niimuudu hää suvõl tüüd tetä, palk kah Eesti mõistõn hää,» tulõtas tä Savonlinna aigõ miilde.
Estonia tiatri majaga sai Mehis tutvas nii, nigu EMTA lauluopja iks saava. «Om sääne kommõ, et lauluopilasõ omma Estonia rõivahoiun tüül. Saava massulda etendüisi kaia ja nätä, kuis vanõmba (tulõvadsõ) kolleegi tüütäse,» seletäs Mehis. Rõivahoitu es jää laulja kavvas, pia tull’ muusigaakadeemiä ütisprojekt Estoniaga, kon Mehis tekk’ tiatrilava pääl üte pääosa. «Pääle toda sai ettepanõgi stipendiaadina rahvusoopõri solistis tüüle tulla.»
Mehis tunnistas, et es mõista sis, ku naas’ laulmist opma, viil mõtõldagi, et oopõrilaulmisõst või tüü saia. Ummõtõ timäl niimuudu läts’ ja no om tä Estonian solistina tüül. «Oopõrit laulda om võiolla esiki põnõvamb ku saalist kaia,» löüd tä.
Laulja võõrit kiili ei pelgä
Ku seo intervjuu and Mehis võro keelen, sis uman tüün putus tä kokko hulga võõridõ kiiliga. «Oopõri põhikeele omma itaalia, vinne, prantsusõ, saksa ja sis egäl riigil uma imäkiil. Mu jaos võõrin keelin laulu är oppi rassõ ei olõ, kuigi kõgõ võinu välläütlemine parõmb olla. Tuujaos, et uma maa aktsendist lõpuni vallalõ saia, tulõ kõvva tüüd tetä,» kõnõlõs Mehis. Tuud tüüd avitasõ tetä oppaja, näütüses Estonian omma egä vahtsõ võõrkeelidse tükü man keeletriinjä, kiä kõnõlõsõ tuud kiilt ku imäkiilt.
Kristallkängäkese preemiä
Seo keväjä tiatriavvohindu jagamisõl anti Tiitsi Mehisele Kristallkängäkese preemiä. Tuu avvohinnaga tunnustõdas nuuri etendüskunstnikkõ edimäidsi märkmist väärt lavatöie iist. «Eks taa oll’ köüdet tuuga, et mul oll’ olnu ildaaigu etendüs, kon mängse pääossa. Donizetti «Don Pasquale», laulsõ Ernesto ossa.»
Minevä kuu keskpaigan pidäsi Mehis umma 33. sünnüpäivä. Oopõrilaulja kotsilõ om tä küländ nuur ja luut, et täl om uman erialan aigu viil parõmbas minnä. «Olõ tippvormin, a looda, et elu kõgõ parõmb vorm om viil iin. Järgemüüdä edenemine om oopõrilaulja märgusõna. Ma arva, et oopõrilaulja om võimõlinõ arõnõma peris korgõ vannusõni edesi. Tippvorm ei olõnõ õnnõ füüsilidsest vannusõst, a ka laulutehnikast, kuna tollõga jõvvat kõgõ parõmbalõ saisu,» seletäs Mehis.
Et pall’o laulja tegevä karjääri vällämaal, sis om Mehiski vahepääl mõtõlnu, kuis olnu kotost kavvõmbal laulda. «Ei saa üteldä, et mul olõs õkva plaan sinnä vällämaalõ minnä, a ma vasta ei olõs. Koduriik om mullõ iks väega armas, tan om hää olla. Olkugi et Võrumaa om Tal’nast tsipa kavvõn, saa iks tan kävvü. Ku olõt vällämaal täüskotussõga vabakutsõlinõ, piät kõik aig lindama ütest paigast tõistõ, löüdmä vahtsit projekte ja tegemä vahtsidõ inemiisiga tüüd. Sääl olõt rohkõmb tipun, edukamb, a võiolla tunnõt hinnäst ka ütsikumbana. Mu ideaal olõs tetä tüüd tan Eestin, a võinu saia mängi mõnda rolli, mis mullõ passis ja parõmbadõ vällä tulõ, ka muial. Tuu olõs sääne hää tasakaal.»
Võromaalõ puid tegemä ja sanna
Umma sünnükoto pidä Mehis tähtsäs. Tä jõud imä mano Villike küllä hariligult kõrra kuun, koroonaaol esiki pia egä nätäl. Mehisele miildüs maatöid tetä: saagi ja lahku küttepuid, murro niitä ja trimmerdä. Väega tähtsä om Mehise jaos sann: lisas vanalõ sannalõ om tä üles säädnü tünnüsanna, kon külmembide ilmuga hää lebota. Mehis ütles, et maatüü maandas liinaello ja stressi, and nigu tõõsõ hengämise.
A kost tuu liinaelo stress tulõ? «Liinaelu ei tekütägi väega stressi, a tüü man tulõ iks stressi ette. Esieränis seo aasta ja eelmine huuaig taa Covidi-pausi aigu: piät kõgõ stardivalmis olõma, et õkva-õkva tetäs tiatri vallalõ, a sis õks ei tetä. Sis kõik aig säet hinnäst, ajat vormi, har’utat, a tulõ vällä, et es olõki vaia. Põhimõttõlidsõlt olõt sa kõik aig poolõn vinnan. Sis tulõ jäl pikk paus, sis piät äkki lava pääle minemä ja pääossa tegemä. Tuu aja tsipa närvi, tekütäs herevüst,» seletäs tä.
Pääle maatüü miildüs Mehisele filme ja sarjakõisi kaia, nii kunstfilme ku Hollywoodi ummi. Tä käü kinon, a kaes noid hulga ka Netflixist. Varrampa lugi tä tihtsäle raamatit, a no om lugõminõ harvõmbas jäänü. Ja tsipakõsõ matkada, kodomaad kaia miildüs Mehisele kah.
Valikuga rahul
Ku asja tsipa lihtsämbäs tetä, või üldä, et oopõr om laulmisõga näütemäng. Mehis ütles, et tälle miildüs, et tä säändse ammõdi mano jõudsõ. «Olõ rahul ja õnnõlik, et elu om minnu viinu säändse asja manu, mis mullõ tõtõstõ miildüs ja midägi pakk. Tahtsõ jo latsõn laulmisõga tegeldä, a popmuusika kipõ laulu mullõ es miildü, tahtsõ ballaadõ laulda. Oopõriga oll’ mul määnegi hetk ärtundminõ: ahaa, taa om sääne ala, kon saatki laulda kõik aig ballaadõ. Ja mängi ja näüdeldä samal aol. Seo om täpipäält mu jaos,» võtt Estonia tiatri tenor Tiitsi Mehis jutu kokko.
Rahmani Jan
Oopõrilaulja Tiitsi Mehis pidä umma kodopaika Võromaad tähtsäs paigas, kon saa ao maha võtta, ja löüd tan maatüü ja sannaga liinatüü stressilõ tsipa vaeldust. Rahmani Jani pilt
Kiri Võrolt. Roitõlõma!
Suvi om puhkuisi aig, kõgõ parõmb aig Eestimaa uurmisõs, nägemises, roitõlõmisõs.
Mullõ om iks kõgõ liiku miildünü, ehk sis vahtsidõ paiku löüdmine, rändämine ja reismine. Olõ säläkotiga kätt nõstõn varrampa puul Euruupat läbi tuusõldanu.
Siiämaani lövvä hindä jaos Võro ümbrüst ja viil seo keväjä, ku lumi är läts’ ja jalgratta sälän hää matkada oll’, tei edimäst kõrda tsiiru ümbre Tamula järve. Mullõ miildüs minnä nii, et kae ei üttegi kaarti, lää uma sisemädse tundõ perrä ja roida väikuid mõtsarato pite, tiidmäldä, kohe neo täpsele vällä veevä. Nii saa hinnäst esi üllätä ja inämb tsillembit asjo tähele panda.
Mu suurõs rõõmus om joba pääle Vagula veere maiu imehääd paksu mõtsa, mustikamõtsu ja kraavõ täüs räbästikkõ, miä Tamula rannast sinidse piirinä paistusõ.
Vagula veeren omma muidoki mõnõ majaumanigu hinnäst niimuudu sisse säädnü, nigu olnu viiviir õnnõ näide uma ja olõ-i mukav nigu tõõsõ inemise moro pääl tsuklõma minnä. Säänest umavolilist viiveere hindäle perimist ei piäs mi kül kuigi hääs kitmä.
Mul om Jõgõvamaal maamaja, mõtsu kesken. Saada sinnä vahepääl nii-üteldä asumisõlõ inemiisi, kiä liinalarmist kavvõdalõ vaikustõ ja luudusõst mõnno tundma tahtva minnä. Ildaaigu trehväs’ sinnä üts naanõ, kiä oll’ niipall’o är liinastunu, et es julgu sinnä tunnis aoski ütsindä jäiä. Inemine jääs luudusõga kipõstõ võõras, pelgäs loomulikku luuduslikku elokeskkunda ja muutus kõrrast inämb mugavas, kuigi luudust ja mõtsa om tälle stressist jako saamisõs hädäste vaia.
Toda inämb tegevä rõõmu neo, kiä pelgä ei telgiga matkaman kävvü ja kinkalõ olõ-i kõik aig luksust vaia. Nuu, kiä esi viil väega kogõnu matkaselli ei olõ, löüdvä häid matkapaiku soovituisi ja nimmi näütüses Mol’oraamadu matkajidõ grupist.
Suvõl om hää plaan ka uma maal elävä sugulasõ ja hõimlasõ üle kaia. Niimuudu saa arvada Eesti risti-rästi läbi sõita ja jahtunuid sugulusköüdüssit üles lämmistä. Veri om jo viist paksõmb…
Lumiste Kati
Kiränik Lumiste Kati and värskit mõttit, kuimuudu egäpääväello vaeldust löüdä ja märgotas tuust, miä parasjago süäme pääl.
Puurikanust ja aoluust
Osti viis munõjat kanna noidõ asõmõlõ, kiä poigõ haudsõva ja haudva. Edimält lätsivä pümmede laudanukka kokku, es süü ega juu ja laudast vällä es tulõ. Ülearu pall’u oll’ näil vaia är oppi: et nisuterä kõlbas süüä, et haina võit kah pääle võtta, et maa seest saat liimikiid. Kiäki näid es oppa, esi pidi opma. Peräkõrd, kui muu selge, minti maailma avastama, et vast võpsikun omma paksõmba liimikä. Oll’ tegelikult kõhn repän. Viiest sai kolm. Vabadusõn kasunu kana vähämbält rüüke, ku repän rünnäs’, ja tuu perrä sai näile appi minnä. Puurist päsenü orjakõsõ aga es tii üttegi kiuksu, ku repän näil kaala katski puri.
Usk oll’ kõva, et näile haigõt ei tetä. Tulõ aoluust miilde, et Ameerikan orjusõst päsnü neegriil oll’ kah nii kõva usk, et lätsivä Mississippi jõkkõ, kuna arvassiva, et tuu om Jordan. Tulõmus oll’ umbõs tuusama mis katõl munõjal kanal. Müüdi omma joba kõrd säändse asja, et egalõ poolõ nimä ei klapi.
Muide, neegriide kotsilõ om siiämaalõ käibel müüt, et valgõ miis ai näid müüdä Aafrikat takan ja vei orjas. Vast olõsi aig vällä üldä, et neegripääliku kõrvaldiva valgiide abiga ummi konkurente ja tiinsevä tuuga väikeist taskurahagi. Aga mahamüüdü konkurendi olli väärt tegeläse: nigu vabas saie, nii oll’ poks, korvpall, kergejõustik, trompetimäng ja esiki orkestrijuhtmine näide käen. Ma usu, et tuu tõtõ näile eriti vallus kuulda ei olõki.
Lätläisiga om tsipa tõisildõ. Seenimaani tiidsevä nimä, et Võnnu lahingu võitsõ Läti armee. Ja eestläse ei julgu näile diplomaatilist nuuti saata, et lõpõtagõ mi riigi mainõ kahjustaminõ.
Aga tuu vabadusvõitlusõga om ülepää ütsjagu eurofanaatikiid naanu kõnõlõma: küll om hää, et sakslasõ meid är vallutiva, nii saimi mi kah osa Euroopa kultuurist. Ku nii võtta, sis oll’ Võnnu lahing kah suur viga ja peris hää, et lätläse tuu patu hindä pääle võtva. Niimuudu olõmi mi jo puhta eurooplasõ nigu… prillikivi.
Ah jah, ilma Võnnulda olõs mi jo puhtalt Hitleri liitlasõ ollu. Aga mis tuust, ameeriklasõ olõs meid kah pääle sõta orrõ pääle avitanu. Tegelikult oll’ jo maarahval ütspuha, kas saksa Villu vai vinne Kolla, kas Staalini vai Hitleri, kannatada tull’ mõlõmbiide all. Nurisõma nakas’ nuur eesti intelligents, kui näide imäkiil prakis lüüdi.
Võrukõisi käsi es käüki võõra võimu aigu kõgõ kehvõmbalõ: nika 20. aastasaa algusõni olli kohtuprotokolli võru keeli kirja pantu. Mu vanaesä Pulga Leonhard oll’ üts kirjapandjiid, kuna tä tunsõ häste kohalikku kiilt.
Põrõlt tundus, et ütsjagu eesti intelligentsi pidä hinnäst üllen nigu vabadustõ päsnü katõssa kuud munõnu puurikana: ei tii piuksugi, ku repän hõngulõõri läbi jürä.
Passis miilde tulõta indiaanipääliku mõtõt: või-olla tõtõstõ om Suur Vaim meid määränü häömä, aga meil om valida, kas häömi piuksu tegemäldä vai auga, kõkkõ hindä umma kaitsõn ja uma õigusõ iist võidõldõn.
Valik om egälütel hindä tetä.
Pulga Jaan