Parm tsuskas: orkõstri kasus
Nal’apildiga tsuskas ütiskunda mõnõst hellembäst kotussõst
Rõugõ Rebäse külä miis Varustini Andres, tunnõt ka nimõga Parm.
Muda Mari pajatus
Talvinõ jaanikuu
Ma kuuli raadiost, et jaanikuu kõgõ lämmämbä ilma omma käeh. Ku kiäki mõtlõs, et taa määne lämmi, sõs võit usku, et saa iks viil hullõmbas minnä. Om jo innegi jaaniüü külm kardohka är võtnu.
No ja sõs olõ-i midägi imehtä, et poliitigu vasta suvvõ kelgutamisõst ja suusatamisõst kõnõlõsõ. Minkagiperäst arvasõ opositsionääri, et Reformieräkund om parhillatsõh valitsusõh Keskeräkunna kelgunüür. A tuu om näil meelest lännü, kelle kelgunüür Keskeräkund minevä valitsusõ aigu oll’.
Ja sõs kõnõldas, et ammõtnikõl omma suusa risti lännü Eesti kaitsmisõ peräst. Kas pillitoro om tähtsämp ku kahuritoro? Kas avitas vainlast hirmuta, ku õnnõ taldrikkõ kokko pessä, vai piät iks sõariistu kah täristämä?
No tiiäki-i, kas om parõmb, ku ilm jääski jahhes ja mõistus üle ei kuumõnõ. Vai olõs just kuum suvi hää: sõs läävä kõigil meele härdäs ja rahakotiravva vallalõ.
Tossu Tilda pajatus
Naa tulliva…
Seo jutu tädist kõnõl’ mullõ tutva Kasaritsa naanõ, kelle latsõpõlv läts’ müüdä Tarton. Ega tädi peris tädi es olõki. Tä oll’ imä kavvanõ tüüseldsiline trükükuan ja elli näidega üten. Parhilla, ku aig om edesi lännü ja immä ei olõ inämb ammu, om tädi timä ja perre jaos iks olõman. Väega hää, et vanainemisel om noorõmbidõ tugi, ku mõtõlda, et mõnikõrd latsõki unõhtasõ uma vanõmba är.
Tädi nakkas pia ütsäkümne eluaastani joudma ja eläs Tarton Anneliinan suurõn majan. Tä om häätahtja ja rahulinõ vanainemine. Kongi pääle kümmet aastat tagasi naas’ tädile tunduma, et täl om kortõrin seen käütü ja asju minemä viidü. «Edimält aimi vasta, et kellele timä asju iks vaia om, a tädi oll’ ummin juttõn kimmäs. Kõrd olli langakerä, kamm vai prilli kaonu, sis jäl arstiroho vai midägi muud lännü. Tädi vahet’ luku är, a naa mugu tulliva. Timä ütel’ tulõjidõ kotsilõ «naa»… Kes nuu naa olliva, kes toda tiid, võiolla et alomadsõ vai ülemädse naabri. Tädi jutu perrä tulli naa sisse lae- vai põrmanduluugi kaudu. Määnestki luuki ei olõ kiäki nännü… Asi lõppi hariligult niimuudu, et as’a tuudi perän tagasi, a olli tõsõ kotusõ pääle pantu.»
Vana tõtõ: midägi ei kao, vahetas õnnõ kotust.
Paturegistre
Mõnikõrd tulõ nigu pilt silme ette kunage läbi eletüst. Ütspäiv tull’ miilde, kuis aastide iist mu miis Valdo lehte lugi. Küsse, midä kirotadas. Ütel’: «Latsikaitsmisest. Ei tiiä, kelle iist näid piät kaitsma. Ku ma viil poiskõnõ olli, keä sõs minno pidi alate kaitsma? Tahtset midäge ette võtta, õkva kärätedi: «Poiss, mis tiit? Kos vits?»»
Ma ütli, et minno latsõna külh es hirmutada vitsaga. «Sa olõt lats’kõnõ, tõõne asi.» Tälle ütelnü vanaimä, et timä paturegistre om pikemp ku sügüsene üü. Timä arust oll’ vast paturegistre poisi pahanduisi nimekiri. Ütli: «No midä hullo sa sõs iks teit?»
Nääde pere elli Leevakul, suurõh üürimajah, midä kutsute Londoniss. Illos kotus jõe veereh, kohe sõidiva suurõ ja väiksembä lootsigu, eske mõni laiv. Sääl olno savivabrik korgõ korsnaga, villavabrik, suurõ viipaisuga jahuveske ja pall’o elämiisi. Poissõl tegemist kuipall’o, ikäv olõ õs kunage.
Ütskõrd otsno imä tedä takah, ei tiiä, kohe kaono, kotoh vaja tüüd tetä. Üts miis ütelnü, et kaegu taiva poolõ. Miä tuu tähendäs? Heitümisega nägi imä, et poig om korgõh savivabrigu korsna otsah. Vähä toibono, hõigas’: «Õkva alla! Nahatäüs uut!» «Inne ei tulõ alla, ku kodo läät.» Imä pidige minemä. Kunagise savikivivabrigu korsna om praeguge pistü. Leevaku uhkus, kavvõlõ nätä, 50 meetret korgõ. Peräst huunõ lagonõmist ehit’ üts tark miis sinnä hindäle sanna. Nal’aga üteldäs: maailma kõgõ korgõmba korsnaga sann.
Kunage pääle sõta elänü perreh viil kats ütehar’alist poisse. Näil olno vilänt tatrekupudrust, midä egä päiv pakute. Peete plaane, kuimuudo tatrekurõugust vallalõ saasse. Otsus tull’ kipõstõ: panõmõ palama! Läühüsest saade vana aoleht. Valdo saanu imä põllõkarmanest tikutoosi. Põll olno köögih nagla otsah, tikkõ hoitõ latsõ iist ja käkite. Vanaimä saanu arvo, et kambal om midäge käsil, nii saadõ õnnõst jaolõ. Naha pääle saiva kõik kolm.
Ütel suvõl tull’ Leevako Kaitsõliidulõ aukirjä andma kindral Laidoner saatjedega. Amõteasja aeto, istõ kindral jõe viirde pingi pääle puhkama. Valdo õkva platsih, tahtse timä aurahho kaia. Kindral küsüno: «Poiss, miks sul nägu must on?» «Ei olõ jo vett,» vastano poiss. Üts miis ütelnö, et näil kotoh ei olõ jo kaivo. Poiss saadõte jõe viirde mõskma. Puhtalõ poiskõsõlõ andse Laidoner suurõ tahvli šokolaate President.
Rõõmuga juuske poiskõnõ kodo imäle näütämä, mis kindral andse. Väega uhkõ tunnõ olno. Imä lei imestüsega kattõ kätt kokko. «Kas aitäh mõistit üteldä? A sa teit mullõ häbü. Mis kindral mõtlõs, määne imä saat latsõ rahva sekkä nii mõskmalda?!» Karistus jäi saamata, vast šokolaadi peräst. Tuu pante kappe luku taadõ, ante jaoperäst.
Elävä loomuga poiss jõlko alate suurõmbide hannah. Ütel suvõpääväl saanu üts poiss pöönigu päält kätte esä püssäpadrone. Valdolõ ante ka kats tükkö. Opate, et ku imä tege tulõ pliidi ala, viska patron tullõ. Tuli lätt üleväst kiriväst, sinitsest ja rohelidsest nigu vikõrkaar taivah. Esi istu pliidisuu ette kavvõmbalõ.
Ku imä nakas’ lõunasüüke tegemä, olle Valdo kah platsih. Tull’ uuta, nika ku hagu kõik tuld võtse. Parral aol, ku imä es näe, viskke padrone tullõ. Algusõn tuli säänesama, visas tõõsõ kah, et olõsse kinmämp, es läpe jo uuta. Miä nüüt juhto, oll’ ette arvamada. Käve kõva pauk, hüdse pliidi alt vällä, pliidirõnga lintsevä korgõlõ õhko, kastrol kõgõ piimäga imäle piaaigo päähä. Tulitsõ ravva sattõva põrmandulõ. Hää tuuge, et põrmand kivvest panto. Imä tänit’: «Kurivaimo poiss, mis sa umõtõ tiit!» Poiss hirmuga tarrõ pakko. Kui imä tull’ tarrõ nõgõstõga vitsakimboga, nägi, et pahandusõtegijä põlvitas ingle pildi iih, käekese kokko panto. «Kõik taiva inglekese, tulkõ mullõ appe!»
Imä ku usuinemine es mõista sõnnagi üldä. Kuis saat säänest pallõjat pessä? Lats kaotas elost aost igamidse usu är. Timäst või saia halv inemine, kiä taht innege karistada, mitte andest anda.
Läbi iku selet’ poiss, et timä es mõtlõ midäge halba tetä. Suurõmba poisi ütelnü, et ku tä viskas patroni pliidi ala, tulõ illos tuli, värviline nii ku vikõrkaar. Sai eske arvo, et tedä tahete nimme panda pahandust tegemä. «Ma lää õi inämp kunage nääde kampa, ku nä nii halva omava.»
Ja oll’ege üts punkt patoregistrehe mano tulno.
Pärnaste Leida
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
Priinime lugu: Mekk
Seod nimme kand Eestin 87 inemist. Näil kõikil või olla (hindä vai abieluga nimeandja) ütine edevanõmb Eevert, a kimmäs tuu kah olõ ei, selle et Meck om ka saksa perekunnanimi. Nime eesti talupoigõlõ pandmisõ kotussit om kolm.
Arula mõisan Otõmpää kihlkunnan panti koolnu Äpsi Juhani vaesõstlatsõst pojalõ, tõistõ tallu kar’ussõs antu Eevertilõ 1826. aastaga hingelugõmisõ protokolli priinimi Merk. Olõ-i teedä, kas taheti iks r-iga nimme panda, selle et Otõmpää personaalraamadun om tä katõ nimega: Mek (Mik). Ka järgmädsen hingelugõmisõn 1834 lätt käüki nimekuju Ewert Meck, timä latsõ Aabram ja häste suurõ perrega Pritso kandva priinimme Mek vai Mekk.
Vana-Antsla mõisan panti Arukülä üten talun sulatsõlõ Mikulõ priinimi Mek – kokko sai Mikk Mekk. Karula personaalraamadust om nätä, et tä kuuli 1850. aastagal ilma perrätulõjilda.
Saastna mõisan Läänemaal 1835. aastagal sai üts sulatsõpere, Frido ja timä naanõ Liso, kah priinime Mekk. Latsi näil es olõ, Liisul oll’ vannust joba 48, Vriidul 57, nii et arvada kuuli vällä ka tuu priinimi.
Meki priinimel om mitu võimalikku selletüst. Kõgõpääst või tuu olla Miku vai Mihkli perrä saad, nii nigu Läänemaa Saastna mõisa Vriidu Mekk oll’ Mihkli poig. Arula Meki suguvõsan sõski säändse nimega edevanõmbat nätä olõ ei.
Huvitav om ka tuu, et sakslasõ seletäse ummi perekunnanimmi Merk ja Mecke samma peritollu olõjas: edimäne võimalus om vana germaani inemisenime Markward(t) mugandus. Kas Arulan noorõlõ talusulatsõlõ nimme pandõn võidi meelen pitä kedägi inämb-vähämb keskaigsõ nimega edevanõmbat?
Muiduki om võimalus, et Arula nimi tulõgi sõnast mekk. Mekk, tõisi sõnnuga maik vai maits om huvitav sõna. Tegusõna mekmä om lainat alambsaksa keelest, kon tää om saman tähendüsen smeken, niisamatõ ka saksa keelen: schmecken. Mekk om sõs tett joba umakõrda tegusõnast nimisõnas.
Saarõ Evar
Rubriigin kõnõldas perekunnanimmi periolõmisõst ja tähendüsest.
Varõssõ põllumeheuhkus
Järg Pulga Jaani mõtõlusõlõ «Egäpääväne taluelu» 20. lehekuu Uman Lehen.
Ma es saaki aru, mia mullõ tuu varõssa man nii väega silmä nakas’. Tükk aigu targudi, sis tull’ suuhtõ üts sõna: põllumiis.
Sinnä om vast uma kolmkümmend aastat tagasi, kui ma käsitsi villä külvi ja hobõsõga sisse vedrudi. Vot kui olõt kolm-neli hektarit põldu niimuudu maha tennü ja kell kümme õdakult tarõ manu kõmbit, om su samm umbõs sääne ku tuul varõssõl. Seo ilma noorõ ütlese: rummal tüü. Jah, kaubatootmise saisukohast tävveste rummal, aga and inemisele säändse kimmä sammu nigu varõssõl. Et minke taa maailm kohe taht, ma õks astu uma adra takan ja jala omma kimmält maa küllen.
Kui nüüd tutva varõssa manu tagasi tulla, sis tuu mu pääle inämb es looda. Mul es olõki tälle midägi erilist anda ja varõs linnas’ korgõlt üle mu maja. Üts hummuk aga oll’ poisil puul karpi vorstilõikõ nilbõs tõmmanu ja tä vei nuu kanulõ. Kana kävve vorstist kaarõga müüdä, ainult mõni ütsik toksas’ kõrras nokaga. Sis linnas varõs üle. Kümne miitre peräst püürd’ tä tagasi ja õkva joonõlt vorsti manu. Provvi manu pessä tä nuu kandsõ, ja imekähku. Nii sai varõs kah aimu, et inemine ei olõ siski peris mõttõlda elläi. Mia herräle süüä ei sünnü, tuu siid põllumehe magu är nigu nall’a. Mõni ütläs: söögi raiskamine. Ma igatahes tunsõ, et ütski süük ei olõ nii asja ette lännü kui tuu, mille varõs är väärind’.
Kunas eestläsest herräsrahvas sai, tuud täpselt ei tiiä, aga arvada, et joba nõukaaigu. Tuukõrd, kui ma hobõsõga põldu tei, ma muiduki hinnäst herräsrahvas es tunnista. Vahepääl ähvärd’ minnu sääne haigus nigu podagra, mia ladina keeli ollõv morbus dominorum – herräde haigus. Haigus tull’ ja läts’ ruttu minemä. Arvada, et haiguski sai arru: mu manu tä ei passi. Ja tõtõstõ: ega kevväi vinna ma hindä (kässi jõul) traktoriruuli ja tii aiamaad.
Herräs hinnäst ei tunnista. Tuu om ilmselt määnegi varõssõ uhkus, mia talupojast vällä minnä ei taha.
Pulga Jaan
Kümme kleiti. 10. kleit
Pääle ütsändä kleidi ei olõ ma hindäle inämb üttegi ostnu. Tuugipoolõst om mul kapin üts must rohiliidsi litridega kleit, mille ma saiõ üten elämisega. Ei tiiä täpsehe, kellele taa kleit mõtõld oll’ ja mille jaos. A arva, et seo kõlbas mullõ kah, ku ütskõrd vaia lätt.
Soovitus kõigilõ naisilõ: ostkõ ja kandkõ ilosit kleite! Mälehtäge hetki, mis umma esierälidse. Hoidkõ ummi inemiisi ja noid, kellega elotii teid kokko vii. Selle et kunagi ei või tiidä, kuna saatus teid lakja vii.
Tennä ütte inemist, kes om läbi elo minno mu murriga avitanu.
Urmi Aili
Lehekuu lõpu huvisõit Eestimaa põnõvit paiku pite
Käve lehekuu eelviimätsel puulpääväl reisibürooga Eestimaad pite huvisõidul.
Seokõrd alostimi Põh’a-Villändimaal ilosa Navesti jõõ veeren olõvast Energiä talost. Peremiis näüdäs’ meile ummi rohotaimi kasvandust, midä olõvat kokko säidse hektärit. Harilikumba kasvu olliva kummõl, saialill, iisop, lavendli, kortsleht jt.
Mu jaos huvvipakva oll’ tuu, et egä kasvonurmõ siilu vaihõlõ oll’ jäetü luuduslik riba, kon kasvi lisas muulõ hainalõ võiulilli ja kikkapüksi. Sääl saiva mutuka ellä ja mehidse mett kor’ada. Ka teo tahtva olla pikä haina sehen ja ei lää kasvõ jürämä. Noist ravikasvõst tetäs rohotsäisid ja egäsugutsit ökomääre, ka jakkõ määrmises.
Edesi sõidimi Türile Resa nukutarrõ, kon kunstnik näüdäs’ meile umatettüisi puppõ. Osa olli koedu, osa heegeldedü, sis viil ummõldu ja tikitü. Egäl pupil oll’ uma saamislugu, mis oll’ tulnu elost hindäst.
Kävemi ka Järvamaal Türi lähkül olõvan Kirna mõisan. Mõisa tetti 1620. aastal, ku Gustav II Adolf kinkse tuu kotusõ Eestimaa rüütlipäälikulõ Hans von Fersenile, kelle sugulaisi kätte jäi mõisa 1816. aastani. Edesi kooni 1919. aasta võõrandamiseni oll’ mõisa kindralmajor von Pilchau käen. Päält tuud oll’ mõisahuunõn koolimaja, sis sovhoosikontor ja söögimaja.
Prõlla olli kuvvõ sambaga baroki-gooti stiilin mõisahuunõ ümbre tellingu: remont om tulõman.
2019. aastal, kui Nurmikon oll’ tulõkah’o, kinkse aiand mõisalõ 200 000 tulbisibulat. 2020. aastal kuulutõdi Kirna mõisa tulbitsõõri Järvamaa kõgõ parõmbas ettevõtmisõs. Minevä aasta ostõti mano viil 35 vahtsõt tulbisorti, mis kõik seo aasta ilosahe häitsivä.
Minevä aasta ollõv Kirnat kaeman käünü vähämbält 20 000 inemist esi paigust.
Urmi Aili
Kirna mõisa häitsvä tulbinurm. Pilt Kirna mõisa pildikogost
Latsiaian peetäs potipõldu
Mitmõl puul latsiaidun pandas keväjä potti mõni aiavili. Niimuudu saava latsõ oppi, kuis söögikraam kasus, ja tuuga om näil ka hulga põnõvat tegemist. Üts kotus, kon egä keväjä aiavili kasuma pandas, om Võro liina Päkapiku latsiaid. Seo keväjä kasvatasõ Himpeli rühmä latsõ sääl hernit.
«Egä kevväi võtami latsõ kokko ja märgimi ütenkuun, midä seo aasta kasvatama naada. Timahava otsustimi hernit kasvata: nuu kasusõ kipõstõ ja sis saa tetä mõõtmiisi ja kaia, kuis häitsmenupikõsõ tulõva ja kelle kasvul ku pall’o kõdrakõisi külen om,» seletäs rühmä oppaja Allasõ Maie.
Latsiaia puult andas rühmäle mullakott, poti ja siimne. Egä lats pand sis uma käega poti mulda täüs ja siimne mulda. Seo aasta anti egäle latsõlõ kats hernest uma poti jaos. Lisas panti üte karbi sisse pall’o hernit, et kasvata süümises hernevõrsit. Noid lõigati käärega ja maitsti.
Egä päiv kaias üle, miä potihernidega juhtunu om. Aknõ man saina pääl peetäs ka tabõlit, kon tähtsä teedüs kirän. «Pannimi kirja, kuna seeme mulda sai, kuna häitsmenupp tull’ ja muud tähtsät. Latsil tulõ iks tuu hasart pääle, et kelle kasvol om joba midägi külen,» kõnõlõs Allasõ Maie.
Päämine egäpääväne tegemine rühmä kolmõ-nelläaastaidsi latsi jaos om valaminõ. Tuud tetäs pritsipudõliga, et vett ülearvo es saanu. No omma inämbüisil kasvõst joba kõdra külen ja herne nakkasõ sääl seen paisuma.
Määne timahavanõ saak tulõ? «Suuri kõtru ei tulõ, inämbüsel om õnnõ üts herneterä seen. Jo sis om pott väikene ja mi ei olõ väetüst vai midägi säänest pandnu. Kõik, miä tulõ, tulõ mulla seest,» seletäs latsiaiaoppaja.
Inne suvvõ om rühmä latsil kimmäle plaanin umakasvatõduid hernit maitsa.
Varatsõmbil aastil omma Päkapiku latsiaia latsõ tennü ka peris pindrit Kreutzwaldi muusõumi aian. Sääl om päämidselt upõ kasvatõt. No katõl perämädsel aastal ei olõ koroona peräst tuud tettü. Aknidõ pääl kasvatasõ rühmä ka muud, näütüses maiguhainu ja lille.
Võro Päkapiku latsiaia Himpeli rühm om keelepesärühm. Tuu tähendäs, et sääl saava latsõ tutvas võro keele ja kultuuriga ja osa tegemiisi tetäs võro keelen.
Rahmani Jan
Päkapiku latsiaia Himpeli rühmä latsõ ummi hernit uudistaman. Pilt Himpeli rühmä pildikogost
Kiri Võrolt. Aid om varandusõ ait
Suur suvi om tulõkil ja om perämäne aig tetä hindäle pindremaa ja tuu söögikraami täüs külbä. Om jo kuulda, et söögi hinna pidi ligembäl aol kõvastõ üles minemä. Tuu tähendäs, et tarbõlda saisva muroplatsi võinu vabalt üles kündä ja hoobis söögikraamiaias tetä.
Härgütüst tuu jaos pakva Tarto ja Tal’na kogokunnaaia. Võrol mu teedä olõ-i üttegi säänest, a pall’odõ kortõrmaiu man om suuri muroplatsõ, midä or’amiilse kimmüsega madalas nuditas. Liigirikkusõ ja mutukidõ peräst võinu pall’o suurõmba ala niitmäldä jättä, nigu tetäs Tarto liinamaastigõ pääl.
Ma piä aida väega tähtsäs. Tä om nigu puhvri mu ja välismaailma vaihõl: avitas pingit maaha saia, and kihäle võimalusõ trenni tetä.
Kumardat lihtsäle maa poolõ tuu asõmõl, et tühält juuskõ vai jõusaalin kävvü. Maa hoit minno vormin, kink silmäillo ja süüki.
Igätsüs maaühendüse perrä pand egä kevväi sõrmõ süütmä. Teküs peris kihäline tahtminõ midägi külbä ja igätsüs maa seest tulõvat rohilist kasuman nätä.
Pindremaa piä ei olõma suur. Paras om sääne, minkast jõud üle käü, a miä iks kõgõs aos näksmise and. Mullõ miildüs väega, et mu kortõrmaja man om egäl kortõril väiku pindremaa. Tädikese saava välän asja tetä ja ilosit lilli kaia, maasikit ja supirohilist kasvata. Ma ei usu, et tädi muidu niisama kumardama vai võimlõma tahtnu naada. Nii om kasulik ja tervüslik kokko saanu.
Väärt asi om tuu, et sa tiiät, kuis kasvu su pindre pääl kasunu omma, et ei olõ pantu kunstväetüisi ja pestitsiite. Kasvõga üten oltu aoga saa näist midägi inämbät ku lihtsäle praktilinõ süük. Uma kaemisõga hellütedü kasvu kirgasõ sullõ su pannust kõik aig tagasi.
Mu meelest võinu egäl koolil ja latsiaial olla uma katsõlapikõnõ, kon egä liinalats kasvõ kasumist nätä saa. Võrol om Kreutzwaldi muusõumi aian suur aialapp, kon Lauluesä pere umal aol süüki kasvat’. Üts mõnus paigakõnõ, kohe latsiga mõnikõrd jalotama minnä, ku umma aida ei olõ.
Lumiste Kati
Kiränik Lumiste Kati and värskit mõttit, kuimuudu egäpääväello vaeldust löüdä ja märgotas tuust, miä parasjago süäme pääl.