Parm tsuskas: latsõ kuuli


 

Nal’apildiga tsuskas ütiskunda mõnõst hellembäst kotussõst
Rõugõ Rebäse külä miis Varustini Andres, tunnõt ka nimõga Parm.

Parm tsuskas: latsõ kuuli2021-05-17T15:55:24+03:00

Maolda nali

Kats pangi eesli iin

 
Oppaja kõnõlõs koolitunnin tuust, ku halv om alkohool. And sis säändse ülesandõ:

«Ku anda eeslile ette pang viina ja pang vett, mis ti arvati, kumma pangi eesli vali?

Juku nõst käe pistü ja vastas: «Vii!»

«Õigus. A mille?» küsüs oppaja.

«No iks selle, et tä om jo eesli!» om Jukul asi selge.

Maolda nali2021-05-17T15:54:11+03:00

Muda Mari pajatus

Mulliaig

 
Ma kuuli raadiost, et iks olõ-i viil otsa saanu Eestimaa jagaminõ katõs jaos. Om noid jagamiisi olnu säändsit ja määndsit, kül raha ja rikkusõ perrä vai imäkiilt pite. A parhilla naatas jagama inemiisi tuu perrä, kas tä om koroona vasta poogitu vai mitte. Kiä om uma pritsi kätte saanu, või pitto minnä.

Hädä om muidoki tuuh, et noorõ inemise olõ-i viil pritsi saanu. Nii saava parhilla üükluppi minnä õnnõ päält katsakümnelidse. Vannol lättki uni jo vasta hummogut är, sõs om õkva paras aig tandsma minnä.

A või ka tõistmuudu tetä. Ku rahvamajja pido vai tiatri tulõ, sõs pantas jo kuulutusõ pääle kirjä, et tulla võiva inne nuu, kiä omma vaktsineeridü. Järgmine päiv tulõ sõs pido noilõ, kiä olõ-i viil süstmäh käünü. Esihindäst olõssi tuu hää, et kõik saava vähämbält kotost vällä ja pitto minnä. Ja kolmas pido tetäs sõs noilõ, kiä omma kimmäle vaktsiniirmise vasta. Ega nuu vastadsõ ei tahaki tõisiga ütel pidol olla. Terve inemine või jo tervüsega nakahta. Umavaihõl võiva nä jaka määndsit viiruisi tahtva.

Ku edesi mõtõlda, sõs võiva olla ka eräle söögikotussõ, poodi ja kooli. Või-olla võissi olla eski kats valitsust. Üts noilõ, kiä omma koroonaga kokku puttunu vai ei tahaki kokko puttu, ja tõõnõ noilõ, kiä arvasõ, et taa haigus om vällä mõtõld. Sõs omma kõik uma mulli seeh rahul.

Muda Mari pajatus2021-05-17T15:53:28+03:00

Tossu Tilda pajatus

Luubiga luudusõn

 
Taa jutt om tutvast maaperrest Tartomaal, kon kasus kolm velekeist. Kõgõ vanõmb, Oskar, om kuvvõaastanõ, Otto sai õkva neläaastadsõs ja Jakob om katõaastanõ. Vanaimä ja vanaesä Võromaalt lätsi Otto sünnüpääväle.

Oskar, kes oll’ kõgõ vanõmba õigusõga harinu hinnäst edimädses säädmä, pidi seokõrd kavalusõ appi võtma. «Ottokõnõ, ma kanna kingitüisi… Ottokõnõ, ma paki koti valla,» sellet’ tä umma «avitamist» mesimakõ helüga. Tsehkendüsvihkõ ja pleiätside kõrval oll’ luup kah. Perän minti ütenkuun vällä, et läbi luubi ilmaello uuri.

Luup oll’ sünnüpäävälatsõ käen. Kasvumaja kõrval näi nä tiko, kes tasaligult edesi rühkse. Mitte tuud pirakat rüüvlit, kes kõiki hiidütäs, a kodumaist väikeist teokõist. Vanaimä, kes luudusluu kaldõga koolin oll’ opnu, küsse: «Kas om esätigo vai imätigo?» Poiss kai läbi luubi ni ütel kipõlt ja kimmält: «Esätigo.» «Ku vana tä om?» Vastus jälh nigu varnast võetu: «Viieaastanõ!» Nojah, teouurja esi om jo neläne. Vanaima muheli. Ilmaelo omgi sääne, nigu mi tedä tähele panõmi.

Tossu Tilda pajatus2021-05-17T15:52:49+03:00

Poliitiline

Meil oll’ kunagi üts kimmäs pääministri väärnimega Parts. Muud ma timäst ei mäletä, aga täl oll’ määnegi probleem Pisa torniga. Nüüd om asi nii, et mul hindäl om asi pall’u hullõmb kui Partsil.

Ma käü nimelt joba pikembät aigu katõ tokiga. Hää kimmäs nellä-jala-tunnõ nigu vanal hobõsõl. Kere om mul kah ettepoolõ kallutõt, et tokkest suurõmb abi ollu.

Mis sis tuust? Aga vot, rahvas om naanu kõnõlõma egätsugu tiidüsuudissiid. Vesiniku aatomi prooton ollõv häste suurõs kasunu, aga plutooniumi poolõstusaig jäl hirmsa lühükeses kahanõnu.

Teedäki, ütsindä elu, üüse nakkat noid asju unõn nägemä. Ildaaigu näi, et Jüri Ratas tull’ suurõst huunõst vällä ja ütel’ mullõ: antroopsusprintsiip (võru keeli: inemise perrä tett ilm) tahetas Eestin är keeldä. Et tä ei tiiä, kas julgus vasta hääletä. Kõnõl’, et ollõv hädäoht, et tulõ määnegi põhisäädüse riive.

Tuu pääle ma heräsi üles ja lätsi vällä ilma kaema. Tahtsõ üüse kogunõnu vii kah vällä laskõ, toedi kõvastõ tokke pääle ja panni asja kehtimä. Edimält es olõ midägi, aga umbõs poolõ pääl näi: kusi juusk selgelt vastamäke. Kummardi lähembäle, viil hullõmb.

Nii, mõtli, nüüd omgi asi üüistungil är tettü. Perän tegüsi kahtlus, kas kusõ juuskmisel õks om antroopsusprintsiibiga määnegi seos. Et kui olõs põidõ tagasi… Aga määnegi riive sääl siski om.

Ja hull om asi niigi: lätläisil hää naarda, ku Suurõ Munamäe otsan virts üle kalluski tulõ.

Imelik: lehe es kiruta tuust midägi. Ma otsusti, et vast ma võlssi näi. Vai olõ ma nii pühä miis, et kusi ei taha mu jalgu likõs tetä.

Pulga Jaan

Poliitiline2021-05-17T15:51:54+03:00

Surmasuust päsnü

Sjoo tõtõstõsündünü lugu juhtu 1980. aastaga keväjä. Olli tulõman suvõolümpiämängu ja et Tallinn oll’ purjõregati läbiviimise liin, sõs vuntsiti elo iist vanaliina.

Ma pidi uma käekellä parandusõst är tuuma. Kelläparandus oll’ raekua lähkün ja terve tuu maja oll’ vahtsõstegemise peräst tellingin.

Olli õkva eelmidsel pääväl rätsepä käest kätte saanu imeilosa kalahannamustrilidsõ helepruumi keväjämantli ja astsõ tuuga uhkõl modellisammul, nõna pistü, kelläparandusõ poolõ.

Et mu nõna oll’ pistü, sis näi tellingide pääl tüümiihi, kiä olli nigu laisa kassi hinnäst pääväpaistõlõ peesütämä säädnü. Mõtli viil, et mille nä kapluga kinni ei olõ (nigu ohutusriigli ette nägevä), koh näide ülembä silmä omma, niimuudu või jo mõni säält alla pudõnõda.

Käve kelläparandusõn är ja ussõst vällä astõn naksi kellä käe pääle pandma. Saisõ tellingist meetri jagu kavvõmbal, ku äkki midägi vasta mu pääd potsat’ ja hüvvä külge piten edesi libisi. Joudsõ viil mõtõlda, et vot, no sis nüüt tuu peesütäjä tüümiis mullõ kaala sattõgi.

A ku tsimmendisegu mu vahtsõt mantlit üle värvmä nakas’, sai arvo, et tuu oll’ hoobis täüs segupang, mis üllest tull’. Õnnõs libamisi ja külega, mitte põh’aga – muidu ei olõs must sjoo luu kirotajat.

Kai sis üles ja näi uma elo kõõ kipõmbit ehitüsmiihi müüdä tellingit alla tulõman. Nä tei mu ümbre tsõõri ja naksiva ummi nõnarättega minnu segust puhastama, kuiki tuu ai as’a hullõmbas.

Ma nõudsõ töiejuhatajat. Olõvat lännü matõrjaali perrä. Kuna tulõ, ei tiiä. Aigu oll’ veidü ja tuuperäst pei ma näile esi tsill’okõsõ loengu ehitüse ohutusõst. Pei õkva säändse loengu, et ka müüdäminejä üten turistõga jäivä kullõma.

Ku ma sõs Viru värtide poolõ astma naksi, tundsõ, kuis jala läävä nõrgas mõttõst, et ku tuu segupang säält korgõst õkva põhjaga ja keskpäälakõ olõs tulnu…

Aastit ildampa ütte tutvat inemist Kaika Lainõ mano sõidutõn sai teedä, et mul ollõv kolm kaitseinglit. Olku nä tennädü!

Müürsepä Külli


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Surmasuust päsnü2021-05-17T15:50:55+03:00

Priinime lugu: Meho

Seo nimi tegüsi edimält katõn kotussõn, a kujul Meho jäi perrä õnnõ üten, Võrumaalt peri suguvõsan. Nimel om parla Eestin 35 kandjat.

Vana-Roosa mõisan oll’ Mustajõõ veeren Alakülä ja mäelpuul ka Mäekülä talurühm. Tuu om parla ammõtlikult Matsi külä osa, kõnnõkeelen ka Naadi külä, vana ussaia kottal om no Kirsimäe talu. Vanna Mäekülä tallu kirotõdi mõisakirjun Mehkülla ja Mähkülla. Rõugõ kerigukirjun oll’ taa Kavaku (Kawwako) talu, Naadi kõrdsi ehk Naadi kavaku perrä.

Tuu talu ütele perrele, Kavaku Jakapi Jaani perrele pand’ Rõugõ opõtaja edimält priinime Meus, a Vana-Roosa mõisan panti 1826. aasta hingelugõmistõ hoobis Mäho. Tuu perrä om ka keriguraamatun parandõt: Meho. Õkva nii, kujul Meho taa priinimi pruukmistõ jäigi. Suguvõsa läts’ lakja Kärgula ja Mõnistõ kanti. Nimi om tulõtõt kirälikul tiil – talunime edeotsalõ Mäe- saksa kiräviien Meh- om manu pant -o. Kuigi edimält talunimen h-hellü es olõki, leiut’ nime pandja tuu kiräpildist: Me-ho.

Eestistämisel 1936–1937 võeti Mõnistõ vallan nimme Meho katõl kõrral, inneskidse nime Kraavmeister asõmalõ. Nuu võisõva olla sääl joba elävide Mehodõ sugulasõ.

Kolga-Jaani kihlkunna Võisiku mõisa Lätkalu külän oll’ Mehu (Mehho, Mähho) talu. Sääl pantigi talunimi priinimes küländ suurõlõ suguvõsalõ. Hingelugõmisõ nimekuju 1834. aastagal oll’ Möhho. Kas tuud tull’ lukõ Mõhu? Kolga-Jaani opõtaja võtt’ pruukmistõ nimetäjä käänüsse kujulõ praavitõdu nime Mehk. Geni ja keriguraamadu näütäse, et Mehu Tõnissõ suurõn perren läts edesi päämidselt nimekuju Mehk, a poig Jüri liinin nimekuju Meho. Üts Meho Helme kihlkunnan omgi olnu Jüri poig Jüri uma naasõ ja tütrega. Kolga-Jaani kihlkunnan lätsi edesi nimekuju Mehk ja Mehu, vahel samal inemisel kattõ muudu. XX aastagasaal om näist perrä jäänü just Mehu, minkal om Eestin 10 kandjat.

Saarõ Evar

Rubriigin kõnõldas perekunnanimmi periolõmisõst ja tähendüsest.

Priinime lugu: Meho2021-05-17T15:47:21+03:00

Kümme kleiti. 9. kleit

Uma mälehtüstväärt säitsmendä, rohilidsõ krimpleenkleidi osti Tartost Narvamäelt valmisrõividõ poodist. Olli sis viil nii peenükene, et võisõ lubada hindäle keskeltlõikõga ja alt laembas minejät puusa-sallvüüga kleiti.

Lätsi tuu kleidiga Taivaskotta tüüseldsilidsest sõbranna Kristini pulma. Olli sis kolmõkümne katõnõ. Pulm oll’ lõbus nigu iks, ku pall’o nuuri ütenkuun. Sääl sai tutvas Kristini vele Kaleviga. Mõtli, kon ma olõ seod inemist nännü. Sis tull’ miilde, et ku ma Taivaskua sanatooriumin olli ja küläkooli latsiga üten kinon kävemi, oll’ tuusama tummõ kähhärpää ja tummõrohiliidsi silmiga poiskõnõ kah sääl.

Tollõst pulmast um mul alalõ viil pilt, kon ma istu uma rohilidsõ kleidiga taivaskodadõ all pingi pääl ja Kalev sais mu sälä takan. Tuu pilt um kallis mälehtüs tollõst aost.

Urmi Aili

Kümme kleiti. 9. kleit2021-05-17T15:43:51+03:00

Nelä kooli latsõ avasti võrokiilse matkamängu abiga Piusat

6. lehekuu pääväl tundsõ Võromaa nelä kooli esindüse rõõmu Piusa luudusõst, ku pei maaha võrokiilse matkamängu.

Tassakõistõ tsibisejä vihm es sekä Haani, Kääpä, Mõnistõ ja Orava neläliikmõliidsil võistkunnõl ja näide juhendajil kõgõpäält opikäüki alosta. Päävä pääiistvõtja Glaseri Maaja sellet’ Piusa liivakaibmisõ luku ja näüdäs’ mõtsaalutsit kasvõ ni samblit. Piusa «põhielänigu» nahkhiire võrokiilne nimi «üüsisas» pand’ oppajitki pääd vangutama.

Päält opikäüki panti tiidmiisi ja kihälist vunki proovilõ ja tuu man sai kõgõ inämb punktõ Haani võistkund. Haani oppaja Leidi Kersti meelest oll’ päiv põnnõv vaeldus. «Latsilõ miildü ja mullõ kah. Ma lasi näil koolilehe jaos väiku jutu kirota. Sääl oll’ kirän, et «meile miildü seo päiv väega»,» selet’ Kersti, kink meelest võinu ettevõtmisõst egä-aastanõ tava saia.

Orava kooli opilasõ Vaariku Liisa ja Koddala Mireli ütli, et matkapäiv andsõ näile võimalusõ oppi rohkõmb tsirkõ, puiõ ja kasvõ nimmi võro keelen. «Hää oll’ luudusõh jalota ja ummi tiidmiisi proovilõ panda. Miildü tõisi latsiga väläh juuskõ – et es piä päiv otsa tarõh istma. Kõgõ huvitavamb oll’ tsirkõ nimmi tundmisõ punkt ja pall’o nall’a sai kotijoosuga,» kõnõliva Orava kooli tütrigu.

Võro keele ainõühendüse iistvõtja, Orava kooli oppaja Glaseri Maaja tennäs kõiki koolilatsi, oppajit ja abiliidsi, kiä matkapääväle vunki anni – üle hulga ao vällän olla ja midägi kuun tetä oll’ ütlemäldä hää.

Allasõ Tiia


Matkamängul sai kõgõ inämb punktõ Haani kooli võistkund: (kuralt) Utsali Johann Talis, Kukõ Marti, Liivat Uba Ernst Jaak ja Liivat Uba Erik Hendrik. Allasõ Tiia pilt

Nelä kooli latsõ avasti võrokiilse matkamängu abiga Piusat2021-05-17T15:41:52+03:00

Musta-toonõkurõ pesäkaamõra

Karula rahvusparki musta-toonõkurõ pesä mano omma Kotkaklubi inemise üles säädnü kaamõra ja säält kandas kõik aig õkvapilti internetti üle. Nii saa egä internetitarvitaja kaia, miä kurõpesän parasjago sünnüs.

«Säädüse perrä musta-toonõkurõ pesä mano minnä ja sääl uma silmäga uudista ei tohe. Mi olõmi sis säädnü nii, et inemise saassi musta-toonõkurgõ lähküst kaia läbi veebikaamõra. Nii või egäüts tunda, et tä om õkva musta-toonõkurõ pesä man,» seletäs tsirkõuurja ja Kotkaklubi üts vidäjä Sellise Urmas.

Karula pesän toimõndasõ imätsirk Kaia ja esätsirk Karl II. Pesän om neli munna ja parhilla käü noidõ haudminõ, midä om egälütel võimalik päält kaia. Ja nuu kaeja ei olõ kõik Eestist. «Üts kolmandik kaejit om õnnõ Eestist, ülejäänü omma muialt maailmast. Päält 100 riigi om, kost kaamõrapilti om kaetu, a kõgõ sakõmba välisriigi omma Läti, Soomõ, Poola, Saksamaa ja Vinnemaa,» tiid Sellise Urmas.

Karulalõ panti pesäkaamõra tuuperäst, et sääl om pesä. «Must-toonõkurg om rohkõmb lõuna- ja hummogupuulsõ levikuga. Põh’a puul, nigu näütes Soomõn, tedä inämb ei olõ. Ja ka põh’a puul Eestin om tedä vähämb,» seletäs Sellis.

Must-toonõkurg om Eestin harv tsirk. Näide arvus üteldäs 40–60 paari, a periselt om esiki veidemb. Loetas näid jo säänestmuudu, et osa ütsikit esätsirkõ läävä kah kirja ku paar. «Sinnä hulka omma arvatu ka nuu, kellel võiolla paarilist ei olõ, a mi nimmami tedä iks paaris. Esäne must-toonõkurg tulõ, ehitäs pesä valmis. Mi käümi kunagi hainakuun kaeman, rohkõmb ei käü segämän. Kaemi, et om vist olnu külh paar, a ei olõ poigõ. Nüüd om vällä tulnu, et sagõhõhe tähendäs tuu, et sääl ei olõ imätsirku olnu, õnnõ esätsirk om ütsindä pesä üles ehitänü ja uutnu niikavva, ku om jõudnu, ja sis är lännü,» kõnõlõs Sellise Urmas.

Kas Karula kandin om mustal-toonõkurõl hää ellä? «Ku must-toonõkurg Karulan om, sis arvada täl om sääl hää olla. Nii hää, ku parhillatsõn Eesti olukõrran olla saa,» seletäs Sellis. Timä jutu perrä mõosõ mõnõ inemiisi mõtsan toimõndamisõ kurgilõ halvastõ. «Põhihädä, võiolla arvatas, om mõtsa maahavõtminõ, a paistus, et viil hullõmb asi om kuivõndaminõ,» kõnõlõs tsirkõuurja.

Ka viimätside aastidõ küländ põvvadsõ suvõ omma kurõ jaos rassõ olnu. «Pall’o poigõ om pessä är koolnu, näil ei olõ lihtsäle süvvä. Vanatsirgu käävä külh ja otsva, a ku kraav tolmas mõtsan, sis süvvä sääl ei olõ. Kalla ei olõ ja kunna kah ei olõ.»

Kurõpoja piäs vällä kuurduma nakkama seo kuu lõpun vai tulõva alostusõn. Pesäst lindasõ nä är põimukuu keskpaigan. Ku poigõga kõik häste lätt, plaan Kotkaklubi rahvas näile ka saatja külge säädi, et saas kaia ja uuri, miä näist edesi saa.

Rahmani Jan


Must-toonõkurg Kaia sirutas hinnäst kõrras uma nelä munaga pesä pääl. Veebikaamõra pilt.


Tsirkõuurja ja Kotkaklubi vidäjä Sellise Urmas.

Must-toonõkurg

 
Tiidüslik nimi: Ciconia nigra
Sais: ohustõt liik
Arv: Eestin 40–60 paari,
Euruupan 9800–13 900 paari
Siibo lakjus: 175–202 sendimiitret
Kaal: 3 killo

Must-toonõkurg om Eesti ürgluudusõ sümbol. Timä elopaiga omma põlitsin mõtsun. Mi kandin om musta-toonõkurgõ peetü pühäs, toonõla tsirgus. Om usutu, et must-toonõkurg lindas üten koolnu hengega Tsirgutiid müüdä manalahe. Vastapite umalõ sugulasõlõ valgõlõ-toonõkurõlõ hoit must-toonõkurg inemiisist kavvõmbalõ ja tege pesä suuri mõtsu sisse.

Läte: kotkas.ee/liigid/must-toonekurg

Musta-toonõkurõ pesäkaamõra2021-05-17T15:40:23+03:00
Go to Top