Parm tsuskas: kudõnõmisõroitminõ


 

Nal’apildiga tsuskas ütiskunda mõnõst hellembäst kotussõst
Rõugõ Rebäse külä miis Varustini Andres, tunnõt ka nimõga Parm.

Parm tsuskas: kudõnõmisõroitminõ2021-04-19T16:35:55+03:00

Muda Mari pajatus

Kuuskümmend pluss

 
Ma kuuli raadiost, et kõik päält kuvvõkümne vana inemise omma ku mitte ulli, sõs elost maaha jäänü. Nä olõ-i eloh nännü puutrit, nutitelehvonist kõnõlõmada.

A nuu targa mehe ja naasõ unõhtasõ är, et poolõ Eestimaa oppaja omma pia 60+. Ja mis nuu pääliina poliitigu ja kirätsura mõtlõsõ, et oppaja tegevä distantsoppust tahvli ja kriidiga? Nä omma hummogust õdaguni puutri takah, tõmbasõ nutitelehvoni äppe ja andva latsilõ videotunnõ. Vai ku mälehtät, ku viimäte haigõmajah kävet, vanõmbit tohtrit oll’ sääl ku pall’o. A tüüd piät nä puutriga tegemä.

Parhilla päält katsakümne-aastadsõ olli jah tuul aol jo pensionäri, ku puutri ja karmanitelehvoni tulli. Näil olõ-s vaia uma elo jaos noid massinit. A kuvvõkümne ja säitsmekümne vaihõl tegevä inemise viil tüüd puutriga ja kotoh istusõ Mol’oraamatuh.

Ku ma nuur olli, mõtli kah, et kolmõkümne-aastanõ om väega vana. A täämbädse ütlejä omma esi kah jo üle neläkümne. Võissi mõtõlda, et 60+ omma säändsesama noorõmbapuulsõ vanainemise nigu nä esiki.

Muda Mari pajatus2021-04-19T16:34:31+03:00

Tossu Tilda pajatus

Vabastaja Vanja

 
Ku perämine suur sõda oll’ läbi saanu, naas’ pääle suur rahvidõ rändämine. Mi väikuliina tull’ kah peris pall’o inemiisi muialt. Ütel pääväl tull’ tütrik noorõ pikä poisiga imä mano ja tutvust’ tedä: «Timä om Vanja. Timä oll’ sõan ja vabast’ meid vassistõ küüdsist, et mi saasi rahulidsõlt ja õnnõligult ellä.» Lepüti kokko, et Vanja eläs näide man nika, ku uma elämise saa.

Naasõ – imä tütrega – poputiva nuurt miist mis jõudsõ. Ku Vanja läts’ tüüle remondikontorihe, pakuti tälle kotust ütiselämiste, a tütrik es lasõ täl sinnä minnä. Nii armsas oll’ Vanja tälle saanu. Õdagu istõ kõik kolm ümbre lavva ja jõiva tiivett. Vanjalõ miildü, ku tii ehk tsäi oll’ kangõ ja häste makõ. Pernaasõl saisõ nukan tsukrukott, mis jõudsahe kahasi.

Ütel pääväl oll’ Vanja kaonu. Üten timäga oll’ lännü ka tsukru, mille tütrigu imä oll’ spekulantõ käest kalli raha iist ostnu. Imä läts’ joosuga raudtiijaama, mis õnnõs oll’ lähkün. Rong oll’ iin, a naas’ õkva minemä. Imä juussõ perrooni pite rongi kõrval, esi hõigas’: «Vanja, sahhar! Vanja, sahhar!» A rong vei kõrrast kavvõmbalõ vapra vabastaja, kes oll’ kats kuldsõ süämega naist vabas pästnü ka tsukru ülejäägist…

Tossu Tilda pajatus2021-04-19T16:33:51+03:00

Ja süvvä õs antaki!

Oll’ keväjene taimi mahaistutamisõ aig. Mu väikene tütär Terje oll’ suvõl iks vanaimä ja vanaesä puul Sellil. Ütspäiv läts’ timä vanaesägõ Latikalõ tädi poolõ kapstataimi tuuma. Tädi läts’ aida ja Terje juusksõ üten. Tädil oll’ uma aiatüügõ kipõ ja timä tõi taimõ ruttu vanaesä kätte. Terje ronisi vanaesä manu vankri pääle ja kaibas’ kõva helüga: «Ja süvvä õs antaki!»

Timä oll’ kotun harinu, et vanaimä andsõ kõigilõ, ka küläinemiisile, kis sinnä tulõmõ juhtusi, alasi süvvä, mitä vähägi kotun juhtu olõmõ.

Täditütär Marõ oll’ kah vällän ja kuuldsõ Terje hädäkissa. Timä tull’ õkva sinnä, nõstsõ Terje vankri päält maha, veie tarrõ ja nakas’ süvvä otsma.

Marõ om ildampa viil mitu kõrda mullõ ütelnü, et timä õs jätä peräst toda päivä üttegi külälast, kis Latikalõ juhtusi tulõmõ, süütmätä.

Alopi Ene

Ja süvvä õs antaki!2021-04-19T16:32:12+03:00

Suu- ja sõratõbi Rammuka kandih

1980. aastil tüüti ma Võro sotsiaalosakunnah, a nädälivaihõl käve õks maalõ bussiga, miä sõitsõ liinil Võro-Haani-Rammuka-Aluksne. Tuu bussiliin kaotõdi tõvõ aigu är ja mi perrel tull’ vantsi viis verstä Misso alõvihe bussi pääle. Saadi Võro autobaasi palvõkirä, et buss sõidasi kas vai õnnõ Rammukani. Sääl võeti minno kuulda ja transport oll’ jäl olõmah.

Suurõh hädäh olli inemise, kes kasvadi põrssid Vinnemaalõ müügis (üteharvatu mu imä). Sinnä minek kiilti kimmähe är. Kamba pääle märgodi loksuta Narva põrstõga. Muidogi pidi otsma sovhoosi kontorist põrsamüügi jaos tõendi. Dokumenti es anda inne, ku laadalidse olli käünü sannah. Mitmõ pääle küteti külä kõgõ suurõmb Nagla sann, mille ussõ pääl passõ tõpratohtri, kas õks kõik mõskva hinnäst kõrralikult puhtas.

Ildampa kõnõli imä kotoh, et põrssid oll’ Narvah ülearvu pall’o ja hinna väega odava.

Mu tädi tüüt’ tuudaigu pullilaudah. Tä kõnõli, et sääl pidi inne tüü alostust ja pääle tüü lõpõtamist hinnäst vaadih mõskma, selle et parõmbit võimaluisi es olõ. Muidogi ka rõiva kõgõ vahetama. Üttealasi pidi tädi lauda ussi ja aknit vallalõ laskma tuulutusõ mõttõh. Lauda ussi ette olli veetu suurõ desinfitseeridü mati, kost tull’ üle minnä. Võõril oll’ muidogi eläjide mano päsemine kiiltü.

Liira Singa

Suu- ja sõratõbi Rammuka kandih2021-04-19T16:31:33+03:00

Killõr-kott

Viimätsel aol tulõ mul peris sakõstõ miilde üts meelepilt säitsmekümne katsandast vai ütsändäst aastakust. Põrmandu pääle oll’ maha pantu suuri tähti ja värvilidse meesterahvaga SPARi kilekott. Kilekoti iist pidi vällä käümä kolm ruublit ja ma tahtsõ tuud hirmsalõ hindäle saia. Kooli pääl säändsid liiku, uhkõmbit eski, näütüses teksapüksõ tagaotsa ja kiräga «Wrangler». Nuu vällämaa kirjuga kilekoti olli ummamuudu saisusõ näütäjä.

«SPAR-miis» põrmandu pääl, pruuvsõva imä-esä sõs mullõ, ullilõ latsõlõ, selges tetä, et plastmassist koti iist kolm ruubilt massa om ull’us kuubin, ku vihu masva kats kopkast, raamadu paarkümmend, leeväpäts katstõist ja kilu vorsti kats katskümmend. Juttu sai aetus pikält ja kirglidselt, a koti ma hindäle vällä kõnõli.

Värvilidse mehega kotti hoitsõ hoolõga, voltsõ õks kokko, pandsõ kapi taadõ ja mõnikõrd võtsõ tarvita kah – kihälidse kasvatusõ tunni rõividõ jaos vai ku liina asja. Pruukmisõ jaos panti koti sisse viil kõvvu sanguga kapronvõrk. Nii helläste hoitult pidäsi kotikõnõ vasta mitu hääd aastat.

Neli aastakümmet ja kilejädsest kotist om saanu hirmsa nuhtlus. Tahat vai ei, koti sa saat, eski ilma rahalda. Kõik prügükasti omma otsast otsani kilest kottõ täüs, süük poodin timä sisse pakit, ilmameren ujos tedä saarildõ tonnõ viisi ja liinan uulitsa pääl lindas nigu tsirkõ ümbretsõõri.

Tapja, muudsa nimega killõr, üteldas prõlla timä kotsalõ. Nuurusõn ostõt kilest kott killõrd’ õnnõ imä-esä tengelpunga, täämbädsel pääväl tapp kõik muu kah är.

A minka vai kuimuudu killõrit karista?

Kürsa Ere


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Killõr-kott2021-04-19T16:29:50+03:00

Priinime lugu: Maa ja Maat

Täämbä om Maa päiv, sääne päiv, ku üle ilma märgitäs, kuis mi plannõt inemiisi ahnusõlõ ja asutuutmisõlõ vasta pidä ja midä ette võtta. No om õkva paras kaia, kost tulõ perekunnanimi Maa, minkal om Eestin 19 kandjat. Veidü – kumbagi alla kuvvõ – om ka nimekujjõ Mah ja Ma kandjit.

Vanal aol pantut priinimme Maa om tegeligult kah häste veidü alalõ. Sõski om tävveste kimmäle alalõ Sangastõ kihlkunna Unikülä mõisa nimi. Sääl panti Maa Make Piitre küländ suurõlõ, kolmõ poja ja nellä tütrega perrele. Talunimes om hingelugõmisõn märgit kah Make (Macko), a vana Make talu oll’ tõnõ. Mõisa priinimi tetti sõs Piitre lisanimest lühendämisega. Kerikligult sai Make Piitre edimält hoobis pikembä priinime: Maamees. Täämbädsel nimel Maamees om sõski tõnõ taust: Järvämaa ja Setomaa.

Kanepin Kooraste mõisan panti hingelugõmisõ perrä Maa üten Jaani-Aadami talun (kutsutas ka Hussunga külä). Ka sääl om keriklik nimi vähä tõnõ, joba 1809. aastagal pant Maad. Opõtaja Roth om Jaani-Aadamil kõrrast pandnu nime Sool, Maad ja Külw. Koorastõ nimi om alalõ kujul Maat (26 kandjat) ja Maad (alla 6 kandja).

Sõna maa võidi kirota ka saksa muudu, nii et -h om pikendüsmärk. Priinimi Mah panti väikun Kalle mõisan Järvämaal (Amb) läsk Mailõ. Esihindäst oll’ nimi tähendüse muutmisõga, selle et Mai oll’ Mäe Jaagupi (Maeh Jagob’s) läsk.

Viil om priinimme kujul Mah ja Maa nätä personaalraamatin Virumaal. Tomas Mah oll’ peri Konju mõisast, a priinimmi pandmisõ aigu 1834 vast joba mõnõn tõsõn paigan.

Päämidselt om nimi Maa tegünü eestistämisel: nimmist Andrekson, Mahr, Müllermann, Mülperk ja Scheibe Põh’a-Eestin, nimest Mihkelson Mulgimaal Mustlan. Kolga vallan Soomõ lahe veeren om nimevaihtus kokku andnu viguridsõ tähendüsega fraasi: inneskine Meria võtsõ Maa: Meria – Maa.

Saarõ Evar

Rubriigin kõnõldas perekunnanimmi periolõmisõst ja tähendüsest.

Priinime lugu: Maa ja Maat2021-04-19T16:28:10+03:00

Esimuudu. Kilk

Kui ma viil väiku lats olli, sis tihtipääle laul’ meil ahu takan kilk. Ma tahtsõ tedä hirmsalõ nätä ja hiilse ligembäle. Sai vaivalt ahu ussõni, ku kilk vaiki jäi. Vanaimä ütel’, et häste tassa piat minemä, nii et sammõ kuulda ei olõ. Võti sis salaja rõivakapist imä vahtsõ villadsõ suka ja tõm’si nuu sandalette pääle. Ma esi küll ummi sammõ es kuulõ, aga kilk jäi õks vaiki. Umast perrest mul abi es olõ, nii ma sis kurtsõ tuud murõt naabrimehele. Ma tiise küll, et tä om üts igävene krants, aga mis sa hädäga tiit.

Naabrimiis targut’ vällä, et kuulmisen õks ei saaki asi olla, et vast om mul sääne nuhe man, miä kilki minemä aja. Käsk’ mitu kõrd päävän varbavahesiid puhasta ja pääle pissimist vähämbält 10 kõrda raputada, et perämine tsilk õks kimmäle pükse sisse es tullu. Ma tei kõik nigu opatu, aga ainult üte kõrra sai ahusuu mant tsipa edesi.

Peräkõrd sai esäl mu kannatuisi näten mõõt täüs ja tä ütel’ mullõ: «Mis sa rõibõt nii hirmsalõ hiilit, tä jo nii väiku, et ainult mikroskoobi all näet.» Ega esä mul eriline loodusõtundja es olõ, tä oll’ rohkõmb nigu viiulimiis. Tuugipoolõst ma usksõ tedä, kuna olli esi kah hiilmisest tüdinenü.

Täämbädse pääväni tiise ma, et kilk om mikroskoobiluum. Nüüd aga loi lehest, et kilgist saa varsti mii põhitoidus. Kilo noidõ jauhõ massõv 300 eurut ja inämb. Koogi tegemises lätt pia puul killu jauhõ, noist saat 10 kuuki, 15 eurut kuuk (muna ja piim päälekauba). Pole paha, nigu klassik ütel’. Lehen paistus kilk siski jupp maad suurõmb ollõv, ku mu esä sellät. Esä oll’ mul viiulimiis, kuigi vahel ülti täl ollõv kilk pään. Ma käve sis tä sängü man kullõman, aga es kuulõ midägi. Valgiid sukkõ mul kah sandalette pääl es olõ, imä võtt’ käest ja käkse är.

Om no tuu kilk mikroskoobiluum vai ei olõ, elusast pääst ma tedä nännü ei olõ. Tuuperäst om minnu restoraanin kerge pettä ja hainaritsikiid pakku. Om no tuu jahukilo 300 eurut vai inämb, maamehel om noist elukiist iks rassõ kõttu täüs süvvä.
Tõsõst küllest: pall’us meid siiä maalõ inämb perrä om jäänü.

Kolmas külg om kõgõ tähtsämp: süümist tulõ kõvastõ koombalõ tõmmada. Tollõ mõttõ pääle tulõ egaüts, kiä umma kõttu külle päält silmäs.

Küll varsti arõtõdas sääne kilk, kedä näetki ainult mikroskoobi all. Restoraanin om sis mikroskoop laua pääl. Küsüt kilki, kelner vasta: «Kas üts vai mitu?»

Tulõ miilde vahva sõdur Švejk, kiä sellät ülembleitnandile pinitarkuisi. Et taks om toda kallimp, midä vähämb.

Mullõ om tuu latsõpõlvõ kilk siiämaani süämele kallis. Mis tuust, et tedä es näe.

Olõs esä elänü, ma hiilnü viil põrõltki tõistõ tarrõ kullõma, kas täl om kilk pään. Villatsiid sukkõ om mul nüüd hindäl mitu paari.
Aga essä ei olõ.

Pulga Jaan

Esimuudu. Kilk2021-04-19T16:23:40+03:00

Kümme kleiti. 7. kleit

Uma mälehtüstväärt säitsmendä, rohilidsõ krimpleenkleidi osti Tartost Narvamäelt valmisrõividõ poodist. Olli sis viil nii peenükene, et võisõ lubada hindäle keskeltlõikõga ja alt laembas minejät puusa-sallvüüga kleiti.

Lätsi tuu kleidiga Taivaskotta tüüseldsilidsest sõbranna Kristini pulma. Olli sis kolmõkümne katõnõ. Pulm oll’ lõbus nigu iks, ku pall’o nuuri ütenkuun. Sääl sai tutvas Kristini vele Kaleviga. Mõtli, kon ma olõ seod inemist nännü. Sis tull’ miilde, et ku ma Taivaskua sanatooriumin olli ja küläkooli latsiga üten kinon kävemi, oll’ tuusama tummõ kähhärpää ja tummõrohiliidsi silmiga poiskõnõ kah sääl.

Tollõst pulmast um mul alalõ viil pilt, kon ma istu uma rohilidsõ kleidiga taivaskodadõ all pingi pääl ja Kalev sais mu sälä takan. Tuu pilt um kallis mälehtüs tollõst aost.

Urmi Aili

Kümme kleiti. 7. kleit2021-04-19T16:22:28+03:00

Puuviländüse kuulmeistre

Tunnõtut aiandusõoppajat Kivistiku Jaani omma opilasõ nimmanu oppajas suurõ tähega. Jaan esi jääs tuu kotussõ pääl tasaligus, nimmas hinnäst innekõkkõ aiandusõ opiraamatidõ kirotajas. No, pensionipõlvõn, om timä suurõs aoviidüsses saanu ka luulõtuisi kirotaminõ.

Minevä kuu lõpun 75. sünnüpäivä tähistänü Kivistiku Jaan om peri Har’omaalt. 1957. aastal trehväs’ tä edimäst kõrda Räpinäle, kon timä veli aiakoolin käve. «Oll’ tsirelide häitsemise aig,» tulõtas tä miilde. Tsireli miildüse Jaanilõ väega ja kõrraga naas’ miildümä ka Räpinä. Innekõkkõ aiakooli, a mitte ütsindä tuu peräst. «Ka seo kandi lämmä inemise ja lämmi ilm võlusi minno kõrraga är.» Viil nimmas’ Jaan Räpinäl elämise hääs küles tuud, et varrampa oll’ tast muu Eestiga hää bussiühendüs: ku olli viil õkvabussi, sai tüüasjun noidõga ilostõ Tal’nan kävvü.

Ku Jaanil tull’ aig ammõtit valli, es olõ kahtlustki, et opma tulõ tulla Räpinä kuuli. Päält kooli lõpõtamist tüüt’ tä kats aastakka Järvamaal Alliku sovhoosin, a sis tull’ Räpinäle tagasi. Oll’ üte aasta aidnik, sis sai oppajakotus priis ja tä naas’ oppama edimält taimõkaitsõt ja köögiviländüst. A kõgõ suurõmb huvi oll’ Jaanil puuvilju kasvatamisõ vasta ja ku timä oppaja Tigasõ Otto pensionilõ läts’, naas’ tä puuviländüst oppama. Tuu ammõdi pääle jäi tä pikäs aos, perän tulli viil viinamarju kasvatamisõ opiainõ mano.

Aiakirändüse autor

Hindä kõgõ tähtsämbäs elotüüs pidä Kivistiku Jaan aiaraamatidõ kirotamist. Puuvilju kasvatamisõ opiraamatit oll’ vaia vahtsõnda ja nii tä naas’ ummi oppamisõmatõrjaalõ raamatis kokko säädmä. Tuu man tull’ naada ka erialasõnno pääle märkmä. «Olõ erialasõnnoga väega pall’o kokko puttunu ja parhillaki viil lüü terminoloogiakomisjoni tüün üten,» seletäs Jaan.

Erialasõnnoga om sääne lugu, et nä omma suurin keelin, näütüses inglüse keelen tihtipääle segi. «A väiku rahva pidävä õigit sõnno tähtsäs ja ma lövvä, et väikeisi rahvidõ ülesannõ omgi terminoloogia paika panda,» kõnõlõs Jaan. Tä tuu säändse näüte, et tihtsäle aetas segi säändse lihtsä asja nigu häitsmepung (õiepung) ja häitsmenupp (õienupp). (Võro keelen üteldäski häitsmepunga kotsilõ häitsmenupp – toim.) «Häitsmepung om puukasvõl talvõl, a ku tuu valla lätt, sis tulõ säält vällä pall’o häitsmenuppõ».

Edimädse opiraamadu kirot’ Jaan 1983. aastagal. Sääl oll’ takan sõnastu erialasõnnost eesti ja vinne keelen. Jaan tulõtas miilde, et 1980. aastidõ keskpaigan käve viimäne vinnestämise aig ja ütskõrd saadõti komisjon Räpinäle kontrolma, kuis käü vinne keele oppaminõ erialatunnõn. Toolõ komisjonilõ sai sis tuu opiraamadu nõna ala anda ja üteldä, et opitas erialasõnno tundma ka vinne keelen. «Ja tõtõstõ, ma nõudsõgi, et opilasõ piät vinne keeli erialasõnno tiidmä. Vinne keeli oll’ tuukõrd olõman hulga opiraamatit, kost om hää mano oppi.»

Jaanil om ilmunu kümmekund aiandusõ opiraamatut puuviljust ja aiamarjust, suur osa noist viinamarjust. 1960. aastil oll’ Räpinäl üts maailma põh’apoolitsõmpi viinamar’aistanduisi ja nii kujonõsi viinamarjust Jaani jaos tähtsä kultuur. No om viinamarju kasvataminõ Eestin saanu huugu kõvastõ mano: om arõtõt säändsit sortõ, miä mi ilmalõ vasta pidävä.

Eestin kasvatõdas ka aprikuusõ: Lüübnitsä külän kasvi kümne aasta iist neli puud, minkast no kolm viil alalõ omma ja siiämaani villä kandva. Lüübnitsä aprikoosõ siimnist om täämbädses pall’o nuuri puid villäkandmisõiälidses saanu, nii mitmõn Lüübnitsä aian ku kavvõmbal.

Luudusõga ei massa võidõlda

Ku Jaani käest aiandusõ kotsilõ nõvvu küssü, võtt tä jutt küläfilosoofi jutu mõõdu. Seo om tsipa idamaiõ tarkuisi ja tsipa talopoja aigu-om-mõttõviie muudu. Kõgõ tähtsämb, midä aiandusõst teedä tulõ, om timä meelest tuu, et ku sa ei istuta vai ei külvä, sis ei saa sa ka saaki. Ja väega rassõ om säändse jutu vasta vaiõlda. Aiapuu tulnu istuta nii, et juurõ omma maa seen ja ladõv taiva poolõ, mitte vastapite. Jälleki puhas tõtõ. A tuu tõõ takast tulõ vällä ka sääne kurb tõtõasi, et mõni opilanõ ei olõ tuud opma tullõn tiidnü ja om vastapite tennü: tsusanu hõragu pistossa taasperilde maa sisse (ladõv allapoolõ).

Viil om aian tähtsä, et ei lasõ kah’ohainal üle kassu, tulõ iks kitsku ja kõblada. Väetämise kotsilõ löüd Jaan, et kõgõ edimädse väetüse võinu aian olla kompost ja sitt. «Ku sa joba mineraalväetüisi kallalõ läät, sis sul piät ka tsipa tiidmisi olõma. Ja kõgõ hullõmb lugu, ku tahat naada kihvtõga taimõkaitsõt tegemä. Sis piät olõma iks väega tark inemine. Ma ei olõ tuud perämädsel aol tennü, selle et tarkust tulõ puudu.»

Haiguisi ja mutukidõ vasta pidä Jaan tähtsäs agrotehnilist tõrjõt, miä tähendäs, et tulõ kasvata sortõ, miä nii kergele haigõs ei jää ja minkalõ mutuka liiga ei tii. A tuu man tulõ rehkendä, et kah’otegijä ja haigusõ arõnõsõ ja muutusõ kõik aig. Hirmsa huuga kõgõ vasta võitlõmisõl ei näe Jaan suurt mõtõt: ku üts aasta om kah’otegijit rohkõmb, sis tõnõ aasta või noid veidemb olla ja võit kodoaiast iks saaki saia.

Kivistiku Jaan seletäs, et aiandusõ ja ülepää kõgõ oppusõ man ei saaki otsi ainukõist ja õigõt tõtõ. Om meistriid, kiä seletäse, et näide jutt om selge tõtõ ja kõik muu võlss, a paari aasta peräst tegevä tõistmuudu ja sis om selge tõtõ tuu vahtsõnõ jutt. «Egän vahtsõn võttõn om midägi hääd, a ka midägi halva, midä mi edimält ei tiiä. Tuu om nigu sõpruga: vahtsõ sõbra man näet sa õnnõ timä väärtüisi, puuduisi ei näe. A vana sõbõr, sa tiiät timä puuduisi kah.»

Huvi kirändüse vasta

Perämädsel aol om Jaan kirotanu ka hulga luulõtuisi ja mälehtüsjuttõ ja noid raamatuna vällä andnu. Huvi kirändüse vasta om täl ammunõ: tä om üten löönu luulõkiräsaatjidõ klubin. Jaan kirotas kül selgen eesti keelen, a mõnõ värsi om tä lasknu Kalla Urmassõl ka räpinä keelepruuki ümbre panda. «Võro kiil mullõ väega miildüs ja Urmassõga meil kuuntüü klapis,» võtt Kivistiku Jaan uma jutu kokko.

Rahmani Jan


Pildi pääle taht Kivistiku Jaan jäiä maskiga. «Valitsust tulõ tukõ,» seletäs tä. Ei saaki arvo, kas tuu om täl üteldü muigamiisi vai om seo tõtõjutt. Rahmani Jani pilt

Tinnõ imänd

 
Laalõtav viiega: Kats laulijat

Üts väiko aid, sääl siseh pall’o häitsmit,
sa plaadest rata nääde vaihõl näet.
Ku kitsast rata pite kõndi’ võissit,
noid uhkit häitsmit putussi’ su käe’.

Sääl valla karikakra’, krõnglililli’
ja nääde keskel verpjä’ liilia’.
Kõrd-kõrrast vahetusõ’ soolopilli’,
üts tinnõ imänd kuuri juhatas.

Mai lõpuh äkki häitsemä lätt tsirel,
viil inämb juunih hõngas võlssjasmiin.
Nüüt hosta’ ummi lehti laotasõ’,
mõtsviinapuu võrktarra pite hiil.

Om veetse kurb, ku süküst kuulutasõ’
jäl’ valgõ’ loksi’ helläh suvõüüh,
viil hallõmb külmänüisi peiolille
om kokko kanda’ peräh hallaüüd.

Ku märdsipäiv sõs vahtsõst uarmit purõ
ja häitsmit kihonõs jo külmäst maast,
sõs umma aida teretämä tulõ
jäl’ suvõtallituisi ihkav daam.

Kivistiku Jaan

Räpinä kiilde pand’ ümbre Kalla Urmas.

Puuviländüse kuulmeistre2021-04-19T16:19:08+03:00
Go to Top