Parm tsuskas: pikk vars


 

Nal’apildiga tsuskas ütiskunda mõnõst hellembäst kotussõst
Rõugõ Rebäse külä miis Varustini Andres, tunnõt ka nimõga Parm.

Parm tsuskas: pikk vars2021-02-22T11:45:51+02:00

Muda Mari pajatus

Lumõsilo

 
Ma kuuli raadiost, et liinah omma kõik uulidsa nii lummõ täüs, et väiku massina mahu ei liikma, mis sõs viil inemiisist kõnõlda. Kõgõ rohkõmp omma hädäh nuu inemise, kiä piät uma maja iist jalgtii puhtas tegemä. Nä toukasõ maja mant lumõ autotii pääle, sõs tulõ sahk ja toukas lumõ tii päält jäl jalgtii pääle. Nii nühitäs tuud lummõ edesi ja tagasi, a tolku olõ-i määnestki.

Tah võissi appi tulla talomehe ummi massinidõga, mis muido talvõl tühjä saisva. Ku suvõl korjas silokombain põllu pääl haina, sõs nüüd korjasi uulidsa päält lummõ ja lasõssi käro pääle. Om talomehel tüüd ja saa liin puhtas.

Muda Mari pajatus2021-02-22T11:44:36+02:00

Tossu Tilda pajatus

Uutmada küläline

 
Seo lugu juhtu üten pall’odõst suurist kortõrmajjost Võrol, kon elli miis uma naasõga. Latsõ olli suurõ ja kotost välän. Miis oll’ tähtsä ammõdikotusõ pääl, naanõ koolioppaja. Oll’ suvi ja naanõ rohkõmb kodonõ. Näil oll’ kokko kõnõld, et lõunasöögi süü miis koton. Tuul pääväl oll’ lõunasüük ammu valmis, a miist es tulõki. Naanõ võtsõ suurõmba kraammisõ ette. Ku tä oll’ jõudnu tüüga kavvõmbalõ, kuulsõ, et kiäki om köögin. Kiä muu ku kallis mehekene! Tä hõigas’, et supp om paan ja kotleti pliidiveere pääl. «Juu kohvi kah! Vahtsõnõ purk saolda kohviga om riiulin,» opas’ tä edesi.

Ku naanõ ütskõrd küüki tull’, nägi tä, et suppi ja kotlette es olõ pututu, a kohvipurk oll’ riiuli päält kaonu. Naanõ imest’, kuis kaasal nii suur rutt oll’, et es jõvva koton eski kohvi juvva. Õdagu jakku imestämist viil. Tull’ vällä, et miist es olõ tuu päiv ülepää Võrol. Tä pidi tüü peräst maalõ ütele kuunolõkilõ sõitma. Tuu uutmada küläline oll’ olnu pätt, kiä sai saagis purgi saolda kohvi, mille kortõriumanik tälle lahkõlt kätte juhat’.

Tossu Tilda pajatus2021-02-22T11:43:59+02:00

Perrähõigahus ütele armastatu muusikamehele

Johansoni Jaak 1959–2021

 
Seokõrd oll’ sõbrapääväl helistäjiid ainult paar tükkü. Õdakult ilda helist’ viil poig ja and’ teedä, et üts vana sõbõr inämb kunagi ei helistä. Minust 12 aastat noorõmb miis, aga tälle es olõ elupäivi rohkõmb eräldet. Mu ülikooli kohviku laiv-lindistüse om tennü timä ja timä kitarriga ma hinnäst sääl saadi. Plaadi päält saat aimu, et tolaigu olli paduvõrukõsõ ütel meelel hindä kohvikulõ är mahutanu. Ütsmiil kostus plaadi päält kõrvu ja Jaak oll’ tuu miis, kiä säändse asja mõistsõ kinni püüdä. Siiämaani hää kullõlda.

Ma tiise Jaagu haigusõst naasõvelle kaudu, kiä timäga palatit jagasi. Loodi õks, et ku naasõveli sai abi, sis saa timä kah. Aga läts’ tõisildõ… Jah, ma loodi, et Jaagu hüdsimust hiuss kasus vahtsõst pähä ja sis ma tunnista tälle üles, et noidõ hiusside arvõlt ma naarudi ütel olõngul rahvast. Aga mis tiit, kõikõ ei anna elun nall’as pöördä. Nüüd om Jaak sääl, kon tä saa täpsele teedä, kas Sakala maavanõmb oll’ Lembitu (armastatu) vai Lembetu (halastamatu), nigu arvas osa lätläisi.

Ei olõ vast kahtlust, et Jaak esi võinu vabalt kanda tuud edimäst nimme.

Jaak sei noidsammu süüke, mia mulgi muistõgi, ja oll’ uhkõ, et tä om mulk. Tuu uhkus kulunu võrukõisil üle võtta, tuu ollu sis ütsjagu Jaagu perändüsest.

Olkõ kui om, egäl juhul soovimi Jaagulõ sääl tõsõlpuul ladusat tiikunda.

Pulga Jaan


Johansoni Jaak.
Tootseni Jaani pilt

Perrähõigahus ütele armastatu muusikamehele2021-02-22T11:42:38+02:00

Vanalõ pinile vahtsit trikke ei oppa

Nõuka-aigu oll’ pääliinan Pärnu maantii veeren õnnõ üts puut, kost sai osta pildistämise tavaari – filme ja kinnistit, ilmutit ni pildimassinit. Säält, ainumast poodist, saiva hindäle tüükraami üle riigi kuulsa pääväpiltnigu Suurõ Kalju, Toominga Piitre ja tõsõ. Mu ämm oll’ pikki aastit tuusama poodi juhataja.

Provva ämm om katsõkümnendäst lävepakust üle astnu ja poodi asõmõl juhatas nüüd kotun äiä. Kuun om eletü viis kümmet ja kuus aastakut. Kumbki eläs uman tarõn, koh uma telek ni koiku, kõrda-paar päävä pääle saava provva taktikepi all söögilavvan kokko kah. Nimä eläse häste, eski nii häste, et makasõ egäüts uman sängün, sõs ei tulõ ütelüisi norskamisõ ja muidõ asju pääle, miä või pikält kuun elänü abielorahva tsäägatamisõni viiä. Sääne elämise muud and mõlõmbalõ küländ hengämise ruumi.

Herrä äi om harilik eesti miis, kiä egä väiku tervüsehädä peräst vingma nakka-i. Miis taht rohkõmb mõtõlda ni aruta tuu üle, kohe valitsusõ põllumajanduspoliitika vii vai määne om hää sõidumassin. Väega himoga kaes timä «Vaprit ja ilosit».

Õigõ eesti miis ei nakka naasõlõ kõnõlama, ku suurõ varba küüds om liha sisse kasunu, ja timä om vaiki eski sõs, ku saapit inämb häste jala otsa ei saa tõmmada. Eesti miis lihtsäle kannatas. Ku küüds joba nii jälehele liha sisse oll’ kasunu, et limpama ai, nakas’ ämm uurma, mis esätsel viga om. Kummalgi jo uma kambri ja õdaku sängüveere pääl kokko saa-i.

Ämm kai sõs uma mehe suurt varbast ku pall’ast põrknast ja sai otsa pääle. Tä võtt’ pikembält märgotamalda telefoni ja kõlist’ peretohtrilõ. Kaivas’ murõt. Tohtri kullõl’ jutu är ja ütel’, et timä manu ei massa tulla, koroonaaig jo, a tettägu haigõst varbast pilt nink saadõtagu tuu tohtrilõ. Sõs saa timä hädä kimmäs tetä ni terves tegemise plaani kah vällä märki.

Pikkä aigu fotopuuti juhtnu provva ämm vastas’ sis: ah et pilti vai, haigõst varbast vai, no kost mi, vana inemise, prõlla aparaadi, kinnisti ja ilmuti saa, vai piltnigu, kiä pilti tulõ tegemä, ja kunas tuu varbast üles võet pilt viil tohtri kätte jõud.

Ämmä jutu pääle oll’ tohtri telefoni tõsõn otsan keeleldä nink pikä mõtlõmisõ pääle kässe äiäl õks paari päävä peräst varbast näütämä tulla.

Takkaperrä tarkus om, et ravihaina ni salvi es olõs äiä avitanu, tõnõ tohtri pidi varbalõ eski veidü väist näütämä. Provva ämm kõkut’ naaru, ku varba ravitsõmisõ juttu kõnõl’. Vana pini kavalusõst ja elo hindä käest opitust oll’ jälki kassu.

Kürsa Ere


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Vanalõ pinile vahtsit trikke ei oppa2021-02-22T11:39:20+02:00

Priinime lugu: Kund ja Kond

Nimel Kund om Eestin 101 kandjat, nimel Kond 138 kandjat. Naa nime tegüsi eri kotussin. Vahtsõliinan panti Kund 1820. aastagal Hellekunnu küläst peri suguvõsalõ, kinka ütidses edevanõmbas oll’ XVIII aastasaal elänü vanaesä Hellekunnu Pet’o (Petto). Tan om priinimi lühendüs külänimest. Mõni aastak ildamb panti Kund Rõugõ kihlkunna Rogosi mõisa Vorstimäe Tanila perekunnalõ. Arvada, et säälne suurõ mäe nimi Kunnumägi om esiki vanõmb ku priinimi. Seo mägi sai nime tuust, et oll’ vanast küläst kõrval, kunnun. Sõna kund tähendäski veeremaad, suurt mõtsa.

Viil panti Kund Pühäjõe mõisan Virumaal, a et nime sai ütsik tütärlats, sõs tuu nimi arvada edesi es lää. 1921. aastagal Petserimaal võti seo nime kats perekunda, üts Petseri, tõnõ Pankjavitsa vallan.

Kond panti nimes kuvvõn mõisan. Võromaa Harglõ Kond tegüsi kolmõn paigan: Mõnistõ mõisa Konnukülän, Saru mõisa Palubi talun ja Taheva mõisan, kon nime sai Kalli päält (Kalli küläst) peri suguvõsa. ERRi Valga uudissõmiis Konnu Ragnar om peri õkva Saru Palubi suguvõsast.

Kõiki Harglõ kihlkunnan seo nime saanuidõ ussaia all oll’ Mustajõõ kond – niimuudu kutsutas jõõviirset hainamaad sääl kandin. Võrdlusõs: Vahtsõliinan ja Rõugõn tähendäs kund suurt mõtsa.

Viil panti nimi Kond hingerevisjoni perrä Tartumaal Sangaste mõisan, Könna Jürri (Kõnna-Jüri?) talun. Keriguraamatun om talunimi Konno Jürri, a priinimi hoobis Kont.

Hellenurme mõisan Rõngu kihlkunnan panti mitmast Konnu talust üten priinimi Konno, a keriguraamatist tulõ vällä, et vähämbält üten suguvõsa harun läts’ tuu nimi nimetäjä käänüsse pääle: Kond. Mulgimaal Abja mõisan panti Kond Pikäsilla talust peri kolmõlõ suladsõperrele.

Lisas kunnu ~ konnu tähendüsile ’suur mõts’ ja ’jõõviirne hainamaa’ tähendäs kund Põlva kihlkunnan maad, miä ei kanna villä. Õdagu puul Urvastõn ja Tartumaal omma kund ja kond sakõstõ ka korõmba kotussõ hainamaa sisen. Ütine umadus om olnu, et maa ei kõlba harri, a suu kah olõ-i. «Touka muujo musta pilve suurõ suu, korgõ konno, laja laanõ pääle,» om ka vana Erästvere piksepalvõ üts rida.

Saarõ Evar

Rubriigin kõnõldas perekunnanimmi periolõmisõst ja tähendüsest.

Priinime lugu: Kund ja Kond2021-02-22T11:38:04+02:00

Varstu, 3. jago. Nuhe om lahtunu

Vanast elli Varstun egasugutsiid meistrimehi: oll’ kängsepp, rätsep, naisil viil umaette kleidiumblõja (vai mitu). Puusärgimeistre oll’ kah uma. Tollõl olli kõigi küläinemiste pikkusõ ja paksusõ teedä ja mõnõ jaos joba lauaki tarõ pääl kuiuman, kõik ilusa sirgõ ja ossamulkõlda. Miist hinnäst kutsuti Puruvanas. Varstun oll’ ka uma Ilmameistre. Ei, tä es õienda ilmaennustamisega, tä oll’ ilmameistre kraavikaibmisen. Kats võistlõjat oll’ ainult osa võtnu, Varstu miis ja Vinne-aignõ kraavikopp. Varstu miis lei kinni.

Ahjaa, sünnütüsmaja oll’ kah, mul oll’ au sääl ilmalõ tulla. Haiglast oll’ tuu maja mõnisada meetrit kavvõndan.

Pääle sovhoosikarja oll’ ka eräinemistel neli-viis segäkarja (lehmä-lamba), midä sis ütsõsõ ala jõõ veeren karjatõdi. Mõnõ kõrra olli ma kah esä-imä iist karjan. Sääl oll’ ikäv, egäl puul kraavi iin ja lehmä vällä es päse. Ja muiduki olli ka puust piimäpuki, kon poolõ säitsme aigu hummugu nakas’ kohalik «internet» tüüle. Sääl kellelegi armu es anta, olkõ päälegi ülemus vai muidu lampjalguga.

Nii sis om Varstu vaesõmbas jäänü piimäpukke ja «interneti» võrra, kõnõlõmada lehmist, kedä ei olõ ei eräinemistel ega ühistul. Lägas kääritet pasahoidla-sitt edimält viil tulõt’ lehmi miilde, nüüd om tuugi nuhe är lahtunu. Muide, mõnikõrd lõpõs poodist piim otsa ja koogi jääse tegemädä, sis tulõtadas lehmigi hää sõnaga miilde.

Suvõl elätäse võrksamba inemise hinnäst är marju ja siini korjamise ja müümisega. Vald saat kah üle ao poodin saisnut kraami, millel inämbüste ei olõ suurt vikagi. Egiptusõn löüti mitmõ tuhandõ aastanõ nisu, mia läts’ kasuma, mille sis makarooni aastal 600 pääle Kristust ei kõlba! Nimä jo nisust tett.

Talvõl ja eriti keväjä tulõ tihti ette kalapäivi, sis ku Mustjõgi ja Pilpa järv lahkõs läävä. Muide: kiä ei tiiä, sis tiidläse omma vällä uurnu, et vanan Mesopotaamian (põrõlt Iraak) seie inemise kats kõrda nädälin ja ega nimä tuu kätte joht es koolõ. Kuis sääl põrõlt elu-olu om, tuud ei tiiä.

Erästämise aigu võtti suur jagu erämaie omanikkõ ümbre maja iks paar hektärit maad, et lehmähainas vai nii. Nüüd omma lehmä kaonu, käsivikadi rossitanu ja harilikku riibmisriha ma toona tervest küläst otsen es lövvä. Paistus, et hingeliselt om kah asi tagasi lännü: ma panni ütskõrd pagasnigu värskelt kuivatõt maahaina täüs ja paki rahvalõ, et tulkõ nuusutama, viis senti sõõm. Tulõmus oll’ null, kuigi ma lasi hinda viil alla. Jummal tiid, midä nimä nuusutasõ.

Pulga Jaan

Jutt lätt edesi.

Varstu, 3. jago. Nuhe om lahtunu2021-02-22T11:34:25+02:00

Kümme kleiti, 3. Lõpukleit

Valgõ, pehme sünteetika ja mini – nigu tõisilgi koolilõpõtõjil.

Lõpupidost um miilde jäänü üts miildüjä ja tõnõ mittemiildüjä asi. Võti kotost suka üten, et koolimajan panõ jalga. A unõhti kinnitüskummi kodo. Tuul aol viil ohkõisi sukapükse es olõ. Imä avast’ tuu ja saatsõ mi kandi poisi Silveriga mullõ miitre jago püksikummi perrä. No toda punastamist ja häpü, mis ma kummi vastavõtmisõl tundsõ. Lõpus saiva suka jalga ja pido võisõ alata. Tandsõ üte ja tõsõga, a mitte Silveriga. Meil mõlõmbil olle tuu vahejuhtumi peräst häbü.

Miildüjä oll’ tuu, et peräst pito kodo saatma paksõ hinnäst üts klassiveli. Koolin kävemi veidü läbi ja olli imestünü, et õkva timä. Kääpä ja Tsolgo vaih oll’ säidse kilomiitrit. Istsõmi Kannu bussipiätüsen pingi pääle jalgu puhkama. Ja sis tuu juhtu. Klassiveli mus’ot’ minno õkvalt suu pääle. Seo oll’ nii uutmada, et ma hiitü väega är. Minno es olõ viil kiäki inne mus’otanu.

Ku hummoksaiõn kodo jõudsõ, avasti, et olli pingi külest pinnu kleidi külge istnu ja pehme sünteetika seest oll’ pikk niit valla päsnü. Nii sai toda kleiti mullõ õnnõ ütes õdagus.

Urmi Aili

Kümme kleiti, 3. Lõpukleit2021-02-22T11:32:52+02:00

Luulõtajahengega Türksoni Siina

Taa lugu om TÜRKSONI SINAIDAST, kedä sugulasõ ja tutva kutsva iks Siina nimega. Umma 80 aasta juubõlit pidi tä joba 30. rehekuul 2017, a ütles täämbägi: «Rõõm om noorõlt ellä, üldäs – vanas jäiä hull. Är usku sedä – ku sa olõ-i ull…» Siinal om aastidõga hulga nii võro- ku eestikiilsit laulõ tettü ja pia õgalõ umalõ küsümisele saie vastusõ tä hindä luulõrito abiga. Räpinä kandi kultuurielost võtt Siina häämeelega ossa. Mõnõlõ tä laululõ om ka viis tettü ja tuud om mitmõl puul ette kantu.

Mis tege meele rõõmsas vanõmbah iäh, ku latsõ omma joba uma elo pääl ja aigu rohkõmb?

Vanana ei taha tunda ega hinnäst maaha kanda. Vaia ütte kas vai saast, kes mu tandsusaali viis, kinkaga tandsu vihu sis. Vai lootsikuga Peipsi pääl livvõlda kah tahas sääl. Ja viil: ma ei olõ kül lauluimä, luulõtaja ammuki. A ku miä päähä tulõ, paprõ pääle panõgi…

A midä täämbädsest koroona-aost arvat? Vanõmbil inemiisil ei lubata jo inämb väläh kävvü?

Karoona, karoona, karoona! Sa katkuna tullit hinnäst tuuma. Nüüt laiutat terveh maailmah, vast kiäki ei jää sinost ilma. Ma maskilda kohki ei hulgi, suurõ rahva sisse ei vii minno tuulgi.

Mitmõ laulu kõnõlõsõ Su latsõpõlvõst. Kõnõlõ veidü uma noorõ põlvõ elost.

Sündü ma vanal Eesti aol, sõtagi näi väikona, uma kodo sõah häädü, elo alost’ piksenä. Kuuli oll’ jo vaia minnä, rõivalda es saa jo sinnä. Läbi suvõ, latsõkõnõ, võõra man sis or’assi, lehmäkar’ah käve mina, ohtjit põllult kor’assi.

Kar’ah käve 1945. aastagal Lepäsaarõh Kohvi taloh ja kiroti tuust pikembä luulõtusõ «Kar’alatsõ orjus». Joba aastaga peräst lätsi Hanikasõ kuuli, koh käve aastil 1946–1953. Kuuli oll’ kotost neli kilomeetrit.

Pakumi Uma Lehe lugõjalõ lukõ mõnõ salmi Su laulust «Umast elost».

Umalt põllult sai viil villä, koni valitsus tull’ vahtsõnõ. Varandus ja maa, kõik eläjä pääle üte lehmä, lamba, kõik kolhoosi pidi andma.

Tull’ kolhoosikõrd sis maalõ. Alost’ nälg – ei miskit muud. Normipäivi tetä tulle kolhoosipõllul egä päiv. Aasta lõpuh koti põh’ast egäüts sis terri sai.

Kuuli lätsi, pastla jalah, suurõh lumõh sumadõh. Aga kuul sai siski läbi, pastla jalah – olõ-s häbü, kõik jo olli pastõldõh.

Tunnõ Sinno joba tuust aost, ku peit pernaasõpõlvõ ja kasvatit umma viit last Orava lähkoh Madiküläh.

Mul üle viiekümne (aasta) elätüs sai siin. Siin sündü latsõ ilma, sai kodo luudus kah. Siist latsõ lännü ilma, esi jäi sis ütsindä.

Üts poig om joba mullah ja kaasagi om sääl. Mu elo olõ-s kullast, rõõm murrõga iks poolõ pääl.

Mi külä oll’ ütsmiilne viiskümmend tagasi. Oll’ tüüd ja kõigil leibä, mi rõõmõ jagasi.

A 2013. aasta piimäkuuh lätsi kodotalost Räpinähe kortõrihe elämä. Ja miilde tulõ hindä tettü laulusalm: oll’ minemise valu, tüüst vabast saanu rõõm.

Huulmalda keerolidsõst aost oodami kõik iks keväjät. Määndse plaani Sul keväjäs omma?

Ku sinine om taivas ja rohilinõ maa, ei sis tarõh taha inämp videldä. Olõt sa sis vanõmb vai sis peris nuur, mullaga sa piät olõma sõbõr suur (luulõtõt keväjä umah aiamajah).

Reimanni Nele


Türksoni Siina uma perrepilte täüs saina man. Rahmani Jani pilt

Ütsindüs

 
(Või laulda viisil «Hallis sõdurisinelis».)

Ütsindä olõ murrõh, ütsindä ommõ halv.
Ütsindä mina tunnõ, nigu olõs maa all.
Kas sa hõl’osi taivah, korgidõ pilvi pääl?
Võtasi ma sis vaivas tuvva är sinno säält.
Sis meid köüdäsi nööri, mis küll katski ei lää.
Laulasi inglikoori, et meil olla om hää.
Ma sis olõs su kõrval, annas esiki suud.
Mi jo mõlõmba halli, sa ei tahaski muud.
Kos sa olõt, mu ime? Unista ma jo sust.
Näe esiki unõh, et sa valla tiit ust.
No ütle ummõhtõ sina, kost võis löüdä ma su?
Et ei olõs sis mina nigu üts küleluu…

Türksoni Siina

Luulõtajahengega Türksoni Siina2021-02-22T11:29:32+02:00

Tõsõ kundi otsast. Lähküs

Kõik mi otsimi tõisiga ligihüst. Tuu teküs hariligult peräst ütsindäolõmist. Ku olõt olnu ütsindä, läät otsma inemist, kedä armastat, kes sullõ väega miildüs. Võtat ümbre kaala kinni ja tunnõt lähküst.

Inemise jaos om kõgõ suurõmb karistus tuu, ku tedä peetäs kinni ja pandas ütsikkongi istma. Sis lätt tä pääst ullis.

Nii nigu inemise, otsva ligihüst ka eläjä. Meil omma koton papagoi. Olõ tähele pandnu, et ku ma esi vai kiäki pereliigõ tulõ, sis papagoi nakkas laulma ja säütsmä. Ja ku ma lää timä mano, sis tä sääd hindäl sulgi-tsiibu, vilistäs mullõ ja om väega rõõmsa, et olõ koton. Ütskõrd unõti üte lindistüsmassina sisse ja peräst kulssi: ku inemiisi lähkül es olõ, es tii papagoi piuksugi. Muido laulva kõik aig.

Suvõl kai ma mitu kõrda, kuis rästäpääsläse pessä tegevä. Vanõmba tulli uma savinokatävvega ja ku tuu oll’ paika pantu, käve tükk aigu kõva laul. Ütstõõsõst tundva rõõmu ka kurõ: nä ei laula, a ku üts kaasadõst tulõ, käü pesän kõva nokaplakin.

Mi perre suur sõbõr pini Maximus uut kah väega ligihüst. Ku ma kotost är lää, sis kae noid pini silmi: tä käänd pää är ja ei kae poolõgi. A tä tiid inämb-vähämb är, mis kell ma tagasi tulõ ja tollõs aos om väreti pääl vastan. Istus jala pääle ja ei nõsõ inne, ku tälle om pai tettü.

Vai kass: muido maka sohva pääl, a ku ma kõrras maha istu vai tarõn kõnni, tulõ ja nühk mu vasta ja tege kurru-nurru-hellü. Ja meil mõlõmbal om väega hää miil.

Latsõpõlvõst om mul meelen, ku rõõmsas lätsi lehmä, lamba, tsia ja kana, ku ma näide mano lauta lätsi.

Ja inemine, kah üts kar’aelläi, ots periselt kõik aig ligihüst. Ütsindä om kül hää olla, a iks otsimi seltskunda. Noid, kes sutva aastit ütsindä olla, om maailman väega veidü, võiolla Tiibetin mõni munk.

Otsimi tuud, kes aig-aolt meile pai tiis vai lihtsäle kõrval istus. Tä ei piäki midägi kõnõlõma, või olla lihtsäle kõrval ja kaia sullõ vesitside silmiga otsa.

Pindmaa Aigar

Ettevõtja Pindmaa Aigar märgotas tan ilmaasju pääle tsipa tõsõ nuka alt, ku hariligult kaema harinu oltas.

Tõsõ kundi otsast. Lähküs2021-02-22T11:24:02+02:00
Go to Top