Parm tsuskas: lumõpilja rian
Nal’apildiga tsuskas ütiskunda mõnõst hellembäst kotussõst
Rõugõ Rebäse külä miis Varustini Andres, tunnõt ka nimõga Parm.
Muda Mari pajatus
Jõõhopõn ja Kübärämuur
Ma kuuli raadiost, et koroona vasta pritsi tegemisega om üts hädä hädä otsa. Üte ei taha laskõ pritsi tetä, tõõsõ omma nigunii egäsugudsõ vaksiniirmise vasta. A ku kiäki tõõnõ om viirusõ vasta pritsi är saanu, sõs noidõ pääle oldas väega vihadsõ.
Ma naksi mõtlõma, et ku inemise taha-i laskõ hinnäst vaksiniiri, sõs avitas kõgõ parõmbalõ tollõ ärkiildmine. Inemine om jo sääne, et kõik as’a, mis omma är keeledü, läävä hinda.
A noidõ jaos, kiä pelgäse pritsinõkla, om parhilla pantu Jupiteri kaemisõs vana Vinne multiga. Kiä sõs mälehtä-i, kui jõõhopõn süsti peläs’. Terve külä avit’ jõõhobõst tohtri mano meelütä. Meil võissi kah nuu, kiä saava arvo, et mi hindä peräst om tuu suts tarvilik, kõvõmbat hellü tetä. Parhilla rüükvä kõvastõ õnnõ vaksiniirmise vastalidsõ.
Noist vannost multikist miildüse mullõ viil Potsataja, Gena ja näide sõbõr Kübärämuur. Hää om kaia, kuis umavaihõl tetäs vähä krutskit, a kiäki ei ütle roppuisi vai muido halvastõ. Naid multikit pidänü jo varrõmba näütämä nakkama, sõs olõs vana valitsus ka mõistnu lahkõmb olla.
Tossu Tilda pajatus
Pauguga paarihiitmine
Seo lugu juhtu minevä aastasaa viiekümnendide aastidõ keskel, ku olli viil väiku maarajooni. Kats tublit nuurt Ets ja Liidi olli otsustanu paari hiitä. Peigmiispoiss oll’ kolhoosin tehnikumiharidusõga brikatiir, timä kinä pruut aidnik. Pulmapäävä hummogu tuudi pulmamajja Setomaalt karraga präskät, mis oll’ häste makõ. Mehe pruuvsõ ja kiti joogi hääs. Pruut, elorõõmsa sportlik tütrik, tahtsõ kah maitsa. Nigu tä paar suutäüt oll’ võtnu, nii naas’ täl hirmsalõ halv. Timä spordiga karastõt kihä es võta salakavalat rüübet umas.
Säänest pauku es mõista kiäki pelädä! Pulmatoimingit inämb edesi es saa tougada ja es tahtu kah. Vahtsõnõ aasta oll’ õkva alanu ja sääne muutminõ olõs halv märk olnu. Tull’ kipõlt midägi tetä. Kohalõ kutsuti tark külävelskri, kelle tettü maoloputus pästse olokõrra.
Pulmalavvan es kae värske abielonaanõ ütegi joovastava joogi poolõ. Ja kiäki es sunni kah.
Keressekivi
Ei olõ kerge savvusanna vällämaalõ üten võtta, tulõ toimõ tulla elektrikeressega.
Kavvõl maal kiäki lask’ kortinahe elektrisanna ehitä. Hää oll’.
Ehitüsmiis tull’ pia tagasi:
– Ma piä sullõ üte jutu kõnõlõma.
– Määne jutt tuu om?
– Tuu om tuu jutt, et kas sa saat lainada keressekivve?
– ???
– Ma lubasi tõõsõlõ eestläsele, et tä saa jouluõdakul sanna minnä. Sann om ehitet, a keressekivve olõ-i inämb tan vällämaal saia. Ma veenü su uma parhilla timäle ja toonu sullõ vahtsõaastakuul tagasi.
Tõõnõ eestläne om vällämaal esieräliste armas. Ehitüsmiis sai kivi, tõõnõ eestläne sai sanna minnä.
Randvere Eve
Tont tarõh
Seo jutu kõnõl’ mullõ esä. Tä sündü 1900. aastal. Tuul aol õs olõ elektrit. Sügüse ja talvõl olle pümmet aigu pall’o. Väläh ja lauda man käüti latõrnaga. Tarõh olle tattnõna vai lavvalamp. Tuulaol kõnõldi pall’o tondijuttõ ja juttõ kodokäüjist. Esä olle väiku lats. Vanõmba olli kohegi är lännü, esä ütsindä koton. Pääväävalgõh olõ-s midägi hätä. Nakas’ pümmes minemä, vanõmbit viil es tulõ. Lats es mõista tuld palama panda ja nakas’ vähäkene pelgämä. Ütekõrraga käve kõvastõ «pats!». Poiskõsõl nakas’ joba hirm suurõs minemä. Tulliva miilde vanõmbidõ kõnõldu tondijutu. Esä ütel’ hindä julgustusõs, et kedä ma umah kotoh pelgä. Lääki-s pall’o aigu müüdä, ku käve vahtsõst «pats!». Nüüd olle külh jänes püksõh. Arvas’, et lätt är teki ala sängü, säält ei saa tont tedä kätte. Nakas’ tsuugõ jalast võtma, ku käve vahtsõst «pats!». Esä mõtõl’, et tont om tarõh, vaia ruttu tarõst vällä paeda. Ruttu tarõst vällä ja uss hindä takah kinni, õt tont es saasi takah tulla. Sai tõistõ tarrõ, kiäki pidi kinni ja poiskõnõ sattõ pikäle. Pandsõ suurõ helüga rüükmä: «Är hullaku, lasõ vallalõ!» Rüükse tükk aigu, a kavva sa jõvvat rüüki. Kiäki haigõt es tii ja kuulda ka kedägi es olõ. Nakas’ kaema, olle hindä tsuvvakaplu piteh ussõ vahelõ löönü. Vanõmba tulli ka kodo. Tulle vällä, õt imä olle leeväkohetusõ aho pääle kerkümä pandnu. Tuu nakas’ üle ajama ja tollõst korgõst sadamisõst tullivagi nuu «patsu».
Niipall’o sõs tondist tarõh.
Puderzelli Linda
Meinhard märgotas truuba pääl
«Noh, Miisu, mis sa siin laisklõt, kõik võhlu kinni püütü vai? Ei mina tuud külh ei usu. Noist elokist saa ei kunagi vallalõ. Vähämbält siin maal. Siin om näil kõik aokõnõ midägi jürrä. Kurask, eelä kai, mille tsiga iks ruigas nälätsele, kuiki ma tälle söögi är andsõ. Kae sis asja lähembäst, nuijah, vana võhlurõipõ olliva ruihtõ suurõ mulgu sisse jüränü ja kõik mu hoolõ ja armastusõga tett hää tsiapudõr põrmandu pääl lajah! No kost tsiga säält iks uma kärsäga ligi päses? Olõ-i tä nigu pini, kiä keele pikkä aja ja leeme hindäle sisse lakk. Jaaaaaaah, nii taa ilmaelo om.
Liinah, sääl om tollõ kotusõ päält külh parõmb, et naid kuradi pikä hannaga rõipit ei näe. A vai sis tuuperäst sääl murõht veidemb om! Kossa hukah! Ma pelgä, et sääl om iks asi viil hullõmb. Vahepääl iks kaet televiisorist vai kullõt raadiost, ihokarva nõsõsõ säläh pistü. Kiäki ei tiiä äkki inämp, mille nii um ja mitte tõistmuudu. A tulku ja küsügü mu käest, külh ma näile sis selges tii. Selle om nii, et inemise inämp mõista-i midä tahta vai kohe minnä, kõik as’a omma kätte är tuudu, ette ja taadõ är tettü.
Täämbä õdagu om tuust küländ, mis käeh, a nigu hummogu üles heränes, kaes, et näet, naabrimiis jälki midägi vahtsõt ja uhkõmbat hindäle saanu, no kuis ma sis saa kehvemp olla. Ja lätt jälki tampmisõs vallalõ. Nigu kapstit tambitas, nikani ku mahl väläh. Olõ-i aigu nõnnagi nuusada! Kes tege tüüd, kes varastas, a vahtsõ as’a piät kimmäle kätte saama, masku mis mass. Är läävä ummi tahtmiisiga peris taivahe är ja sääl jääs kah iks ruumi veitüs. A lõpp om kõigil meil jo iks üts, kellel varrampa, kellel ildampa, ja ega sinnäpoolõ iks midägi üteh ei võta, jääs kõik maaha.
Jah, sõnnu nä mõistva sääl liinah iks kokko säädä, ku muud ei tii. A noh, om jo vaia noidki. Toskõrdat tah hindä ette pääväst päivä, sis mõtlõt egäsugutsit mõttit. Hää, ku om tõisi ummi kah võtta, kellegagi umma tarkust võrrõlda. Nigu nä iks ütlese: hää iks, ku midägi om.
Meeta nõst üte potska lavva pääle, lõikas käärü leeväpätsi otsast, pand õukatopsi kõrvalõ. Ku nüüd asi illos, tege üte topsi, haukas leibä pääle ja tükk aigu om vakka, õnnõ hingämist ja kellä tiksmist om kuulda. Tseieri näütäse kümnendät õdagutunni.
Võih, taa oll’ külh hää, läts’ vist tervüses! Umal aol liiku taad kraami iks rohkõmp, a nüüd om kur’avaimu salaviin võimust võtnu, ei olõki inämp õigõt maainemise haisu tunda ütengi tarõn vai poodi man.
Jaah, aig liigus, tseieri käänüse. Kell om mul iks hää klikiaignõ, käü mis mürrin, lugõ aigu sammamuudu, nigu innegi om tennü ja tege edesi kah. Aig, tuu jääs iks kõgõ samas, olku sis koroona vai määnegi muu komorra. Vahtsõ poolõ om inemine kõik aokõnõ tahtnu. Uut hirmsat muudu määnestki asja, vahtsõt tulõkit. A sis ku tuu äkki käeh om, sis olõki-i asi inämp nii huvitav, olõ-i ülepää nii illos, ku tahtsõt. Nojah, a iks piät inemine edesi minemä, mitte tagasi. Ku satat maaha, ajat hinnäst jälki jalgu pääle, nigu väikokõnõ sündünü vasik tege, iks edesi. A mille nii um? Ah? Ma külh ei tiiä. Kiä ilmatark tuu om, kes mõist mullõ tuud üteldä? Ma annas tälle õkva nüssigutävve lämmind piimä.»
Meinhard
Reimanni Hildegardi tsehkendüs
Priinime lugu: Labi
Seod nimme kand Eestin 55 inemist. Vähämb ku kuvvõl om vanan kiräviien nimi Labbi. Võromaal panti seo nimi kolmõn kotussõn. 1820. aastagal Vahtsõliina mõisan sai priinime Labbi Pältri külä Auguri talu rahvas. Üte vele poig kuuli är, tõsõ poig Hint võeti küll nekrutis, a inne oll’ sündünü timä poig Tann’o, kiä vei nime edesi. Rõugõ kihlkunnan Rogosi mõisan sai seo nime Sarissõlt peri Pundi Jaani väümehe Pundi Tanila ja timä vele Piitre pere. Ka sääl kuuliva mõlõmba perre esä varsti är. Hingerevisjonist tegünevä pildi perrä võinu Rogosi mõisa nimi nigu vällä kooldaki, a revisjonist om puudu Piitre (Sarissõ Miku poja) 1818. aastagal sündünü poig Pundi Tannil. Kolmas suguvõsa Võrumaa Labbi nimega tull’ Vana-Laitsna mõisa Toodsi küläst, kon seo nime saiva Toodsi Jaani latsõ, nime vei päämidselt edesi poig Andre uma perrega.
Kas kolmõn ütstõsõlõ lähkün paigan Labi nime saanu ka umavaihõl sugulasõ olli, tuud om rassõ perrä uuri. Küll või arvada, et Võrumaal pant priinimi tulõ läti keele sõnast labi ’häste’. Rõhulinõ -a om vähä pikemb, olõ-i [labi], a olõ-i ka peris [laabi]. Labis võidi kutsma naada inemist, kiä kõnõl’ küll maakiilt, a pruuksõ sakõstõ tuud läti sõnna. Läti köüdüssit om personaalraamatist nätä, mõnigi Labi võtsõ ka XIX aastasaal läti naasõ.
Mulgimaal panti Labbi katõn lähestikku kotussõn, Paistu kihlkunna Õisu mõisan ja Aidu mõisan. Läti piirist olõ õi kavvõdan nuuki kotussõ. Põh’a-Tartumaal Äksi kihlkunna Kukulinna mõisan panti sama priinimi Labi (Labbi) talun, talunime perrä.
Kesk-Eestin panti nimi kujul Labbi Oisu mõisan Türi kihlkunnan. Lääne-Eestin panti nimi kujul Labi taluperrele Kohatu mõisan Kullamaa ja Märjamaa kihlkunna piiri pääl. Tuust sai kae ku viil kõgõ suurõmb Labidõ suguvõsa. Kohatul pantut nimme tulõssi algkujust vällä lukõ [laabi].
Tõnõ võimalus nime seletämises om Lääne-Eestist kirja pant sõna labi (sõna labidas ’lapju’ lühendüs). Laapmisõga või saksa lainsõnaga laap (lehmä lipõmaost saad lipõ) või taad nimme jo kah köütä. Usutavamb om sõski, et iinkujus oll’ määnegi saksa nimi. Sakslaisil Eestin om olnu kah nimme Labby ja Laby. Hääd seletüst olõ-i trehvänü, a kõlvada võinu võrdlõminõ piiblist peri nimega Laaban (Laban).
Saarõ Evar
Rubriigin kõnõldas perekunnanimmi periolõmisõst ja tähendüsest.
Varstu, 2. jago. Võrumaa Ukraina
Tõnõ põhjus Varstu mittetiidmises om nõukaaignõ, Varstun joba kolmas, jõunäütämine. Nimelt tetti Varstu ja Mustajõõ vahelõ valu suumaa pääle tõnõ, rööbilde tii. Kõrralik tii, midä müüdä sõitõn Varstu ei paistaki, kui tä parasjagu palama ei olõ pantu. Tuud viimäst om vähämbält paar kõrda juhtunu. Nii sis sõidõtas Tedremäest 130ga alla, huug sisen ja kiäki ei aimagi, et 100 miitret lõuna poolõ jääs 400 inemisega asula. Tii tetti tegelikult tagavaralennuvälläs ja tiiveere olli lajalt puiest ja võpsikust puhtas tettü, arvõstusõga, et Vinne hävitäjiide siiva puid es riivanu. Imekombõl ei olõ tuu tii aastakümniide joosul suurt lagunugi; vaonu om tä küll, aga tuu ei loe. Saadi tetä ka Vinne aigu, kui sõaväe raha ja huvi takan oll’. Tundus, et Gorba möi tuu tagavaralennuvällä NATO-lõ maha, milles muidu noid tiiviiri seonimaani nii lajalt niidõtas.
Perämise ao Varstu arõnõmine om käünü nii, et alaotsa Varstust omma asutusõ kolinu Mäe-Varstulõ. Kõgõpäält bussijaam, sis jäi tühäs haigõmaja ja Mäe-Varstun om tuu asõmõl määnegi tarõkõnõ perearstilõ – endisen kõrdsihuunõn. Rahvamaja, nigu üteld, palli maha ja vahtsõnõ ehitedi Mäe-Varstulõ, mille käügin häädü är illus allikas noorõ pedäjämõtsa all, kon sai vanast mõnigi otav veinikene är juudus.
Vahtsõnõ koolimaja ehitedi õkvalt Mäe-Varstu Võru-puulsõlõ otsa, aga nüüd ähvärdäs tuud tühäsjäämine. Vana koolimaja, kon mu sündümise aigu mii pere elli, omgi ammu tühi ja vist mahaki müüdü, aga tuu ei olõ asja parandanu.
Kesk-Varstun jäi tühäs suur kokkuostuhoonõ, osa suuri elumaiu ja rõivapuut. Nüüd sis ka suurfarm, mia om Varstust tsipa lõuna puul.
Varstut kutsuti vanast Võrumaa Ukrainas, kuna siin olli küländ villäka põllumaa. Piat tunnistama, et põldõ haritas nüüd, eräkäten, pall’u parembalõ ku Vinne aigu ja villä saias kah inämb. Mis siin imestä, säändse tehnika man.
Alalõ omma inämb-vähemb villäkuivusõ ja aida. Üte aida silikaadist sainan om alalõ ka väiku jõnks, mia sündü mu elu edimäsest müürüladumisest. Ma olli suvõvaheaol MEKin tüül, nime poolõst segusõlmõ juhataja. No juhtu ütskõrd kellä kolmõ paiku, et mii katõl kuvvõnda katõgooria müürsepäl kattõ silmänägemine suutumas är, aga massin segu täüs. Pidi sis esi segu koon kivvõga saina viskama ja tuud saina ma põdõsi jupp aigu, nikagu Vinnemaal näi hullõmbat. Hullõmb oll’ terve suur majasain, ma olõs säändse tüümahu man ladumise selges saanu. Niipall’u sis mu «ökoloogilisest jalajälest», mia om viie miitre korgusõl õhun, kost tedä kiäki tähelegi ei panõ.
Pulga Jaan
Jutt lätt edesi.
Kümme kleiti. Tõõnõ kleit
Tõõnõ kleit ostõti mullõ sis, ku ma lätsi neländähe klassi. Edimält Vana-Koiola kuuli, kon käve õnnõ paar kuud. Sis saadõti minno Taivaskua latsisanatooriummi, selle et mul olli nõrga kopsu. Olli edimäst kõrda kotost kavvõmbal ja es jõvva är imehtä egäsugutsit ilmaasju, mis olli kodotsõst elost väega pall’o tõistmuudu. Mul oll’ koolin nimekaimust vanõmb sõbranna, kes avit’ minno mitmidõ tegemiisi man. Üts sääne asi oll’ kleidile krae pääle umblõminõ. Tuul aol es mõsta egä nätäl kleiti. Arotõdi valgõ krae valla, mõsti ja triigiti ja ummõldi vahtsõst pääle.
Tuu oll’ tummõpruuni kiräga lämmi sammõtinõ kleit, mis tiinse minno vähämbält kolm aastaiga, kooni ma säält vällä kasvi.
Järgmädse aasta käve Kääpä koolin ja sis mul kleiti es olõki, selle et sis oll’ kõigil ütesugunõ sinine koolivorm.
Urmi Aili
Kanepi koori imä elotüüpreemiä
Kanepi kandi koorilaulu ja kultuurielo vidämise iist sai kultuurkapitalilt elotüüpreemiä Kottisse Vaike, kiä om perämädse 26 aastakka olnu Kanepi segäkoori vanõmb. Vaike om ka üts Kanepi lauluseldsi vahtsõstluujist ja om tuu seldsi juhatusõn täämbädseni.
«Mullõ om seo preemiä suur au, taa läts’ mullõ süämehe ja ma tennä väega kõiki, kiä minno üles säädsevä, tunnustiva ja õnnitliva. Sääne suur tunnustus andsõ mullõ pall’o elojõudu, õkva tervemp olõ. Ma tennä ka umma peret ja kõiki häid seldsiliidsi, ilma kelleldä mul taad ilosat elotüüd ei olõs olnu. Olõ väega õnnõlik, et mu ümbre om olnu pall’o häid inemiisi ja pall’o ilosit laulupidosit,» võtt kooriimä uhkõ preemiäsaamistundõ kokko.
Vaike seletäs, et õkva vesi tulõ silmä, ku tedä kooriimäs nimmatas. «Jah, minno omma laulja, olku nä sõs 90-aastadsõ vai noorõmba, iks niimuudu kutsnu, koorijuhi viil presidendis kah.»
Vaike löüd, et kooritüü om midägi esierälist ja võtt tuud võimalust, mis täl elon olnu om, nigu kingitüst. «Väega ilosit ja põnõvit aigõ om mul pall’o ollu, egäleütele säänest tüüd ei jakku. Täämbädses om mu kooritüü külh läbi saanu, aga lauluseltsin püvvä viil sõna sekkä üteldä.»
Päält saa laulja
Kanepi segäkoorin om seo 26 aastaga, ku Kottisse Vaike koori tegemiisi om vidänü, olnu päält 100 laulja. Lauljidõ vannus om jäänü 14 ja 90 vaihõlõ, tulõtas Vaike miilde. «Noorõmbat rahvast om koorin veidü, a om iks olnu, laulma omma tulnu mi uma latsõ. Noorõ tulõva külh laulma, a na läävä jo muialõ kuuli ja elämä. A ku om minejit, sõs om tulõjit kah,» kõnõlõs Kottisse Vaike.
Koorivanõmba tüü man tulõ lisas lauljilõ asjo aia dirigentega. Vaike meelest om ka näidega ütenkuun tüü häste lännü. Pikembät aigu omma Kanepi segäkuuri juhatanu kats dirigenti: Rammuli Meeli ja Lindali Kalev. «Esieräline om tuu, et mõlõmba dirigendiga sai ütenkuun 13 aastat ütist vankrit veetüs,» löüd Vaike numbrimaagia üles.
Vaike hindas, et kimmide dirigentega om 30–40liikmõlinõ Kanepi segäkuur olnu tubli kuur. «Kõigil laulupidodõl om käütü, lisas vällämaalgi kontsõrtõ antu. Üldlaulupidost sai ossa võetus kõgõ viil suurõmba väega. Ütski Tarto juubõlilaulupido ei olõ jäänü käümäldä, joba tuuperäst, et kunaginõ Kanepi miihikuur edimädsel laulupidol käve. Tuust ossavõtminõ om nüüt süämeasi.» Taa perämädse jutuga tsiht Vaike Kanepi kandi koorilaulukombõ pikä aoluu pääle.
Lauljit pidä Vaike keskmädsest toimõkambis inemiisis. «Üteldäs, et kes jõud, tuu jõud pall’o. Lauljit om olnu nii oppajit, latsiaidnikkõ, ettevõtjit, vallatüüliidsi ku pensionääre.»
Vaike kõrdas viil üle, et uma laulurahvaga om ta väega rahul, kõik nä omma tedä hoitnu ja timä näid. «Eks taa kollõktiivi kuunhoitminõ om nigu uma peregagi, iks süäme ja armastusõga.»
Vahtsõlõ Kanepi segäkoori dirigendile Määri Andresõlõ suuv Vaike süämest õnnõ ja pall’o lauluillo.
Koori kroonika kaasi vaihõlõ
Nüüt, ku Vaike inämb pall’o ei liigu ja koorivanõmba tüüd tetä ei saa, om täl tahtminõ koori kroonika kokko võtta.
«Ma korja joba latsõpõlvõst pääle asju ja nii ma naksi ka koori kroonikat korjama umast vabast tahtmisõst. Nüüt nii hää kaia ja võtta. Kõik om kirän: kon ja ku pall’o kuur om käünü, kõik laulu ja laulja, kes tulnu, kes lännü, lisas aukirä ja tunnustusõ, kõik omma olõman. Ja pääle tuu viil oi ku pall’o pilte,» seletäs Vaike. «Nüüt om vist vanajummal tõtõstõ mullõ andnu tuu ao, ku saa panda koori luu ka raamatuhe kirja.»
Jutuvõistlusõ võitja
Kottisse Vaikele miildüs kirota. Tä om koori liikmit iks sünnüpäävä puhul umakirotõdu luulõtusõga üllätänü.
Ka Uma Lehe lugõjilõ ei olõ Vaike looming tundmalda: tä võitsõ 2006. aastagal Uma Lehe jutuvõistlusõ. Tuukõrd saatsõ Vaike võistlusõlõ nal’alidsõ luu «Ilma püssäldä jänessejaht». «Tuu oll’ tõtõstõsündünü lugu umast elost, nii nal’akas, et ma esi kah naari, ku toda kiroti. Elevüst teküt’ tuu jutt ümbretsõõri pall’o. Mullõ miildüs, ku naarda saa. Kurja juttu ma kirota ja lukõ ei taha.»
Kas mi võimi tulõvigun kah Kottisse Vaike kirätöid mõnikõrd lehest lukõ? «Äkki nüüd omgi aig ja võta mõnõst jutuvõistlusõst jäl ossa. Kaemi noh, miä taa elo tuu,» and tä luutust.
Rahmani Jan
Kottisse Vaike uma kultuuri elotüü avvohinnaga.