Kana- vai rongaimä?

Ma olõ imä. A küsümüs um tollõn, kas kanaimä vai rongaimä.

Ku latsõ olli väiku, sis vast iks kanaimä. Kõik aig murõhti, ku kiäki haigõs jäi vai haiglahe panti.

Ku latsõ jo kooliiälidse olliva, sai käütüs tüül 24tunnilidsin vaihtuisin. Tuu üüpäiv, ku ma koton es olõ, kujundi mu latsi sõbra, ütiskund ja uulits. Pätis kül kiäki es lää, a näide hinge jäi iks mõrõ, et egäl aol, ku näil vaia olnu, es olõ imä tukõ võtta. Vanõmb lats vandsõgi elolõ alla ja läts’ är paradiisi. Kah’o muidoki, a mis tetä. Päävar’o, rõiva ja söögi iist oll’ vaia vaiva nätä. Palga olli väiku. Tei ületunnõ, et är ellä. Kodo jaos jäi aigu veidü. Et ma sis olli rongaimä.

Ku latsõ jo nii suurõs saiva, et näil olliva sõbra imäst tähtsämbä, naksi jäl murõhtama. Mis nä tegevä vai tegemäldä jätvä. Kas nä viitsvä viil koolin kävvü ja oppi. Õnnõs umma näil keskastmõ kooli lõpõtõdu ja viimäne lats um ülikoolin diplomitüüni jõudnu.

Sis vahtsõnõ murõ, kon nä elämä nakkasõ. Kanaimä tull’ jäl appi. Käve vaihõpääl katõ kotusõ pääl tüül, et rohkõmb rahha tiini. Lisas viil uma aiamaa, kon kasviva kardohka, põrkna ja muu söögipoolinõ. Tuu iist tull’ kah huult kanda. Ütele latsõlõ saiõ erämaja ja tõõsõlõ kortõr. Tundu, nigu olõssi esi rahul, rongaimä aig sai är lunastõdus. Latsõki võissi nüüd rahul ja tenoligu olla. A kavvõn tollõst. Mis näide jaos kergelt tulnu, tuust väega ei hoolita.

Üts lats elli vaihõpääl tõsõl puul maakerrä ja tulle säält suuri võlguga tagasi. Mõts, maa ja elämine saiõ võlgu kattõs är müüdüs ja viil tuust kõgõst es jakkugi. Es avita midägi, et ma rongaimäst kanaimäs saiõ. Kõgõ peräst murõhti ja vaiva näie.

Prõlla, ku ma vana olõ, um mullõ taast elotüüst perrä jäänü laonu hurdsik, kon ellä ei saa, üürikortõr ja depressioon.

Arva, et ma ei olõki ainumanõ. Vast um viil mõni, kellele sääne lugu tutva ette tulõ.

Urmi Aili

Kana- vai rongaimä?2020-11-17T15:14:58+02:00

Mi viguridsõst võro keelest

Vaimuka sõamehe es jää Võromaal keelega hättä

 
2014. aastaga keväjä oll’ lehekuun üts suurõmbit kaitsõväe ja Kaitsõliidu oppuisi Võromaal. Ja juhtu nii, et kuna suurõ ülembä kõik muialt ku Võromaalt peri olliva, sai must CIMIC. Tuu om lühend inglüse keelest ja tähendäs inemist, kiä tege kuuntüüd sõaväeläisi ja tsiviilinemiisi vaihõl.

Ülembäs määräti tollõaignõ Järvamaa malõva päälik ja ma olli sis tä abi. Katõkõistõ ollimigi väiku maastiguautoga Võro- ja Valgamaal ümbre sõitman ja rahva nink kotusõpäälitside vallavalitsuisiga kaupa tegemän. Õks kohe võit mi suuri väki panda ja kohe ei tohe ja konkotsil sõaraadioga kõnõlda saat.

Võro keele kõnõlõmisõ peräst minno sinnä ammõtihe vast tsusatigi ja mul oll’ muidogi hää miil tähtsän staabin viil tähtsämb ammõdimiis olla. Ollimi joba õigõ mitu päivä ümbre sõitnu, ku staapi, mis Polikarpusõ Viido suurõstõ hindä mano ruusahauda lakja oll’ lasknu laota, ilmu kaplan. Hingehoitmisõst staabi tähtsä mehe puudust es tunnõ ja et oppaja jalust är saia, saadõti tollõaignõ Palamusõ kogudusõ vaimulik Jaan mi kampa.

Et suurõmb tüü oll’ meil joba tettü, sis sai Võromaa illo ja vallu näüdädä ja ka inemiisiga juttu aia. No ja muidogi tull’ sis ka tõlki. Jaan es olõ ütsindä vaimulik, a ka vaimukas miis. Ku ma uma ülembä Arvi köhimist kommõntiirse, et kes keväjä köhkätäs, om sügüses lännü, arvas’ Jaan: «Jajah, Arvi. Sa võit uma siimnekardohka är süvvä!» Mõnõ ao peräst näüdäs’ Jaan joba umma tiidmist võro keelest: «Kas om nii, et «putsunutsija» om tolmuimeja?» Ma targuti vasta: «Üteldä tulõ pehmehe, õkva väega pehmehe – pudsunudsija.»

Nink sai sis ka mõnõ võrokiilse sõna näile ette pantus: sisask, kahr, kähr, härmävitäi, hõragu ja sitigu. Ja sis tull’ mullõ miilde üts ütlemäldä herkside võrokõisi vaimusünnütüs. «Kas tiiäti, et kõgõ täpsembält om pant nimi miniseelikulõ. Tuu om persekrae.» «Noo,» imestivä ja kitsevä eestläse takka. Ja sis, peräst peris pikkä märgotamist küsse Jaan: «A kas lühkü püksi om sis persevest vai?»
Niipall’o sis võro keelest.


 
 
Kroonmäe Aivar,
Kaitsõliidu miis

Mi viguridsõst võro keelest2020-11-17T15:13:37+02:00

Kõrrastõduid mõttit ja selget pääd!

Mul om üts sõbõr, kellele miildüs anomit mõskõ. Esieränis sis, ku õdagu om olnu määnegi suurõmb pido ja kraanikauss hummogus esisugumaidsi klaasõ ja taldrikkõ täüs. Sõbõr ütles, et timäl avitas kuionu ketšupi taldriguveere päält maahakraapminõ mõttin selgust luvva ja haigõt pääd tohtõrda.

Uman täämbädsen mõtõlusõn võtt ka Pulga Jaan prügü tekütämise ja koristamisõ jutus. Tä ütles, et vahepääl tulõ rohkõmb noid, kiä asku tekütäse, ja sis jäl noid, kiä toda kraamva. Tõtõstõ, maailman ja luudusõn paistus inämbüs asju niimuudu lainõtusõ muudu säetü ollõv. Mi ao ja maa täämbädse päävä üts suurõmbit filosuufõ (kiä Pulga Jaan kimmäle om) jõud lõpus vällä mõttõni: luudust mi ümbre tetä ei saa, tuuperäst tulõ inemisel hinnäst muuta. Muido upumi kipõstõ är hindä tekütedü asu sisse.

Hindä muutminõ ei olõ lihtsä. Harinõmisõ jõud om väega suur ja välläkujonõnu kõrra tüütäse vasta noilõ muutuisilõ, miä kõrraga kokko ei lää. A puhta õhu hengämine, puhta vii juuminõ ja puhta söögi süümine om siski inemise jaos tähtsämb ku harinõmisõ peräst kõgõl minnä laskminõ.

Soovi kõrrastõduid mõttit ja selget pääd kõigilõ, ka toolõ sõbralõ, kellest alostusõn juttu oll’ ja kiä om no üte korgõmba kojameheammõti pääle saanu.


Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja

Kõrrastõduid mõttit ja selget pääd!2020-11-17T15:09:35+02:00

Võrokõsõ välläkutsõ mäng härgüt’ kõnõlõmist pruuvma

Üten võro keele nädäliga sai läbi mäng «Võrokõsõ välläkutsõ», miä härgüt’ nii alostajit ku mõistjit täütmä lihtsit ja lõbusit ülesandit, miä näütäse, et egäüts saa võro keele kõnõlõmist har’otõn umma keelemõistmist praavita.

Mängjit tull’ 100 ümbre, a kuulda om, et pall’o inemise teivä ülesandit ka lihtsähe hindä rõõmus ilma tulõmuisi är saatmalda. Sotsiaalmeediän miildü inemiisile ülesande «Kõnõlõ vai postita üts nali vai lugu võro keelen!», «Tii üts võrokeeline silt nt ussõ, purgi vms pääle!» ja «Tii uma poodinimekiri võro keelen!». Uma vastussõ Internetin är saatnuidõ lemmiku olli «Otsi Youtube’ist üts võrokeeline laul ja laula üten!», «Oppa kinkalõgi selges 5 sõnna võro keelen!» ja «Kirota kinkalõgi kiräkene vai sõnnom võro keelen!».

Mängu avvohindus olli raamadu, kalendri, kleepsu, märgi ja Vana-Võromaa söögikraam, midä anniva Ilumäe, Loona, Nopri, Taalbergi ja Villagu talo, Urvastõ külli selts, Kalveti Mesi, Uma Mekk, Võrumaa talopidäjide liit, Võromaa arõnduskeskus, Võro selts VKKF ja Võro instituut.

Avvohinnasaaja omma: Aare, Aasa Liiv, Ago, Aime Zirk, Aira Juhanson, Aiva Ladva, Andrei Samoldin, Annely Toomeoja, Edik Juhanson, Einar Mikson, Eliisabet Raju, Elve Veemees, Ene Raudkats, Erki Kukk, Estra Kink, Eve Vaigu, Heli Viks, Heljo Saar, Iiri Saar, Ilona Uusmaa, Jüri Kõiv, Kadri Moppel, Kaire Järvpõld, Kaire Koch, Kait Kabun, Kaja Lattu, Kaja Linder, Karin Laiv, Karl-Andres Pahva, Karolin Ossip, Kati Taal, Keissi Päevalill, Kelly Eensoo, Kersti Leit, Kertu Pehlak, Kristi Jurask, Kärt-Kristiin Jaagu, Kääpä kooli 2. klassi tütrigu, Kääpä kooli 2. klassi poisi, Külli Kolodinskaja, Lauli Otsar, Lauri, Lauri Oja, Lea Toom, Liina Selter, Maia Päevalill, Maire Paluveer, Maivi Pill, Malle Vissel, Margit Õkva, Marit Külv, Mati Jänes, Rosalia Virga, Sirje Haabmets, Sirle-Merle Palo, Urve Hussar, Viiu Kornel, Viive Must, Visseli pere ja Ülle Jõesalu. Kõigi avvohinna saajidõga võetas kontakti!

Kuigi avvohinnamäng sai otsa, jääs mäng esi internetilehe bingo.visitvoru.ee/vallakutso pääle mängmises alalõ, nii et kõik, kiä võro keele nädäli aigu mängi es jõvva, saava tuud tetä edespitegi.

Laanõ Triinu, mängu «Võrokõsõ välläkutsõ» vidäjä

Võrokõsõ välläkutsõ mäng härgüt’ kõnõlõmist pruuvma2020-11-17T15:07:53+02:00

Mõnistõn sai valmis vahtsõnõ vannamuudu kuur

Mõnistõ talorahvamuusõumin sai seo süküs vahtsõ vällänägemise vankrikuur: seo tüü man pruugiti vanno ehitüsvõttit, midä tundas õnnõ Lõunõ-Eestin Piitre jõõ lähkün.

Vahtsõl kuuril omma savikivist ja kalkkivist kandõposti. Säändse moega kuurõ ja küüne või nätä õnnõ Mõnistõ kandin, kon Piitre jõõ veeren lövvüs kalkkivvi. Pall’o tuud kivvi siski ei olõ, tuuperäst tetti inneskidsel aol kah huunõ iks palkõst, a kimmüst anti kalkkivist postõga.

Parhilla om Mõnistõ kandin alalõ viil kümmekund säändse mooduga hoonõt – ehitedü omma neo minevädse aastagasaa alostusõn vai kogoni üleminevädsel aastagasaal. Ehitüsmehe käveki mitu kõrda snitti võtman Liivamäe talo küünü man, mis om muusõumist kilomiitre kavvõmbal ja aolõ peris häste vasta pandnu.

Ehitüs naas’ pääle joba mahlakuun ja võtsõ puul aastat, a nüüd omma peräkõrd iin ka sepä tettü hingi ja suuri tabalukkõga ussõ. Huunõn om kolm ruumi ja kõgõ suurõmban näist omma vällä pantu vankri ja egäsugunõ muu kraam, midä hobõsõpidäjäl vaia lätt. Muusõumi juhataja Tulviste Hele kuts huviliidsi kaema nii uhkõt vankrikuuri ku ka kõkkõ, mis sääl seen om.

UL


Mõnistõ talorahvamuusõumi vahtsõn vankrikuurin omma vällä pantu vankri ja muu kraam, midä hobõsõpidäjäl vaia lätt. Mõnistõ talorahvamuusõumi pilt

Mõnistõn sai valmis vahtsõnõ vannamuudu kuur2020-11-17T15:05:07+02:00

Raamat Võromaa vanasõnnost

Võro instituut om vällä andnu vahtsõ raamadu «Võrukeelseid vanasõnu» alapäälkiräga «Keelekastja käsiraamat». Raamatuhe om är trükit päält 2500 vanasõna, miä omma kokko kor’atu Vanalt Võromaalt ja lõunaeesti keelesaari päält ja jõudnu Eesti kirändüsmuusõummi vai Eesti keele instituudi arhiivi. Raamadu sääd’ kokko Kalla Urmas, pildi tsehkend’ Varustini Andres.

Mink kotsilõ vanarahvas kõgõ inämb vanasõnno om tennü? «Vast nuuri vaihõkõrra inne abiello. Sis perreelo kah ja muu inemiisi läbisaamine: rikkide ja vaesidõ, ülembide ja alambidõ. Väega pall’o vannosõnno om ka ilma ja ilmakuulutusõ kotsilõ, miä oll’ talorahva jaos väega tähtsä,» kõnõlõs raamadu kokkosäädjä Kalla Urmas.

Kokkosäädjä hindä üts meeleperätsemb vanasõna raamatust om: «Otav kala, laih liim.» Tuu tähendäs, et parõmb kallimb asi, miä kavva vasta pidä, ku otav asi, miä kõrraga hukka lätt. Kõgõ inämb elotarkust löüd Kalla Urmas säändsest vanasõnast: «Ku miis katõkümne aasta vannu om, sõs om tä kõgõ ilosamb, ku kolmõkümne aasta vannu, sõs kõgõ kõvõmb, ku neläkümne aasta vannu, sõs kõgõ targõmb, ku viiekümne, sõs om kõgõ rikkamb.»

Raamatulõ om saanu 2500 vanasõnna, a kas periselt om näid võrokõisil viil inämb olnu ja kõiki ei olõ jõutu kirja panda? «Kaiõ näid kogoteossõst «Eesti vanasõnad». Sõs oll’ kõik aig kõrval nätä noid Tarto, Seto ja Mulgi ummi. Iks kai, et oi, sääl om nigu ilosampa üteldü vai et sääl om midägi, midä ei olõ või-olla Võromaal kirja pant, a mitte ei usu, et toda olõman es olõ. Või-olla võrokõisil tull’ tuu tarkus nisärtse huuga, et es jõvvava nuu üleskirotaja kirja panda? Või-olla tull’ noid muu jutu sisen ja es saaki tedä nii umaette panda papõri pääle üte jupi kaupa, mis olõssi sis olnu vanasõna,» märgotas võro vanasõnno raamadu kokkosäädjä Kalla Urmas.

Rahmani Jan


Võrokeelitside vanasõnno raamadu kokkosäädjä Kalla Urmas trüküvärski raamatuga. Rahmani Jani pilt

Valik vanasõnno vahtsõst raamatust:

 
• Mõts um vaesõ mehe ait.
• Vihma aigo satas selgest taivastki, põvva aigo ei tulõ’ pilvestki.
• Kui katrepäävä sulatas, sõs andrõpäävä külmetäs.
• Sügüse kõik targa’, keväjä ei kiäki.
• Kiä kassi hoit, tuu hoit ka hobõst.
• Kütt om alasi nälätsemb ku sant.
• Ütski ammõt olõ-õi’ nii sant, et tä miist är’ ei toida’.
• Külm om laisa kubijas.
• Kang om kats miist.
• Kirp lätt innembä Riiga ku sanna.
• Süüjäle pandas ette, vidäjäle taadõ.
• Hää pernaanõ kiit rattapulgast ka pudro.
• Viinal um velitsit, ollõl um umatsit.
• Kuri om noorõlt är’ koolda’, vaiv om vanalt tüüd tetä’.
• Poissmiis puulhärgä, säält süü, kost saa.
• Tagaotsast um süäme mano kõõ lähemb.
• Viis kahru oppat innembi är’ ku üte naasõ.
• Aig om hää miis minemä.
• Ullil uni makus, targal tüü kallis.
• Miä vaivaga saat, tuud hoolõga hoiat.
• Hääd mäletedäs hääga, kurja kuŕaga.
• Kuld paistus eski sita seest vällä.
• Jummal om ligi, hamõ’ viil ligembäl.

Raamat Võromaa vanasõnnost2020-11-17T15:02:42+02:00
Go to Top