Parm tsuskas: Buratino pand maski ette


 

Nal’apildiga tsuskas ütiskunda mõnõst hellembäst kotussõst
Rõugõ Rebäse külä miis Varustini Andres, tunnõt ka nimõga Parm.

Parm tsuskas: Buratino pand maski ette2020-11-17T15:36:11+02:00

Muda Mari pajatus

Uma kõrvõnu mekk

 
Ma kuuli raadiost, et uma kandi söögikraam om tervüsele iks kõgõ parõmp. Selle vast laado päält tuud hääd kraami ostõtaski.

A riigipiiraku küdsämise man om viimätsel aol kül hättä jäädü. Olku sõs söögikaardi pääl tordi vai kotletisaia. Kõik om segi nigu pudõr ja kapsta.

Egä pernaanõ tiid, et hää söögi või sita soostiga är tsurki. Nii om mõnõ ministri jutuga kah. Jutu mõtõ võisõ eski õigõ olla, a ku tuu om kõnõldu häbemäldä sõnnoga, ei mälehtä peräst kiäki, millest jutt käve.

Ku hää liha pääle om valõt kõrvõnu suust, sõs ei nakka kiäki tuud lihha pruuvmagi.

Muda Mari pajatus2020-11-17T15:35:02+02:00

Tossu Tilda pajatus

Supilugu

 
Kutsõkoolin olli kokas opman päämidselt tütrigu, nuurmiihi oll’ näide hulgan ütsikit. Mille õkva sääne ala, tuud tiidse nimä esi. Pall’o hoitsõ kõrvalõ Vinne sõaväest. Kuul oll’ kuul ja tütrigel kah silmärõõmu. Mõnikõrd tekkü nuuri vaihõl lämmämb läbisaaminõ. Ütest paarikõsõst tan juttu tulõgi.

Supikiitmise praktikumin tull’ supp kiitä hinde pääle. Supipaa panti podisõma. A ku supp valmis, tull’ poiss kausiga uma tütrigu mano ja arvas’, et täl es õnnistu vast hääd suppi kiitä. Noorõ kõnõli kokko, et nõstva mõlõmba supi tütrigu paast. Ku oppaja sis hinnet pandma naas’, sai poiss kõvastõ kittä ja hindes viie. Tütrigu supi kotsilõ ütel’, et säändse mekildä lurri iist üle kõhna kolmõ ei saa panda. Tütrik imeht’, kuimuudu üten paan kattõmuudu supi valmis saava, a jätse tuu hindä tiidä.

Kuul sai läbi ja noorõ jäiväki ütte. Naanõ oppas kokatarkuisi kursuisil. Ütel säändsel oppusõl tä talopernaisilõ umma supiluku pajat’ki.

Tossu Tilda pajatus2020-11-17T15:34:23+02:00

Ei juhtu midägi!

Oll’ 1970. aastidõ tõnõ puul, ku käve Pihkva-Riia kivitii ümbreehitüs. Tuu tii oll’ ehitet tsaariaigu Katariina II käsü pääle. Vinne aigu oll’ sinnä pääle pantu asfalt. Kaardi perrä olli sääl küländki pikä sirgõ. Inne vaihõpääl tekse tii mõnõ haagi ja läts’ sis jäl sirgõ tsihiga edesi. Rahva jutu perrä oll’ Katariinal juunlavvaga tiitsihi tõmbamisõl sõrmõ ette jäänü ja nii tulliki jõnksu sisse.
Periselt oll’ asi pall’u proosalidsõmb. Tüümiihis olli tuukõrd sõavangi, kelle tehnika oll’ päämiselt lapju ja kirka, a ku tull’ ette korgõ mägi vai sükäv suu, sis minti tiiruga ümbre.

Tan tulõ juttu ütest mäest Misso ja Käbli vaihõl, minkast kül tii es lää ümbre, a õkva üle. Meil tull’ tuusama tii kaiba läbi mäe umbõs neli-viis miitret allapoolõ. Õnnõs meil olli tsipa suurõmba lapju – meil olli eski kopa olõmah.

Kopp oll’gi tuud mäke joba tükk aigu pusknu ja jõudnu pia poolõ pääle, ku ütel hummogul sõidimi bussiga tüü manu. Üüse oll’ tullu vihma ja värskelt kaivõt perv oll’ tsipa varisnu. Maa seest paistu midägi esierälist – kivi tuu es olõ, oll’ nigu paa põh’a muudu. Kõik naksi hõiskama: kullapada, kullapada!

Võtimi väiku lapju ja lätsimi lähembäst uurma. Ku siiva vällä tulli, sis jõudsõ peräle, et tegemist om taivadsõ kingitüsega ja tuuga ei massa nall’a tetä. Ku pall’u tsusit, võit esi kah taivariiki linnada.

Teedüstimi «kullapaast» ka tuukõrdsõt sõakommissariaati. Säält üteldi, et egäsugunõ tüü tulõ saisma panda ja katõ nädäli joosul tulõva Kohtla-Järvelt minööri.

Kos mi saimi tüüd saisma panda. Jätsemi tuu kotusõ vaihõlõ ja tüü käve edesi. Ütskõrd, ku minööri paiga pääle jõudsõ, oll’ meil mägi joba unõtõt, inne väiku saarõkõnõ saisõ kesk platsi.

Minööri – maior ja seeru – ütlivä, et tegu om mitusata killo kaaldva sõaaigsõ linnugipommiga ja tuu tulõ kotusõ pääl õhku laskõ. Lähkün olõvidõ elämiisi aknõ tulli kinni katta. Ku ettevalmistusõ tettü, küsse ma maiori käest, mis saa Pihkva-Riia telefoniliinist, mis säält õkva üle läts’. Ei, seoga ei juhtu midägi, sai vastussõs. Imelik külh – kõgõga juhtus, seoga ei juhtu, mõtli tuupääle. A targõmba joba tiidvä.

Noh ja sis ku pauk käve – oh sa mu meie!

Tosinast traadist oll’ imekombõl terves jäänü ütsainukõnõ, mille külen rippu mõni pilbas, mis oll’ perrä jäänü tulbast. Tulp saisõ kah sääl saarõ pääl. Ega saarõstki es olõ midägi suurt perrä jäänü.

Traatõ pääle maior inne naarsõ ja ütel’, et seo liin tulõ nigunii vahtsõnõ vitä.

Kõgõ põnõvamb oll’ tuu, et Misso sovhoosi tüükua tiipuulsõ suurõ aknõ olli nigu iist pühidü, kuiki olli pia 3 kilomiitre takah. Lüüklainõ oll’ iks väega võimsa.

Edimält tulli tüükua- ja sidemehe tiimiihile karja, et kõik om är lahutu. A ku arru saiva, millen asi, rahusi maaha ja egäüts laksõ uma haava.

Leinusõ Arvo


Reimanni Hildegardi tsehkendüs’

Ei juhtu midägi!2020-11-17T15:33:13+02:00

Priinime lugu: Lang

Seod nimme kand Eestin 461 inemist. Nimi panti 20 mõisan Liivimaa ja 8 mõisan Eestimaa kubõrmangun. Nimel Lang oll’ ka varahampa kandjit, näütüses Viljandi liinakodanikkõ, selle et saksa keelen tähendäs taa nimi jo lihtsalõ ’pikk’. Tõnõ priinimi, midä saksa keele sõna perrä panti, oll’ Lange ’pikk’, minkal om parla 63 kandjat. Ku nimi om seost saksa keele sõnast tulnu, sõs om küländ harilik, et kiräkuiõn om vaheldunu Lang ja Lange. Näütüses Kärknä mõisan (Äksi khk) pantust nimest Lang om saanu nii Lange ku Lang. Tuu suguvõsa kõgõ tunnõtumb perrätulõja om arheoloog ja muinastiidläne Lang Valter.

Võrumaal ei olõ kah muiduki saksa keele sõna nime alussõs võimalda, a päämidselt om pruugit tõist sõnna: lang, umastavan käänüssen langa. Joba 1809. aastagal pand’ praosk Roth Erästvere mõisa Keerdo Aadami pojalõ Reinulõ ja tütrile (Mari, Liiso, Ann) vahmiilinimes Lang. Huvitav, et õkva eelmine nimesaaja hengeraamatun om saanu nime Ling. 1819 oll’ Reinust saanu Sika Rein (Lang) Vana-Piigandi vallan, sõsara ellivä iks Erästveren. 1826 kolisi Reinu pere Kitsõmõisalõ (Pikäjärve), 1832 Erästviirde tagasi. Tuuperäst taa nimi Pikäjärve mõisan pantu priinimi joht ei olõ.

Karula mõisan saiva nime Lang esä Jukk ja poig Mikk. Mikul uma naasõga latsi es olõ. Vällä kuuli ka Vana-Antsla Tatrigult peri Langa nimi. Perästidse Urvastõ kihlkunna Langa omma hoobis Mulgimaalt üten tuudu nime kandja.

Timo mõisan Põlva kihlkunnan saiva Langa nime kats velle perridega, peri Rummõ (Rome) talust. Haani mõisan sai seo priinime üts perekund Kääräku (Karrako) küläst. Vahtsõliinan oll’ kah mitu peret Langa nime saajit, nimä olli peri Lemmätsi küläst. Tsiistri kandi Langavarigumägi või olla joba priinimest saad mäenimi.

Lisas langalõ, midä kedratas villast vai linast, võisõ sõna lang Võrumaal tähendä kitsast nurmõsiilu. Sõs ku maa viil krunti mõõdõt es olõ, oll’ suur nurm külän tallõ vahel jaet languisi, tähendäs langaviisi. Harju-Madissõl om kah tuud sõnna tunnõt, sääl võtsõ rüäpõimja langi ette. Lõuna puul iks langa. Seo sõna tulõ jälkina saksa keele sõnast tähendüsega ’pikk’. Nöörimaa (saksa Schnurland) om tõnõ sõna nurmõlanga jaos.

Saarõ Evar

Rubriigin kõnõldas perekunnanimmi periolõmisõst ja tähendüsest.

Priinime lugu: Lang2020-11-17T15:31:40+02:00

Tõisi ja hindä unistusõ

Seo raamadu lugõmisõst sai Pulga Jaan härgütüst tsipa unista.

ARVUSTUS. Vahtsõn tähtraamatun om ütsjagu nuuri ja ka mõni tsipa vanõmb võrukõnõ unistanu, mia võinu olla Võrumaal aastal 2030. Noorõ nuuris, aga kui põhikooli tütrik kirutas, et «unista tasus ja ummi unistuisi kallal ka tüüd tetä ja vaiva nätä», sis tuu om joba noortõ suhtumine, millest meil, vanõmbiil, tasus unista.

Tulõ miilde uma põhikuul, kon õpõtaja kärät’ mõnõlõ poisilõ: «Mis sa unistat, tii tüüd!» Perän tull’ vällä, et unistaja jõusõ elun edesi pall’u parembalõ ku tüürabaja. Nii et mu unistus aastas 2030 om: unistamine egal puul au sisse, ka põhikoolin!

Pääle tollõ unista ma viil, et egan külän ollu uma ilmatark ja ilmateadõ, millega tõtõstõ om midägi pääle nakada. Ja et lõpõsi är unistusõ valgiist jõulõst, kuna tuu om meedia puult üles puhutu hüsteeria üte laulu ümbre, midä om võlssi tõlgitu ja mõistõtu. Küll võinu unista saanisõidust, kasvai kunstlumõ pääl. Ja hobõsahigi lõhnast, mia sinnä manu käü.

Aga üle-eestiline ilmateadõ võissi är jäiä, tuu om mii suurõ riigi (tegelikult paraja) jaos nonsenss.

Viil unista ma, et inemiisi luudusõtundmine jõuasi 2030. aastas järgi 1930. aasta tasõmõlõ. Et kui ma ütlä: seo om verihain, seo om hanijalg, seo linnurohi jne, sis es ollu üttegi, kiä küsüs: kost ma tiiä. Ma tõtõstõ ei tiiä, kost, ei mäletä, aga umast arust olõ tuud tiidnü eluaig. Unista tasus viil tuust, et kõik täämbädse raestu omma 2030. aastas kaetu ilusa 10aastasõ mõtsaga, midä kiäki niipea raguma ei tükü.

>Kuuba Raineri unistus – «pääasi, et inemise hoitnu ütstõist, ummi perrit, kodukotust, umma kiilt ja kombiid» – om õkva nigu mu jutuplaadi päält jutt nr 11 «Häste lätt» (soovitatav Kauksi Ülle pääleloet variant). Ka Järvelille Reinu unistusõ, «õt riigih tetä-i määnestki ulli haldusreformi» ja «õt Võromaalõ om tagasi tulnu pall’o nuuri inemisi», omma kuldaväärt.

Umalt puult unista, et mul ollu 2030. aastal ummi juttõ ja laulõga üldä rahvalõ midägi, miä näid üles herätäs vai näide hinge ravitsõs.

Pulga Jaan

Tõisi ja hindä unistusõ2020-11-17T15:27:59+02:00

Terävä meele ja keelega Kõivupuu Marju

JUUBÕLIINTERVJUU. Küsümüisile vastas tunnõt võrokõnõ Kõivupuu Marju, kiä tähist’ minevä nätäl umma 60. sünnüpäivä.

Kes Sa olõt, Marju?

Olõ Võrumaal sündünü ja üle Tartu Talinahe jõudnu naistõrahvas, kedä huvitas ilmaelu egä võimaligu kandi päält ja kiä küsüs surmani: a mille, a mille, a kuis tuu õks NII saa…

Olõ perädü uhkõ imä ja ämm: mul om kats poiga ni pojanaasõ. Latsi ja minijidega om mul kõvastõ rohkõmb vidänu ku arvada näil mukka.
Olõ luudustiidüsligu põh’aga humanitaar. Ülikooli oppaja ja tiidläne. Võrukõnõ. Eestläne. Kassi-inemine. (Pini ka ka miildüse, ku nä siirde ei karga ja sällä takan ei haugu, ja kõik tõsõ eläjä kah.) Raamadu-, lilli-, muusiga- ja kõgõ muu kulduuri hull. Küländ terävä sotsiaalsõ närviga. Parõmba meelega mängi miihiga mälumänge ku aja naisijuttu. Ku vaia, käü katusõ pääl vai torrõ säädmän – ku joba olt kortõriühistü juhatusõn, sõs tulõ kõkkõ tetä. Süvva tetä ja kuta kah miildüs.

Kuimuudu või olla tuu, et olõt sündünü hengiaol, mõotanu Su tüüd ja huvialasid (matusõkombõ, ristipuu jne).

Ma ei olõ konagi niimuudu mõistnu mõtõlda, et hingiaigu sündünü latsõna tõmbas minnu veidü rohkõmb surma poolõ. Kuiki surm om minnu hinnästki küländ lähkült kõrda mitu pututanu ja ma olõ pruuvnu timäst arvu saia.

Surma ja matusõkombõ kõnõlasõ elust, inemiisi väärtüisist kõgõ ausambalt, niisama ku ristipuiõ hoitmisõ kaudu saa kõnõlda luudusõ ja mõtsa ja kultuuriperändüse hoitmisõst ni majandamisõst ka kõgõ laemban plaanin. Ellu surmast ja surma elust om perädü rassõ lahuta, nä ommava ku Siiami katsigu.

A süküs mullõ miildüs – seo om kokkuvõttidõ tegemise aig. Sõs tõmbat veidü hõngu, jalutat mahasadanu lehti seen ja lähät uma eluga jäl vahtsõ tsõõri pääle, nõrgan usun, et olõt sällätakka jäänü aastaga veidü targõmbas kah saanu.

Olõt olnu mõnikõrd küländ terävä ütlemisega, a huulmada tuust saanu uma ala tunnustõdus tegijäs. Kas hindä masmapandminõ om rassõ olnu?

Ma olõ pruuvnu kõiki ummi asju aia süämetunnistusõ ja mõistusõ perrä ja hindä meelest küländ tasakaalukalt argumentiiren. Poolõ p….ga tegemine ei kõlba kohegi.

Ma olõ väega halv ideoloog tuun mõttõn, et ku ma olõ minkagi asja puult, sõs ma tahtnu ka vastaspoolõ mõttist arvo saia ja otsi määntsidki kompromisse, mitte kurtõ kõrvuga tõsõst üle sõita vai hoobis maatasa tetä. Ma ei olõ konagi mõtõlnu tuu pääle, et ma taha hinnäst (ja egä hinna iist ni vahendiid valimalda) masma panda. A ega ma nall’alt alla kah ei anna, ku ma õks tunnõ, et aja õigõt asja.

A õigus om, et midä korõmba ossa pääl istut, tuud külmembä tuulõ puhkva ja tuud rohkõmb ütsindä olõt. Olõgi küländ halv karjaelläi, mul om vaia ütsjago pall’u aigu esihindäga olõmisõs ja ummi ratu piten roitmisõs.

Ja kiil om mul terräv kül – ku kiäki õks nakas mullõ musta valgõs kõnõlama, manipuliirmä vai hääst pääst vai määntsegi tagamõttõga õks üle mõistusõ ulli juttu ajama vai niisama vingma, sõs ma timä nahan esi häste olla es tahtnu. A sällä takan ma ei tsusi, kaibama ei lähä ja intriige püstü ei panõ. Sääntse as’a omma mõttõlda elu ja ao raiskaminõ. Ku om midägi üldä, ütlä är ja mine uma eluga edesi.

Vast tuuperäst omgi mul hulga sõpru ja viil rohkõmb perädü häid tutvit, kiä ommava minnu vällä kannatanu sääntsenä, nigu ma olõ, ja kinka om olnu selge rõõm ütitsit asju aia. Ega ütsindä ei tii kiäki midägi.

Miä tege Sullõ täämbädse Eesti elo pääle mõtõldõn rõõmu ja murõht?

Rõõmu tege tuu, et mi ei olõ tegelikult konagi ni häste elänü, ku seo ilma aigu, huulmalda ka tuust, et taa viirus om nüüd vallalõ päsnü ja sund meid umma ellu ümbre kõrraldama. Ka majandusõ mõttõn. Murõt tegegi tuu, et mi ei investeeri tiidüste – mi ei saa ellä õnnõ meelelahutusõst, mõtsaekspordist vai turismist. Mi latsõ omma kül edetabõliin korgiidõ kotussidõ pääl, a väega tõsistõlt piät mõtlõma, kedä mille jaos mi koolita – kas meil õks om vaia mugavuserialasiid? Ja ku inemine opis riigi vai massumasja raha iist, pidänü tä riigile ja rahvalõ ka midägi tagasi andma. Tuu ka ei lää, et meil pellätäs professionaalõ – ma olõ nii mõnigi kõrd imehtänü nii mõnõgi inemise julgust võtta vasta (poliitilinõ) ammõdikotus, ku paistus, et täl olõ-i kõgõ vähämbätki haridust, mis lasknu täl seon valdkunnan mõistlikkõ otsussit tetä vai määnestki tulõvikku visanda. Õnnõ nõvvuandjidõ pääle kah luuta ei saa. Ei tohe nii olla, et and jummal ammõdi, and ka mõistusõ ja karja nõvvuandjit. Ja riiki ei tohe üle reguliiri – parhilla om naid paragrahvõ, midä sa tohet vai ei tohe tetä ja kuimuudu, joba perädü pall’u. Inemine piät opma tegemä tarku otsussit ja esi uma pääga kah õks mõtlõma.

Kuis mi olõmi jõudnu säändsele aigu, et harilikkõ uudissidõga kõrvuisi liigus ka hulga vällämõtõlduid uudissit ja inemise võtva noid üttemuudu tõsitsõlõ?

Õigus, taad digiasku vai prahti oma tõtõstõ perädu pall’u ja seo kõik aja nõrgõmbal inemisel pää ümbretsõõri käümä ni nakas halvõmbal juhul esiki vaimutervüse pääle. Ütest küllest taht inemine jo lihtsit lahenduisi, esi olukõrdu kontrolli… ja tõsõst küllest om nüüd kõgõsugumadsõ võimalusõ tulla suurõ rahva ette ummi (kontrolmalda) mõttidõga, mis inne digiaigu olli õnnõ pooditagutsõ vai sannajutu ja es aja poolõl ilmal pääd segi. Inemise võinu (sots)meediän hinnäst kõvastõ tagasi hoita, 10 kõrda kõik läbi mõtõlda ja sõs postita. Või olla, et mõnõ ao peräst om mõnõ esihindä «targa jutu» peräst perädü häbü, a mis tettü, tuu tettü… ja kõkkõ, mis kuulus, massa-i kipõlt edesi kõnõlda. Hää haridus om siin kah abis.

Kas folkloristilõ tege täämbädse ao infokirivüs häädmiilt vai pand murõhtama? Mille?

Mis siin õks murõhta – kõgõga ei jõvva niivainii tegeldä. Tulõ valli, mis huvitas, ja tuud uuri. Ma esi tunnõ puudust poliitilidsõst folkloorist, huumorist ja satiirist – tuu puhastas õhku. Koroonaaigu veidükese vahtsit miime tull’…

Kuimuudu rahvaperimüse tundminõ täämbädse ao inemist elun edesi või avita?

Kasvai tuu, et tiiät, kost ja kuimuudu süük mi lavva pääle tulõ, et ummi kässiga midägi ilosat vai kasulikku mõistat tetä, om väkev ja kimmäs – tiiät, et ei jää elon hättä… Iinlännü põlvi vaimlinõ maailm and hingele tukõ ja oppas maailma veidü tõistmuudu nuka alt kaema. Kae, muinasjuttõn unistasõ inemise, et olõs pall’o sääntsit asju, mis rassõ tüü inemise iist är tiis, et inemisel olõs vapa aigu… Nüüd om sääntsit massinit inämb ku küländ, a inemisel õks ei olõ aigu, eski nigu veidembäs paistus tõist ollõv jäänü… Aigu piät võtma ja pühhi tulõ kah pitä…ja ahnõs ei tohe minnä, luudusõ käest kõkkõ kokku ahnitsa – tuu om põrgutii, oppasõ nuusama vana jutu.

Mille omma Võrumaa ja võru kiil Su jaos tähtsä?

Mõlõmba omma osa minust ja ma ei kujuta hinnäst ette ilma võru keeleldä ja võru inemiisildä… Et ma olõ nüüd Talinan ja kõik, mis jääs Suurõst Liinast välläpoolõ, ei putu inämb mullõ. Ülnü Pulga Jaani sõnnuga, et eski sõs, ku kotust ei olõ muud jäänü ku inne pähn kao man ja tuugi puulmäänü, hing lindas õks tagasi. Mul olõki ei latsõpõlvõkotust muud ku õnnõ uibu ja valgõ roosi ja mälestüse… A nuu avitasõ ellä, tuu om tähtsä, et sa olt koskilt peri, ei olõ määnegi juurilda ilmahulgus.

Kuimuudu läts’ võro keele agendil Kõivupuu Marjul agendinätäl?

Ma arva, et küländ häste. Kuku raadion ja «Mnemoturniirin» sai võru asja aetus, loengin. Telepurki kutsuti. Sõna «agent» teküt’ Tal’nan huvvi ja peris kinä oll’ kaia jutupartnõri näku, ku ma lätsi poolõ lausõ päält võru keele pääle üle ja vastapiten. Ja mõni põh’aeestläne ütel’, et om õks kül jah tõnõ kiil.

Midä soovitat Võrumaa nuurilõ, kiä mõtlõsõ, midä vai kohe opma minnä vai midä ülepää uman elun plaani?

Hoolõga perrä mõtõlda, mis asi tuu om, midä tõtõstõ tetä tahat, ja kas ja kuis tuuga saanu hindäle üllenpidämist tiini. Olõma valmis kõgõ elu manu vai ümbre opma. Ja mitte valima mooduperrä ammõtiid – ohh, kõik läävä, ma lähä kah. Noorõst pääst om võimalik rahha tiini ka sotsiaalmeediä staarina, a tuu aig lätt küländ ruttu müüdä. A mis sõs edesi saa, ku vannust manu tulõ? Ja mõtõlda vast tuu päälegi, mis ma saanu tetä tuu hääs, et Eesti riik ja rahvas jääs aon püsümä. Ni muiduki võru kiil ja kultuur.

Küsse Rahmani Jan


Näüdüsagent. Harglõ kilhlkunnast peri Kõivupuu Marju lüü hää meelega üten võro kultuuriga köüdetüisin tegemiisin. Rahmani Jani pilt

Terävä meele ja keelega Kõivupuu Marju2020-11-17T15:23:04+02:00

Tõsõ kundi otsast. Kõgõl um hing

Hingiaig pand hingi ja hinge pääle märgotama. Mul um elon olnu hingiga peris pall’o kokkoputmist.

Mu vanaimä saadõti vaimuhaigõmajja, selle et tä kõnõl’, et näge tollõ vai tõõsõ kadonu inemise hinge ja saa näidega kõnõlda. Tuu jutu pääle arvati, et tä ei olõ Eesti jaos normaalnõ inemine, tulõ är isoliiri.

Ka imä kõnõl’ mito kõrda, kuis tä oll’ unõn kuun mitmõ inemisega, kes parasjago är kuuli. Kõgõ lähembält tä nägi uma ämmä ärminekit kapi takan: valgõ hing tull’ säält kapi takast, tegi lae all tsõõri ja läts’ aknõst vällä. Ja sis, ku imä kapi taadõ kaema läts’, oll’gi mu vanaimä siist ilmast lännü.

Ka mul hindäl um mitu kõrda peiesaalin juhtunu, et kaonugõsõ hing tulõ mu mano ja ütles, et taht mu kaudu sõnomit saata. Um pallõlnu vällä valli mõni uma inemine ja toolõ üteldä, et massa-i murõhta, timäga um kõik häste. Ja ma olõ kõgõ tuu inemise ka löüdnü, kellele sõnnom edesi üteldä. Ku pall’o tuust kõrraga arvu saias, iks väega kurb sündmüs, a võiolla tuu mõni aig ildampa iks trüüst inemist.

A hing ei olõ ütsindä inemisil. Olõ mõtsan ollõn suurõ puu ümbrelt kinni võttõn tundnu, kuis puu hingäs. Tundnu läbi hindä, läbi ummi kässi, kuis energiä liigus üles-alla. Ja ma olõ kimmäs, et kõgõl, mis mi ümbre um, um uma hing. Um kassil ja pinil uma hing, hussil, kõigil puiõl, kasvõl. Ka kivil um hing.

Mul om sääne läbielämine: tahtsõ hummogu minnä murro niitmä, kai, et võiulilli um pall’o. Lätsigi. Järgmäne hummok olli võiulilli kõik üleväl. Arvada tuul aol, ku ma traktoriga üle sõitsõ, tõmbsi nä hinnäst maadligi vai lasi hinnäst nii madalalõ, et järgmäne hummok oll’ täpsele sääne tunnõ, nigu es olõski niitnü.

Saimi Kaika Lainega häste läbi. Kunagi käve täl külän, jalotimi nurmõ pääl. Laine kõnõl’, et kõik naa kasvu, mis tan kasusõ, umma tulnu meid umal moel avitama. Asi um õnnõ tuun, ku targa mi olõ ja kas saami näide sõnomist arvo. Kas mõistami näid õigõl aol hindäle kor’ada. Et sis tuul aol, ku luudus puhkama lätt, saia näist tiid kiiten positiivsõt energiät.

Pindmaa Aigar

Ettevõtja Pindmaa Aigar märgotas tan ilmaasju pääle tsipa tõsõ nuka alt, ku hariligult kaema harinu oltas.

Tõsõ kundi otsast. Kõgõl um hing2020-11-17T15:18:17+02:00

Kojamiis ja prügü

Elu siin mi Kõgõkogun paistus olõvat nii kõrraldõt, et üte tegevä sitta ja rämpsu, mille tõsõ parasjagu jõudva är korista. Kui rämpsu tetäs veidemb, sis jääs mõni koristaja tüüldä ja nälga; kui aga tetäs inämb, sis lätt elu väega jälles ja om võimalus umahindä sita sisse är uppuda, nigu ennust suur päälik Seattle uman kuulsan kõnõn. Tuu kõik ei kehti mitte ainult inemise kotsilõ, arvõlõ tulõ ka egasugunõ muu elu (elutus).

Mii rahva Edimäne Helü om kunagi kirutanu:

Mina ei kakle kaua,
põgenen peldikusse,
vaatan kui arutu hulga
sigineb sopa peal usse.

Klassik Runnelile es paistu usse hulk murõt tegevät, timä tegeläne läts’ki peldikulõ hinnäst lohutama ja maha rahustama, et kõik om nii, nigu piat.

Tulõ nii vällä, et mii elu päämine küsimus om: kumba meil momendil inämb vaia om, kas koristajiid vai sitategijiid? Kõrd om nii, kõrd naa.

Võtami kasvai Maa-lähkü taiva. Sääl ollõv kosmoseprügü jämme otsa tävveste hindä kätte saanu, aga rämpsu saadõtas sinnä Maa päält järjest manu. Kuis kaesõ tuu pääle viirusõ, nuu ollõv jo kosmosõst tullu? Kas parhillanõ tõvõpuhang om meile määnegi hoiatus, miä meile väega kallis masma lätt?

Inemiste kombõ ja uskmise mõotasõ kojamehe ja prügü vahekõrda joba ammust aost. Võtami vai matussõkombõ. Innevanast olli meil palutusmatussõ, sis nakati äkki maa sisse matma. Mu nuurusõn matõti ainult hauda, nüüd om jäl palutusmatus muudu lännü. Innevanast oll’ inemiisi veidü ja palutõdi päämiselt suuri päälikiid. Kui praegu kõik rahvas lask uma surnu palutada, sis jääs suur hulk «kojamehi» ilma tüüldä. Kiäki ei tiiä täpselt, mis tagajärje tuul omma kõgõlõ ilmaelulõ.

Asi, midä ma pea tävveste mõttõtus, om sügüsene puulehti riibmine ja palutamine. Mõni ütläs, et lehti pääl võit nilbõstuda ja pikäle sata. Ma ei olõ uma 72 aasta ja haigiide jalguga viil kõrdagi lehti pääl nilvõstunu. Pääleki: lumõ tulõkus om vaia hindä tasakaalu triini. Ja keväjäs om tuu lehekiht inämbüste kaonu, saanu kodumaas (T. Urbi laul).

Põrõlt kõnõlõsõ kõik CO2 vähändämisest. Osa juttu om asjalik, eriti tuu, mis pututas vabrigukorsniid. Noidõ üle piat kõrd masma, tuu om kõigilõ selge. Kui aga tuu teema man nakatas kõnõlõma lehmist, sis om liialõ mintü. Lehmi om meil Eestin perämise 40 aasta joosul jäänü 3,6 kõrda veidembäs, nii et rohumaiega ei olõ inämb midägi pääle nakada. Kui nüüd euronormega piat terävillä pinda viil 20% vähändämä, sis mu mõistus küll ei võta, midä tuu vabanõnu maa pääl kasvatama naatas. Kiä nakkas lehmä asõmõl kojamehes?

Mu meelest om üts hullõmbiid asju hoopis plastmassiuputus, kuna siin bakteri meid suurt avita ei saa. Nii et kui vabrigukorsnal om saastõmass, sis piasi plastmassitootjiil olõma kaunis krõpõ jäätmemass.

Ülepää, mullõ tundus, et inemiisi ilumiil ei olõ loodusõga kuigi hään koonkõlan. Loodust mii ümbre ei tii, jo sis peami hinnäst muutma. Muidu lätt päälik Seattle’i ennustus õigõ kipõstõ täüde.

Pulga Jaan

Kojamiis ja prügü2020-11-17T15:16:46+02:00

Egaütel om hääd, medä miilde tulõta

Hingipääväl kõnõl’ Vikerraadion rahvakultuuri uurja ja pühäpaiku kaitsja Ahto Kaasik. Tuust jutust jäi kõrva, et mi ei pea hingipääväl ega ammuki kõgõl hingiaol uvvõstõ nuid kõiki leinama, kiä lännü omma. Vanarahvas kutsõ hoobis ummi siit ilmast lännü sugulaisi hingi kodu söögilaua viirde ja sanna, tahtsõ naile kinnitä, et naa ei olõ unõtõt, ja tulõti õks miilde medägi hääd, mea konagi naidega üten ollõn juhtunu.

Tuu vannu asju miilde tulõtamine omgi sääne võimalus, medä kiä ärä võtta ega keeldä ei saa, ka põra, ku tõisiga kokkusaamine hää ei olõ.

Ahto Kaasikul oll’ meelen, et ku taa konagi ütel vanal ja vääga haigõl naisterahval külän käve, et üte pühä kivi kohta küüssü, tull’ vanainemisel tuu jutuga miilde, kuis ta ilmadu ammu jaanitulõl uma mehega tutvas sai. Jutustajal olli silmä selges lännü, põsõ roosatama nakanu ja jalahalu puhtamas unõtõt. Inemine sai kõrras uvvõstõ noorõs, kinnit’ Ahto Kaasik.

Ja ma naksi mõtlõma, et nii omgi. Ku vana inemine miilde nakas tulõtama, kuis taa nuur oll’ ja ku illus kõik sis paistu, sis ta saagi tuus kõrras sinna mitmakümne aasta tagutsõdõ aigu. Ja õkva mitte koskilt ei olõki sis hallus!

Mõni aastaig tagasi oll’ mul tutva hooldõkodun. Ku tedä kaema lätsi, sis algu jutt enämbüisi nii, et taal ei olõ ihun üttegi tervet kotust, siit halutas ja säält pist, täämbä küll sängüst vällä ei saa. Istõ sis taalõ sängüveere pääle ja naksi küüsüma, et kos nuu pildialbumi sul omma, ma tahtunu uvvõstõ kaia. Ja sis naas’ tasahaaval jutt tulõma. Tull’ miilde miis, kiä ammu siit ilmast lännü, ja õks nuu juhtumise, mea hää ja ilusa olli. No ja ku jutt viil edesi läts’, sis tulli miilde ka vana peigmehe, kedä muiduki pall’u oll’ ja kiä kõik tedä, ilusat tütrikku, kosida tahtsõ. Vanainemise jutul ja olõkil oll’ jälle mõnõs aos hoobis tõnõ nägu.

Põra käü vahel kaeman ütte hääd tutvat, kel aasta jala nii alt omma võttunu, et ega samm vallus om. Kaavada ta vääga ei taha, om niisama tõsinõ, aga ku timä vanõmbõidõ, kooliao ja tudõngiao kohta küüsüma naka, lätt nägu rõõmsambas ja häälgi noorõmbas.

Mõtlõmi sis kõik põra, kui ilm pümme ja ümbretsõõri ka säänest süünüs, mea hääd miilt ei tii, naide asju ja juhtumiisi pääle, mea konagi ilusa vai ka ilmadu nallaka olli. Ja avitami tõisil, eriti vanõmbõil inemiisil kah hääd ja ilusat miilde tulõta. Telefoni omma ju enämbüisi kõigil, küllä minnä ei olõki vaia, et tõsõ päiv rõõmsambas ja nägu noorõmbas tetä!

Nõlvaku Kaie

Egaütel om hääd, medä miilde tulõta2020-11-17T15:15:51+02:00
Go to Top