Parm tsuskas: tsirgukaamõra


 

Nal’apildiga tsuskas ütiskunda mõnõst hellembäst kotussõst
Rõugõ Rebäse külä miis Varustini Andres, tunnõt ka nimõga Parm.

Parm tsuskas: tsirgukaamõra2020-10-19T17:48:02+03:00

Muda Mari pajatus

Talv tulõ ja jääs

 
Ma kuuli raadiost, et lämmi süküs saa otsa ja nakkas pääle pikk pümme ja külm aig nigu väiku iäaig. Vähämbält järgmädse neli aastat määnestki sulla ei tulõ. Riigi rahaplaani tegemise man leüti, et kõik muu om tähtsä, a oppajidõ palk om vaia iäkappi panda ja är külmädä. Kõgõpäält panti põllumehe paika ja jäeti toetusrahast ilma. Nüüd oppajidõ pääväs kingiti oppajilõ tiidmine, et olõti jo rahha saanu külh, avitas.

Mis tuu rahaga sõs tetäs, mis kokko hoiõtas? Jo vast jäl määne rahvaküsümine. Ja midä noidõ küsümiisi vastussidõga pääle naatas? Kuimuudu mi elo tuust parõmbas lätt, ku mi tiiämi, et vihadsõ noorõ mehe omma mehe ja naasõ abielo puult. A esi olõ-i pall’o näist ammõtligult naist võtnu ja eläse niisama patuello. Mu meelest küsü, midä tahat, vastussõ omma ette tiidä. Ega eräkunna toetaja tugõ uma partei mõttit. Ku ülepää om mõtõt küssü, sõs õnnõ noidõ käest, kiä üttegi eräkunda toeta ei.

Nii tulõgi pikk aastidõpikkunõ talv ja külm või viimätsegi oppaja kuulõst är võtta.

Muda Mari pajatus2020-10-19T17:45:32+03:00

Tossu Tilda pajatus

Väiku nali läts’ masma tüükotusõ

 
Lugu juhtu üte Lõuna-Eesti bussijaama platsi pääl.

Bussijuht oll’ tsipa varra tulnu. Ku tä oll’ aoviites bussi üle kaenu, trehväs’ säält müüdä minemä tutva miis. Aigu bussi välläminekini viil oll’ ja mehe kobisi bussi juttu ajama. Sõitjit naas’ kah joba tulõma. Kõrd oll’ sääne, et bussipiledi pidi egäüts kassast ostma. Nii nä tulli, piledi näpun. Bussijuhti es näe koskil. Vanamuti bussi edeotsan naksi nurisõma: kon om bussijuht?

Üts miis, kes oll’gi bussijuht, saistas’ pistü, kai aknõst, läts’ sis ussõ mano ja kai vällä. «Huvitav jah, kohe bussjuht kattõ? Äkki om toimõ pantu hirmsa inimrüüv. Hää külh, vii teid esi peräle. Sovhoosin traktoriga ümbre kärotõt küländ,» kõnõl’ miis, läts’ juhikabiini, istsõ juhi kotusõ pääle ja lei sõiduriista käümä. Ku mõni algusõn hädäld’ki, saiva pia kõik arvu, et taa oll’ kõgõst nali.

Bussipargi ülembä nii es arva ja bussijuht sai ammõtist priis. Perän oll’ kuulda, et tuud kotust oll’ kellelegi tõõsõlõ väega vaia.

Tossu Tilda pajatus2020-10-19T17:44:35+03:00

Ilm oppas ja vask’anahk koolitas

Ma olõ iks mõtõlnu, et olõ ku kassipoig, kes vette visatu ja säält sis vällä ujunu. Egä elläi pelgäs jalahuupi ja lats kurja kaemist. Ma nii kräämuna sai tunda, ku es taheta, et ma kohegi kellegi poolõ sisse läässi.

Üts uhkõn majan elläv koolisõsar oll’ halva isu ja tervüsega. Timä imä kutsõ minnu latsõlõ mänguseldsilidses. A ku tull’ mõtõ, et tütrik taht süvvä, sis kostõti mullõ, et ma uutku, näide lats piät süümä… Oi ma sis kujuti ette, mis sääl lavva pääl võiss olla! Sis ma tõoti, et ku ma suurõs kasu, kutsu kõik hindä poolõ süümä.

Elon või halv ka hääs käändä. Matõmaatikaoppaja kiusas’ minnu. Tä mõnit’ ja halvust’ ja küsse kõgõ iks taad ümärdämise riiglit. Tälle miildü, kuis ma kokuti. A toda riiglit läts’ki elun kõgõ rohkõmp vaia.

Noh ja ku ma sääl haiglakoolin olli, kiusas’ minnu mu kirändüse oppaja. Kül tä naardsõ mu pikki lausit ja tõi kõva helüga teedä, mis ma kiruti. Ku kuul naas’ lõppõma, ma korssi rublakõisi ja lasi tuvva turult uhkõ lilli. Sis nakas’ oppaja vesistämä ja ütel’: «Ma tahtsõ sinnu triini ja hää, et arvu sait…» A määndse hinnaga! Oppaja om Luule ja piässi viil elun olõma…

Ku Põlva kogukund mu ellu saatsõ, et mingu noh edesi opma, sis tuu kultuurikuul Villändin andsõ pall’u hääd ellu üten. Kavvõstopminõ oll’ ränk ja rassõ, a vot Salumi Ants juhat’ kavvõstopmisõ osakunda ja tundsõ egäüte vasta huvvi ja avit’. Murdsõ hää käe luu ja et kontrolltüü olli tegemäldä, pidänü ma ammõtilda jäämä ja olõma palgalda puhkusõl, a nä saadi iks ammõtligu kutsõ ja kuul sai edesi minnä üten minuga. Meid alust’ 1962. aastagal 36 ja üte jutiga lõpõt’ õnnõ kuus…

Määndselgi eluetapil sai aimu, et parõmb om hinnäst vällä naarda, sis naarat tõisi kah… Lustilinõ miil and elulõ mekki. Tuu tõotus, et iks appi lää, om täämbädseni. Pettä olõ harva saanu, iks om minnu avitõt ja ma olõ tõisi avitanu.

Ku tehnikum suurõ vaardiga põllumehi koolit’, olli ma sääl raamadukogun ku imä Teresa, iks aviti halõdakõisi. Minnu kutsutigi kõigi imäs. Tuu aig oll’ latsil rassõ, egäl oll’ uma kodu lugu ja saatusõkõnõ. Oi ku pall’u tulõva küllä, kallistust saama. Tuuperäst ma ka toda kurikuulsat Facebooki piä.

Raudkatsi Ene

Ilm oppas ja vask’anahk koolitas2020-10-19T17:42:54+03:00

Pääväpaabusilmäline hüvästejätt

2017. aasta rehekuu 21. päiv. Kargõ sügüsene hummogupuul. Mu imä oll’ siist ilmast mõni päiv varramba är kutsut ja ollimi tedä Niitsiku surnuaiah är saatmah. Saisimi ümbre imä viimädse puhkõpaiga. Keriguoppaja oll’ imäle kõik hää soovi üteh andnu, palvõ är lugõnu, ja kuulut’ vällä leinasaisagu.

Mõtli, et mul om vanõmbidõga iks väega vidänü. Nä elli kuuh 57 aastat. Es nä käü kunagi koskil ütsindä, iks kõgõ kuuh. Es olõ näil suuri tülüsid ega pahanduisi. Es olõ meil ka kõgõ rassõmbil aigõl millestki väega puudus. Mõnda imä koedu kleidikese mustrit mälehtä viil täämbägi. Ummõl’ meile rõiva sälgä ja avit’ hää meelega kõiki. Ja nüüd om kõik otsah.

Tundsõ, kuis silmä jäl likõs kiskva. Mõtli, et ku ma häste üles vahi, sis kuivatas tuul mu silmävii är ja ma ei piä jäl kätt karmanihe paprõräti perrä tsuskama.

Nõsti silmä üles ja näi, et katõ täüs elojõuh pedäjä vahelt küündü maa pääle kats helkäjät pääväkiirt. Ja säält korgõst, latvust õnnõ veidükese allapoolõ, pääväkiiri päält liuõl’ allapoolõ puulehekene. Midä allapoolõ, toda suurõmbas keeru lätsivä. Ütekõrraga näi, et tuu ei olõ mitte puuleht, a kõgõ ilosamp pääväpaabusilm, kedä ma kunagi nännü olõ. Nii ilosidõ värvega, nigu olõs õkva pildiraamatust vällä linnanu. Edimält linnas’ tä kalmu pääl pärjä seeh olõva liilia pääle. Pandsõ kõrras uma siiva kokko, tegi vahtsõst vallalõ ja linnas’ pingi otsa pääle. Puhas’ sääl paar sekondit ja linnas’ mu esä hää ola pääle. Kullõl’ sääl veidü ja linnas’ kalmu pääle tagasi. Iks üte pärjä päält tõõsõ pääle, vaihõlõ mõni tsiirahus. Sis tegi paigapääl paar kipõmbat liigutust, kerküsi õhku ja nakas’ tsiirõldõh tultut tiid tagasi minemä. Edimält olliva keeru vähämbä, mida korgõmbalõ, toda suurõmbas nä lätsivä. Pia es olõ inämb värve nätä ja täpikene kattõ korgõlõ.

Läts’, ja jätt’ õhku pall’o küsümiisi. Es olõ liblikit joba mitu nädälit nännü. Mille õkvalt sis? Kuis tä nii korgõlt tull’ ja mille õkvalt pääväkiiri päält? Mille tä täpsele esä ola pääle linnas’? Inemiisi oll’ ümbre imä kalmu veidü rohkõmp ku sada.

Peielavvah edimält muust es kõnõldagi ku pääväpaabusilmäst. Noid, kes liblikat tähele es panõ, oll’ mõni ütsik.

Ütskõrd suvõl, ku surnuaiah olli, linnas’ mu ümbre üts väikukõnõ admiral. Ütskõik, kohe ma ka es liigu, oll’ tä mul lähküh. Ku ma autohe olli istnu, tegi viil auto nõna pääl kah paar tiiru ja linnas’ sis tagasi surnuaia väretist sisse. Om, minkast mõtõlda…

Ma usu, et õga inemise jaos om timä imä esieräline. Nii ka mino jaos. Kõgõpäält kasvai joba tuu peräst, et täl oll’ üts silm sinine ja tõõnõ pruun. Piaaigu, nigu pääväpaabusilmälgi.

Kiviti Kadri


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Pääväpaabusilmäline hüvästejätt2020-10-19T17:41:41+03:00

Priinime lugu: Pant

Seod nimme kand Eestin 144 inemist. Tulõ taa päämidselt kolmõst kotussõst: Aru mõisast Nõo kihlkunnan, Õisu mõisast Paistu kihlkunnan ja Vahtsõliina mõisast. Ka Polli ja Riidaja priinimme Paut on võlssi kirotamisõga ümbre tett kujulõ Pant, a olõ-i teedä, kas niimuudu muudõt nimi jäi pidämä. Eestistämisel võti vahtsõ nime Pant üte kõrra Bant ja üte kõrra Märtenson.

Aru mõisa Uuekülän oll’ Vanemba talu (no om tuu talu nimi Vana-Antsu), kon Pandi nime sai peremiis Jaan (Melgi Hanso Merdi poig) uma naasõ-latsiga ja timä kolm kasupoiga, kiä olli periselt timä lellä Tuuma poja.

Õisu mõisan sai sama priinime Pant Jaagu poig Mihkle uma perrega, kiä oll’ Riimu talu peremehest maha võet. Mõlõmba kotussõ, Aru mõisa ja Õisu mõisa priinime alussõs või ollaki sõna pant, miä tähend panti pantavat ja lunastatavat, pandirahha (tagatis), pant-priihvi (pandikiri) jm.

Vahtsõliina mõisan pand’ opõtaja Carl Masing 1820. aastagal Põnni külä Kiltre talu üte poolemehe hõimulõ priinime Pun (Punn) ja tõsõlõ Pant. Edimäne nimi om tävveste selgelt külänimest, selle et Põnni ollegi mõisakirjun Punni, korgõ –õ om harinõmalda kõrva jaos –u muudu. Tõnõ nimi Pant või olla kah saad külänimest vai tegeligult edevanõmba nimest. Nii om 1561 Misso kandin kirän Панъ Хантуевъ сынъ ’Pan Handu poig’, 1563 Пангулъ ’-külä’. Edesi om aastasatu joosul tarvitõt kõgõsugumaidsi kiräpilte: Poeni, Panni, Penni, Punni. Masing oll’ edimäne, kiä kirot õ-ga: Põnni. Võimalik, et perimüsen tunti 17. aastasaa edevanõmbat *Panni Hant (1630 Panni Hans, 1638 Penni Hand), kelle nimest võidi lühendä: Pant.

1826 olli Pandi joba Põnni küläst Tsäpsi Järvemäele ümbre asutõt. Võrumaal lövvüs katõ kotussõ Pantõ. Valgjärvel sündünü aokiränik Pandi Valdo oll’ Aru mõisa hõimust, ärimiis Pandi Enn om Vahtsõliina Põnni külä hõimust.

Saarõ Evar

Rubriigin kõnõldas perekunnanimmi periolõmisõst ja tähendüsest.

Priinime lugu: Pant2020-10-19T17:40:08+03:00

Umavaihõlinõ jutuajaminõ Aapoga

Seo jutt om kõnõld Ilvesse Aapoga mõni päiv inne timä 50aastadsõs saamist. Juttu aimi Räpinäl Võhandu veeren. Paigan, midä kutsutas «Apteegi all» ja kon jõõn vesi keerutas ja om kuus-säidse miitret sükäv. Kas taa umavaihõlinõ jutuajaminõ ka juubõliintervjuu mõõdu vällä and, tuud piät joba lugõja otsustama.

– Kes sa olõt, Aapo?

– Ma mõtli tuujaos spetsiaalsõ sõna vällä: laulukiränik.

– Ahah. A om teedä, et sa olõt kunstnik, kiränik, laulukirotaja. Äkki sis kunstlaulukiränik?

– Ei, kunsti ma tei pääas’aligult eelmidse aastatuhandõ lõpuh.

– A laulõ?

– Edimädse laulu tei, ku olli kas 16 vai 17. Ja sis läts’ kõvva aigu. Ku Pehki Jaaniga tutvas sai, sis naksi jälki tegemä. Põhilidsõlt om iks tettü vahtsõl aastatuhandõl.

– Kost nuu laulu tulõva?

– Egält puult.

– Kuis tuu käü, kas kiäki tulõ ja ütles, et tii määnegi laul vai sõna vai tulõva esi?

– Mõnikõrd tulõ esi, mõnikõrd sis, ku vaia.

– Kas viimätsel aol tulõ esi rohkõmb vai om vaia rohkõmb?

– No ku korona pääle naas’, sis oll’ kõrraga kõigil väega tekste vaia, selle et muusiku es saa esinedä ja näil oll’ pall’o vapa aigu.

– Nii et su jaos oll’ tuu korona tüüaig.

– Oll’ jah. Ma lõpõti üte muusikali libretot ja Vanemuisõlõ üte muusikali tõlgõt. Singer Vingerile sai tettüs jälleki ports tekste, vast nä jõudva õks tuu plaadi kah vällä anda.

– Kuis sa kiränigus naksit?

– Opsõ nelä-aastadsõlt lugõma ja sis sai arvo, et ega naa luu esihindäst ei tekü, näid tegevä kiräniku. Naabrimiis küsse, kelles ma saia taha. Ütli kõrraga, et kiränikus. Sis naabrimiis kutsõ minno hoovi pääl kõik aig kiränikus. A inne, ku ma üles kirotama naksi, läts’ viil 20 aastat.

– Naksit luulõtuisi kirotama?

– Edimäne kogo oll’ esi kokko klammõrdõt «No vot». Toda näütimi puul’nal’aga Põlvah. Sõprul Kommussaarõl ja Lõbul olli samasugudsõ vihu ja säält Põlvast tekkü mänedþer ja timä sokut’ meid Tarto liina kah näütämä. Säält korssiva Kivisildnik ja Kauksi Ülle mu üles ja nii tä läts’.

– A kuis iks kunstiga om, sa olõt tuud opnu?

– Ma olõ ammõtligult küländ harimada inemine, a 1990. aastail käve Põlvah Boris Lukatsi man. Olõ käünü kõrras Soomõmaal veidü graafikat opmah ja Tõnis Vindi man sai ka käütüs kunagi.

– Ütlit, et kunstitegemine jäi eelmiste sajandihe. Mille?

– Valmis sai. Näütüisi om iks tettü, fotomanipulatsioonõst.

– Elät Räpinän?

– Om jah.

– Midä Räpinä su jaos tähendäs?

– Kodo. Väega hää om hindä man kotoh ellä.

– Kas kiäki imestäs kah, et sa koton elät.

– Kõik aig imestädäs. A ma olõ innemb ka vastanu, et Talnalõ mõist egä ull’ minnä.

– Kas sa tüüd kah tiit?

– Kõik aig tii.

– Määne su tüüpäiv om?

– Tuu olõnõs, kas om parasjago midägi suurõmbat tetä vai om nipet-näpet. Näütüses ku Estonialõ kiroti 17 kuuga kolm libretot, sis läts’ põllomehe elos är: hummogu kell säidse tulli üles, õdagu kell 11 magama. Kõik aig kiroti. A tuu om eränd. Harilikult lää nelä paiku üüse magama ja tulõ 12 paiku üles.

– Kuis vabakutsõlinõ är eläs?

– Tuud, kuis inemise är omma elänü, näet kalmuaiah kõgõ parõmpalõ. Kuigi eläs, noh. Pääasi, et ei tii raha peräst, a raha iist.

– Kas kuulsa olõk and kah midägi mano?

– Ma vaidlõ vasta: olõ-i ma kuulsa joht, olõ lihtsäle teedä miis.

– Midä teedä miis piät tegemä?

– Väega pall’o piät tere ütlemä liina pääl.

– Määndse liina pääl?

– Egä liina pääl.

– Mis sa täämbädse ao kotsilõ ütlet?

– Huvitav aig. Üttepite kõnõldas, et kõik om umbõlõ persen, samal aol ei olõ mi maailma aoluun nii häste elänü. Tuu om nigu Schrödingeri planeet.

– Kes tuu Sröödinger om?

– Schrödinger oll’ sääne miis, kes mõtõl’ vällä Schrödingeri kassi, kes om karbi seeh, ja mi ei tiiä, kas tä om eloh vai koolnu. Sääne kass, kes om kõrraga nii eloh ku koolnu. Meil om planeet kah sääne: korgõ elojärega ja tävveste persen.

– Mis tähendäs persen?

– Noh, Covid ja kliima ja… A tuu om huvitav, et ku ma lats olli, sis raoti inemiisil päid maaha muinasjuttõh. A nüüd tetäs tuud Lähis-Idah ja Aafrikah.

– Midä su jaos perämädse 50 aastat tähendäse?

– 50 aastat tagasi oll’ planeedi pääl poolõ veidemb inemiisi. Mõtli viil nii, et aastal 1970, ku ma sündü, sis parhilla om aasta 2020. A ku aig olõs tõistpite nakanu minemä, sis olõs parhilla õkvalt Vabadussõda läbi saanu, olõs aasta 1920.

– Midä tähendäs su jaos umakultuur?

– Olõ õks inämb nakanu perimüsest otsma loomigulõ põhja. Kirändüsmuusõum and pall’o raamatit vällä ja ma kõik aig osta noid. Tuu hoit väega pall’o aigu kokko, ku ei piä esi nakkama kõkkõ vällä mõtlõma.

– Kas tahat viil midägi tähtsät üteldä?

– Jah. Tuud, et mu kiindumus pikki hiussidõ ja habõnidõ vasta tulõ arvada tuust, et ma elä vanausu kloostri maiõ pääl.

Rahmani Jan


Ilvesse Aapo Võhandu kaldõ pääl. «Seod kotust kutsutas «Apteegi all» ja seo kotussõnimi om üten apteegiga liikunu,» tiid Aapo. Rahmani Jani pilt

Umavaihõlinõ jutuajaminõ Aapoga2020-10-19T17:35:33+03:00

Tõsõ kundi otsast. Inemine ja tõõsõ eläjä

Ma sündü paksu mõtsa seen ja väikust pääst olliki mu suurõmba sõbra ja mängoseldsilidse sitika, mutuka, kunna, tsirgu – kõik, kes ümbretsõõri olli. Ka puu, miä mõtsan kasviva, ja lilli, miä häitsivä. Hindä mälehtämise perrä sai ma edimäst kõrda liina, ku olli nelä-aastanõ.

Tuuperäst om mu jaos tävveste selge, et inemine om luudusõ osa, sammamuudu elläi nigu tsiga, kits, põdõr, kala vai ütskõik kes. Küsümüs om õnnõ tuu, ku pall’o kellelegi mutsu päähä om antu.

A ma ei olõ seoniaoni nännü üttegi ulli eläjät. Ja mu meelest om eläjil mõnõ kotussõ päält rohkõmb tarkust ku inemiisil. Mille muidu om nii, et keväjä ei tulõ ütski tsirk siiä inne, ku luudus lupa pessä tetä. Ja ku Aasian oll’ tuu suur tsunami, olli eläjä kõik tuusaos lännü, ku lainõ tull’. Õnnõ inemine läts’ vii viirde kaema, mis nüüd juhtus.

Pall’o inemise, kiä maalõ puhkama tulõva, ei jää kõgõpäält kullõma tuud, kuis ümbretsõõri rüärääk hellü tege, ritsik laul vai sisask tsiristäs imeilosat viit. Tuu asõmõl pandas määnegi pläräkast tüüle.

Seo aastavahetusõ aigu juhtu mul eläjidega esieräline lugu. Tahtsõ minnä Munamäele vahtsõt aastat vasta võtma, a kuigi läts’ niimuudu, et jäi minemädä. Mõtli, et talo mant torn paistus, lää vällä, kae mäe veere pääl, mis sünnüs.

Ku jõudsõ paar minotit pääle süäüüd vällä, näi ja kuulsõ säänest tulõvärki ja paugutamist, määnest varõmb kunagi Haanin kuulnu es olõ. Pini oll’ väega hirmunu, kõndsõ mu kõrval. Ku ma aiast vällä lätsi, jäti pini aida sisse.

Äkki tundsõ: kiäki juusksõ vasta jalga. Kai alla: jänes. Tükk aigu kaimi tõnõtõõsõlõ otsa, kumbki es saa arvu, mis nüüd. Sis läts’ jänes umma tiid.

Ku tarrõ tagasi lätsi, sis 15 minoti joosul joosi kolm hiirt lõksi. Lõks om sääne, miä jätt hiire ello, vei nä vällä. A pinil oll’ arvada hindäga niipall’o tegemist, et hiire pässivä eloga.

Koroona-aigu naksi mõtlõma, et luudus andsõ joba aastavaihtusõ aigu märku, et midägi hullu om tulõman, tulõ valmis olla. Luuja puult oll’ antu inemiisile väega õigõ märk: tulkõ katõ jalaga maa pääle tagasi, austagõ sedä paika, mis meile antu om.

Pindmaa Aigar

Ettevõtja Pindmaa Aigar märgotas tan ilmaasju pääle tsipa tõsõ nuka alt, ku hariligult kaema harinu oltas.

Tõsõ kundi otsast. Inemine ja tõõsõ eläjä2020-10-19T17:30:31+03:00

Vana lugu vägivallast

Kirota luu, midä mu silmä umma elon inne üte kõrra nännü. Tuu juhtu vanastõ, ku ma nuur olli. Sis olli egän majapidämisen lehm ja muu pudulojusõ.

Mul oll’ tutva abielopaar. Muido väega tubli inemise, a mehele miildü napsu võtta. Ja ku tä vindidse pääga kodo tull’, naas’ naasõ kallal norima. Naanõ oll’ mehest pall’o noorõmb ja miis läts’ sis põhjusõlda väega armukadõdas. Ku naanõ kohe ütsindä tahtsõ minnä, kasvai puutigi, naas’ miis kiildmä ja mõnikõrd tull’ eski kässiga kallalõ.

Naanõ oll’ väega hädän ja mõtõl’, mis tetä.

Ütskõrd oll’ jäl mehel samm kõvvõr ja sarvõ lämmä. Kuigi es taha jalgu pääl püssü. Istsõgi sis tsirelipuhmu mano maaha ja jäie magama. A sääl tsirelipuhmun otsõ suvõl pere lehm parmõ iist varjo. Iks pää puhmun ja tagomanõ puul välän. Ja nii oll’egi kõik puhmu ümbre lehmäkuukõ täüs.

Naasõl tull’ kiusak mõtõ. Võtsõ mehe palitust kinni ja vidi tedä ümbre puhmu noid kuukõ pite, kooni iso täüs sai.

Ku miis selgembäs sai, istsõ tä nigu unik õnnõtust unikidõ keskel ja mõtõl’ elo üle perrä.

Peräst nä lepsevä muidoki är ja naasõl tull’ uma kallis abikaasa ja timä rõiva kõik är mõskõ.

A tuust avit’, et miis inämb pur’on pääga kodo es tulõ ja naasõga es pahanda.

Täämbädsel päävälgi um pall’o juttu kodovägivallast, mis um suur hädä. Ega ei piä muidoki niiviisi lahendama, nigu seon jutun. A ku inemine muido arvo ei saa, sis tulõgi tetä midägi esierälist, mis pand mõtlõma.

Urmi Aili

Vana lugu vägivallast2020-10-19T17:28:27+03:00