Parm tsuskas: roodsi allviilaiv


 

Nal’apildiga tsuskas ütiskunda mõnõst hellembäst kotussõst
Rõugõ Rebäse külä miis Varustini Andres, tunnõt ka nimõga Parm.

Parm tsuskas: roodsi allviilaiv2020-10-05T15:43:07+03:00

Maolda nali

Katskinõ autokumm

 
Ütel mehel läts’ autol kumm katski. Jätse massina uulidsa viirde saisma ja naas’ tsõõri alt võtma.

Müüdä läts’ tõõnõ miis, kiä küsse: «Mis sa tiit tan?»

Autojuht pahasi är: «Sa ei näe vai, tsõõri võta alt.»

«Ahah, ma võta sis raadio,» ütel’ müüdäkäüjä, lei klaasi katski ja naas’ autoraadiot vällä kakma.

Maolda nali2020-10-05T15:42:01+03:00

Muda Mari pajatus

Jälle kollõ

 
Ma kuuli raadiost, et Võro liinah om vahtsõnõ jälle haiguskollõ vai tõvõpesä. No kuimuudu nuu võrokõsõ iks nii kehvä tervüsega omma, et viirusõ üles korjasõ? Kae, mõnõkümne kilomiitre jago lõuna poolõ omma lätläse inämbüs terve. Kas om vaih õnnõ tuuh, et viirus pelgäs kuvvõndat varvast? Vai ommaki lätläse nii paksu nahaga?

Arva, et periselt olõmi mi kavalamba. No mäletäti, määne illos ilm septembrih viil oll’. Kiä tuu tahtsõ tüül olla vai pümmeh koolitarõh istu. Lastas väikene viirus sisse ja saadõtaski kõik är kodo. Oll’ hää aiah kõik põrkna üles võtta ja ubina är kor’ada.

Tuu om iks nii olnu, et ku naksiva olümpiämängu, sõs võtiva kõik spordihaigõ sinidse lehe. No parhilla saa lihtsämbäle: kotoh tiit kõrras puutrih tüüd kah ja palk juusk. Vaihõpääl käüt mõtsah seeneh vai kurõmar’asuuh, ni ommaki kõik rahul. Jällest haigusõst om kassu kah.

Muda Mari pajatus2020-10-05T15:40:50+03:00

Tossu Tilda pajatus

Hää, et pessä es saa!

 
Keväja edesi tougat Võhandu maraton peeti süküskuu algusõn. Tutva abielupaar Kasaritsast lei hummogu massinalõ vungi sisse. Näide noorõmb poig oll’ uma kanuu ja sõbraga vii pääl.

Muidoki oll’ vanõmbil maad pite sõita kergemb ku nuuril miihil vuulsa jõõ pääl. Ku finišini jäi viistõist kilumeetrit, olli nä jäl uutman, kunas paatõga tuldas. Sääl oll’ üts kambakõnõ kah viil.

«Oi, sa kah siin!» kostsõ naistõrahva helü. Ja säälsaman haardsõ tuusama naanõ Kasaritsa mehe hindä kaissu ja kallist’ kõvva.

Mehe naanõ es mõista midägi arvada. Miis oll’ jo Räpinän koolin käünü, säält, kon nä olli, jäi Räpinäle viis kilumeetrit. No vast mõni koolisõsar…

Äkki röögät’ naanõ hiitünüle: «Ti ei olõki mu veli ja velenaanõ!» Ilm oll’ pümmes kisknu ja mis ime sis, ku inemine essü. A provva andispallõmisõl es paistu lõppu.

Kasaritsa naanõ rahust’ teda: «Kõik om kõrran. Hää, et pessä es saa!» Näide vanõmba poja üte sõbraga juhtu nii, et sai kõrraligu keretävve, inne ku pesjä arvu saiva, et võlss miis om.

Tossu Tilda pajatus2020-10-05T15:40:12+03:00

Hannaotsakõnõ

Meile tegüsi kass, kes inämb mi mant är es lähäki. Vällän oll’ joba pümme, ma pidi viil puukuurist puid tuuma. Kõrragõ kuuldsõ hallõt kassi näügmist, tä õkva nigu nõudsõ süvvä. Mõtli, et mis jant taa om: mul kassi joba tükk aigu tagasi kõrralikult söödetü. Juusksõ sõski tarrõ ja vei tälle hääd ja parõmbat. Tä nakas’ säändse isugõ süümä, nigu es olõs mitu päivä süvvä saanu. Tahtsõ tedä silätä, a tä tõmmas’ indä kõrvalõ ja tsuhksõ. Mõtli, et taa om külh nall’akas asi: ma anna süvvä, a tä tsuhk mu pääle. Tõi tarõst patarei ja sai arvu: es olõki uma, oll’ võõras. Must kass, valgõ kaala ja valgõ hannaotsaga. Nii tull’ ja jäigi meile Hannaotsakõnõ.

Meil oll’ indälgi kats väläkassi ja kats laiskvorstist tarõkassi, a Hannaotsakõsõst sai peremiis, kes lei kõrra maia: kõik mi pere eläjä käve täst kaariga müüdä. Läts’ õks mitu päivä, inne ku meil umavahel klapp tegüsi. Tä es taha olla priileeväsüüjä: tenütähes nakas’ mukkõ üten posti perän käümä. Mul om tükk maad minnä postkastini. Kas satas vihma, tuiskas lummõ vai taht tuul tii päält är viiä, om mu Hannaotsakõnõ õks mul iinjuuskja, hand pistü. Vahel, ku ma olõ indä är unõtanu ja ei tiiä maast ei ilmast, tuu tä mu kipõstõ maa pääle tagasi. Ku mõni autu tsuskas müüdä nigu tuulispask, hüppäs tä joba varra kraavi. Tä nigu taht mullõ üldä: «Mutikõnõ, hüppä, muidu võit nigu sitasitikas alla jäiä.» Hüppägi. Tenütähes silitä – tuu tälle miildüs.

Mu Hannaotsakõnõ võtsõ kah suvõpuhkusõ nigu riigikogulasõki. Tä alust’ umma puhkust eski varõmb ku nuu. Käve külh söömän, aga sõs oll’ lännü. Mõtli joba hirmugõ, et tä om minnu maha kandnu. A poolõ suvõ pääl tull’ mu sõbõr Hannaotsakõnõ jälh umalõ tüüpostilõ.

Aidma Hele

Hannaotsakõnõ2020-10-05T15:39:18+03:00

Rassõ ao leeväst talongikaubani

Ma olõ läbilahki võrokõnõ. Ei olõ külh liinan sündünü, a olõ tan üles kasunu, koolin käünü, tüüd tennü, mehele lännü, latsõ ilmalõ toonu ja suurõs kasvatanu. Terve uma pikä elo är elänü. Nii et Võro liina või ma nigu pall’o tõõsõ inemise tävve õigusõga ilmanabas pitä. Tsipa pikembält kõlas värsikene niimuudu: Võro liin om ilmanaba, pinil om hand ja poodin om saba.

Poodisaba tekkü Vinne aol. Pääle sõta oll’ jo kõgõst suur puudus. Mi pere elli raudtiijaama lähkün esämajan Aida uulitsal. Söögikraami ostimi Võrosuu päält kooperatiivi poodist. Leibä tuudi üts vai kats-kolm kõrda nädäli seen, täpselt ei olõ meelen. Egä ostja kotsilõ müüdi üts päts. Saia müüdi kah, mullõ miildü väega prantssai. Meelen omma nuu suvõ viiekümnendide aastidõ algusõn, ku imä saatsõ meid sõsaraga leeväsappa. Mu elävä loomuga sõsar puuti sisse es tulõ, ütel’, et täl om sääl ikäv. Ma es julgu kavvõmbalõ minnä, hoitsõ umma kotust saban. Ku leeväauto kohalõ jõudsõ, lei poodi rahvast täüs. Mõnõ sissetulõja puhul kaheldi külh, kas tä ülepää oll’ saban olnu. Tsängeldi, a tüllü es pöördä. Pelksi sõsara peräst, latsi õnnõs es pututa.

Neläkandilidsõ leeväpätsi kotsilõ üteldi: turvas. Turbapätsi muudu oll’ tä jah. Mõnikõrd oll’ leib nätskes jäänü. A kõgõst huulmalda hoitsõ rassõ ao leib meid hingen.

Väiku poodikõnõ, midä rahvas kutsõ eestiaigsõ umanigu perrä Sika poodis, tiinse ostjit kuvvõkümnendide aastidõ algusõni. Sis sai tõõsõlpuul tiid valmis vahtsõnõ puut. Tuus aos oll’ ka leeväsabadõ aig otsa saanu. A sabatamist jakku kavvõmbas. Vinne ao lõpul saisi esiki kõrra viil leeväsaban. Inne Eesti krooni tulõkit massõ päts leibä Edu poodin säidse rubla.

Ku elo edenesi, es kihuta meid sappa mitte egäpääväne leeväpalakõnõ, rohkõmb otsiti tüüstüskaupa: kodomassinit, välämaa rõivit ja kängi-saapit, mis olli Kommunaari ummiga võrrõldõn ilosamba. Väikun liinan pidi arvõstama paikligõ võimaluisi ja tutvuisiga. Üts võimalus oll’gi hinnäst sappa säädi. Mille kõgõ peräst es tulõ võidõlda, tuu olõs väega pikk jutt. Söögipuutõn rünnäti kõgõpäält liha- ja vorstiletti. Esiki lehetelmisen (Edasi) ja raamadu saamisõn oll’ saba. Saisõ üten tõisiga raamadupoodi ussõ takan, peopessä vildikaga kirotõt ENE telmises järekõrranummõr. Poodiuss tetti vallalõ paari tunni peräst…

Kõgõ rassõmbas läts’ katsakümnendide aastidõ lõpul. Vinne aig oll’ lõppõman, leti tühä ja hinna laen. Vinne rubla oll’ väega nõrgas jäänü. 1988. aasta keväjä tulli Võrol pruukmistõ tsukrutalongi ni tuusama aasta sügüse viinatalongi. Perän sai talongikauba nimekiri pikemb: jahu, tangu, võid, mõsusiip, eelektripirni, latsi suka. Ammõdiühingu jagasi tüü man «Brežnevi pakikõisi», kon oll’ midägi ka mitte-egäpääväst: jupikõnõ suidsuvorsti, viineri, lihakonserv, purk rohiliidsi hernide vai lahustuva kohviga. Kaup, midä parhilla egäst turuputkast võimi vabalt osta.

Tsipa nall’a kah. Seo jutu kõnõl’ mullõ tutva koolioppaja uma tüüseldsilidse äpärdüsest.

Talongi olli üttemuudu kõigilõ. Näid vahetõdi vai tetti muudmuudu ärri. Tuu naiskoolioppaja otsust’ tälle ette nättü viinapudõlikõsõ vällä osta. Säädse sammu Jüri-Liiva uulidsa nuka pääle viinapuuti. Ütel kõrraligul naistõrahval, koolioppajal pääleki, sinnä muido asja es olõ. Ussõ pääl saisõ miis. Timä ütel’, et andku ostja uma talong tälle, selle et timä om talongõ kokkokorjaja. «Ah sis niimuudu käävä as’a,» mõtõl’ oppaja. Letin küsse müüjä talongi. «A ma andsõ talongi joba är,» ütel’ hiitünü ostja.

* * *

Om aasta 2020. Postkast om punnin reklaamist: osta, osta, osta! Kaubapuudust ei olõ. Vahtsit puutõ ehitedäs mugu mano. Ummõtõ om juhtunu, et mõnd väikut as’akõist and suurõ kaubaküllusõ man otsi ja mõnikõrd ei lövvaki. Arõnguruumi viil om.

Valpri Liina


Reimanni Hildegardi tsehkendüs.

Rassõ ao leeväst talongikaubani2020-10-05T15:38:21+03:00

Priinime lugu: Truija

Nimel om parhilla Eestin 116 kandjat. Vähä tõistõ ehk seoilmaaigsõ eesti keele reegli perrä kirotõdul nimekujul Truia om katõssa kandjat. Seo nimi panti õnnõ Vahtsõliina kihlkunnan ja ildamb ka Setomaal.

1820. aastagal om opõtaja Masing vahtsõhe personaalraamatuhe kandnu Tammõ külä Sae talu ammu koolnu popsi Kersna ja timä katõ poja perekunna ja pandnu nimes Truija (kirot’ Truÿa, a tuud loeti iks sammamuudu). Noist poigõst Juhanist jäi perrä õnnõ tütär, a Jakobil oll’ kats poiga, Kaarli (Karl, sündünü 1800) ja Jaan (sündünü 1803). Õigustüteldä – nimä olliki ainukõsõ mehe, kiä nime pandmisõ aigu ellivä ja nime ka edesi veivä.

Nimi, mille nä saiva, tähendäs Truia liina, Trooja täämbädsen eesti keelen. Vanakreeka keelen kirotõdi Τροία (saksa keelen külh Troja ja vinne keelen Тро́я, minkast om tullu täämbäne eesti nimekuju). Vahtsõliina priinimest sõltumada om mitmal puul tegünü kotussõnimi Truia liin ~ linn. Tuu om võinu tähendä näütüses popsiküllä vai külä nukka, kon hulga mõisamoonakit ja antvärke kuun eläs. Truia liin om Ahja mõisa Akste külän, Truia linn om Virumaal Läsna külän.

Raadi mõisan Tartu külle all panti umbõs 1822–23 priinimi Troija, kirotõdu ka Troiga. Tuu nime sai 18. aastasaa lõpul Vahtsõliinast tulnu Jakobi pere. Või arvada, et ku vähä uuri, sõs tulõ vällä, et tuu Jakob oll’ Vahtsõliinan Truija nime saanuidõ lähküst sugulanõ.

Viil võeti seo perekunnanimi 1921. aastagal Setomaal Ant’kruva külän, miä om õkva edimäne külä Tammõlt üle Piusa minnä. Kas nime võtnu Miki uma naasõga kuulu Vahtsõliina Truija hõimu, tuu olõ-i mullõ teedä.

Saarõ Evar

Rubriigin kõnõldas perekunnanimmi periolõmisõst ja tähendüsest.

Priinime lugu: Truija2020-10-05T15:35:49+03:00

Lõunaeestläse Põh’a-Eestin huvisõidul

Kävemi tüüseldsiliidsiga süküskuun Võro reisibürooga Põh’a-Eestin huvisõidul.

Kõgõpäält lätsimi Kumna mõisat kaema. Mõisa tetti 1627. aastagal. Ega sääl midägi väega uhkõt kaia es olõ, a maja iin kasviva kül ilosa mitmõvärvilidse roosipuhmu.

Edesi sõidimi Keila-Joalõ. Vot sääl oll’ joba uhkõ loss. 1827. aastal saiõ mõisa umanikus krahv Benckendorff, kes kolisi sinnä uma noorikuga. Tuul aol oll’ olõman mõisa üte huunõga – lihtsä puust majaga. Krahvi noorik oll’ kaenu tuud majja ja ütelnü: «Seo om pall’o prosta maja.» Et krahv umma nuurt naist väega armast’, sis lask’ tä ehitä gooti stiilin uhkõ kivist lossi, mis sai valmis 1833. aastal.

Lossil om mitu sissepäsemise kotust. Uhkõst paraadnaussõst kävevä mõisasaksa ja näide külälidse ja tagaussõst tiinri. Lossin om pall’o ilosit tarri, mis omma kaunistõdu krahvipere vapiga. Tuu vapi pääl om kolm pistüst roosihäiermät. Väega uhkõ um nelä sambaga saal, kon umal aol peeti pidosid ja tandsiti. Parajahe sai sääl nätä Vassiljevi Aleksandri näütüst «Kutse ballile». Näütüsele olli vällä pantu vanaaigsõ ballikleidi, üts iks ilosamb ku tõõnõ. Mustri olli kõik käsilde pääle tettü. Kõgõ ilosamb oll’ pruudikleit, kon helkse päävä käen ekä värvi kalliskivi. Köögi jaos om lossi kõrvalõ ehitet eräle hoonõ, et lossin ei olõssi söögitegemise lõhnu.

Lossi iin om värehtimaja, kon loetas üle, pall’o küläliidsi käü. Pargin um Veenusõ kujo ja ussõ kõrval kats uhkõt vanaaigsõt lõvikujjo.

Peräst Benckendorffi läts’ loss krahv Volkonski perrele, kelle perrätulõjist um olõman viil viimäne krahv – Peeter Volkonski. Tälle pakuti ka lossin elämise võimalust, a tä es võta tuud pakmist vasta. Kül um tä mõnikõrd käünü lossi kaeman ja sääl puhkaman.

Umal aol käve lossin puhkaman pall’o vinne aristokraatõ. Näide hulgan kuulsa viiulimängjä Aleksei Lvov, kellele sääl nii miildu muusikat luvva, et tedä käve kullõman eski tsaar Nikolai I, kes nimmas’ki kõgõ ilosamba luu Vinne hümnis.

Krahv Benckendorff lasksõ Keila jõõst kooni mereni tetä pargi, midä um 25 hektärri. Sääl kasus üle 80 puu- ja puhmuliigi.

Muidoki om kaemist ja kullõmist väärt Keila juga, kost vesi satas 6 meetri korgusõlt alla ja juga esi om 16 miitrit lagja. Alatõn 1555. aastast oll’ sääl vesiveski ja 1928. aastal ehitedi hüdroelektrijaam, mis sõa aol häädü.

Täämbädsel aol valgustõdas mõnõs minotis egäl puul- ja täüstunnil Keila juka alatõn päävä nõsõmisõst kooni kesküüni. Egäpäävätselt um valgõ ja sinine valgus, a pidopäivil näüdätäs vikakaarõvärviliidsi virmaliidsi. Pargi iist kand huult RMK, kes om ehitänü ka torni, kost juka kaia. Valgustus ei tüütä poolõst lehekuust kooni hainakuu lõpuni, ku om nahkhiiri pesätämisaig.

Sis kävemi viil Pakri puulsaarõl ja Paldiski kordonin. Paldiski asutõdi Peeter I iistvõtmisõl 1718. aastal sõasadamas, et kaitsa Petrogradi liina. 1939. aastast oll’ seo NSVLi mereväebaas. Paldiskin ja Pakri puulsaarõl oll’ ütesä väeossa 17 000 sõamehe ja ohvitseeriga. Tähtsämbä baasi olliva tuumapäiega rakette ja allviilaivuga.

Tagasitiil kävemi ka Habajan, kon tetti rabarbri-vurdsuveini ja -limonaati ja viil tõisi veine. Näist huvitavamb oll’ nõgõsõvein, midä kõlbas paar pitsi eski rohos võtta. Pidi puhastama organismi.

Reis oll’ huvitav. Kõik kotusõ olli säändse, kon ma ku lõunaeestläne es olõki käünü.

Urmi Aili

Lõunaeestläse Põh’a-Eestin huvisõidul2020-10-05T15:32:33+03:00

Väiku Hellero veerändsaa-kogomik

Regilauluansambli Väiku Hellero (Väike Hellero) avald’ üten Eesti kirändüsmuusõumiga veebikogomigu «Regilaulu lugu», miä kõnõlõs eesti regilaulu kujonõmisõst ja muutumisõst seo laulustiili ligi 2000 aastaga pikkudsõ aoluu joosul.

Kiä välläannõt kullõs, saa ettekujotusõ regilaulust esi aoperioodõl ja esimuudu ettekandmisõ olokõrdun. Rahvamuusigatiidläne, oppaja, Eesti kirändüsmuusõumi vanõmbtiidrü ja Hurda preemiä saanu Orassõ Janika om üten ansamblirahvaga pruuvnu mitmit võimaluisi laulõ ettekandmist pututava arhiivimatõrjaali ümbreseletämises, et saia muusikalidsõlt põnõvat ja vana traditsiooni lähküt tulõmust. Kogomigu umaperä om ka seo, et ülesvõttidõ kõlapilti om saanu esi laulmiskeskkundõ ja liikmiisi.

Laulu omma üles võetu 2019. aastaga sügüse Võromaal Kärgula külä mõtsan, nurmõ ja jõõluha pääl ja Sulbi magasiaidan. Laulõ lintivõtja helürežissöör Tubina McGinley Patrick om pühendünü keskkunnahelle ülesvõtja.

Väiku Hellero om naisi regilauluansambli, miä tegotsõs Tarton. Ansambli päämine tsiht om oppi tundma eesti, seto ja tõisi soomõugri hõimurahvidõ vanõmbat rahvalauluperändit ja avasta tuuga köüdetüid mõttõ- ja muusigamaailmu. Laulõ opmisõl omma ansamblil päämidses toes rahvaluulõ arhiivi helüülesvõttõ ja käsikirälidse matõrjaali, päält noidõ ka regilaulu tekste, viise ja esitüisi kotsilõ tettü tiidüsligu uurmisõ.

Võromaaga om Väiku Hellero küländ kõvastõ köüdet. Mitmõ ansamblin ütenlüüjä eläse Vanal Võromaal vai omma tast peri. Laultu om ka hulga Võromaa rahvalaulõ. 2006. aastagal ilmu ansamblil CD «Siug sündü söödüle», miä om kokko säet Karula kihlkunna laulõst.

2019. aastaga märdikuul sai Väikul Hellerol 25 aastakka ütenkuun laultus. Seo sügüse valmis saanu võrguvälläandõga «Regilaulu lugu» tähistedäski tuud pidopäivä ja ütenkuun käütüt laulutiid. Kogomik om mõtõldu nii noilõ, kiä regilaulu tiidvä-tundva, ku ka noilõ, kink jaos om seo edimäne kokkoputminõ mi vanõmba lauluperändüsega. Võrguvälläannõt om võimalik kaia internetin aadrõssi pääl: https://www.folklore.ee/regilaul/lugu/.

Soonõ Kati,Väiku Hellero laulja


Väiku Hellero 27. süküskuul Tarton ERMi Viinaköögin võrgukogomigu näütämisel: Sarvõ Mari, Orasõ Janika, Põldsami Rebeka, Soonõ Kati, Kahuski Maali, Sepä Tuul, Orasõ Madli, Päkä Margit, Orasõ Minni, Laanemetsa Liisi, Barbo Leanne, Orasõ Maarja, Valgu Meel, Sarvõ Kadi, Kuusõ Pihel. Lintropi Aado pilt

Väiku Hellero veerändsaa-kogomik2020-10-05T15:31:24+03:00

Kiri Kapstamäelt. Muusigapäiv

Päiv paistus, om kullanõ rehekuu edimäne päiv. Ja nigu iks, om seo päiv riikevaihõlinõ muusigapäiv.

Muusiga om mu henge palsam, trüüst minno. Laul tege jo rõnna rõõmsas ja õdagu, ku kuu joba uman hõpõhiilgusõn paistus, laulami hispaania keele tunningi.

Arva, et Lauluesä Kreutzwald iknu silmä pääst, ku nännü taad loidust ja inemiisi herksüse ärkaomist Võro liinan, esiki muusigapääväl. Majahoovõn võinu jo mängi sis orkestri, hõisada laulukoori ja lõõdsa uma mängo valla lüvvä. Imelidse helü võinu voolada puhtast rõõmust.

Muusigu ja lauljana või tunnista, et peris rassõ om tan määnestki tõistmuudu muusigaüritüst kõrralda, et inemise mõnno tundnu, hinnäst lõdvas lasknu, ja näid olnu hulga.

Ma olõ-i tan kolmõ aasta joosul üttegi suurt inemist uulidsa pääl vai rannan vai uman majan laulman kuuldnu. Kas seo omgi normaalsus?

Mis laulurahvas mi olõmi, kuis mi Lauluesä perändüst hoolõga hoia? Laulminõ olõ-i jo häbüasi!

Tuuperäst laula esi rattaga müüdä tühjü uulitsit kihutõn prantsusõ šansoonõ, et väikust Võrost saanu kõrraga Pariis, ümisevä tuvi ja valgõ lauluengli külvänü umma tolmu inemiisi kõrvu. Ossa saava ka trepikua, kon hää akustika, kerikist kõnõlõmalda.
Näütüses Hispaania linnujaamun koristaja laulva hinnäst unõhtõn, linnugimehaanik lõõritas tävvest kõrist, stjuuardess ümises süüki tuvvõn. Kas seo om tuuperäst, et sääl paistus päivä inämb?

Laulurahvas? Õnnõ kõrraldõdult ja laulupido jaos. Seod om jo veidü, vai mis?

Esiki laulupido rongikäügin es julgu mi segäkoori rahvas esi laulu iist võtta, oodi ja manitsi minno koorijuhi kõrraldust uutma. Mullõ tuu ei passi, ei miildü. Or’amiil ja huulmada olõk ei joosõ mu suuni seen.

Tuuperäst kepsuti hoobis kooni Kadrioroni politsei- ja piirivalvõorkestri kõrval, miä mõnusit sambarütme vällä lask’. Kolm nuurt trummimiist tundsõ esi tävvega ummi kässi tüüst mõnnu.

Hää inemise! Ärmi vahi pümmel süküsõdagul vilkvat ekraani. Tulõmi kokko ja laulami!

Lumiste Kati

Kiränik Lumiste Kati and värskit mõttit, kuimuudu egäpääväello vaeldust löüdä ja märgotas tuust, miä parasjago süäme pääl.

Kiri Kapstamäelt. Muusigapäiv2020-10-05T15:28:12+03:00