Mu latsõpõlvõkoton oll’ häste pall’o luuvust, armastust – kõkkõ, midä elol hääd om pakku. Et niimuudu sai olla, oll’ kimmäle pall’o mõotust saanu tuust, et esä oll’ kümme aastat Tsiberin ja imä samal aol kõik aig repressioonõ all. Tollõ peräst, et tä miis oll’ Tsiberin poliitvang.

Rassõ aig andsõ mu vanõmbilõ säändse kooli, et peräst, ku nä jäl kokko saiva ja mul oll’ võimalus siiä maailma tulla, es kõnõlda inämb halvust as’ost. Ku imäle sõbra küllä tulli, sis mõnikõrd kõnõldi paar sõnna tollõst, mis aigo üle oll’ eletü, a esä es kõnõlõ umist Tsiberi-aastist kõrdagi.

Mul omma kotost üten saadu opitunni nii esä ku imä käest.

Ku esä ärsaatminõ oll’, tull’ 89aastast vannaherrä kutsmada är saatma päält 100 inemise. Sis sai ma arvo, et taa vana miis oll’ elänü uma elo õigõlõ. Niimuudu, et ka noorõ timäst luku pei. Tä oll’ olnu tarvilik tollõlõ küläle, tollõlõ kogokunnalõ ja noilõ inemiisile, kes tedä tundsõ ja kellega tä läbi käve.

Säändse avvustusõ tiinvä är õnnõ nuu inemise, kiä kedägi ei kritiseeri, maaha ei tii. Kiä mõistva olla esi inemise ja võtva elost tan ja parhilla periselt ossa.

Imä käest olõ saanu sammamuudu opitunni. Oppusõ, miä ei paistu kül kõgõ parõmb vällä, a miä om mu jaos mõttõtarkus. Imä ütel’ niimuudu: «Kulla poig, rassõ tüü tegemisest proovi sa kõrvalõ hoita!»

Ma olõ rassõt tüüd elon pall’o pidänü tegemä ja saanu hindäle väega valutava kundi ja tõnõkõrd rassõ olõki. Tuu om mul lasknu imä mõttõterrä hindä jaos selgembäs märgota. Et tulõ rohkõmb oppi, pruuvi kujonda maailma ja elo üle märgota. Tarkus om tuu, mis avitas pall’o rohkõmb edesi, ku ull’ tüürabaminõ.

Pindmaa Aigar

Ettevõtja Pindmaa Aigar märgotas tan ilmaasju pääle tsipa tõsõ nuka alt, ku hariligult kaema harinu oltas.

Üts vana lugu tull’ miilde. Mii külän pand’ naabrimiis tütärt mehele. Tütär oll’ puul ellu liinan elänü ja kunstikoolin käünü. Naabri elli küländ kavvõdan ja läbikäümist es olõ, nii et uma külä rahvas olõs sääl pulman hinnäst võõrildõ tundnu. Tuuperäst näid ammõtlikult es kutsuta kah. Mehe siski istõva laua takan ja arutiva, kohes tulõsi auvärte tetä, et saanu kah pulmaviinast osa. Arutiva joba üle poolõ tunni ja ma sai aru, et näist jääse nuu värte tegemädä.

Lätsi vällä ja naksi esi tegemä. Olli tuukõrd peris poiskõnõ, vaivalt üle kümne aasta. Pää siski niipall’u jagasi, et kõikvõimaliku tii tulõ värtiidega kinni katta. Neli-viis värdet tei ma rahulikult valmis, perämisega jäi aohättä. Kuuli, et autu joba sõitva, haari kraavist tühä ätikäpudeli, lille asõmõl saie lumõmarja. Nööri sai säältsamast traktori filtri seest, tuu oll’ är visatu. Pakk videli kah lähkün. Vaivalt jõusõ hindä kraavi är käkki, ku pulmarong tull’. Näil es olõki plaani ütestki värtest müüdä manööverdä, kõik sõidõti läbi ja panti putel vai mitu.

Nõsti sis tuu hirmsa viinalaadungi kodu, naabri poolõ, kon mehe iks arutiva, kohe olõs pidänü auvärte tegemä. Panni laadungi laua pääle ja kõik jäie äkki vakka. Parajastõ sõit’ tsikliga huuvi üts traktorist, kiä muidu es kokuta, ainult kui hirmsalõ üles oll’ ärritet. Miis kai laua pääle, lei kässi kokku ja ütel’: «Va-va-vanakurat, ei-i-ijõvva juvva nii pall’u.» Mehe hirm oll’ tävveste asjanda: varsti oll’ mehi laua man nii pall’u, et mõnõ naksiva tõisi pääle viltu kaema: tulõva siiä ja joova mii viina är. Viin oll’ muiduki tävveste mu uma ja mitte kellegi tõsõ. Tuu, et ma esi es juu, ei loe. Asi läts’ mullõ hinge, aga proovi sa juubnulõ kambalõ midägi selges tetä.

Noil meestel läts’ aigu 1,5 tunni, et võõras kraam umas tunnista. Vinne valitsusõ aigu läts’ mõnõl majandijuhil 15 aastat, et naada kõnõlõma: minu majand, minu töölised jne. Tuu iist ristiti nimä punaparuniis. Parun oll’ vanast miis, kiä pidi ummi maie ja tüüliste iist vastutama. Mõni tull’ tuuga peris kenäste ka toimõ. Mõni es lasõ 1905. aasta suuri mässämiste pääle esiki karistussalka umma mõisalõ, nii et paruni tiitli ei tähendä mu arust viil midägi halva. Nuu edimädse, kiä 1,5 tunniga võõra asja umas tunnistiva, olli lihtsält punajoodiku ja näide käest oll’ mõttõtu määnestki vastutust nõuda.

Põrõlt om tegünü hulk inemiisi, kiä kõnõlõsõ: mii rahva arvamus, euroopaliku väärtüse, vabadus, võrdsus jne. Kiäki noid asju mõõtnu ei olõ ja mõnda ei saaki mõõta. Mis om demokraatia mõõduühik?

Kõnõldas ütiskonna lõhestamisest. Mu jaos läts’ tä lahki euroreferendumiga, ku 1/3 (ma noidõ siän) häälet’ vasta. Ja lahki om tä ollu kõik seo aig, ainult et ütsjagu parembast rahvast kuulut’, et demokraatia om näide uma. Ku näid inämb ei valita, sis om kiäki halv demokraatia lahki ajanu. Riigi kah.

Ma olõ joba ümbre veerändsaa aasta elänü lahkidsen riigin. Är harisi. Vast harinõsõ tõsõ kah.

Pulga Jaan

Ku ma lats olli, kõnõl’ vanaimä ütest mehest, kel ollõv ollu kommõ kõik, mea maan vedeli, üles korjada. Ja ta ülnü esi alasi, olgu rõivaräpäl vai kablajupp, et asjas olgu, vaija ärgu tulgu.

Võit muiduki arvada, et tuul aol, ku nii tüüriista, rõiva ku söögikraam enämbüisi kotun tetti ja puuti vääga harva asja oll’, võisõ sääne kommõ peris harilik, esiki mõistlik olla, a põra ei saa tõnõkõrd mõnõst inemisest arru, kiä kodu pall’u kraami kokku korjas.

Loi 3. septembri Maalehest Poldre Annika märgutust «Mitu täinahka sul juba on?». Aokiränik võtt’ üles asja tuu poolõ, et kohes tõsõ ringi poodist odavalt saadu asja sis lätvä, ku ostjal naist villänd saa.

Ma naksi ka tuu jutu pääle sääntseist asjust mõtlõma. Ildaaigu saadõti mi kandin üts asutus lakja ja sis panni tähele, kuis ammatist vallalõ saanu naasõ säält kilekottõga vuurma naksi. Üte tutva käest tihassi küüssü, et medä no veat. Taal oll’ nigu veidü häpe ja tunnist’, et egasugutsõid asju jäi maha, peat na ärä jagama. Ku tuu pääle arvssi, et kõgõpäält viit kodu ja mõnõ kuu peräst liina tõsõ ringi puuti, sis ta ütel’gi, et pand keldride ja peräst kaes…

Olõ virk sinnä tõsõ ringi puuti, konh kiäki ei uuri, mea kasti panõt, esi ka rõivõid ja tõnõkõrd raamatuidki ärä vedämä. Ja mis salada, tõnõkõrd tuut säält jälle medägi kodu asõmalõ. Nii ei taha nuu suhvli ja kapi sukugi tühjembäs saija. A raamatuidega om vahel nii, et ostat mõnõkümne sendi iist, loet läbi ja ku näet, et kotun õks riiul vääga täüs, viit peräst puuti tagasi. No et nigu olõs väikese raha iist lainanu.

Poldre Annikal om kimmäde õigus, meil omgi vaija tuud kolmanda ringi puuti, ja tegelikult om sääne võimalus säälsaman taas- vai uuskasutusõn olõman!

Tõnõkõrd kaet sääl poodin mõnd vaasi, tassi vai kausikõist, et külh om illus, kuis olõs ostunu, aga sis lüüt henele vasta näppe, et inemine, mõtlõ, kohes sa taa jäl panõt. Ilusõidõ asju himu om meil muiduki tuust aost peri, ku poodiriiuli tühja olli. Vene ao viimäne ots oll’ jo sääne, et kangapoodin oll’ kats rõivarulli ja anumapoodin olli kõik riiuli tõnõkõrd ütesugutsõid vaasõ vai kausikõisi täüs pantu, selle et tühi es tohe olla…

Ja tuuperäst mi ei mõistaki nüüd alasi ostõn mõistligus jäijä.

Tutva soliidsõn iän paar ei saa põra ka viil kiusatusõst vallalõ, ku kavala reklaamimehe medägi suurõ allahindlusõga pakva. Om tuud esiki kats üttemuudu jopõt kodu, selle et nii otav oll’… Mis tõsõga tegevä, es naka küüsümä. Ei taha ju õkva säänestsamma vahtsõt, ku eelmine peetüs saa. Ja tõnõ asi, ku virk om maainemine tuud vanna ärä viskama…

Ütskõrd oll’ neil peris hirm nahan, et tõsõ odavalõ mööblitüküle enne jaolõ saava, ku naa liina joudva. Kellegi es üldä, kohe rutt om. No saadi tuu konagine suur ime nahkdiivan hää hinnaga kätte külh, aga aasta peräst jo katõ lagusi, ja proovi sa säänest asja esi praavita…

Aga tuud peat külh ütlämä, et kel hädäste mõnd mööblitükku vaija om, tuu saa tarvitõt asju poodist vääga hääd kraami. Peat olõma ennegi aigu ja hää pääluu, et vällä märguta, mea su tarõn millega kokku sobis. Sääntsel aol tett säng, tuul vai laud, kui meistriau ka viil medägi mass’, tasus osta ka sis, ku taa nii ülearu otav ei olõki.

Esi sai mõnõ aasta iist uma malga kätte, ku vanna sängü osta es julgu, a vahtsõt kušetti jo mõnõ kuu peräst vaija praavita oll’.

Nõlvaku Kaie

Minevä kuu lõpun and’ justiitsministri kätte 29 avvumärki, minka tunnustõdi vabahusvõitlõjit ja aoluumälehtüisi kandjit-korjajit. Avvuraha kand nimme Vabaduse Tammepärja aumärk. Inämbüs märgisaajist olli vanõmba inemise, a üts noidõ hulgan oll’ 26aastanõ Võromaa miis Pazuhanitši Romet. No kõnõlõs tä Umalõ Lehele antun intervjuun umist tegemiisist lähkümpä.

Mis tunnõ oll’ säänest avvumärki saia?

Seo om suur ja tähtsä avvuhind, mis mullõ anti. Kõgõpäält olli väega üllätünü, a tunnõ oll’ hää. Usu, et märk anti mullõ tuuperäst, et olõ silmä paistnu millegi säändsega, minkast ma esiki viil häste arvu ei saa.

Mis sullõ märgi üleandmisõ man sis üteldi?

Üteldi, et saa märgi, selle et olõ juhendanu Kaitsõliidu nuuri, olõ tuu kotussõ pääl olnu joba 2013. aastast. Tuu aoga olõ noorilõ opanu repressioonõ ja kiudutamiisi aoluku. Üteliidsi olõ kogonu mälestüisi ja vannu asju, mis omma tollõ teemaga köüdedü.

Taa avvutasu om saadu ka tuuperäst, et ma tii taad kõkkõ vabast tahtmisõst.

Kuimuudu sa repressioonõ aoluku kokko korjat?

Olõ kõnõlnu peris pall’udõ vannu inemiisiga, olõ näide käest küsünü. Edimäne inemine, kelle käest ma olõ pall’u kuuldnu, om mu uma vanaimä. Timä om mullõ noid juttõ kõnõlnu.

Olõ köüdet ka Murtud Rukkilille ühinguga, tuu ühing minnu avvumärgi saamisõs ka esit’. Murtud Rukkilille inemiisiga olõ kah pall’u kõnõlnu ja näide käest juttõ kuulnu.

Tuud kõkkõ, mis ma olõ kuuldnu ja kogunu, olõ pruuvnu nuurilõ edesi anda. Säänest paprõvirna, kon mul olõs kõik üles kirutõt, ei olõ. Omma mõnõ raamadu, kon säändsist asjust om kirutõt.

Kas nuuri huvitas repressioonõ aolugu?

Ma esi arva, et kõik tulõ kotust. Ku juba maast madalast om latsiga kõnõldu, ku vanaesä-vanaimä omma latsiga kõnõlnu, sis om naid asju nuurilõ kergemb edesi anda ja nä saava tuust parõmbide arru.

Periselt ei olõ säänest asja, et nuuri ei huvita. Asi om innembä tollõn, kuimuudu sa kõnõlõt ja tutvustat repressiooni- ja sõaaigu noorilõ. Ku sa kõnõlõt näile niimuudu, et om huvitav, sutat näile tetä tuu pildis, näütit tuvva, sis tuu omgi näide jaos huvitav. Teküs aoluuhuvi.

Kuis sul hindäl taa huvi tekkü?

Ma olõ kõik aig olnu aoluuhuvilinõ ja esi ka opanu tan Mõnistõ koolin aoluku. Ma arva, et tuu om tulnu maast ja madalast, vanaimä om tekütänü mu seen tuu huvi. Olõ ka väega pall’u käünü muusõumõn, arva, et ka säält om tuu huvi tulnu.

Ku ma kullõ neid juttõ, sis seo om mu jaos nii huvitav, pand õkva nigu filmilindi käümä. Ma kujuta ette, kuis nuu asja olliva, loe manu kah ja saa terve pildi kokku.

Kas säändse avvuhinna saaminõ su jaos ka midägi muut?

Avvuhind om mullõ tunnustus, et ma olõ joba midägi tennü, midägi saavutanu, mis om tähtsä ka välläpoolõ. Ma iks tii ummi asju süämega edesi.

Küsse Rahmani Jan

Pazuhanitši Romet avvumärgi kättesaamise pääväl üten justiitsministri Aegi Raivoga. Urbi Aroni pilt