Parm tsuskas: harvester


 

Nal’apildiga tsuskas ütiskunda mõnõst hellembäst kotussõst
Rõugõ Rebäse külä miis Varustini Andres, tunnõt ka nimõga Parm.

Parm tsuskas: harvester2020-09-08T14:22:32+03:00

Lühkü nali: kikas trehväs tarrõ

Kikas trehväs’ tarrõ. Näkse pistikupessä. Astsõ manu, tsäunsõ nokaga ja küsse:

«Tsiga, sa vai? Saina seen vai?»

Lühkü nali: kikas trehväs tarrõ2020-09-08T14:21:14+03:00

Muda Mari pajatus

Prii heng koosõrdas

 
Ma kuuli raadiost, et Lenin tahetas kipõstõ är maa sisse matta. Tuu om hää külh, sõs vast saa-ei tä heng inämp ringi roita. Viimäte om Lenini heng leüdnü kotussõ Ameeriga presidendi iho seeh.

Leninil oll’ kats külge. Ütelt puult oll’ tä võimu-ull’ mõrdsuk. A vällä näüdäti ku hääd essä ummilõ latsilõ. Et täl hindäl latsi es olõ, sõs pidi tä ilestämä kõiki ümbre olnuidõ latsi päid. No tulõgi vällä, et tä oll’ edimäne nõuka-ao latsipiirdjä, kellele laulti kittüses: «Hää Lenin ollit, meid, latsi, võtit sa üskä.»

President Trumpi kittüses naati kah nüüd inne valimiisi kõnõlõma, kuimuudu tälle iks latsõ miildüse. No omgi iks Lenini heng tälle sisse lännü. Vast mõrdsukatüü jätt iks tegemädä.

Muda Mari pajatus2020-09-08T14:24:18+03:00

Tossu Tilda pajatus

Üts kurat tan om A

 
Kooliaig naas’ jäl pääle, nigu taa om aost aigu olnu. Põnnõv om kullõlda vannu mälestüisi. Koolin piät kõgõpäält opma lugõma ja kirutama ni rehkendämä. Egäl oppajal omma uma nipi.

Üts mu tutva oppaja lõigas’ vällä suurõ paksu paprõ pääle tsehkendedu kassi, et tuu tsiidsu kannu otsan oppasi latsi lugõma. Ku aabits läbi sai loetus, oll’ kassil kah uma tüü tett. Tõõnõ tutva oppaja naas’ kirotamisõga pääle õkva edimädsel pääväl. Tä pallõl’, et egäüts kirotasi tahvli pääle suurõ A tähe. Egäl latsõl julgust es olõ, mõni es mõistaki. Tahvli sai A tähti täüs, egäl kirotajal sääne, määne vällä oll’ tulnu. Üts poiskõnõ, kes es olõ esi kirotanu, saistas’ pääle vahetunnikellä tahvli mano, näüdäs’ näpuga üte esieränis armõdu tähe pääle ni ütel’: «Üts kurat tan om A!»

Tossu Tilda pajatus2020-09-08T14:23:59+03:00

Pall’o pruutõ

Misso rahvamajah olli 1971.–1974. aastagal õga katõ nädäli takast tandsuõdagu, koh mängse kotusõpäälne punt nimega Kastõpiisa. Nä lauli ja mänge nii ilosahe, et sai ümbretsõõri väega kuulsas. Esiki Võrost vuursõ nuuri tandsma. Mul sai kah keskkooli aigu sääl pall’ogi jalga keerutõdus. Pall’o löüdse tast elosaos tõõsõpoolõ.

Nuurmiis, kel oll’ keskkuul läbi ja käve Võrol joba tüül, pidäsi pallo pruutõ. Nä elli ilma piteh lajah. Poiss trehväs’ näide kõikiga ja kutsõ Misso tandsupidolõ. Esi märgot’, et üts tütrikõst joud õks peräle.

A võta näpust – pidolõ ilmu neli-viis pruuti. Nuu muidogi ütstõist es tunnõ. Tsura silmäs’ rahvamaja ussõ päält ja lei vedeläs. Juusksõ puuti, ostsõ kangõmbat ja pagõsi bussijaama. Sääl konot’ terve üü ja värisi, et näüdsikile vahelõ es jäänü. Kodoni oll’ täl kümme verstä. Süümaol tuigõrd’ miis tarõ mano. Imä härsse, et kuis nii ilda viil karglõmast tuldas. Poig vasta: «Pido vinnü pikembäs, ku arvssi.»

Ildampa, ku nuurherr pruutõga trehvämäh käve, võlssõ, et imä jäi niipall’o haigõs, et pidolõ oll’ võimalda minnä.

Jutu päätegeläse nime jäti ma selle nimmamalda, et tä mu mehe hää sõbõr oll’ ja mi puul taad janti kõnõli ja naardsõ. Looda, et tää pruudi taast tembust tiidä ei saa.

Liira Singa

Pall’o pruutõ2020-09-08T14:18:53+03:00

Hüürläisi pesä

Olle illos ildasuvinõ päiv. Tullimi naabri-Jaaguga koolist ja lepsemi kokko, et läämi Pikämäe järsulõ nõlvalõ pähkmit korjama. Sääl kasvi pall’o sarapuid. Tuu nõlv olle nii äkiline, et sinnä tõõsõ korjaja es lää.

Jõudsõmi peräle, a es saa korjama naadagi, selle et nägimi sarapuupuhmah maru suurt hüürläisi pessä, latsõ pää suuru oll’ külh. Sääl olle pähkmit pall’o. Otsustimi rünnätä.

Korssimi parajit kivve üskä ja naksimi täpsust viskama. Joba edimäidsi pihtasaamiisiga naas’ pesä sumisõma nigu kiimä lännü tsäikann. Hoitsõmi külh kavvõmbalõ, a lõpus meid siski löüti ja alas’ hüürläisi vastarünnäk. Saimi edimädse pinni. «Virga jala, pästke!» oll’ ainumanõ mõtõ.

Joosimi üts ütele, tõõnõ tõõsõlõ poolõ, a hüürläisi olle iks väega pall’o. Saiõ kolm poksu päähä ja kaala. Tuul aol olli algkoolipoissõl pää pall’as aetu. Ma saiõ Luiga Aleksa sanna lipsata, tõmpsi ussõ kinni ja uutsõ hulga aigu, ku vainuvägi rahunõsi.

Järgmädsel pääväl Jaaku es olõki koolih. Tükü ao peräst saiõ timäga kokko. Jaagu pää olle nii paks, silmä kinni paistõtu. Tä es saa mitu päivä kuuli. Kõva poiss olle, es kaiba. Ütel’ esi viil uhkõlõ, et saiõ ütesä poksu.

Nii lõppi mi pähkmih käümine tuukõrra.

Oleski Villem

Hüürläisi pesä2020-09-08T14:18:25+03:00

Lats edimäst kõrda kinon

Määntse õhinaga lätsimi umbõs 40 aastat tagasi Tsolko latsilõ mõtõldut filmi kaema. Poig es olõ viil koolilats ja edimäne kõrd kinno minnä!

Rahvamaja saalin oll’ valgõ kinolina lae alt alla lastu, aknidõ ette paksu aknõrõiva tõmmatu ja tooli istmises valmis pantu. Saal lasti pimmes ja film naas’ pääle. Oll’ kuulda projektoridõ surinat ja valgusvihkõ tandsõ üle päie.

A pia näi, et poiga midägi sekä. Timä silmä olli nigu naglutõdu sälä taadõ. Kuis valgusvihust saa sääne suur pilt lina pääle? Mis sääl surisõs?

Rahvamaja lava takast sainast paistu mitu nelä nukaga mulku ja säält tuu segäjä tull’. «Ma taha väega tiidä, mis sääl takan om.»
Saina takan oll’ üts tsill’okõnõ kinomiihi ruum. Sinnä sai väläst treppi pite minnen. Lats es jätä minno rahulõ ja tassakõistõ lätsimi treppi pite üles. Ollimi ju sissetungja võõrahe pühähte tüüruumi. Pelksi, et meid kupatõdas õkva vällä.

Suurõ projektori ratta kävevä viil surinaga ümbre ja kino filmilint juusksõ. Ruumin oll’ kats nuurt miist. Kõnõli uma murrõ är, et film jäi kaemalda, selle et segäjä võtsõ kõik tähelepanu hindäle.

Mehe naariva häätahtlikult tuu pääle. Kuna filmikaeminõ oll’ läbi, sis seletivä luu vallalõ. Aigu näil oll’, selle et viimäst filmirulli viil keriti algusõhe tagasi. Tuu kassett panti tühjä tsõõrikuhe metallist kasti. Põrmandu pääl oll’ noid kastõ hulga, määntsegi õnnõ näile miihile tiidä olõva teedüssega. Seletivä, et ku filmirull (ketas) tühäs näüdätäs, keritäs õkva algusõhe tagasi ja pandas kasti. Nii kõrrast kõik filmirulli kastõst. Näüdätäs, algusõhe tagasi ja kasti. Järekõrd ei tohe sassi minnä, selle et tõsõn kotusõn, kohe edesi mintäs, om ju vaia jälki otsast pääle näüdädä.

Mehe as’alikult seleti, kuis määnestki ossa nimmati. Mullõ es jää miilde, kuis jublaka, nublaka tollõ juraka mano kävevä. A poiss paistu asja väega tõsitsõlõ võtvat.

Mehe arvssi, et poisist saa näile tüü jakkaja.

Võrol kerikukoolin oll’ filmiklubi ja opilasõ kävevä Avangardi kinon õkva näile otsituid filme kaeman ja arotaman. Poisilõ sai ostõtus diapositiivõ projektor ja hulga diapositiivõ. Prõlla saisva nuu kapin.

Filmimiist täst es saa. Filmipisiläne naas’ siski külge. Üts timä aoviidüs om senini pildistämine. Kavva aigu jannas’ filmirullõga. Esi pildist’, esi ilmut’. Oppajas Pakler. Nüüd om digi, digi… ja satu pilte arhiivin. A seo maailm om kah väega põnevat täüs.

Orassoni Rael-Adiina


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Lats edimäst kõrda kinon2020-09-08T14:17:45+03:00

Priinime lugu: Kinna

Seod nimme kand Eestin 30 inemist. Kõiki näide nimi om peri Järvere Alaküläst Piho talust, kon seo nime saiva Piho Mihkli uma perrega ja tuus aos jo kadunu Piho Piitre poig Piitre uma perrega. Taasama puja Piitre man om keriguraamatun ka märküs, et ristmise kirju perrä Samul. Et kutsma naati tõistõ ku ristit, oll’ tuudaigu tavalinõ. Huvitav om ka tuu, et naidõ katõ perre priinimi hingerevisjonin 1834 ja ildambki om Kinnas. Olõ-i sõski teedä, et kiäki perrätulõjist olõs nime Kinnas all elänü.

Tõnõ kotus, kon Kinna priinimes panti, om Läänemaal Martna kihlkunnan Laikülä mõis. Sääl sai tuu õnnõ 47aastanõ tiinjätütrik Mari, kinka esä oll’ olnu Kinnassilla Thomas. Ütelegi muulõ inemisele tuu nimi edesi es lää, a hää om sõski teedä, et Laikülän om olnu kotus nimega Kinnassild.

Järvere oll’ Sõmmõrpalu mõisa osamõisa Urvastõ kihlkunnan. Minkast seo Urvastõ kihlkunna Kinna nimi tulõ, olõ-i selge. Üts, midä arvada, om sõna kinä, midä kirotõdi vanan kiräviien õkva nii: kinna. A vähämbält 20. aastasaal om seod suguvõssa suulidsõn keelen kutsut iks Kinna, mitte Kinä. Kirja pantu om sõski viil ka nimekujjõ Kinno ja Kina. Või ka arvada, et äkki om sõski alguperäline hingerevisjoni Kinnas. Ku üten Piho talun panti priinimes Piho (tähendäs tsirku, eesti keelen peoleo), sõs või jo olõta nimeandja keelemängu, et piho omma ka kässil ja kätte käü kinnas. Ku nii, sõs ei olõ tuu Kinnas nime saajilõ joht miildünü ja nä omma vähämbält keriguopõtajalõ üles andnu nime ilma s-ildä.

Kinna oll’ jo inne priinime saamist velitsideusku, agara meelega suguvõsa. Mihkli poig Kinna Hindrik (s 1810) sai 19aastadsõlt Järvere-Mustja kuulmeistres ja oll’ ammõtin 42 aastakka. Piitre poig Jaak (s 1830) oll’ üldse kõgõ vanõmba sünnüaastaga eestläne, kiä uma jala 1900. aasta paiku Kanadan Alberta provintsi maa pääle pandsõ. Tima pojapoig Fritz ehit Medicine’i jõõ pääle edimädse betoonist tammiga veski, Fritzu lell Hindrik jälleki jõudsõ olla nii asunik Kanadan ku sotsialismi ehitäjä Nõvvukogu Liidun.

Saarõ Evar

Rubriigin kõnõldas perekunnanimmi periolõmisõst ja tähendüsest.

Priinime lugu: Kinna2020-09-08T14:16:01+03:00

Sabbe mälehtüspäiv Paidra küläh

2006. aastagast pääle om meil küläh traditsioonis saanu kokkosaaminõ 20. põimukuul. Piämi meeleh uma külä kangõlast, kellest om kõgõ pall’o põnõvat kõnõlda. Tuu kangõlanõ om mõtsaveli August Sabbe, kes sündü Võhandu veereh Palo taloh. Seo aasta sai timä sünnüst 111 aastakka.

Ka timahava tulli Paidra külä vana ja noorõ kokko ja peivä mälehtüssamba man piknikku. Kiä midägi tiidse, kõnõl’ ummi mälehtüisi tuust mõtsamehest.

Seo aasta tull’ jutus sääne lugu, kuis Sabbe oll’ olnu nii abivalmis miis, et opas’ ütele poiskõsõlõ jõõ veereh vagla õngõkonksi otsa pandmisõ är. Poiskõnõ läts’ kalla püüdmä, a es mõista vakla konksi otsa säädi ja es saa tuuperäst kalla. Sabbe tull’, näüdäs’ poiskõsõlõ ette, kuis vagõl piät konksi otsah olõma, ja ku oll’ är opanu, kattõ kipõstõ nigu udsu sisse.

Hää miil om olla uma sünnüpaiga inemiisiga üteh. Ja tuust om väega hää miil, et iks noorõ tulõva kah kotost vällä.
Tennä umalt puult kõiki ja looda, et saami mihklipäävä paiku jäl külärahvaga kokko.

Riitsaarõ Laine


Paidra külä rahvas Sabbe mälehtüskivi man 2020. aastaga 20. põimukuul. Aaspere Kairi pilt

Sabbe mälehtüspäiv Paidra küläh2020-09-08T14:12:43+03:00

Riitsaarõ Laine kompvegipaprist huss

Riitsaarõ Laine om teküs pensionär: tä lüü üten lauluansamblin, käü pensionäre üritüisi pite, korjas ravihainu ja tege käsitüüd. Laine käsitüühuvi kõgõ esierälidsembäs tulõmis om kompvegipaprist tett huss, midä tä om tennü päält 30 aasta ja miä om täämbädses ligi 35 miitret pikk.

«Seo hussi tegemist alost’ mu tütär, ku last uutma jäi. Tegi viis miitret är, sis kasvi lats suurõmbas ja tütrel kattõ huvi är, tõi mullõ ja opas’, kuis tetä,» seletäs Riitsaarõ Laine. Säält edesi om Laine egä aasta nii miitre jago hussi pikembäs kasvatanu. Tuu om puhas käsitüü: paprõ käändäs ütekaupa pastaka ümbre, volditas kokko ja aetas nõglaga niidi otsa.

Kompvegipaprõ korjas Laine kokko hindä süüdüisi kompvekke ümbrest, a sõbra kah iks toova. Ku pall’o paprit hussi sisse pantu om, Laine üteldä ei mõista. A tuud ütles külh, et vahtsõ ao paprõ ei olõ hussi tegemises hää, noid ei saa volti ja nä läävä nõgla all purus.

Kavva Laine plaan taad hussi edesi tetä? «Üte miitre viil tii, sis lüü koti lukku,» lupa Laine. Säändse hussiga midägi tarka tetä ei olõ, a Laine luut ütskõrd taaga üte jõulupuu ilosas tetä. Tä om hussi näüdänü ka iäliidsi festivali käsitüünäütüsel. Kõik kaiva ja imehtivä, et mis taa kül sääne om: es olõ säänest asja nännü.

Suurõ perre lats

Laine om peri Paidra küläst, suurõst perrest. «Meid oll’ pereh katõsa last: kuus sõsarat, kats velle,» kõnõlõs Laine. Täämbä om suurõ perre latsist elävide kirän viil viis: üts veli ja neli sõsarat.

Koolin käve Laine alostusõn neli klassi Tsolgon, sis kolm klassi Leevil. Edesi tulli ummõlusõkursusõ ja plaan edesi oppi, et maalris saia. A vahepääl oll’ kõrd niipall’o muutunu, et kutsõkuuli saamisõs pidi olõma lõpõtõt katõssa klassi. Nii käve Laine Tsolgo koolin katsandan klassin, ku oll’ joba tõisist hulga vanõmb.

Viis aastakka ämmä majan

Tarto liina kutsõkoolist sai Laine maalri-krohvja-plaatja paprõ. Kuuli minnen oll’ Lainel joba peigmiis olõman, Riitsaarõ Ülo. A Ülo läts’ sõaväkke ja Laine kuuli, nii pidi noorõ viil paariminekiga uutma.

Päält kuuli saadõti Laine Põlva MEKi tüüle. Üloga tetti pulma 1968. aastagal, sama aasta sügüse sündü paaril edimäne tütär. Eleti Kääpäl, Ülo koton. «Viis aastat elli ämmä ja mehesõsaraga üte katussõ all, üten suurõn tarõn. Õnnõ kappõga olli saina vaihõlõ tettü,» seletäs Laine tuuaigsõt ello.

Pääväl, ku tütär aastadsõs sai, pidi Laine vahtsõst tüüle minemä, et tüüstaas es kakkõnu. Vahtsõs tüükotussõs sai Võro MEK. Mõnõ ao peräst anti Lainele tüükotussõ kaudu Võro liina kortõr, sis saiva nä umaette elämä. Vahtsõn kortõrin sündü paarilõ tõõnõ tütär ja pääle tuud saiva nä suurõmba kortõri.

Haigus lei jalost

«Olli Võro MEKin tüüline kooni aastani 1988. Sis lei rassõ haigus minno jalust. Lõigati, pääle tuud jäi ma tõsõ grupi invaliidis. Olli puul aastat sinidse lehe pääl, perän es võeta minno inämb kohegi tüüle, esiki koristajas haigõt inemist es taheta,» seletäs Laine.
Tuust tull’ pääle vahtsõnõ haigus, pitsus (depressioon), minkast tuukõrd es kõnõlda ja midä es nimmada. Lainel oll’ eloiso otsan, tä tahtsõ är koolda, as’aki olli matussis valmis pantu.

Miis Ülo vei tsipa vastaajaja kaasa Kaika Laine mano ja tuust käügist sai Laine rassõmiilsüse vasta api. Kuimuudu Kaika Laine täpsembäle Riitsaarõ Lainet tohtõrd’, saa lukõ tastsamast kõrvalluust.

Sünnükodo tagasi

Ku Vinne aig läbi naas’ saama, otsustiva Laine ja Ülo minnä elämä Laine imäkodo Paidra külän. Sääl oll’ edimält hulga ehitämist: majja tuudi vesi, suidsusann ehitedi ümbre Soomõ sannas. Peeti ka eläjit. «Mul oll’ lehm ja kats tsika, 40 kanna,» tulõtas Laine miilde.
Paidran ellen naas’ Laine käümä Tsolko pernaisi seltsi ja lauluansamblilõ laulma. Viil sai Lainest küläelo vidäjä, tä valiti Paidra küläseldsingu esimehes. Tuu tüü osa oll’ ka umist tegemiisist laemb teedäandminõ. «Olli aokiränik, fotograaf ja üritüisi iistvidäjä,» kõnõlõs Laine. Tä naas’ saatma juttõ külä tegemiisist ja elon ette tulnuist nal’aliidsist juhtumiisist Umalõ Lehele. Võro kiil om Lainel iks süämen. «Mi kõnõlõmi maal võro kiilt, propageerimi taad. Küläelon tull’ ette ka häid nall’u. Panni noid kirja ja saadi Umalõ Lehele.»

Pääle tuud, ku miis Ülo 2010. aastagal siist ilmast är läts’, elli Laine viil viis aastakka Paidran. Sis otsust’ vaihta elokotussõ Väimelähe ahoküttega kortõri vasta.

Teküs pensionäär

Laine ei mõista niisama istu, tä piät iks kõik aig midägi tegemä. Toimõndas aiamaal, käü ravihainu ja mõtsast marju korjaman. Et Väimelä om Võro liina küle all, käü Laine tihtsäle Võrolõ pensionääre pääväkeskustõ, kon võtt ossa seltskunnalaulõ tsõõrist ja Meelelahutaja tsõõrist, kon tetäs nal’aliidsi katõkõnnit.

Laine käü kõrra kuun kullõman ka diabeetikide ühingu kõrraldõduid loengit, kon kõnõldas süümisest, hügieenist. Omma psühholoogõ ja neuroloogõ loengu.

Viil tege Laine käsitüüd: kuda närdsuvaipu, kottõ ja linikit. Uma käsitüüga käü Laine mõnikõrd ka näütüisil ja laatul. Sääl omma täl üten ka hindä kor’atu ravihaina. Ravihainu tarvitamist om tä raamatust opnu ja hindä pääl läbi pruuvnu. «Ma usu puhast luudusõravvi ja usu ka farmatseutõ,» võtt Laine uma ravi-usu kokko.

9. süküskuul sai Laine 77 aastakka vanas. «Juudi juubõl,» naard lustligu jutuga Laine seo tähtpäävä pääle.

Rahmani Jan


Riitsaarõ Laine näütäs umma käsitüü-elotüüd: ligi 35 miitret pikkä kompvegipaprist hussi. Rahmani Jani pilt

Kuimuudu Kaika Laine Riitsaarõ Lainel pitsüst ravisi

 
«Mul tull’ pääle haigõsjäämist depressioon. Üü ja päiv lätsi segi. Oodi surma, tarõst välän es käü, olli kõik aig üürõividõga.

Miis vei mu Kaika Laine mano. Laine tull’, võtsõ mul altkäe kinni, küsse nimme ja tuud, mis mul vika. Ku ütli, et eloiso om otsan, ütel’ Laine: «Oi, nimekaim, ei koolõ sa viil kohegi!» Vei meid mehega tarrõ. Meil oll’ üten suula, viina, õlli ja tsukõrd, pannimi nuu lavva pääle. Laine iks kai mullõ otsa ja ütel’: «Mul om siin küläliidsi raamat, kiruta uma hädä siiä üles.» Ku ütli, et hädä om tuu, et taha-i ellä, är taha koolda, ütel’ Laine: «Är sa tuud kül kirutagu. Ei koolõ sa kohegi, tulõt viil mu manu tagasi!»

Sis võtsõ tä mi kraami üskä ja läts’ tõistõ tarrõ. Inne käskse mul uma käega korgi päält är võtta. Käve takantarõn är, tõi kraami tagasi, andsõ viinapudõli mu kätte ja ütel’: «Siist lasõt kolm lõnksu. A inne laskmist puhksat kolm kõrda üle pudõlisuu. Sis panõt punni pääle. Nii tiit egä hummugu.»

Söögiõliga käskse tä mul egä õdak inne magamaminekit marlinutsuga päälaest jalatallani triibu pääle tetä. Iist, külgi päält ja sälä takast. Tsukõrd ja suula, miä Laine käest läbi käünü, pidi õnnõ ma pandma kohvi ja tii ja söögi sisse. Ütel’, et ku otsa saa, tulku ma tagasi.

Ku umbõs aasta peräst vahtsõst Laine mano lätsimi, olli ma ku tõnõ inemine. Laine tundsõ mu kõrraga är, küsse: «Noh, nimekaim, kas iks viil tahat är koolda?» Ütli, et ei taha, selle ma tagasi tulligi.

Sis tegi Laine vahtsõ roho ja elo naas’ tassakõisi parõmbas minemä.»

Riitsaarõ Laine kompvegipaprist huss2020-09-08T14:11:00+03:00