Parm tsuskas: koolilaat


 

Nal’apildiga tsuskas ütiskunda mõnõst hellembäst kotussõst
Rõugõ Rebäse külä miis Varustini Andres, tunnõt ka nimõga Parm.

Parm tsuskas: koolilaat2020-08-25T15:29:31+03:00

Muda Mari pajatus

Oppaja minku siinde!

Ma kuuli raadiost, et kuulõ tahetas haiguisi hirmuh är kinni panda ja sääne ammõt nigu «kuulmeistri» kaos aolukku. Õnnõ kõgõ väikumba kooli, koh om mõni oppaja ja mõnitõist last, saava süküskuust harilikku koolitüüd alosta. Ülejäänüisi suuri kuulõ latsõ jääse kodo.

No sõs võissi ollaki haridusministri puult koolitüü ütitselt kõrraldõt. Näütüses võissi tetä vahtsõ telekuuli. Latsõ pandva hummogu teleka käümä ja kaesõ säält saatõkavva nigu tunniplaani. Ku lats opis edimädseh klassih, sõs kaes telekast lugõmisõ oppust ja kirätehnikat. Ku lats opis ütsändäh klassih, kaes Tammsaarõ filme vai Brežnevi kõnnõ salvõstust. Kõik kirätüü käü puutrih, egas käsilde inämp kiäki ei kirota. Nigu rihäpulkõ ja puuluitsit mõista-i inämp kiäki esi tetä, omma ka mõnõ ütsigu inemise, kiä pleiätsiga kirota mõistva.

Telekah om egä tunni jaos uma oppaja, nii om terve Eesti pääle vaia õnnõ mõnikümmend oppajat. Piä-i jo egä kuulmeistri esi umaette digitunnõ vällä mõtlõma, ku olõmi e-riik ja meil om e-kuul. Ülejäänü oppaja võiva är mõtsa siinde minnä. Säält ei saa muud nakkust ku õnnõ puugi käest.

Muda Mari pajatus2020-08-25T15:28:16+03:00

Tossu Tilda pajatus

Kodoliina sünnü­pääväs

Vahtsõnõ aastatuhat oll’ käümä lännü. Raamadukogu kõrrald’ reisijuhtõlõ koolitusõ. Kõnõlõjas oll’ kutsut Eesti tunnõt aoluulanõ, kink raadiojutluisi müstlidsest Vinnemaast saami kullõlda täämbädseni. Üritüs oll’ avalik, pääle giide oll’ saalin muud rahvast kah.

«Suu kuius, ei tiiä, mille külh nii,» ütel’ kõnõlõja ja pallõl’ tuvva klaasi vett. Saalin oll’ üts julgõ jutuga aokiränik, kes arvas’: «Kimmäle tuuperäst, et olõti Katariina II tettün liinan.» Umalt puult kõnõl’ aoluulanõ, kuis tä Peterburin tiatrin oll’ istnu keisrinna Katariina II looþin. «Imelik tunnõ oll’,» tunnist’ tä, hindäl silmin kavval helk.

Ilosat sünnüpäivä sullõ, kulla­kallis koduliin!

Tossu Tilda pajatus2020-08-25T15:27:49+03:00

Perrähuikaminõ. Tatarlanõ läts’ är

Timär Seyfullen

Iispäävä, 10. põimukuud vai sis rüäimä päävä õdagult läts’ siist ilmast är Timär Seyfullen. Täl oll’ rauhahädä.

Timär oll’ kõik neo aastaga Esti tatarlaisi päämiis. Vähä tuust – tä oll’ ka Estimaa veidebüs­rahvidõ iin­otsan. A miä piäs võrokõisilõ ni setosidõlõ tähtsämb olõma, oll’ taa asi, net Timär oll’ Esti paikkundliisi ja veidebüskiili liido iinotsan kah, a seo oll’ asi, miä olõ es Estin nii väega teedä-tutva, a vet Õurooba veidebüskiili tegemisin ja liikmisin oll’ seo väega tunt ja seost sis võro kiil ja võro rahvas saiva tutvas niida ku Bretag­nen, Friisimaal ku ütle­me ka Katalunjan.

Timärile miildü väega käv­vü Võromaal ja Setomaal, esierälde miildü tälle muidoki sann. A tä oll’ kah arkitehti koolitusõga miis, sis kõgõ inämb miildü tälle olla Moostõn, sääl oll’ tä külh mitunt tretti.

Timäl oll’ kah väega selge Vinne valtsuse poliitiga ja seoperäst mõistsõ tä mitu kõrda ette vällä rehkendä, määnt­sit sammõ võidas säältpuult astu, ni sõs joba ette midägi märki.

Timärist pei väega luku Kihnu inemise. Mättä Mare ütel’, et timä jaos oll’ tatarlanõ üts parõmbit nõvvoandjit.

Tahas tan võrokõisilõ üldä: är läts’ mi hää sõpr, illos olõs timmä iks meelen pitä.

Elleri Kallõ,
õkah’os nüüd sis Esti paikkundliisi ja veidebüskiili liido iin-miis

Perrähuikaminõ. Tatarlanõ läts’ är2020-08-25T15:26:53+03:00

Helüluuja ja hiire

Üleminevä sügüse oll’ mi majan Antslan sääne tramburai, et kiäki es saa enämb rahu üüse ega päivä. Asi oll’ nii, et hiire olli põrmandu alt tarrõ tüknü. Paras aig kah: talvõkorterit oll’ vajja.

Nuu häbemäldä jüräjä jõudsõ üüses jo küüki, pedi kõik süümise asja är korjama ja käkmä. Viiemeistri Indrek pahand’, et tä es saa maada: hiir oll’ üüse köögin jüränü. Ma ütli kül, et egas hiirekene süüdü ei olõ, enge su kõrva. Nuu kuuldva kolmandadõ tarrõ väikest krabinõtki. Panku üüses vatt kõrva, sis ei kuulõ. Egas ma esi kah hiiri ei taha, nigu kõik õigõ inemise, aga neid es olõ viil tuu süküs kiäki nännü.

Jõudsõgi aig viiemeistri tarrõ, kon näil üüse pidu algu raamaduriiuli all vai klavõri seen vai sängü all. Indrek sai vihatsõs kõgõ inämb klavõri peräst, ja naksõgi mõtlõma sõaplaani hiiri vasta. Timä kõrva ei saa egä või näide krabistamist kullõlda, selle et nä kuulva joba kaugõlt ka vii kiimist ja kärbläse lindamist. Magamalda üüst väsünü, otsõ tä üles vana hiirelõksi, millel pikk nüür ka viil takan. Poodin om müvvä kül kihvti, aga toda ei julgu majan tarvita. Tuu või inemisele halva tetä.

Joba edimädsel üül lõppi veitüs aos närimine, ku üüse käve üts plaks ja Indrek oll’ üllen ku välk – sai püündjä surnu hiire kätte nink vei tuu päivä maha matta suurõ haina sisse. Ma naksi hendäette mõtlõma: kassi käävä ringi, visaku näile õkva hommukusöögis.

Tõsõl õdakul uursõ miis klavõrit, võtsõ ärä üte lavva ja näkse hiitünült, et hiire olliva muusikariista uurnu ja sedä jüränügi. Häda halv, aga api vajja. Muusik pandsõ lõksi klavõri sisse. Hiire tahtsõ ka vast mängi, juusksõ mitmõkõisi pilli müüdä, aga edimädsel üül es olõ Indrekul õnnõ. Hiire naardsõ mehe üle. No mis sa tiit! Usk ei lupa kül tappa, aga ma ei lupa klavõrit tsurki.

Tä uutsõ vahtsõt üüd, ku läts’ki häste: sai eski kats rüüvlit kätte. Kõkõ hullõmb oll’ tuu, et näid oll’ mitu ja viiemeistri es saa vahel sõba silmäle, nii pedi tä jäl üüse talitama. Aga hiire­jaht läts’ õks edesi nigu Indreku unõtuski.

Sis üte üüse parõmba unõ aigu hiilse hiir hää liha­kamara manu. Tuu, eelmidsi õnnõtuidõ seldsimiis, oll’ seni päsnü. Käve plaks ja Indrek üllen. Hiir oll’ jäänü jalga müüdä giljotiini ala ja eläsi. Indrek tull’ tedä mullõ üüse näütämä ja ütel’ õnnõdu helüga: «Tä eläs!» Ma ütli vasta: «No tuu siiä, ma taalõ tulõtangõga näütä!» Aga vastus oll’: «Ei, tappa ei tohe!»

Üüse ei saa jo ka tõisi kõrvalõ tedä matma minnä, kohe tä sis nüüd panda. Indrek tekk’ nii, et pandsõ hiire tühjä pangi, mis oll’ vällän trepi pääl, pangilõ pand’ kaasõ ja tollõlõ kivi pääle. Tõnõ hommuku oll’ hiir koolnu. Indrek matsõ tä tõisi kõrvalõ hiiri surnu­aida, esi tõsinõ.
Mitmõ üü joosul püüdse tä kinni kokku katstõist hiirt ja nädäli peräst es kuulõ enämb eläjide jürämist.

Vähäkene aigu ildamba oll’ vüürüsest lõks kuun kamaraga kaonu. Sääl kõrval oll’ mõsukauss tooli pääl ja siip kõrval, aga siipi kah es näe koskil. Indrek sis otsõ tükk aigu ümbretsõõri ja lõpus leüd­se lõksi kavvõlt trepi alt, siip jäigi leüdmäldä. Tuu oll’ vast roti tüü, a viiemeistri es nakka tollõ vasta sõta pedämä tuuperäst, et jürämist es kuulõ ja sümfoonia oll’ kah joba valmis saanu.

Patte Maimu


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Helüluuja ja hiire2020-08-25T15:23:19+03:00

Priinime lugu: September

Seod nimme kand Eestin 20 inemist. Panti taa katõn kotussõn, Mooste mõisan Võromaal ja Kose-Uuemõisan Harjumaal. Moosten oll’ nime valijas arvada Põlva opõtaja Schwartz, kiä pandsõ taa Kauksi külä Sepä (Seppa) Jakobi Tuuma perrele. Hingerevisjoni perrä oll’ Toomas Hindriku poig. Nigu nätä, oll’ nime alussõs häste tavaline Sepä lisanimi ja mängülidse köüdüsse kuunimega om loonu priinime andja. Kauksist läts nimi ka ruttu lakja, Tuuma vanõmba poja Sepä Juhani tütär Anne läts Nõo kihlkunda, noorõmb poig Sepä Jaan läts edimält Ruusalõ, a timä poig Jaan läts edesi Põlgastõ mõisalõ ja tõnõ poig Viidrik Tilssi.

Kose-Uuemõisan sai seo nime Kanavere külä Siimu talu pererahvas, Jaagu poig Tõnu uma perrega. Sääl või olla, et suurõn mõisan valiti nimmis lihtsalõ sõnnu, näütüses om Uuemõisan pantu tüüriistanimmi, midä muial ette ei tulõ, nigu Sablon ja Vaaderpass.

Eestistämise aigu om nimest September ka vallalõ üteld, asõmalõ võeti Kaiu Tal’nan, Pindma Vao vallan ja Soomet Kõllõstõ vallan.

Ladinakeeline kuunimi tulõ sõnast septem ’säidse’, selle et vanan Rooman nakas aastak märdsikuuga. Vanõmba põlvakõsõ ütli nii kuunimme ku priinimme vällä rõhuga edimädse silbi pääl: `Septembri. No üteldäs joba rohkõmb eesti keele muudu: Sep`tembri.

Kõivu Madisse ja Runneli Hando näütemängün «Küüni täitmine» kõnõldas pikält ütest tegeläsest, kaomeistrest nimega Kindralimõisa London. Septembrit mainitas sääl ku ütte timä kundõt. Peris elu Kindralimõisan (Puskaru külän Tilleoru veere pääl) elli just Septembri-nimeline peremiis. Selle kutsutas Kindralimõisat ka Septembrimõisas. No omma tuu lajalt tunnõdu kotussõ mõlõmba nime maa­registrist kaonu, vahtsõnõ nimi asõmalõ pant, a maamõõtja om iks vist midägi Septembri nimest tiidnü, selle et nurmõtükkele omma pantu nime Augusti, Juuni ja Mai.

Saarõ Evar

Rubriigin kõnõldas perekunnanimmi periolõmisõst ja tähendüsest.

Priinime lugu: September2020-08-26T11:50:25+03:00

Kes kül karistanu rüüvlit kassi?

Meil om kül olnu pall’o juttu inemiisist, kes eläjit piinasõ ja nälgä jätvä, a veidü um kõnõld eläjist hindäst.

Ütshummok istsõ vana harolidsõ puu all ja kuuli määnest naginat ja tsäägutamist puu otsan. Kaiõ üles ja näie nellä ilosat väikukõist oravapoiga mängmän. Nä hüpsivä iks üte ossa päält tõõsõ pääle ja aiva ütstõist takan. Ja nii mitu päivä järest.

Tulli sis üts õdak tüült kodo ja kai, et kiäki um puu all maan. Ollegi üts oravapujakõnõ, paistu vähä uimanõ. Võti puu alt puja peio ja mõtli, et panõ kasti kosuma. A täl olli nii terävä hamba, et tennäs’ minno tuu iist näpust purõmisõga.

Veitse ao peräst tä kosusi ja ma veie tä vahtsõst puu mano ja panni ossa pääle. Lätsi tühjä kasti tarõ mano viimä ja ku tulli tagasi kaema, mis oravapoig tege, näie jo, et naabri kass läts’, orrav hambidõ vaihõl. Joosi kül perrä, a kass pagõsi huunõ ala kivve vaihõlõ, kost ma tedä inämb kätte es saa.

Saisi sis puu ala ja vahtsõ üles, a es näe inämb üttegi poiga. Puu alt leüdse inne tuusti karvu. Tõiõ tuugi tarrõ ja miil läts’ väega hallõs.
Mõtli, et mille tuu kass nii tekk’. Kas tälle andas koton vähä süvvä vai um täl nii suur tapjainstinkt sehen, et piät õkvalt kõik elävä är süümä.

Naksi mõtlõma, et keväjä olli kuldnokil ja tihatsil kah puja, a inämb ei olõ üttegi nännü. Vast umma nuu ka är süüdü. Ütli naabrinaasõlõ, et timä kass um kõik oravapuja ja tsirgu är söönü, mispääle tuu laiut’ kässi ja vastas’, et kass um jah kodo kah mitu oravapääd toonu. Käskse kassi nuhelda ja är aia, ku ma tedä näe. A kass um jo kipõmb ku inemine. Ajat är, a tükü ao peräst hiil iks nuka takast vahtsõt suutäüt.

Kes kül karistasi kassi?

Vanastõ seie kass hiiri. Ei tiiä, kas hiire umma kah jo maa päält är kaonu, et muud süvvä ei olõ ku tsirkõ ja oravit. Ega ei olõki seo aasta üttegi hiirt nännü. A tuu iist um pall’o tikõ, kül kojaga ja ilma. Kass võissi noid süümä naada, a ju nä ei olõ nii hää maiguga.

Urmi Aili


Rüüvli kass. Tego ei olõ jutun kõnõldu kassiga. Pilt Uma Lehe arhiivist

Kes kül karistanu rüüvlit kassi?2020-08-25T15:19:20+03:00

Vanna majja üles herätämän

Seo parhilla ilma ja inemiisi ropsva tõbi, mille nimmegi ei taha vällä üteldä, om siski hääd kah tennü, näütüses mõnõ kinä rändäjä võrokõsõ kodokanti tagasi toonu. Ja mis esieränis hää – või-olla nä ei lääki är.

Tuu oll’ illos pääväpaistõlinõ põimukuu alostusõ päiv, ku mi Tanilsoo Jaanaga Pärli­jõõ veeren timä vanaesä Ala-Heedu talon kokku saimi. Ligi 25 aastakka, päält vanavanaimä taivaratu pääle minekit, es olõ seon majan lämmüst seen hoitu, a mahla­kuust alatõn om majan elo: pääle Jaana toimõndas sääl viil kats kassi. Tuul vai mis sis tsiidso­dõlõ sõnomi vei, a koskilt nä muro pääle ilmu.

13 aastakka om Jaana ilma piten käünü. Noid kotussit, kohe tä kõik om jõudnu, ei jõvva ümbre jutustadõn läbi võttagi: tä om olnu Ameerikan raamadumüüjä, tennü Austraalian restoranitüüd, toimõndanu Kagu-Aasian ja Vahtsõl Meremaal, tüütänü Prantsusmaal lumõlavvakuurordin, rännänü Lõuna-Ameerikan.

Mõnõ kõrra om seo ao seen siski kodomaalõ kah põiganu. A viimädse kuus aastakka oll’ timä elopaik Inglüsmaal, edimält Essexin ja sis Somersetin, kon tä oll’ ammõtin agõntuurin, miä avitas üritüisi kõrralda.

Parajalõ sis, ku tä seo aasta puhkusõlt Brasiiliast hinnäst kodo nakas’ säädmä, oll’ koroona kah platsin. Elo Inglüsmaal es tõota inämb es harilikku ello, es ütegi vahva festivaali kõrraldamist, a hoobis kortinan pasmist. Ja võtsõgi Jaana kõnnõ Eesti välis­ministeeriümmi, kost tä kodomaalõ avitõdi.

Ulmõlinõ mõtõ

Veidükese ulmõlist mõtõt hinnäst perre tühän vanan talon elämä säädi es julgu Jaana edimält kodotsidõga jaka. A no om vanaesägi rahul, et timä kodomuro om ohtjist puhtas tettü. Ütte-tõist laonut ja muud prükü om hoovi päält kah minemä viid. Tuu käve nii, et mis köögiaknõst edimält kõgõ inämb halvan mõttõn silmä jäi, tollõlõ pandsõ Jaana ütsindä vai sõpru abiga talgu kõrran käe külge. Sis saisõ sääl puhta paiga pääl ja kai ümbretsõõri, mis nüüd kõgõ inämb sekä…

Muidoki om suur tüü viil iin – tarõ tulõ talvõs säändsele kõrda saia, et pidä lämmind –, a rõõmu või iks tunda, et välä­kemmerg om pistü, tomadi kasusõ ja peris ummi kässiga om täl aida ette terrass ehitedü. Sääl mi tuu päiv kohvigi jõimi.


Tanilsoo Jaana om kujondanu vana talohuunõ saina mano istmiskotussõ, kost om hää kodomurro kaia. Kabuna Kaile pilt

Majan om elektri õnnõs olõman. Telekat ei olõ, a internet om parhillatsõs kül – tuu avitas inemiisiga köüdüssen olla, säälhulgan sõpruga Inglüsmaal. Nimä eläse sääl Jaanalõ kogo süämest üten ja tahtva küllä tulla. Muidoki piät nä tuuga rehkendämä, et ei tulõ nigu mugavuisiga turismi­tallo, a nigu telki…

Edimädse kütmise perrä ütel’ Jaana, et ka sann uut tüükõrda säädmist, ja kaivu ei saa viil pruuki. Tuu tähendäs, et mõskmisvesi jõud parhilla tarrõ pangiga Pärlijõõst. Uma pikä hiussõ lask’ Jaana tuu­peräst joba maaha lõigada. No ei olõ hätä – vahtsõnõ lõikus passis tälle väega häste.
Kokkovõttõn om puuduisi kõrval iks pall’o hääd kah: saa siinde minnä, ku tujo tulõ, saa tsäihaina uma nurmõ päält kor’ada, saa pallidõ jalguga tarõst vällä astu – ütesõnaga luudusõga kuunkõlan olla. Millest esihindäst pall’o kõnõldas, a midä veidü pruugitas.

Tark inemine iks opp nättüst ja läbitettüst. Jaana om opnu, et eestläsele umast murõhtamist tulõ murda: ku kõik ei tulõ ka kõrrapäält häste vällä, saa tuust ummõtõ oppi, ei piä õkva stressist kerrä kiskma.Kogõmusõ kavvõmbast

Pääle vällämaal rändämise ja palgatiinmise tävvend’ Jaana sääl tiidmiisi: opsõ alternatiivmeditsiini, täpsembält tuud, kuis avita inemist ilma arstiruuhi pruukmalda. «Kihäl om uma tarkus ja tä praavitas hinnäst esi, ku mi mõistami tä vabas laskõ,» selet’ Jaana seod küländ vanna tohtõrdamis­meetodit vallalõ. Ku pall’o seost nüüd joba kõnõlda võit, a pikembän plaanin näge Ala-Heedu pernaanõ kül hinnäst iist võtman tüütarri, mis avitasõ umma miilt ja kihhä parõmbalõ tundma saia. Või-olla om tälle tuu man toes esiki kadonu ravihainatiidjäst vanavana­imä.

Egäl juhul tegünes kõrvalkaejalõ tukõv tunnõ, et seost mõttõst saa asja. Jaana esi ütles, et om Eestin joba tundnu, määnest kimmüst ütenmõtlõja andva ja ku hää om tan plaanõ kuta. Eestläne võtt ka ütist plaani väega tõsitsõlt. Muial ilman om tä kogõnu, et teessi-tuud-ja-taad-jutt jääs sakõstõ kohegi hõl’oma, uutma parõmbat aigu koskil tulõvikun.

«Eestläsele miildüs tüüd tetä. Inämbüsel om jo päävätüü, a päält toda tulõ kodotüü: kiä parandas majja, kiä toimõndas aian…» tuu tä vällä viil üte eestläisile umadsõ joonõ, midä muial pall’o ei näe. Ku tõtõst om nii, sis om jo hää. Tulõ luuta, et tä tollõ eestläse hindä seest üles löüd ja üte vana maja vahtsõlõ elo­lõ avitas. Päävätüü kõrvalt muidoki, selle et parhilla om täl peon tüükotus Võrol inglüse keele kursuisi pakvan firman.

Kabuna Kaile

Vanna majja üles herätämän2020-08-25T15:17:35+03:00

Tõsõ kundi otsast. Maa pääl kokko kraabitu varandus

Olõ olnu ärsaatmisõl, kon sugulasõ lätsivä edimädsel õdagul umavahel tüllü üte hõpõluidsakomplekti peräst. Es olõ täpsele teedä, kellele tuu pidi saama ja säält naas’ tülü pääle.

Mõnõ ao iist kuuldsõ luku, kuis katsiku sõsara lätsi tüllü 200 ruutmiitre maa peräst ja no ei olõ nä mitu aastat uma­vahel kõnõlnu.

Ka mul hindäl oll’ kunagi üte piiri man vaiõlus, 100 ruutmiitre peräst. Tuu vaiõlusõ man jõudsõ ärtundmisõlõ, et periselt om mullõ õnnõ kattõ ruutmiitret vaia tuus aos, ku ma siist ilmast lää. Ja toda kah õnnõ muldapandmisõ aos. Peräst ei olõ mul lämmind ei külmä, kas säält kiäki üle sõit vai midä tetäs.

Kas asjul siin maa pääl om nii suurt väärtüst, et mi umavahel inämb ei kõnõlõ? Ma ei olõ nännü üttegi puusärki, kon karmani külen olnu.
Loi ildaaigu hää sõbra Aarma Jüriga köüdetüt luku. Sääl oll’ jutt näütlejäst Lindau Lislist, kiä, ku täl siistilmast ärminek kätte jõudma naas’, suuvsõ õnnõ ütte asja: Jüri käest ärsaatmisõs laulu «Ärge jätke mind üksi, kui oleme joonud šampanjat». Lislile oll’ salaja kirstu üten pant kats šampanjat, üts küle ala ja tõnõ käe mano. Pokaal kah, et ku taiva­väretin piäs ette tulõma tarvidus Peetrusõga kokko lüvvä, om kõik tarvilik olõman.

Mi kõik sünnümi siiä maailma pall’ana. Ka peräst är­minekit ei olõ tähtsä, kas sälän om Armani ülikund vai must kilekott. Sis olõmi mi kõik üttemuudu võrdsõ, huulmada tuust, pall’o meil asju om ja ku pall’o olõmi elo joosul varandust kokko himostanu.

Pindmaa Aigar

Ettevõtja Pindmaa Aigar märgotas tan ilmaasju pääle tsipa tõsõ nuka alt, ku hariligult kaema harinu oltas.

Tõsõ kundi otsast. Maa pääl kokko kraabitu varandus2020-08-25T15:14:10+03:00

Spioon, lätläne ja suumõsukauss

Kapo ollõv spiooni vahelõ võtnu väega lihtsä nipiga. Miis ollu muidu puhas ku prillikivi, dokumendi ja puha. Sis lastu täl Eesti hümni tõist salmi laulda ja oll’gi är laulnu. Tuust oll’ selge, et ei olõ õigõ eestläne. Muidu eestläne nall’alt sõnnu üle paari rea ei tiiä.

Anekdoot küll, aga ütte-tõist mii kotsilõ ütles. Mul om meelen, et ma tiise noid sõnnu pääst joba algkooli aigu, süväl Vinne aol. Põrõlt ei olõ väega kimmäs, või sassi minnä. Võrukõnõ om harinu hinnäst kokku võtma sis, ku kostkipuult tulõ ähvär­düs. Vinne aigu oll’ selge, et ähvärdüs om kõik aig olõman ja toolõ tulõ vasta saista. Kasvai vana hümniga, ütskõik mis timäst muidu arvat.

Kui kiäki om oimanõ vai uninõ, sis kimmäs nipp üles herätämises om: «Sängüst üles, lätläne om joba Hopa (Valga) all!» Tuu mõos, inemine ei jõua mõtõlda, et konõs tuu lätläne sis olõma piat.

Võtami säändse olukõrra. Inemine tulõ puuti, desinfitsiir kõrralikult kässi ja tuud näge päält naabrimiis katõmeetri­joonõ takast. Tere asõmõl nimmas tä är: «Ma kai jah, et sul om suumõsukauss är aia viirde visatu, nüüd om selge, mis­peräst.» Tõnõ ei nakka kah vasta vaidlõma, tuu käü aasmise reegliide vasta. Ütläs: «Mõtli jah, et mis timäst ilmast ilma küüri, poodin saat viil parembalõ käe puhtas. Siin säändse kalli vedeliku, et mõsõ vai suud.»

Nii. Ähvärdüs om olõman, küländ tõsinõ. Inemise saava aru, et kässimõskmine tulõ kasus, aga asi om siski harinõmalda. Et asi maamehe loogika ala är mahtunu, võetas suumõsukauss appi. Muiduki, ega inemisega säänest nall’a tetä ei saa, aga naabrit piat tundma ja sis saat huumorisoonõ pääl mängi. Ja nali om joba esihindäst üts kimmäs haigustõ ravi. Mõos egalõ inemisele erälde, aga viil inämb kogukonnalõ (külä, väiku liin jne).

Tihtipääle küstäs: mis tii kandin uudist? Midä sa vastat, ku kiäki parajastõ koolu ei olõ? Nii ütlätki: Ants (vai Mihkli) ollõv suumõsukausi minemä visanu, poodin saat asja kõrda.

Kõigildõ positiivne uudis ja valitsusõ poliitikalõ vasta ei kõnõlõ.

Mõnõ asja võinuki karoona aost kehtimä jättä, ütskõik ku asjalikkõ rohtõ vai vaktsiine vällä mõtõldas.

Pulga Jaan

Spioon, lätläne ja suumõsukauss2020-08-25T15:15:28+03:00