Parm tsuskas: hevimiis


 

Nal’apildiga tsuskas ütiskunda mõnõst hellembäst kotussõst
Rõugõ Rebäse külä miis Varustini Andres, tunnõt ka nimõga Parm.

Parm tsuskas: hevimiis2020-08-10T15:37:28+03:00

Maolda nali

Helle ja tummõ tulõvik

Kats vanna sõpra omma kokko saanu ja kõnõlõsõ elost hindäst. Üts ütles, et täl om asi selge: timä tulõvik om tummõ. Tõnõ küsüs, et mille tä nii arvas.

«No mu tahtminõ om, et minnu iks maamulda pandas,» vastas edimäne miis. Heränes sis ja küsüs: «Kas sa valit sõs helle tulõvigu ja lasõt hinnäst koolnupalotustõ (krematoorium) saata?»

Maolda nali2020-08-10T15:35:18+03:00

Muda Mari pajatus

Haisas nigu sitt

Ma kuuli raadiost, et inämp olõki ei vaia säänest asja nigu riigihangõ. Muido oll’ nii, et ku tahtsõt naabrimehe käest osta kuurmatävve sitta kardohkamaa pääle laotamisõs, es tohe tuud õkva tetä. Vaia oll’ vällä hõigada hinnapakmisõ küsümine ja võtta nuu sita pääle kasvai tõõsõst Eesti otsast. Muido olõssi unopojapoliitiga. Kuiki naabrimiis olõ-i eski hõimlanõ.

A ku jutt om kolmõst miljonist, sõs ei piä midägi avalikult vällä hõikama. Egäüts, olõ sa vai ministri, või riigi raha iist palgada ahukaadi. Kas vai Ameerigast. Tuud ma es saaki arvu, kas õnnõ miljonit tohis niisama raisada, ilma et tuu korruptsiuun olõssi. A väikumba raha pääle piät iks edesi avalikult kolmõ pakmist küsümä. No ega ma Ameerigast sitta tuuma ei nakka kah, Ameeriga värk haisas väega.

Muda Mari pajatus2020-08-10T15:34:44+03:00

Tossu Tilda pajatus

Illos võlssminõ

Mustlasõpoiskõnõ tekk’ koolin pahandust: segäsi tunni, jätse ülesantu tükü opmada, kiusas’ tütrikkõ. Oppaja and’ imäle päivigu kaudu kõgõst halvast tiidä.

A imä es mõista eesti kiilt, pere oll’ Võrolõ tulnu Lätist. «Rommikõnõ, loe, mis om kirotõt,» ütel’ mustlasõnaanõ. «Koolioppaja kirotas, et Rommi om väega hää lats,» sellet’ poiskõnõ. Ja niimuudu egä märkusõ pääle. Nika ku oppaja kodo tull’ ja uma kirotusõ imäle ümbre pandsõ. Võlssmisõ iist sai poiskõnõ vasta tagaotsa tsähmäkü.

Imä es lüü last kõvva. «Säänest võlssmist oll’ hää kullõlda. Ma looda, et pojal nakkas elon häste minemä, ku tä nii ilosalõ võlssi mõist,» arvas’ mustlasõnaanõ.

Tossu Tilda pajatus2020-08-10T15:34:16+03:00

Surnuidõ ülesajaja

Ütskõrd mehe lõpõtiva nellägeske tüü ja kaiva, et võtva pääle tüü lõppu viina kah mõnõ pitsi. A kohe minnä?

Tõsõl puul tiid oll’ surnuaid ollu, mehe lännü sis sinnä, et hää vaiknõ kotus. Nakanu sääl napsitama.

A nigu naa mehe iks, ku viina saava, sis nä nakkasõ petmä. Üts oll’ ütelnu: «Kas ti tahat, ma aja surnu kõik havvast üles! Lää surnuaida ja aja surnu üles.»

Tõõsõ mehe kiti takka, et tahtva külh. Lännüki surnuaida ja hõiganu: «Marss, üles, mis ti siin makat!»

Ja kuuldunu äkki, et kiäki ütles: «Mis üles! Ma sullõ näütä! Vai mi tulõmi üles? Kae, et kaot siit!»

Tuu miis oll’ nii hirmu täüs lännü ja pandunu joosuga surnuaiast kodu poole. Mehe hõiknu, et kos sa joosõt, kae takka kah. Tuu es olõ takka kaenu, muudku lidunu kodu poolõ. Pandsõ joosuga kodu ja naanõ oll’ kaenu, et vet no viinalõhna om jah, a hää kül, et miis kodu tull’. Aga es olõ julgunu tä naasõlõ kõnõlda, et timäl sääne juhus oll’.

Asi oll’ niimuudu, et üts mutikõnõ oll’ tulnu surnuaida – järgmäne päiv oll’ surnuaiapühä – ja koristanu havva ärä ja kaenu: «Mis ma vana inemine sinnä kodu lää, ma süü uma võileevä ärä ja panõ pääkese kalmu pääle ja olõ tan. Suvõüü om lühükene ja sis ei olõ mul enämp hommuku tagasitulekit surnuaiapühäle.»

Õispuu Aimi

Surnuidõ ülesajaja2020-08-10T15:33:32+03:00

On aga dori!

Elli Talina kandin üts keskmäse vannusõga naistõrahvas. Huvidõga. Reismise vasta oll’ täl huvi nigu pea kõigil naisil, aga tuu nimmat naistõrahvas uursõ kõigin võõrin maien kodueläjiide kotsilõ: kui pall’u näid peetäs, määnes näide vällänägemine ja mis näist kasu. Hingeline kasu huvit’ tedä eriti.

Trehvü nii, et tuu naistõrahvas läts’ Jaapanit avastama. Tälle näüdäti sääl ütte-tõist ja tükü kolmandatki, koonis naistõrahvas küsse, määndse omma Jaapani kana. Näüdäti pilte, aga naistõrahvas tahtsõ eläviid kannu nätä. Viidi sis ütte koloostridõ ja ülti, et sääl arõtõdas kannu, kel hand üle kümne miitre pikk. Et kana ollõv jaapani keeli dori, aga tõug ollõv siiämaani viil ilma õigõ nimeldä. Naistõrahvas muiduki kibõli noid imelindõ kaema, aga hoiatõdi, et kümnemiitrene hand om ainult kikkal. Viidi tä sis ütte kloostriaida, kon paistu kavvõdast määnegi kuju vai avvusammas. Naanõ läts’ ligembäle ja näkk’, et tuu sammas oll’ munk, kiä üttegi elumärki vällä es näütä. Tuu iist istõ timä ola pääl kikas, kiä võõrast näten kõrraga kirgmä nakas’. Kikkal tull’ üts väiku sulõkõnõ valla ja linnas munga nõna pääle. Mii turist pand’ tähele, et sulõkõnõ nõna otsan liiku, tuu lubasi luuta, et mungal õks elu seen. Naistõrahvas läts’ peris lähküle ja näkk’, et munga mõlõmba käe hoiti kikka hannasulgi. Hand võisõ esi vabalt kümme miitret pikk olla. Naistõrahva imestüs pässi suust vällä selgen eesti keelen: «On aga dori!» Jaapanlasõ kikiti tuu pääle kõrvu ja palssivä üteldüt kõrrata. Naanõ vahtsõst: «On aga dori!» Jaapanlaisi näo lätsi tuu pääle särämä ja nakati ütstõsõlõ õnnõ suuvma: tõulõ oll’ löütü kõrralik nimi. Tull’ vällä, et onaga om jaapani keeli pikk hand, sinnä viil dori manu ja omgi «Onagadori», miä võru keeli om «pikä hannaga kana».

Rõõmu peräst kutsuti kohalõ vahtsõnõ munk ja ülti eelmisele, et mingu küüki, vast om peotäüs riisi timä jaos üle jäänü. Riisi muiduki es olõ, aga nika järgmise hummukuni kostu köögist poti kraabitsõmist.

Eesti naanõ tunsõ huvvi, kaua munk sääl tuu kikkaga saisõ. Ülti, et harilikult aasta, aga seo pässi mõnõ päävä varrampa. Naanõ sis uursõ, et kuis munka söödeti. Ülti, et kõrd päävän anti külmä vett. Et säändse kerge tüü pääle ei minnev jo määnestki energiat.

Naanõ käve sääl kloostrin aasta peräst viil. Kikas ollõv õks alalõ, joba kolmanda munga ola pääl. Edimäne munk ollõv ka alalõ, aga hirmsa paksus lännü. Tõsõ munga pitiv tedä kummardama ja mõnikõrd ütte-tõist parembat kinkmä.

Kikas ollõv õks niisama kõhna ku innegi.

Naistõrahva vasta ollu jaapanlasõ väega aupakliku, kummardus iin ja takan ja õks Linda-san ja Linda-san. Eesti naanõ muiduki säänest asja vällä es kannada, ku timä nimme nii lördsiti, ja kärät’: «Ei olõ ma määnegi sann, mu väärnimi om Loss!» Sis tõmmatu tsipa tagasi, aga sällä takan õks «Linda Sann».

Kuis taa info seo ilma aigu täpselt liigus, tuud ma ei tiiä, aga ku naanõ Talinan ütskõrd tüü manu jõusõ, tähendänü kiäki tä sällä takan: «Näe, mii Sanna Linda kah Jaapanist tulõma lastu!» Sanna Lindast sai varsti Sannanaanõ ja nii jäigi.

Seh sullõ Jaapanit!

Pulga Jaan


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

On aga dori!2020-08-10T15:32:14+03:00

Priinime lugu: Põim

Seod nimme kand Eestin 30 inemist. Panti taad katõl kõrral. 1809 Kanepin Hurmi mõisa vallan sai nime kujul Poim Keerdo Jüri kolm last. Et üts tütär läts mehele, poig võeti soldanis ja tõnõ tütär Ann Poim jäi vähämbält 35. eluaastani latsilda, sõs või arvada, et tuu Kanepi nimi rohkõmb edesi es lääki.

Kanepi jaos tüübilidselt tähend nimi harilikku sõnna, põimu ehk viläkoristust, minka man päämine tüü oll’ tsirbiga poim’minõ. Vanast poimiti, nüüt põimitas, sinnä sõnatüvve om tulnu õ-, midä priinimmi pandmisõ aignõ kirotus viil es rehkendä.

A kost sõs Põimu nime kandja tulõva? Kõiki näide nime algkodu om Vidrike mõisa Otõmpää kihlkunnan, kon nimi panti Ojama Märdi pojalõ Jürile suurõ perrega – viis poiga ja kats tütärt – ja Ojama Tuuma poja Eeverti pojalõ Peedolõ. 1826. aastaga hingerevisjonni kirotõdi umastavan käänüssen Poimo. Sääne nimekuju läts’ edesi ka Jüri katõ vanõmba poja nimen, kiä lätsi elämä Paluperrä Rõngu kihlkunda. Parhilla om nimekujul Poimo kuus kandjat ja vahtsõmbas parandõdul nimekujul Poimu kümme kandjat. Jüri noorõmbidõ latsi priinimi ja Peedo latsi priinimi läts’ edesi nimetävän käänüssen, edimält Poim, sõs Pöim ja õigõ varakult ka täämbäne kuju Põim. Vidrikel tetti mitmit priinimmi talunimest, a nimes panti ka harilikkõ sõnnu. Kukki suurõ perre esä Põimu Jüri oll’ peremiis Paina talun, panti Paina priinimes tuu talu vanalõ hõimulõ.

Põimminõ esi om üts põnõvidõ tähendüisiga sõna. Võro keelen saa põimi tõtõst tsirbiga, eesti keele põimima om võro keelen pletmä, polm’ma vai sisse kudama, soomõ keele poimia tähendäs päämidselt marju korjamist. Põh’asaami keelen (boaibmut) põimva eläjä, ku nä suuga haina ja sammõlt söövä.

Saarõ Evar

Rubriigin kõnõldas perekunnanimmi periolõmisõst ja tähendüsest.

Priinime lugu: Põim2020-08-10T15:28:49+03:00

Mälehtüisi suvõst ja hainategemisest

Lätsi kikkasiini otsma, a es saaki mõtsaveerest kavvõmbahe astu. Puid oll’ viimädse kolmõ suurõmba tormi jago maaha murdnu. Üts puu all, tõõnõ pääl ja kolmas viil alomaidsi pääl. Es nakka turnma ja nii jäiväki seene mõtsa, ku näid oll’.

Tulli sis mõtsaviirt pite kodo poolõ tagasi ja jõudsõ hainamaa pääle. Hain es olõki pikk, a väega rassõ oll’ kõndi. Naksi sis uurma ja leüdse, et vana niidet hain oll’ jo maaha är kõdunõnu ja vahtsõnõ ätäl läbi kasunu. Ega säändside ilmuga nigu timahavva umgi paras kunst haina tetä. Kuivaga niidät maaha, sis satas terve nätäl otsa ja hainast ei saaki muud ku põllulõ hall’astväetüst. Haalsõ sis läbi kasunu haina ja naksi mõtlõma, kuis vanastõ sai haina tettüs.

Sis olliva suvõ iks suvõ muudu. Inämbähe paistu päiv ja lämmäkraat es lää nal’alt üle 25. Ku taivan koskilt pilv jo naas’ki tulõma, sis tull’ tä nii aigupite, et jõudsõt viil inne vihma haina kokko riibu. Hainamaa oll’ niidü pääl, kon puu kah kasviva. Prõlla üteldäs seo kotsilõ luuduslik rohumaa. Traktoriid oll’ veidü ja nuuki kolhoositüü pääl. Uma lehmä hain tull’ iks vikahtiga niitä. Vanõmba lätsi jo hummoku varra, kellä viie aigu niitmä. Sis oll’ hain kastõst likõ – üteldi, et hain um pehme – ja oll’ kergemb niitä. Ku päiv haina är kuivat’, sis läts’ hain kalõs ja nürüt’ vikahti väega ruttu är.

Mi, latsi tüü oll’ inne lõunat niidet hain rihäga lakja pessä, et rutõmbahe kuiossi. Nii tetti paar päivä, ku ilosat ilma pidi. Sis naati viglaga kokko vidämä ja rõuku vai kuhja pandma. Latsõ olliva sis rõugu otsan hainu kokko sõkman. Suurõ inemise anniva hainaunikit viglaga üles. Mitu kõrda tull’ hainuga üten ka mõni huss. Inämbähe sattõ kül vigla otsast alla, a ütskõrd, ku esä võtsõ suurõmba viglatävve, sis linnas’ üten hainuga huss kah rua otsa. Oh toda uikmist, et huss hainu sehen, huss hainu sehen. Õnnõs olliva niidü pääl vaskhussi, säändse punakaspruuni ja lühembä ku rästigu. A är iks hiitüt. Ja ku sai hainu üles lüüdüs, sis võisõt hiitüdä külmä kunna peräst, ku tuu vasta jalga puttu. Kunna olli hainu all päävävar’on.

Perän, ku haina jo peris kuiva olliva, nõstõti nä rõugust vankri pääle, viidi hobõsõga kodo ja pilluti küüni. Latsõ olli jäl nuu, kes sõkiva küünin haina kinni, et rohkõmb mahussi. Tuu oll’ kõgõ tüütümb tüü, selle et küünin oll’ lämmi ja iho läts’ higitses. Tollõ likõ higidse iho pääle jäivä kõik hainapurukõsõ pidämä ja naksiva tsuskma. A peräst tüüd oll’ hää järve viirde tsuklõma minnä ja hinnäst puhtas mõskõ.

Ku jo suurõmb olli, inne katsandat klassi, tulliva mi kolhoosi opilasmalõvlasõ. Sis sai kar’alauda man küünin hainapallõ nõstman käütüs. Tuu oll’ tuul aol suur uudis, et haina saa är palli, tõisisõnnu ütelden, hain pressiti kokko ja köüdeti nööriga kinni. Ega nuu palli kõgõ kergembä es olõ, a mi teimi pikä ria, nigu trepiastmidõ pääl.

Alt naksimi ülespoolõ ütstõsõlõ pallõ kätte andma. Üleväl laoti ritta, niikavva, ku küünin virn täüs oll’ saanu. Hulgakõisi pall’o nuuri kuun – nii läts’ paar nädälit nii kipõstõ müüdä, et es saa arvogi. Perän oll’ õkvalt kah’o, kui malevlasõ är lätsivä. Ei, ega vanastõ kül es keeldä latsil tüüd tetä nigu prõlla. Kõgõ suurõmb rõõm ja rahulolõminõ oll’gi tollõst, ku tüü är sai tettüs.

Urmi Aili


Umaaignõ hainatego. Pilt Urmi Aili kogost

Mälehtüisi suvõst ja hainategemisest2020-08-10T15:24:08+03:00

Kunstnik Pärsimäe Lõunõ-Eesti

Autoportree. Umbõs 1920–1925. Õli. Pärsimäe Karli pilt Eesti Kunstimuusõumist

Antsla lähküst Oe küläst peri kunstnigu Pärsimäe Karli (1902–1942) loomusõn ja töie seen tulõva vällä tujodõ ja tundidõ veerepäälisüse.

Arvada tiidvä kõik Eesti inemise Pärsimäe Karli vähämbält üte pildi perrä: «Talutuba soemüüriga» (1935). Maal nigu hõhanu värmi kaudu lämmüst. Seo kesken om lõunõeestläisile nii umanõ savikivvest hõõgavverrev truup, mille iin om vana naasõ pistüne kujo, mis üten lajas maalit talotarõga nõst säändse egäpäävädse motiivi argielost korgõmbalõ. Maal kujotas kambrit Pärsimäe vanaesä luudun Sika talon Urvastõ kihlkunnan, kon kunstnik perre kõgõ noorõmba latsõna 1902. aastal sündü.

Kodotalost ja seo kõgõ lähkümbäst ümbrekunnast sai üts elopiätüisi Pärsimäe Lõunõ-Eestiga köüdetün loomingun. Lõunõ-Eesti olõs Pärsimäega nigu kõik aig üten olnu, ka kavvõndal luvvõn.

Opmisseldsilise Pallasõ kunstikoolist mälehtäse tedä ku lämmind ja tasast, hää nal’asoonõga, saman ärarvamalda ja kinnist, kunsti seen elävät ja lõpmalda loomingulist nuurt miist, kellel oll’ sällän Võromaa talopoiskõsõ villatsõst rõivast paklanõ kuub. Tedä peeti ka andsakus, selle et tä pildsõ jutu seen pall’o tõisilõ võõrit võrokiilsit kildakõisi. A timä seen oll’ niipall’o tukõv loomingulinõ vägi, et seo es lasõ täl hinnäst kuigi kõiguta ja tä jäi iks esihindäle kimmäs. «Pärsimägi om miis, kiä lask hindäle kõnõlda küländ pall’o, a siski tege nii, nigu esi taht,» kirotadi kõrd timäst (1940).

Pärsimägi astsõ Pallasõ opilasõs õkva pääle tuu kooli luumist. Ja kõrraga 1923. aastal sõitsõ tä üten opiseldsiliidsiga ka reisile Saksamaalõ, kon sai Võromaa mõtsu seest tulnuna tunda ehtsä muudsa kunsti tulõvärki. Õkva pääle opireisi tekk’ Pärsimägi seeriä vesivärmipilte, mis väikust vormist huulmada paistsõva Eestin tuul aol luudu kunsti siäst silmä. Nigu tõõsõ Ida-Euruupa moodulidsõ «külägeeniusõ» (nt Chagalli Marc, Malevitši Kazimir) om Pärsimägi kujotanu kõgõ kodotsõmpa elokõrda: talo argiello. Pärsimägi om taloelo algossiga (eläjä, tahra, vankrõ, redeli, moro pääl toimõndava ja sängün teki all magava moori ja taadi) vabalt ümbre käünü ja luunu näist kirivä ja murdõlõva, saman siski harmoonilidsõ, taivahe rattana maalidu päävä puult ülekulladu vai sis kuusirbi külmäst valgusõst üleujotõdu kogotükü. Neo kaemisõ «talomuro ilmaruumilõ» omma lumjalt vaba ja vaimorikka. Paistus, et inämb ku koskil muial uman loomingun om Pärsimägi tan värmega edesi andnu tuud rassõhe sõnno sisse pantavat, no toda inämb põnõvat lõunõeesti vaimu – seo seen om nii mängohimmo ku tundõlisust ja süämlikkust, Võromaa juttõlõ umast argielo ja vällämõtõldu maailma läbipoimmist, põrotavat värmikirivüst.


Kompositsioon redeliga. 1923. Akvarell. Pärsimäe Karli pilt Eesti Kunstimuusõumist

Tütarlats ja kuu. Umbõs 1936. Õli. Pärsimäe Karli pilt Eesti Kunstimuusõumist

Pallasõ koolin opsõ Pärsimägi pikkä aigu, nii 1920ndidõ ku ka 1930ndidõ aastidõ edimädsel poolõl. Sinna vaihõlõ jäivä aasta, ku tä oll’ kodotalon. Pärsimägi mütäs’ talotöiega, toimõnd’ ku möldre esä ehitedün veskin, uursõ kõgõsugumaidsi massinavärke ja nokits’ rehepessümassina man. Timä tuul aol luuduisi töie kotsilõ om veidü teedä. Kõnõldas, et talon löüdü «aidatävve täüs maalituid palajit». Arvada näüdäs’ Pärsimägi ummi tuu ao töid vähätsile, a või-olla es näütä kellelegi. Paigapäälidse inemise tiidsevä Pärsimäke ku Sika kunstnikku. Sakõstõ kõnõl’ tä küläteie pääl jalotõn uma hää tutva ja naabri Kangro Bernardiga, kiä om ildamba märgotanu timä «innekõkkõ kunstilõ pühendünüst ausast loomusõst».

1930ndidõl, ku Pärsimägi vahtsõst kuuli astsõ, nakas’ timä kõgõ tähtsämb luumisaig. Pärsimägi maalsõ ohukõsõ värmikihiga, õnnõ silmäpilgus palajat pututadõn. Ummin töien om tä motiivi lahendanu julgidõ värmega, andõn niimuudu edesi pildi mõtõt ja hindä tundmiisi.
1934. aastal rännäs’ Pärsimägi läbi Lõunõ-Eesti Petseri kloostrilõ. Nigu kodotalon vai kambrin, valisi Pärsimägi ka tan kujotamisõs kildakõisi, kaemisi väikeisi nukkõ pääle, uskõn, et tugõvalõ edesi antu väiku as’a kandva hindä seen olõmist.

Nigu Pärsimäe hindä loomusõn, nii tulõva tujodõ ja tundidõ veerepäälisüse vällä ka timä töie seen. Nii pandsõ Pärsimägi tähele nal’aliidsi hetki ja pilgas’ liinahundsakit, näütüses töien, kon om kujotõt Tarto ja Võro 1930ndidõ aastidõ liinapilti. Raua Mardi «Kirve ja kuu» mõol tull’ timä loomingulõ ka kuu ku tähüs, mis and edesi kunstniguhenge igätsüst ja hallu. Küländ sakõstõ maalsõ tä nüüd sinitsega süvält kurbliidsi pilte.

Elo lõpuotsan läts’ Pärsimägi Pariisi, es saa säält õigõl aol tulõma ja arvada sai sõaaigsõn vangilaagrin hukka. A uma lühkü elo joosul sutsõ tä luvva töid, mille vallavõtminõ pakk huvvi täämbädseni.

Pählapuu Liis, kunstitiidläne


Petseri kerigu interjöör. Õli. Pärsimäe Karli pilt Eesti Kunstimuusõumist

Pärsimäe Karli töid saa kaia parhilla Talinan Kumu kunstimuusõumi näütüsel «Varamu». Välläpanõk Pärsimäe ja tõisi kunstnigõ Lõunõ-Eestiga köüdetüst loomingust tetäs Kumun valla 2021. aasta rehekuun.

Kunstnik Pärsimäe Lõunõ-Eesti2020-08-10T15:21:41+03:00

Kiri Kapstamäelt. Vikakaarõsõdalasõ

Üts muistinõ indiaani ettekuulutus kõnõlõs vikakaarõsõdalaisist (ing rainbow warrior). Neo omma sõdalasõ, kiä ei võitlõ tulõ ja mõõga, a armastusõ ja valgusõga – iks harmoonilidsõ elo iist. Nä tulõva vällä sis, ku maad räüstäs vahtsõnõ katk (parhilla sis COVID-19) ja inemise omma hindä olõmist unõhtaman.

Seo vana tarkus om pandnu inemiisi joba alatõn 70. aastist umma ilmakaemist rainbow-kokkotulõkil jagama ja süvembäs tegemä.

Ma kuulsõ seost kokkotulõkist üle 20 aasta tagasi. Aastal 2002 võtsõgi ma koti sälga ja sõitsõ bussiga Saksamaalõ ja säält edesi Portugali – mu vikakaarõ-pillakaar sai alostusõ. Ku otsit hinnäst, armastat illu, valgust ja vabahust, sis om seo su kotus ja pere. Seo om su jaos plannõdi kõgõ parõmb pido, kon ei olõ määndsidki riigliid ja piirdmiisi.

Pääle toda käve ma kogonõmiisil Püreneeden, Bulgaarian, Soomõn, esiki katõaastadsõ latsõga Mehhiko tsunglin. Peräkõrd ummõtõ om seo vikakaarõperekund löüdnü kodo Eestin, kahjus väega halval aol.

Hää om siski teedä, et viil viimätsit nädälit jagasõ Võromaa luudusõn umma helget ja selget miilt kavvõlt tulnu külälidse… Taasperi-Antsla seiklüisist ei massa kõnõldagi, a jälitüstüü Hargla lähkül lõppi nii, et RMK ammõtnigu ja politsei istsõva ütitsen tsõõrin: politsei pallõl’ andis ja kuuntüün löüti laagriliidsile vahtsõnõ laagrikotus Koiva jõõ veeren.

Annas no kõgõvägevämb inemiisile inämb arvosaamist ja laembat miilt rehkendä uma süämehelü perrä ja pitä meelen, mis om inemises olõmisõ man kõgõ tähtsämb.

Ka Kapstamägi om nüüd umal moel vikakaarõst pututõt, a seod tundva õnnõ nuu, kiä uma süäme vallalõ tegevä…

Lumiste Kati

Kiränik Lumiste Kati and värskit mõttit, kuimuudu egäpääväello vaeldust löüdä ja märgotas tuust, miä parasjago süäme pääl.

Kiri Kapstamäelt. Vikakaarõsõdalasõ2020-08-10T15:14:10+03:00