Parm tsuskas: hipilaagri


 

Nal’apildiga tsuskas ütiskunda mõnõst hellembäst kotussõst
Rõugõ Rebäse külä miis Varustini Andres, tunnõt ka nimõga Parm.

Parm tsuskas: hipilaagri2020-07-28T12:24:42+03:00

Muda Mari pajatus

Kas jakkus inemiisi?

Ma kuuli raadiost, et keväjä koroonakriisi aigu tull’ meil inemiisi puudus. Es jakku politseid, es piirikaitsjit. Selle tetäski nüüd vahtsõnõ riigi kaitsmisõ ütsüs.

Tuust es saa ma külh arvo, kost sinnä inemise võetas, ku näid muialõgi es jakku. Vast nuu tüüldätüülise, kiä es taha põllu pääle maaskit korjama minnä, läävä sinnä kergembä elo pääle. Maatüü om jo pall’o rassõ, lihtsämb om istu ja uuta, kuna vaia riiki kaitsa.

Inne tulõ muidoki oppusõ läbi tetä, ega tuu kah miilakminõ olõ-i. Ku uma inemise kaitsõrühmä minnä ei taha, sõs om kõgõ võimalus vällämaalt tahtjit tuvva. Puul aastat võiva nä tah är istu ja sõs tulõva linnukiga vahtsõ.

Muda Mari pajatus2020-07-28T12:21:03+03:00

Tossu Tilda pajatus

Viieaastadsõlt tüükotus olõman!

Viieaastanõ Oskar eläs üten vanõmbidõ ja noorõmbidõ velekeisiga maal. Näide kodo man om tüükoda. Sääl miildüs poiskõsõlõ olla.

Hindä meelest om tä küländ suur, et massinidõ värgist arvu saia. Ütskõrd kuulsõ Oskar miihi arotaman, et tüükotta om vaia tüümiist. Niimuudu oll’ kuulutanu vallaleht. Oskar küsse esä käest, kas tä võinu sinnä tüüle minnä.

A esä arvas’, et poig piäs uno Paaveliga esi kõnõlõma. Uno Paavel om tüükua umanik ja pääleki Oskari suur sõbõr.

Järgmine päiv uutsõ poiss värte man, kunas uno Paavel üte tõõsõ mehega jutu är lõpõtas. Ku tuu vabas sai, küsse väiku Oskar peris julgõlt, kas saa tüükotta tüüle. «Muidoki saat. A inne piät sa kuuli minemä ja kooli är lõpõtama,» ütel’ lahkõ uno Paavel. Poiskõnõ oll’ lõpmalda õnnõlik.

Perän kododsõ aroti asja. Vanaimä, kes oll’ külän, arvas’, et nii häste ei käü egäüte käsi. «Koolin käümine ei olõ alanugi, ku tüükotus joba olõman. Midä ütlese nuu mehe, kes tüüldä omma ja poodi takan pasva,» märgot’ timä.

Tossu Tilda pajatus2020-07-28T12:20:39+03:00

Ku mu kodoküllä jõudsõ telekas

Vanast, ku viil lats olli, elli inämbüs maainemiisi eelektrildä. Ku es olõ tsähvüst, sis oll’ kõik aig elo sääne, nigu meil peräst suurt tormi, ku ei olõ vuulu. Raadio soovikontsõrtõ ja kuuldõmängõ käve tuudaigu naabridõ poolõ kullõma – no nuu päävä olli mu jaos oodõdu nigu pidopäävä. Pümmembäl aol sai petrooleumilambi valgõl päämidselt immä avitõdus, raamatit loetus, koolitükke opitus, tsehkendedüs ja käsitüüd tettüs.

Es olõ elol vika midägi ja kiäki es mõista parõmbat tahtagi. Ummõhtõ naati ütel aol kõnõlõma telekast ku imemassinast, mis näütävät kasti seeh nii pilti ku ka kõnõlõvat samal aol. Kuis tuu saa võimalik olla – tuu oll’ latsi jaos suur mõistatus. Seletedi, et nigu kino, a pilt väikumb ja omma inemise umah tarõh. Ku mi küllä jõudsõ edimäne telekas, läts’ tuu uudis ruttu lakja. Imemassina umanigu es olõ sukugi uhkõ ja lubasiva külärahval tuud kaema tulla. Latsõ kah lätsivä ja ma kah. Tarõ oll’ rahvast puupistü täüs. Ma trehvsi istma kõgõ perämäste ritta ja es näe muud ku tõisi sälgi ja päid. Näide kõnõlõmisõ peräst es kuulõ kah toda, mis jutt telekast tull’. A miilde um jäänü tuu uhkõ tunnõ, kuimuudu sai koolih tõisilõ kittä, et ma näi telekat.

Ütskõrd sügüsedsel aol oll’ meil naabri Leaga iso viil kõrd telekat kaema minnä, a tõistõ paika, mis oll’ kavvõmbal, kohe meid koolisõsara kutsiva. Ku naas’ tinnembäs minemä, jõudsõmi imä nõutu kodotöiega valmis ja säädsemigi minekile. Lea veli külh ütel’, et sääl elämise man, mis um är laotõt, ollõv vaimu. Naarimi mõlõmba taa jutu pääle!

Ku jõudsõmi lahudu maja mano, lei süäme alt nigu külmäs, es julgõ inämp ütstõõsõlõ häste otsa kaia ega midägi üldä. Pümmes oll’ kah lännü ja tuu pand’ meid joba esihindäst pelgämä. Kõrraga – oh sa taivaesäkene, midä mi silmä rõbahtiva! Valgõ vaim hõl’osi mi poolõ, esi rehk’ ummi väega pikki kässiga ja tä sälä takah olõs nigu pälgähüsevalgust hilganu. Taa ei saa külh inemine olla, jõudsõ kõrraga meile mõlõmbalõ peräle, ja kaksõmi ullimuudu rüükeh tultut tiid piteh tagasi. Jala ku kanal paklih, käve kõrraga pikäle maaha, lei uma põlvõ purus, a sai kipõlt pistü ja padavai vallu tundmalda tagasi kodo poolõ, nii et kundsa käve kukruhe. Elo oll’ tuul momendil nii maru kallis, et es julgu eski taadõpoolõ kaia.

Peräst tull’ iks vällä kah, kiä tuu vaim oll’ – Lea veli, kes oll’ haardnu sängüst valgõ lina ja juusknu pääle mi ärminekit tulistjutti tarõst vällä. Läts’ kõrda meile sulli tetä!

Ei mälehtägi, et viil kohki umast kotost viisorit kaemah käve, a häste ummava miilde jäänü Tartu kooliao «Horoskoobi» õdagu, ku ollimi hulgani üteh väikuh tarõkõsõh, kõigil silmä õnnõlidsõlt ja herevällä naglutõdu telekaekraani külge.

Liiva Aasa

Ku mu kodoküllä jõudsõ telekas2020-07-28T12:19:57+03:00

Pikse kõnõlus

Tuu pilt sais mu silmi iin täämbädseni: tummõrohilinõ kapstalehesupp, kesken munakõllanõ, äkki pimmes lännü küük, nuu hirmhiitünü näo tsõõrih ümbre pikä söögilavva… ilmahtuma kõmahk.

Sinnä saa päält 60 aastaga. Oll’ suinõ aig, ku kapstalehe jo tuuvõrra kasunu, et naist andsõ värskit supiliimi kiitä. Nii istimigi maal hulgakõisi söögilavvan, taldregu rohilist suppi täüs nõstõtu.

Tsõdsõ oll’ midägi maaha unõhtanu ni juussõ kõrras tarrõ. Seimi, suurõ kõnõliva ummi juttõ. Välän kuuldu piksepilv tulõman, kõmistõli õigõ kõvva.

Ütekõrraga tõmmas’ köögi iks nii pimmes, et kõtun võtsõ kõhevilõ. Sis ilma ette kuuluhtamada käve sääne kõva raksahus, et aknõklaasi klirisivä ni majasainaki värisivä. Kõigil jäie luidsaski poolõ tii pääle.

Vanaimä ütel’, et jessukõnõ, taa nigu suurõtükü pauk ilmasõa aigu, nüüd leie külh kohegi sisse. Sis läts’ tarõuss vallalõ, tsõdsõ saisõ ussõpaku pääl, näost lubivalgõ ni kogõli: kerävälk.

Mi summan joosimi tarri pite lakja kaema, kas kongi palas vai om purus. Õnnõs, süäme kergendüses, es olõ tuld ei pilpit lindaman, tarõ luhvt tundu õnnõ esimuudu.

Tullimi küüki tagasi ni tennässimi Taivaessä. Tsõdsõ kõnõl’, et tä oll’ uman tarõn olnu, ku tuu kõmahk käve. Tennü ussõ vallalõ, et küüki tulla, nännü, et tulõkerä juusk’ liuhka üle tõõsõ tarõ põrmandu.

Edimält löönü kipõlt uma ussõ kinni, vet ollegi parõmb. Kullõlnu, et kõik vakka, julgunu vahtsõst ussõ vallalõ lüvvä ni küüki tulla.

Joodõti tsõdsõlõ tsukruvett ni arotõdi, et iks väega häste läts’. Järgmädse hummogu naas’ lell umma raadiot krutma. Tuu oll’ toona sääne kobahk katõ maailmahtu vägevä patareiga, nigu parhilla 2–3kilonõ mõsupulbripakk. Kõik tuu kupahtus saisõ pikä puupingi pääl. Raadio es tii kõssugi, päälegi oll’ hummoguvalgõn nätä, et pingi mõlõmbast otsast suur kilt külest om tsäksähtü. Selge pilt, säält tuu kerävälk läbi kävegi.

Mehe hirnsõva, et Vinne välk, saaki-ei inämb varguisi Ameeriga unno kullõlda. Arotõdi viil, kost tuu kerä vällä võisõ kävvü. Läts’ kipõn aigu viil, ku lellänaanõ suurõmbat kraammist tekse ni nihot’ laja sängü, miä otsapiteh tarõ nukah saisõ, kavvõmbalõ. Sis paistu kätte, et katõl sainapuulsõl sängüjalal kah tükü otsast olliva ku kirvõga lüüdü.

Kaeh, kost tuu kerä vällä võisõ juuskõ. Viil kõrd tennässimi, et tä nii imelikku tiid pite mõistsõ kaoda ja mi kallist koto maaha es paloda.

Raadiolõ ostõti muidogi vahtsõ patarei ja saie kullõlda avaligult propagandauudissit ni varguisi läbi räginä-undamisõ tuud kavvõ maa «unno».

Väljandu Ellen


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Pikse kõnõlus2020-07-28T12:19:07+03:00

Priinime lugu: Hollo

Seo om üts nimi noidõ hulgast, minka kottalõ ma ku priinimmist kirotaja ei tiiä, määne oll’ alguperäne välläütlemine. Nimel Hollo om Eestin 143 kandjat ja tegüsi taa katõn mõisan Võromaal. Väimälä mõisa Raistõ külän saiva seo priinime Kangro Ado (sündünü umbõs 1717) kolmõ poja, Juhani, Jüri ja Piitre perrätulõja. Kangro talu om Nooli ehk Runda talu kõrval alalõ parhillaki, 1996 üteldi mullõ taa nimme Holl’o talo.

Vahtsõliina mõisan sai õkva sama priinime Hollo suur suguvõsa Saika külän, Rammukil ja Suukülän. Genin tettü sugupuu küünüsse 1720. aastidõni, a kõikil näil ei olõki ütist esiessä. Võimalik, et tuus oll’ 17. aastasaa lõpu peremiis Saika Thomas. Vahtsõliina Masing oll’gi erilidselt huulsa keriguopõtaja, kiä uursõ inne priinime pandmist suguvõssa mitmit põlvi tagasi.

Sarnanõ priinimi, midä panti, oll’ Holla Võro mõisa Navi külän, täämbädses kas vällä koolnu vai osalidsõlt levinümbäs Hollo-nimes muutunu. Tuu perrä om nime saanu Hola talu Võrol Räpinä maantii veeren. l- om ütekõrdnõ, vaest üteldi ka pehmele – Hol’a? Urvastõn Liinamäe mõisan om Holl’a talu, Sangastõn Tagulan Oll’a talu.

Kuigi sõnna hol’o (pikemb varjants hol’op < vinne холо́п ’perisori, ori’) kirotõdi vana kiräviie aigu õkva sammamuudu, ei olõs kummalõgi taluperemiihhi suguvõsalõ sõimusõnna nimes pant. Innemb om priinime takan iks määnegi edevanõmba nimi. Üts võimalus, et tuu om väega vana germaaniperäne edenimi, midä võidi Eestin tunda keskaol ja miä om kotussõnime andnu näütüses Soomõ Hollola vallalõ (paigapäälsen pruugin kah pehmele: Holl’ola).

Tõnõ võimalus om, et inemisenime juurõ omma 17. aastasaan, ku Roodsi nime Olaf ~ Olof varjantsõst saiva Oolop, Oolo, Olli ja tõsõ. Võissi jo arvada, et Võromaal panti muudsalõ edenimele h- ette, nii et muu Eesti Oolop ja Olo naksi nall’aga poolõs meenutama hol’opit ja holl’o.

Juhul ku Hollo om tõtõst Olavi võromainõ varjants, om hää maini, et eelä, 29. hainakuu pääväl oll’ olavipäiv, Norra kuninga Olav II Haraldssoni Pühä surmapäiv aastast 1030.

Saarõ Evar

Tävvendüses perekunnanime Ragas kotsilõ

 
Juhtu lugõma 16. hainakuu Umma Lehte, kos oll’ kah Saarõ Evari lugu perekunnanime Hain kotsilõ. Hainaga om kõik selge, a ma ei olõ rahul jutuga, mis tävvendäs Kanepi Haina nimme. Taa perekunnanime sai Sõrõstõ mõisah Praxi Andres – tuu om õigõ. A edesi om sääl ka kirotõt, et Andrõsõ kasupoig sai nimes Raggus.

Periselt es olõ tollõ kasupoja nimi mitte Raggus, a Raggas. Tuul kasupojal – Raggasõ Aadamil – (Adam, sündünü 1800), olli imä, esä ja katõssa velle-sõsarat ja tä sai uma esä Sikka Andrese Jakobi perekunnanime Raggas. Määndselgi põhjusõl anti Aadam joba paariaastadsõlt kasupojas Praksi Andrõsõlõ. Viil 1803. aastal sündü Andrõsõ ainus lats, poig Märt Hain. Aadamist sai Sõrõstõ mõisa tallipoiss, a uma poig Märt oll’ vähämbält 1824 Sõrõstõ küläkuulmeistre.

Adam Raggasõ esä Jakkob Raggas oll’ õnnõ 45 aastat vana, kui tä oll’ matnu joba uma kats naist ja ütsäst latsõst katõsa. Ello jäigi tollõst perrest õnnõ tuu Haina (Praksi) Andrõsõlõ kasulatsõs antu poig Adam Raggas.

Kuis ma taad kõkkõ tiiä? A tuuperäst, et ma olõ pall’o aigu kulutanu Raggase (Ragase) suguvõsa uurmisõlõ, selle et tuu Sõrõstõ Adam Raggas om üts mino edevanõmb. Tä oll’ mino imä Ragasõ Salmõ esäpuulnõ vanavanaesä. Adam Raggase esä Sikka Jakkob om edimäne meile teedä ollõv Ragas.

Põlva kihlkunnah läts’ viimäne nime Ragas kandja igävigutiile 1994. aastal. Virumaal om täämbädsel aol viil mõni Raggas olõmah.

Pintsaarõ Asta

Rubriigin kõnõldas perekunnanimmi periolõmisõst ja tähendüsest.

Priinime lugu: Hollo2020-07-28T12:17:17+03:00

Vanajumala sällä takan koroona iist paon


 
Võrumaa juuriga Schneideri Kirchi Kerlil ja Ameeriga juuriga Schneideri Jordanil oll’ päält vahtsõaastakuun latsõ saamist plaan minnä Miami pääväpaistõ ala, a koroona segäsi vaihõlõ. Tuuperäst tull’ näil jäiä Vahtsõ-Ruusa.

Taa es olõ abielupaari jaos määnegi lõks, a oll’ nigu vabadus, selle et latsõkäruga oll’ Võrumaa mõtsu vaihõl eski koroona tippaol hää ringi käruta. A nüüt om viilgi parõmb, selle et või ilma suurõmba hirmulda ummi egäpäävätsit toimõnduisi jakada. Miami liinan Florida osariigin, kon om näide korter, om tuu parhilla iks viil pia võimalda.

Kukki koroona peräst jäi Jordan umast tüüst ilma, oll’ siin hää tetä vahtsit tüülevõtmisõ taotluisi. Viirusõlainõ andsõ ka võimalusõ ao maha võtta, tegeldä noidõ asjuga, mis hingele hää omma. Kah’us pidi pinikese aasta algul viimä Floridalõ tagasi ämmä-äiä hoita, selle et timäle sääne talvinõ-keväjäne ilm mitte sukugi es passi. Muidu käve floridalasõst pini hää meelega välän jalutaman, a Eesti talvõilma tä peris vihas’. Nüüt piät tä sääl uutma ja perrel om tedä väega hallõ.

Eesti elu om ameeriklasõlõ Jordanilõ peris miilt piten. Tälle miildüs, et koroonaviirus om siin maal häste tagasi tõmmanu, a om veidikese kurb, et suvõfestivaali är jäeti. Eesti süükest miildüs tälle kõgõ inämb kohupiim ja tuu miildü ka pinile.

Jordan löüdse Ameerigamaal hindäle vahtsõ tüükotussõ ja piät tüü peräst tagasi minemä augusti keskel. Kerli väiku Leo-poisiga jääse viil Võrumaalõ vanajumala sällä takka. A ku olukõrd lupa, läävä nimä kah talvõs pääväpaistõ ala, selle et pinikene jo uut.

Fastrõ Mariko

Vanajumala sällä takan koroona iist paon2020-07-29T13:23:13+03:00

50 aastat kaossin olnu sõrmus tull’ vällä

«Naksi kapstit istutama ja mõtli, et võta sitaunigu mant pehmembät maad hargiga. Kõrraga oll’ sõrmus silmi iin. Ma hiitü, et nüüd om mul sõrmus sõrmõst lännü, a sõs näi, et sõrmõn läük kah kuld ja maa pääl niisamatõ,» kõnõl’ Möldre Luule (76) Liinamäelt Urvastõ kihlkunnast.


Möldre Luule näütäs, kost tä imä 51 aastat tagasi kaonu sõrmussõ trehvämise pääle vällä kaibsõ. Möldre Emmil olõs üles löütüst abielusõrmussõst hää miil saanu. Saarõ Evari pildi

Abielusõrmussõ oll’ är kaotanu imä Möldre Emma (kutsuti Emmi) 1969. aastaga suvõl. Õigõdõ oll’ tä jätnü tuu tarrõ piigli pääle, a vaest sõs tuudaigu kolmõaastanõ pojapoig Tõnis võtsõ sõrmussõ säält mängmises ja kaot’ aida är. Perän es julgu kõnõlda ja suurõst pääst muiduki inämb ei mäletä, et midägi säänest juhtu, arvas’ Luule.

«Imä es kanna sõrmust tüü man. Pelläs’, et kulus är. Võtsõ kõik aig sõrmõst är ja hoitsõ kapi pääl. Tuudaigu panti sõrmus sõrmõ iks sõs, ku liina minti. Näütämises. Usuti jo, et abieluinemine om iks nigu inämb väärt,» tulõt’ Luule miilde ja jakas’: «Taad sõrmust om nüüd kats kõrda löütü joba. Edimäne kõrd löüdse minni Helle 1967. aastal peedivirkse vahelt.»

Möldre Emmil oll’ iks hinge pääl, et sõrmus är kattõ. Ku tä nakas’ 90 aastat vanas saama (miis Möldre All’a oll’ joba ammu koolnu), sõs ütel’ latsilõ: no ku ti midä kinki tahati, sõs ostkõ mullõ üts abielusõrmus. Sünnüpääväs saadut sõrmust sai imä viil küländ kavva kanda, eluiäs anti kokku 98 ja puul aastakka (1912–2011).

Parhilla kand tuud vahtsõt sõrmust Luule. Imä vahtsõnõ sõrmus ollegi täl sõrmõn ka tuul pääväl, ku vana sõrmus vällä tull’.

Saarõ Evar

50 aastat kaossin olnu sõrmus tull’ vällä2020-07-28T12:09:00+03:00

Kedä vai midä pellädä

Viimätse ao meediauudissõ lahksasõ ütsi, kuimuudu Ukrainast erilennukiga võõrtüülisi tuuas ja mis näist Eestin saa. Muiduki nimmatas är, et ilma ei saa, ei tulõ vällä. Umil ollõv soeluu kõtun – ei painu kummardama.

Midägi vahtsõt tollõn jutun ei olõ: vinne aigu tuudi kah karjanaisi idast. Vahe om, et tuukõrd tuudi Tsiberist eestläisi esiesäde maalõ tagasi ja kimmä tiidmisega, et siiä nimä jääse. Meelega mõista, et sekkä trehväs’ mõni vinläne, volgasakslanõ, ukrainlanõ jne. Nuu olli kõik vindsõ tüüinemise, paksust ja vedeläst läbi tullu. Kui tull’ Eesti Vabariik, es olõ nimä sukugi nurisõjiide iinotsan, kuigi elu oll’ tuukõrd pehmelt üldä vilets. Mul om meelen, kuis ma sai üte paduvinläsest karjamehe käest nuumi, ku tsipa nurina muudu hellü tei. Miis kärät’ mullõ: mis ti sis mõtlidi, et uma riigi tegemine käü niisama laulu ja ringmänguga. Et näide põlvkund läts’ hummugu kell 4 tühü ja hääl juhul saie kell 11 õdagu koikudõ hiitä. Ütel’, et mõnõ õks usksõva, et hillä-tassa lätt elu parembas, ja näe imet – läts’ki. Ma tiise, et miis kõnõlõs tõtõjuttu.

Läts’ nii, et kongi pingutõdi parembasminekiga üle. Kui tüüline ots kõik aig ammõtit, kon põhitüü om nupuvaotamine, sis om asi selgelt üle võlli.

Joba sis kõnõldi stiimuliide kriisist. Tuukõrd käve tuu jutt küll päämiselt ülemuisi kotsilõ, lihttüülist loodõti õks rahaga kinni massa.
Eräsektori lehmäpidämine lõppi selle, et «lehmäga olõt väega kinni». Osalt om tuu jutt jama, kuna ega tegevusõga olõt kinni, kui sa piat asja iist vastutust kandma. Niisama võit üldä, et eluga ülepää olõt väega kinni. Om tegünü imelik arusaamine, et vahepääl piat kiäki tõnõ su ellu elämä ja midägi ei tohe hukka minnä tuu aoga. Vai sis koolõt mõnõs aos är ja heränet jäl ellu, ku kõik hää om.

Om ilmselge, et inemiisi olõs vaia naada ümbre kasvatama. Vinne aigu oll’ üldiselt teedä, et tuud saat tetä, nika nuur keskkoolin käü. Meil aga omma egasugudse õiguslasõ egasugutsõlõ latsi tüülepanõkile rinnaga vasta: «Nu, streljai!» Laskma näid kiäki muiduki ei nakka, vähämbält Euroopan, aga nii edesi majandada kah ei saa. Mõtõlgõ esi: varsti om Ukraina kah nupulõvaotajiide valitsusõ all, kauas näil sis viil tuud tüühimmu alalõ hoitus.

Mis sis meil üle jääs? Moslemi? Ristiusu häötüs om sis käega kumbada. Mitte et mul timäst väega kahju olõsi, ma jo ristmäldä. Aga umma eluviisi tahtnu küll alalõ hoita. Tollõn mõttõn ei olõ ukrainlaisi variant viil sukugi kõgõ hullõmb, seenis ku näil tüühimu alalõ.

Ukrainlaisi pellädä ei tasu, näide eluviis om mi umaga väega üttemuudu. Pellädä tasus tegelikult umma rahvast: mis meist saama nakkas, ku umal jõul inämb majanda ja riiki üllen pitä ei suta.

Pulga Jaan

Kedä vai midä pellädä2020-07-28T12:00:12+03:00

Plado Helen: ülikoolih eesti kiilt oppõh sai ma arvo, ku perädü suurõ rikkusõ olõ vanaltesält perändüses saanu

Plado Helen (39) om eesti keele oppaja Helsingi ülikoolin, lisas uur võro ja seto kiilt nii Tarto ülikoolin ku ka Võro instituudin. A suvõs om tä iks tulnu uma kododsõ Valgjärve viirde Kosõlõ, et tan tsipakõsõ Võromaa õhku hingädä, inne ku jälki suurtõ liina tagasi piät minemä. Heleni katõn keelen kudamisõ blogi kõlbas kaia ka sis, ku sääl värskembit asju viil olõki ei.

Olõt kasunu Põh’a-Eestin Keilan, a ummõtõgi kõnõlõt ja uurit võro kiilt. Kuis tuu niimuudu om trehvänü?

Mu juurõ omma Võromaal ja kõik suvõ olõ Võromaal uma vanaesä man olnu. Ja es naka vanaesä latsõ peräst eesti kiilt kõnõlõma, iks kõnõl’ umah imäkeeleh. Et vanaesä oll’ mu umbõ hää sõbõr ja mullõ väega tähtsä, sai mu jaos tähtsäs ka võro kiil. Viil ildampa, ku ma jo ülikoolih opma naksi, sai arvo, ku perädü suurõ rikkusõ ni ku põnõva keele olõ vanaltesält perändüses saanu.

No, ku ma esi kiili uuri, mõista parõmbahe arvo saia, mille ma võro kiilt kõnõlõ. Kiili ja esieränis säändside väikuide kiili puhul, nigu om võro kiil, om väega tähtsä keele prestiiþ. Ku keelel om korgõ prestiiþ, sis tahtva inemise tuud kõnõlda, a ku ei olõ, sis naatas kõnõlõma hoobis säänest kiilt, millest saa vast rohkõmb kassu (näütüses tuuperäst kõnõlõsõ pall’o Vinnemaa soomõugrilasõ ummi latsiga hoobis vinne kiilt). Mu jaos om võro keele prestiiþ kõik aig korgõ olnu – taa om mu vanaesä kiil ja mu Keila sõpru jaos oll’ taa midägi niipall’o erilist, et tuu nõstsõ võro keele prestiiþi mu jaos viil inämb.

Määnest tulõvikku sa võro keelel näet?

Tähtsä om, et latsõvanõmba andva keele ummilõ latsilõ edesi, et inemise pidävä umma kiilt tähtsäs ja ei häbendä taa kõnõlõmist. Lisäs toolõ om tõisi kiili päält nätä, et häste lätt säändsil väikuil kiilil, mille kõnõlõja mõistva olla väega häätahtlidsõ ja lepjä inemiisiga, kes ei olõ harinu kõik aig väikut kiilt kõnõlõma ja tegevä viko. Kiil, midä pruugitas, iks muutus. Mi piät muutuisiga lepmä. Ka säändside muutuisiga, mis tulõva üteh vahtsidõ kõnõlõjidõga, ja ei tohe är hiidütä näid, kes võro kiilt kõnõlda tahassi, a väega häste ei mõista. Niimuudu jääs kiil alalõ. Muidoki om lisäs vajja ka säädüse ja riigi tukõ.

Kas sul om mõni illos vai nal’akas mälehtüs võro keelega köüdüssen? Kas sul om mõni sõna vai ütlemine, miä sullõ esieränis miildüs?
Midägi väega nal’akat tulõki-i kõrraga päähä, a võlssi arvosaamist om külh olnu. Ma olli algklassõh, ku kõrra anti meile koolin mürret piimä. Ma lätsi tuud tüütäjile ütlemä ja panni väega imes, ku nuu saa-s arvo, midä ma üldä taha. No muidoki ütligi ma sääl, et piim on mürre. Säänest eesti sõnna nigu tilgastanud ma es tiiä, a tõsõ sääl jälkinä es tiiä, mis mürre om.

Ütlemiisist om mullõ väega jäänü miilde tuu, midä vanaesä iks ütel’, ku ma pliidi mano unistama jäi ja unõhti är tuld säädi. Sis ütel’ tä mullõ: «Tuli ei taha tuhn’akut tegijät, lats laiska hoitjat.» No pruugi taad iks esi kah.


Plado Helen Hollandin Friisimaal Leeuwardeni liinan. Lindströmi Liina pilt

Sa tüütät parhilla nii Helsingi ku ka Tarto ülikoolin ja viil ka Võro instituudin. Midä sa noin paigun täpsembähe tiit?

Jah, mu päämäne tüükotus om parla Helsingi ülikuul, koh ma oppa eesti kiilt, a timahavva oll’ mul ka võro keele kursus. Nii Tarto ülikoolih ku ka Võro instituudih om mul tsipakõnõ tiidrükotust, Tartuh uuri ma eesti ja võro keele grammatikat ni Võrol om mu päämädses ülesandõs kirota võro keele grammatikat. Meil om tah tüürühm, kellega mi arota läbi taa, mille ma kirja olõ pandnu.

Kas Helsingi ülikooli tudõngi opva hää meelega võro kiilt? Mille?

Paistus jah, et opva hää meelega. Mul oll’ külh edimäst kõrda Helsingih võro keele kursus, a inne minno omma taad sääl opanu ka Saarõ Evar, Jüvä Sullõv ja Junttila Santeri. Kõigilõ om iks opjit ka tulnu. Ütsjago opjist omma nuusama, kiä omma opnu eesti kiilt ja kellel om Eesti vasta suur huvi, a opjidõ siäh om olnu ka säändsit, kiä eesti kiilt opnu ei olõ. A näid huvitasõ jäl (vähembä) soomõ-ugri keele vai sis ülepää esi keele. Helsingih om võro keele vasta peris suur huvi. Lisäs võro keele kursusõlõ olõ käünü jo kats aastakka ütel tõsõl kursusõl võro keele olokõrrast kõnõlõmah.

Hariligulõ inemisele tundus grammatika üts väega hirmsa asi. Mille sa naksit tuud uurma?

Päämädselt tuuperäst, et mullõ om kõik aig tundunu grammatika üts perädü põnnõv asi. Ja tuu, kuimuudu grammatika muutus vai mille pruugitas mitmõst võimalusõst just tuud ütte, om viil kõgõ põnõvamb. Näütüses uurimi parla Tarto ülikooli tiidläisi Lindströmi Liina ja Pilviku Maarja-Liisaga taad, kuimuudu pruugitas Võro- ja Setomaal eitusvormõ, kas üldäs: «Ma ei lää täämbä tüühü», «Ma lää-i täämbä tüühü» vai kogoni «Ma ei lää täämbä tüühü ei».

Sa piät nii eesti ku ka võro keelen kudamisõ blogi. Kuis sääne mõtõ tull’?

Kudaminõ om sääne asi, mis om väega juuriga köüdet, ja mu juurõ omma Võromaal. Päält tuud tahtsõ näüdätä, et ka võro keeleh või tetä säänest mooduasja ku pitä bloki. A kah’os om viimätsel aol blogipidämine veidükene soiku jäänü.

Täämbädsel aol arvatas, et egäl inemisel võissi päält uma päämädse tüü olla ka vähämbält üts hobi. Miä omma su hobi?

Mullõ miildüs väega lukõ ja käsitüüd tetä, päämädselt kuta. Mõlõmbalõ ei jää kah’os aigu, nii et ku kua inämb, sis loe veidemb, ja vastapiteh. Sporti proovi ka iks tetä.

Küsse Saarõ Hipp

Plado Helen: ülikoolih eesti kiilt oppõh sai ma arvo, ku perädü suurõ rikkusõ olõ vanaltesält perändüses saanu2020-07-28T11:57:50+03:00