Parm tsuskas: maamiini

Nal’apildiga tsuskas ütiskunda mõnõst hellembäst kotussõst Rõugõ Rebäse külä miis Varustini Andres, tunnõt ka nimõga Parm.

Parm tsuskas: maamiini2020-07-14T10:13:49+03:00

Maolda nali

Suvõtiatrin

Miis ja naanõ omma lännü kaema ütte suvõtiatri etendüst.

Naanõ kaes ümbre ja näge kaejidõ hulgan ütte magajat. Tä müksäs miist: «Kae, üts maka sääl!»

«No las tä maka! A mille sa minno tuuperäst üles ajama pidit,» om miis är pahanu.

Ilda pääle jäänü miis

Naanõ kõlistas sõbrannalõ: «Üü om joba käen, a mul miist iks viil koton ei olõ. Peräkõrd om armukõsõ poolõ lännü?»

«Mille sa õkva tuud kõgõ halvõmbat mõtlõt? Vast jäi lihtsäle auto ala,» trüüst sõbranna.

Maolda nali2020-07-14T10:12:39+03:00

Muda Mari pajatus

Nõgõssõ vai maas’ka

Ma kuuli raadiost, et põllumiihile tahetas tetä säänestsamma tüükõrraldust ku poliitikilõ. Kavva nuu maainemise or’apidäjit mängvä ja tüüliidsi pikki tüüpäivi tegemä sundva. Aig om edesi lännü ja maainemiisi tulõ ka õigõhe elämä opada.

Kaegõ, kuis pääliinah tüüd tetäs. Ei määnestki vaiva. Suurõmba jao saat puutri takah istu vai kongi võrkhällü seeh pikuta. Ja suvõl kül kiäki tüüd ei tii, ammuki viil kuuma päävä käeh põllu pääl. Põllumiihil om viimäne aig ka tuu liinamuud üle võtta. Talvõl meil inämp lummõ olõ-i, sõs või põldu arri külh, ja suvõl puhada. Vai pitä eläjid õnnõ puutrimänguh, nigu liinainemise tegevä.

Noid or’atüüga kasvatõduid maas’kit ei tahaki süvvä. Egas vanastõ õigõ eestläne es kasvata ega süüki maas’kit. Kel ravvapuudus oll’, sei nõgõssit, säält sai uma ravvajao kätte. Mis tuust, et olõ-i makõ ja kõrvõtas. Elo ei piäki makõ olõma. Päälegi om mi uma kõrvõnõkõn häömise veere pääl. Viimäne aig maas’kapõllu nõgõssit täüs külbä.

Muda Mari pajatus2020-07-14T10:12:09+03:00

Tossu Tilda pajatus

Tüüd massa-i kodo üten võtta

Kuvvõkümnendide algusõn saadimi aolehetoimõndusõst rahvakohtu kaasistjas korrektori – ekäpiten ontligu, ausa ja õiglasõ naistõrahva. Ku tä kohtumajast pääle edimäst istmist tüü man tagasi oll’, tundsõmi huvvi, midä arotõdi.

«Üts miis tahtsõ tüüd kodo üten võtta,» ütel’ värski kaasistja. Mi imestünü nägosit kaiõn selet’ tä, et lihakombinaadi tüümiis oll’ kodo minnen värteputkan kontrollilõ vahelõ jäänü katõ lati saapasiirde käkidü suidsuvorstiga. Kohut mõistõti riigivargusõ paragrahvi perrä ja määräti kah vastav karistus. Säänest vargust oll’ innembi küländ pall’o ja är ei olõ tä kaonu parhillaki, ku om rohkõmb eräettevõtlust. Siist soovitus: tüüd massa-i kodo üten võtta.

Uma seokõrdsõ pajatusõ lõpõta rahvatarkusõga: suurõ varga sõitva tõllan, väiku ripussõ võllan.

Tossu Tilda pajatus2020-07-14T10:11:27+03:00

Lehmäkuuk ja näts

Ku mu imä ja timä sõsar ja veli olliva viil väiku, olliva nä latsin suvõaigu tihtsäle vanaimä ja vanaesä man maal. Üten veidü suurõmbidõ tädilatsiga. Nigu iks tuudaigu taloh eleti, oll’ ka sääl pall’o eläjit: lehmä, lamba, tsia, hulk kanno, pini ja kassi. Latsil tull’ vanavanõmbit iks avita, et tüü kipõlt tettüs saassi.

Söödeti ja joodõti eläjit, lehmä panti niidü pääl edesi ja käüti lambakar’ah. Latsilõ väega miildü sääne elo. Ütehkuuh toimõndõh juhtu pall’o ja nall’a sai kah.

Imä täditütär Tiina oll’ mu imäst viis aastakka vanõmp. Lak’sõ joba küüdsi, vahet’ kleite ja es taha eläjidega janti. Mu imä Mari tahtsõ väega Tiina muudu olla, sääne beib. Käve täl perrä, tegi tedä perrä ja tegi ka kõkkõ, mida vanõmp iihkujo käskse.

Kõrd ütel’ Tiina Marilõ: «Astu siiä lehmäkoogi sisse, sis saat nätsü!» Näts oll’ tuudaigu defitsiit ja imä tahtsõ tuud tükükeist iks kistumalda saia. Mõtõl’ tükk aigu, a nätsü oll’ iks vaia. Lõpus kai tä niidü päält üte koogikõsõ vällä, pitsit’ silmä kinni ja astsõ plärtsti sisse! Pal’astõ jalguga, must, haisas’, a hindäga rahul, jäi tä nätsü uutma. A täditütär Tiina juusksõ kavvõndahe ja hõigas’ perrä: «A mul olõki-i nätsü!»

Plaado Maritte Arianne

Lehmäkuuk ja näts2020-07-14T10:10:48+03:00

Kikkaga jalaga Sännäle

Meil oll’ kats tiukrikikast. Nuu es saa hindä vahel läbi ja kakliva kõik aig. Ütskõrd juhtu mi poolõ küllä tulõma tsõdsõ Uibu Elvi Sännäst. Ku tä muru pääle sai, kikka õkva kakliva.

Elvi tull’ küüki ja ütel’ imäle, et kikka kaklõsõ välän. Imä ütel’, et las nä kaklõsõ, ku tahtva, üts tulõ nigunii är tappa. Elvi ütel’, et är tapku, ja lubasi üte kikka hindäle võtta.

Imä küsse, et kuis tsõdsõ tä Sännäle vii. Tsõdsõ lubasi midägi vällä mõtõlda.

Mu esä oll’ jahimiis ja täl oll’ säläkott, millega tä jahin käve. Elvi kaubõl’ esa käest säläkoti, käskse imäl kikka kinni püüdä ja pandsõ tuu kotti. Pää jätse kikkal vällä, kotisuu köütse nööriga ümbre kikka kaala kokku, võtsõ koti sälgä ja nakas’ jalaga Sännäle minemä.

Ku tä sõs tuud säläkotti tagasi tull’ tuuma, ütel’, et kül täl oll’ häbü. Kikas oll’ terve tii kirgnü. Üts miis oll’ vasta tulnu ja soovitanu vasta kirgi, et vast sõs jääs vaiki.

Viil ütel’ Elvi, et kikas um väega tragi ja miildüs tälle.

Pleschi Aino

Kikkaga jalaga Sännäle2020-07-14T10:10:18+03:00

Lugu ummamuudu lapjust

Ütel suvõl joba aastid tagasi kävemi mehega Soomõmaal sõbrul külän. Meid hoiti sääl nädälipäävä ja sõidutõdi ütest kotsast tõistõ, üts õks ilusamp ja huvitavamp ku tõnõ.

Kats päivä inne reisi lõppu jõudsõmi Kesk-Suumõ, sääl oll’ mi võõrustaja velle kodu, mis, nigu vällä tull’, oll’ kõgõ põnõvamp kotus.

Kesk-Soomõn om väega pall’u järvi ütstõsõ kõrval, pall’u omma täüs kasunu ja turbavälläs saanu. Turbast lõigatõn leüdäs pall’u vannu kandõ ja egäsugutsiid kõvõriid juurikid ja puutükke, mis omma turba seen häste saisnu. Herrä Pentti, kelle manu meid viidi, oll’ ammõdi poolõst puunikõrdaja ja tälle oll’ kuurmidõ viisi tuudu noid puid, millest meistri imeasju tekk’. Sääl oll’ tarbõ- ja iluasju nii pall’u, et silmi iin läts’ kiriväs ja es jõvva kõiki noid är kaia.

Äkki jäi mu miis nigu puunui saisma ja hõigas’ minnu kah lähembäle. Ja oh imet! Saina pääle oll’ riputõt lapju, millel oll’ varrõ asõmõl kett!
Lugu esi oll’ sääne. Vanast oll’ turbavällä umanik turbalõikajiid hirmsalõ takast sundnu, esieränis väega kuuma ilmaga. Mehe olli väsünü, a hinge tõmmada es tohe. Ja sõs, ku peremiis vähägi tähele es panõ, sõkati lapju kõvastõ maa sisse, toetõdi hinnäst kässiga varrõ otsa ristpulga pääle ja mõnikõrd lasti esiki silmä kinni.

Ku peremiis tuu är näkse, oll’ vahtsõnõ plaan nigu varnast võtta: vaia puust lapjuvarrõ asõmalõ kett panda, kas sõs kah viil tüü aigu suiku saat!? Ja nii tettigi – varrõ asõmalõ panti kett.

Joba tõsõl tüüpääväl oll’ miihil asi selge, kuis nüüd edesi tetä: lapju sõkati jäl kõvastõ maa sisse, mehe võti ristpulgast kinni, a käe sällä takan, tõmpsi keti pingulõ ja sai õks veidü puhada. Kuis turbalõikaminõ edespite käve, tuud ei tiiä kiäki.

Ketiga lapjit tege meistrimiis täämbädseni. Noid andas turbatüüstüse inemiisile kuun aukiräga suuri tähtpäivi puhul.

Kindma Maimu


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Lugu ummamuudu lapjust2020-07-14T10:09:21+03:00

Priinime lugu: Hain

Seod nimme kand Eestin 126 inemist. Pantu om taa viien mõisan Võrumaal ja üten Virumaal. 1809. aastagal Sõrõstõ mõisan Kanepin sai taa nime Praksi Andrõssõ pere. Nimes mõtõldi kimmäle sõnna hain, selle et Kanepin panti perekunnanimes harilikkõ sõnnu. Ja lisas viil tuuperäst, et Andrõssõ kasupoig sai nimes Raggus, miä tulõ sõnast raagus ’ossaraag’ vanan kiräviien. Sõnnul hain ja raagus või olla tähendüslik köüdüs.

1820. aastagal Vahtsõliina mõisan panti Hain Lasva külä tuuaolidsõ Seenesaarõ talu popsi perrele, a nimi kuuli aastasaa keskpaigas vällä.

Edesidse nimesaaja olli Harglõ kihlkunna Saru mõisan, Posu Kusta ja Sopka Anss’. Hingerevisjoni perrä panti näile Hein, a keriguraamadu perrä Hain. Illatsõmba Vana-Roosa ja Tsooru Haina omma kah Sarust peri.

Vana-Antsla mõisan panti Hain Iiperä külä Haavistu talun ja sugulaisilõ Patuperän. Säält suguvõsast om nimi lännü näütüses Sännä ja Viitinä poolõ.

Haani mõisan Plaanil sai nime Hain Hanni Tannil perrega. Timä esä nimi ollgi Hann’. Et lühküt edenimme Hann’, miä tulõ kas Johannõssõst vai Andrõssõst, om kirotõt ka Hain, sõs või arvada, et ka muial või Haina nime takan olla edevanõmba nimi.

Virumaal Kärsa mõisan sai seo priinime 1835. aastagal pere, kiä oll’ mõni aastak varõmb tulnu Väike-Maarja kerigumõisast. Et Virumaal kõnõldas hein, sõs hainast tuu nimi tulõ ei. Nime alussõs om kas inemisenimi vai sõs hoobis üts saksa keele sõna Hain, miä tähendäs mõtsasaart, kon om aid ümbre, peri sama tähendüsega sõnast Hagen.

Vahtsõl aol, 1921. aastagal Petserimaal võtt nime Hain üts pere Pankjavitsa vallan.

Võromaal om pantu ka priinimme Hein (858 kandjat). Tuud nimme om tan käänet i-ga, näütüses Liinamäel üteldi «Murra-Heini poolõ», ku Murra Augusti priinimi oll’ Hein.

Saarõ Evar

Rubriigin kõnõldas perekunnanimmi periolõmisõst ja tähendüsest.

Priinime lugu: Hain2020-07-14T10:08:00+03:00

Kiilpillilaagri traditsioon es kakkõ

Pääle koroonakarantiini oll’ selge rõõm, et Värska kiilpillilaagri kommõ es kakkõ – üle Eesti tulti kokku joba 23. kõrda.

99 last ja näide oppaja saiva Värska laagrin 29. piimäkuust 4. hainakuuni pall’o hääd muusikat tetä ni erialatunnõn ummi tiidmiisi lihvi. Aigu jäi viil ümbrekaemisõs kah. Suuri orkestriid seokõrd küll kokku es panda, a tuuiist oll’ kümme vähämbät ansamblit. Anti kats suurt kontsõrti Värskan ja Põlva kultuurikeskusõn, kon astsõva üles nii ansambli ku solisti. Pilt om tettü Põlva kontsõrdist.

Kõivupuu Marju


Kiilpillilaagr kontsõrt Põlva kultuurikeskusõn. Kõivupuu Marju pilt

Kiilpillilaagri traditsioon es kakkõ2020-07-14T10:04:52+03:00

Legende sündümine Contra muudu

Miä juhtus sis, ku liinaekskursiooni juhtva inemine võtt uma tiidmise aoluu kotsilõ aolehist, umahindä mälehtüisist vai mõtlõs peris esi vällä? Arvada säält hääd nahka ei tulõ, ku sa õkva peris luulõtaja ei olõ.

A Contra om peris sündünü luulõtaja. «1974. aasta 22. urbõkuul, ku ma Võru haigõmajan sündü, oll’ Kandlõn olnu luulõ etlemise võistlus,» tuu tä näüte, määndsit asju võit vannost aolehist löüdä.

Minevä nätäl oll’ Contra katõl pääväl liinaekskursiooni «Mu liin, mu kiil» vidäjä. Kas nuu jutu, midä tä kõnõl’, omma vällä mõtõldu, aolehest loetu vai tõtõstõ sündünü, tuu piät lehelugõja esi är tundma. A säänest juttu Contra uma ekskursiooni pääl ai.

Võro gümnaasiumi maja

«Tuu om olnu mõisamaja, a sääl om ammust aost ka kuul olnu. Kuvõrd ma olõ väega suur Läti-huvilinõ, sai teedä, et arvada käve sääl koolin üts Läti kuulsambit luulõtajit Čaksi Aleksandrõ. Tuuperäst, et oll’ sõaaig, edimäne maailmasõda, Riian kävevä kõva lahingu, Riia Aleksandri kuul kolisi paaris aastas siiä Võro liina.»

Võro liina keskplats

«Seo plats, midä ti siin näeti, om joba mitusada aastat vana. Neo omma kuulsa Võrumpää linnussõ varõmõ. Seo oll’ joba tuulaol väega muudsa ja kavval lahendus, noh, nüüd om veidükese laonu, a võiti inämb-vähämb ette kujuta, et siist oll’ vainlasõl peris rassõ üles ronni. A rohkõmb ma seost ei tiiä kõnõlda.»

Riigimaja

«Vähembält mu nuurusaol oll’ tan maavalitsusõ maja. Taa om olnu mu jaos väega hää maja, tan anti mullõ elu edimäne kirändüspreemiä – Bernard Kangro preemiä.»

Trammitii raudtiijaama

«Ma olõ vannu lehti lugõnu, kõnõlõ tuust, mis lehe omma kirutanu. Ma ei tiiä, kuis periselt om, olõ tuud usku, et ku leht kirutas, sis tuu niimuudu om. Leht kirut’ plaanist, et piäs tegemä Võro liina trammitii. Tuu olõs lännü keskliinast raudtiijaama. Oll’ jutt, et volikogu istungil kõnõldas ja arutõdas, kuimuudu ja kas tuu väega kallis ei lää, kas hinnäst är tasus. Egäl juhul ildampa, ku oll’ uudis tollõst istungist, kon trammitiist juttu pidi tulõma, tuust inämb juttu es olõ. Ma ei tiiä, äkki es võetagi pääväkõrda. Ja nigu mi tiiämi, Võrun ei olõ täämbädse pääväni trammi.

Arvada oll’ tuul istungil tähtsämpi asju aruta. Üts otsus, mis tetti, oll’ sääne: Võru-Valga karskuspäiv vabastõdi lõbustusmassust. Oll’ aasta 1927, karskust peeti tuu aig küländ au seen.»

Jüri uulidsa algus

«Seod tiid pite saa Antslade minnä. Ku ma viil nuur olli ja elu oll’ illus, läts’ taa üle Antsla maantiis. Sis oll’ Antsla kõgõ tähtsämb keskus Eestin. Nüüd om tuul uulitsal määnegi tõnõ nimi, määnegi muu paik om vahepääl Eestin väega tähtsäs keskusõs saanu.»
Karja uulits

«Kirändüsluulidsõlt väega tähtsä uulits, tan omma tüütänü-elänü nii Kreutzwald ku Ruitlanõ. Ja tast om löütü üts vana-ao naasõ pääluu.»

Sõakomissariaadi maja

«Ku ma nuur olli, sis oll’ sääl sõakomissariaat. 25. urbõkuul 1993 tulli seo maja manu ja sis viidi minnu rohkõmb ku katõs kuus kotust minemä. Tuu om mu uma kiudutamisõ aastapäiv. Iroonia oll’ viil tuu, et minnu viidi Peipsist ülespoolõ Ida-Virumaalõ. Sääl elli veidü inemiisi ja tuud kanti kutsuti Eesti Tsiberis.»

Kuis Tamula järv nime sai

«Ku Katariina II oll’ tulnu siiä liina tegemä, oll’ tä ütelnü: «Siiä mere viirde ma tahaski liina tetä!» Tä tull’ jo koskilt peris sisemaalt ja tälle tundugi, et Tamula om meri. A üts külämiis ütel’ tuupääle: «Taa mula jätä kül nüüd!» Katariina sai aru, et omgi Tamula, niimuudu sündü taa peris illus nimi.»

PRIA teenindüsbüroo

«Taa om tähtsä maja. Siiä majja käü kogu Võrumaa kokku. Seo om PRIA!
Ma olõ tennü seost majast laulu Vennaskonna luu «Riia mu arm» viie pääle:

… piir juusk ku kuld,
vällä jääs mõtsaviir.
Maa olku liiv
vai puhas muld,
PRIA tuud finantsiir.
Paprõ käen, jälki lää
liina, kos piltilusa maja seen
uut PRIA mu arm!»

Katariina kohvik

«Siin om maja, kon eläse Kersna Vahur ja Liina, vähembält ma olõ Mol’ovihun nännü, et nä omma kõik aig seo maja iin.»

Tsiaperre kujo Võromaa söögikeskusõ iin

«Seo om eesti imä kuju. Siin juhitas tähelepannu, et ei olõ mõtõt häbendä avalikult rõnnaga süütmist. Mu meelest om väega märksä, et eesti imä monumendin om ka esä. Seo näütäs, et perekunna kõgõ tähtsämb murõ ei olõ tuu, kas esäl om õllõkõtt iin vai ei, pääasi, et tä om latsilõ väega hää esä!»

Rahmani Jan


Contra Võro liinaplatsi pääl, vai nigu tä esi ütles, Võrumpää linnussõ varõmidõ man. Rahmani Jani pilt

Legende sündümine Contra muudu2020-07-14T10:02:37+03:00