Parm tsuskas: supõrluks

Nal’apildiga tsuskas ütiskunda mõnõst hellembäst kotussõst Rõugõ Rebäse külä miis Varustini Andres, tunnõt ka nimõga Parm.

Parm tsuskas: supõrluks2020-06-30T13:13:50+03:00

Maolda nali

Krokotille hiidütämine

Latsõlats, kes oll’ suvõvaheaos maalõ viid, kai, kuis vanaesä pääle hummogusüüki sõrmiga lavva vasta trummõld’.

«Mille sa sõrmiga trummõldat?» küsse latsõlats.

«Ma hiidütä niimuudu krokotille kavvõmbalõ,» selet’ vanaesä vasta.

«Krokotille?! Nuu eläse jo mitmõ tuhandõ kilomiitre takan,» es jää latsõlats uskma.

«No kae sis, ku häste mõos,» jäi vanaesä hindä jutu mano.

Maolda nali2020-06-30T13:12:45+03:00

Muda Mari pajatus

Säädüs ulli ei paranda

Ma kuuli raadiost, et hainakuust muudõtas relvasäädüst nii, et kõik inemise, kiä püssä võiva kotoh hoita, piät tuust laskõ kah mõistma. Tohe ei nii, et kärbik sais kalidori nukah õnnõ hirmutamisõs. Et ku püssä kätte võtat, sõs pauguta-i niisama, a piät kimmähe pihta kah saama.

Meil saa laskmisõst kõrdu rohkõmp inemiisi surma suurõtii pääl liiklusõh autidõga. Mu meelest võissi tah säändsesama säädüse tetä: ku sul om auto, sõs piät mõistma sõita nigu Tänaku Ott. A pall’o noist juhtõst, kiä surmasõitu tegevä, hooli ei määndsestki säädüsest. Papridõ perrä näil ei olõki autot, ei olõ lupõ ja mõista-i nä sõita kah. Ku gaasipedaali leüdvägi üles, sõs pidurit inämp ei levvä.

Kiroda säädüsehe, midä tahat, iks om säändsit ullõ, kiä ei mõtlõ pääga, a määndsegi tõõsõ kotussõga.

Muda Mari pajatus2020-06-30T13:12:14+03:00

Tossu Tilda pajatus

Tsõõrivabrik

Vanavanõmba sõidi Võromaalt Tartomaalõ latsõlatsi hoitma. Nigu iks sis, ku nooril oll’ api vaia. Kõgõ väikumba, aastadsõ Jakobi võtsõ vanaimä uma hoolõ ala. Kattõ suurõmbat, viieaastast Oskarit ja kolmõaastast Ottot, naas’ kammandama vanaesä.

«Teemi tsõõrivabrigu!» kutsõ vanaesä poiskõisi. Puutüüpink oll’ poja majapidämisen olõman. A kõgõpäält tull’ vabrikun ammõdi paika panda. Vanaesäst ja Ottost saiva tüülise, Oskar panti direktris. Vanaesä jo tunnõt puutüü as’atundja. Trelli otsa pant säädeldisega oll’ hää lavvatükü külest tsõõrikõisi laskõ. Kolmõaastanõ tüüline nühkse nuu liivapaprõga silles ja pand’ karpi. Nuur direktri käve tähtsä näoga üte man ja tõõsõ man: hoitsõ umal tüüväel silmä pääl.

Perän, ku mäng läbi sai, küsse vanaesä, kas direktri jäi tüüga rahulõ. Poiskõnõ noogut’ rõõmsalõ. Vanaesä uursõ edesi, kas palka kah mastas. Poiskõsõ rõõmsa olõk olõs nigu peoga pühitü, tä nägo oll’ mõtlik ja murõlik.

«Nigu elongi. Nika om kõik häste, a ku jutt raha pääle lätt, om murõ õkva kaalan,» naarsõ vanaimä.

Tossu Tilda pajatus2020-06-30T13:11:41+03:00

Õdagunõ taksosõit

Tervüs naas’ logisõma ja naksi suurõ hädäga arstõ vaihõl juuskma. Üts rassõ põlvõsüst sai tettüs, ku kell oll’ pääle 9 õdagu. Tartun. Oll’ kõnõld latsõpõlvõsõbranjega kokku, et lää tä poolõ. Tä selet’, et sääl Vaksali uulitsan omma takso rian. No es olõ!

Õnnõs olli ma pandnu märkmikku numbre, kõik 5555 5555. Kasutütär uursõ, kon olõ, ja käskse telli takso. Viil käskse kaia, et ei viiä suurõ kaariga üle jõõ. Kõnnõ aigu küsti nimme ja üteldi, et takso tulõ.

Kae ma sis, et tulõ suur mikrobuss-takso. A ma oodi jo väikeist. Uss lüüdi valla ja hõigati mu nimme. Ma ai sõra vasta, et ega ma invataksot es telli jo. Juht sai nall’ast arvu ja sis mi padrassimi. Ma küsse, mille mu nimme vaia oll’. Noh et ku säidse inemist järekõrran, sis om iks teljä tuu, kes pääle võetas. Sis ma mõtli, et võõran liinan ei tohe pääd kaota. Niisama ümbre tä minnu kah es sõiduta, arvõ oll’ normin.

Raudkatsi Ene

Õdagunõ taksosõit2020-06-30T13:11:12+03:00

Ei tunnõ

Inemiisil om egäsugutsid nimmi. Kül om ristinimmi ku ka perrenimmi säärtsid ja märtsid. Perämädsel aol pandas viil latsilõ mito nimme ja mõtlõt, kuis lats külh säändse nimega toimõ tulõ. Mõnõ latsõ vahetasõ suurõst saiõh esi uma nime är. Mul ütele tutvalõ tütärlatsõlõ es miildü Mischel, tä võtsõ hindäle vahtsõst nimest Morgan. No mis tetä!

A nimest võit ka arvu saia tõistmuudu. Tuu oll’ 1956. aastal. Mu miis vei minno umalõ vanaunolõ ja tädidele küllä. Nä eläsivä Rosmal.

Ollimõ sis küläh uno Gustal. Uno puul suvit’ Tartost perekund Oja, nä olli muusiku. Näile tull’ ütel pühäpääväl küllä tutva Tartost. Näide kamban oll’ ka Kelami Tunne uma naasõga.

No et säändse korgõ külälise tulliva, sis meil oll’ uno Gusta tuu, kes võtsõ ja mõistsõ külälistega kõnõlda ja toimõtada. Gusta kutsuti tuul puhul põllu päält küläliste mano. Tull’ sis Gusta ja küläline andsõ Gustalõ käe ja tutvust’ hinnäst: «Tunne.» Gustal külälise käsi peoh, kaie terätselt otsa ja ütel’: «Ei tunnõ.» Astsõ sammu viil ligembäle, kai alt üles (Gusta oll’ lühkene miis) ja ütel’, et no mitte ei tunnõ.

Tunne ku viisakas miis es tii vällägi. Sai arvu külh. Appi tull’ Tunne sõbõr, kes kutsõ seltskunna kohvilõ.

A mi Vaikega kattõmi maja taadõ, koh ollimi käpile maah ja naarimi ilma helüldä naaru.

Puuri Siiri

Ei tunnõ2020-06-30T13:10:40+03:00

Muhu-lugu

Mi pere eläs külh Valga maakunnan, a sõski Vanal Võrumaal, õdagu puul veeren, Lepä külan Laasmäe talun.

Seo lugu juhtu mu poja Carloga 1999. aasta suvõl, õkva säitsmevelistepääväl. Mu poig oll’ tuukõrd nelläaastanõ. Poiskõnõ oll’ mul sääne väega koir lats ja sagõhõlõ timäga midägi juhtu.

Tuukõrd oll’ hainakuu väega kuiv ja meil kotun tetti haina. Hainamaa oll’ meil väega suur, 17 hektärit.

Nii oll’gi meil joba iispääväst pääle kõik nätäl haina tettü. Puulpäävä tõiõ vanaesä hainakaarutaja kuuri manu. Tuu oll’ katski lännü ja oll’ vaia keevitä. Uudishimulik lats, nigu Carlo oll’, vahtsõ kah sääl man. Ma kaiõ aknõst vällä ja näie, et vanaesä läts’ tõistõ kuuri. Vast tüüriistu tuuma.

Poiskõnõ jäie ütsindä. Ma teie köögin lõunasüüki ja passõ köögiaknõst, kon poig om ja midä tä tege. Carlo saisõ kaarutaja man ja mi kuvvõkuunõ jahipini, sääne häste söödet ja tukõv laika, juussõ välän ja tahtsõ poiskõsõga mängi.

Kõrraga hüpäs’ pini poiskõsõlõ edekäpä sälä pääle ja tougas’ latsõ pääga vasta kaarutajat. Lats nakas’ ikma ja juussõ kipõlt tarõ poolõ. Tull’ õkva küüki ja joba ussõ pääl hõigas’: imä, kae, mul om muhk pään! Ma hiitü peris är ja hõiksi, et issakõnõ, ku suur muhk. Sõs ma võtsõ köögikapi suhvlist väidse ja tahtsõ tuuga muhulõ pääle vaota, nigu mu imä õks tekse, ku ma lats olli ja muhu olli saanu.

Carlo näkse väist ja nakas’ rüükmä, et ei lõika muhku maaha, ei lõika muhku maaha. Tä vaesõkõnõ mõtõl’, et ma võtsõ tuuperäst väidse vällä, et muhk maaha lõigada.

Muidoki võisõ poig niimuudu mõtõlda, selle et esi ma jo röögäti kõva helüga, et issänd, ku suur muhk. Ma pruuvsõ pojalõ kõnõlda, midä ma väidsega tetä taha, a tä es usu minnu ja juusksõ minemä.

Nii tuu muhk sõs läts’ kül sinitses, kõllatsõs, tsirelidses ja rohilidsõs. A tuuga es olõ viil muhu-lugu läbi. Iispääva läts’ lats latsiaida ja kõnõl’ umast muhust latsiaiatädile kah. Sõs nakas’ opitüü pääle ja oppaja küsse Carlo käest, mis päiv täämbä om. Carlo ütel’, et ei tiiä. Oppaja soovit’ perrä märgütä. Carlo ütel’, et muhk ei lasõ märgütä ja kõvaketas om kah täüs.

Siiämaani kõnõldas taad luku mi suguvõsan ku anõkduuti.

Zilmeri Hele


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Muhu-lugu2020-06-30T13:09:19+03:00

Priinime lugu: Rebane

Kandjidõ arvuga 2216 om Rebane sagõhusõ poolõst 11. nimi Eestin. Seod nimme omgi tulnu kõikist maakundõst. Muidõst harvõmbidõ panti taad nimme külh Järvä-, Lääne- ja Virumaal, sukugi es panda täämbädsel Hiiumaal. Hingerevisjonnõ perrä oll’ mõisit, kon seo nimi tegüsi, 134. Noist 106 oll’ Liivimaal ja õnnõ 28 Eestimaa kubõrmangun. Kiräpilte oll’ mitmasugumaidsi: Rebbane (78 mõisan), Rebane (9), Rebanne (1), Rebbani (1), Rebbanne (2) ja Räbbane (3).

Lõunaeesti keelen om eläjänimi muiduki repän, umasütlejä rebäse. Nii pantigi Rebban (26 mõisan Liivimaal ja nellän Eestimaal), Repan Karula ja Rõugõ kihlkunnan, Reppan Sangasten ja Rõugõn, Repän Harglõn ja Karulan, Räbban Mulgimaal Halliste kihlkunnan. Eesti kiräkeele võidukäigu aigu 19. aastasaa lõpust 1930. aastidõni oll’ Lõuna-Eesti inemisil viil vormilist katõnimelisust, minkast and tunnistust täämbädsel pääväl veidemb ku kuvvõ kandjaga perekunnanimi Rebane-Reppan. Ka mu naasõ vanaimä Vastrõ Vilma vastas uma imä tütriguaolidsõ nime küsümise pääle: «Mamma oll’ Repän!» Tä es piä tuud kuigimuudu tõsõs nimes ku Muidõ-rahva (naabritalu) parlanõ Rebane. Keriguraamatin om Harglõ kihlkunna Saru külän 1870. aastil kirja pant Rebban, 1930. aastil Rebane.

Priinime alussõs oll’ mõnigi kõrd talunimi, nigu Sarun Rebäse (1826 Repäse) talu perrä vai Puurmani mõisan Kursi kihlkunnan Rebase Mihkli latsilõ. A taad nimme om sakõstõ annõt ka sulasrahvalõ. Köüdüs edenimega Rein või kah midägi lukõ. Pahkla mõisan Hagerin sai seo priinime Kahharpäe Reino p Mihkel. Vana-Antsla Koemõtsan seo nime saanu sulanõ Märdil oll’ jälleki väikene poig Rein. Pindi mõisa Tiri külän (Rõugõ khk) om 1829. aasta hingeraamatulõ pant järgepiten: Sussiilwes (Susiilves), Sussi (Susi) ja Rebban. Ilvessoes om Võrumaal kutsut ahmi.

Ku 1921. aastagal Setomaal nimmi panti, tegüsi sääl nii Rebane Pankjavitsa vallan ku umakeeline Repän Petseri vallan (seoilmaaigu 10 kandjat). Eestistämisel vahet Rebane vällä saksakeelitsit nimmi Fuchs ja Fuks, lisas viil Tokmann, katsiknimmi Arst-Rebane ja Rebane-Järv.

Saarõ Evar

Rubriigin kõnõldas perekunnanimmi periolõmisõst ja tähendüsest.

Priinime lugu: Rebane2020-06-30T13:07:58+03:00

Esimuudu: kanamuna kaabli külen

Kanapidäjä Pulga Jaan löüdse minevä riidi lauda ussõ iist elektrikar’ussõ maandusõ kaabli külest üte tühäs süüdü kanamuna. No pruuv tä teedä saia, miä võisõ juhtuda ja midä inemise tuust oppi võinu.

«Novott jah, tä om üüse laudast vinnanu. Ma mõtli algul, et harak. A tuu pilukõnõ om haraku jaos kaunis kahtlanõ ja neo haragu, kes siin omma, noorõ haragu, kas nä mõistva roita sääl lauta müüdä…

Näütäs nii, et tuu om tuhkru iks vast. Vei saina müüdä muna üles, pilust vällä ja sis tä kas kukut’ tuu muna sinnä alla vai läts’ pandsõ esi, et om hää süvvä säält munakoorõ seest. Hummukus oll’ väikene loigukõnõ munakõllast sinnä alla nõrgunu, kanapoja seivä tollõ är.

Ku tuu muna olõs sadanu, olõs tuu pidänü vast poolõs minemä. Esiasi, ku tä poolõ tii päält lask’ hambist vallalõ.

Ku tuhkru pandsõ tiidlikult muna sinnä, sis inimkonna jaos tähendäs tuu, et kuigi om arvatu, et perän meid tulõva ahvi, sis võiva ka hoobis tuhkru tulla. Ja tuu om halvõmb variant, uskõ minnu. Rahvas arvas, et tuhkru haisas. Tuhkru ei haisagi muidu niiväega, ainult sis, ku tedä ärrität. Aga kaegõ inimkonda, kõik omma ärritedü. Määne hais olõs üllen, ku mi asõmõl olõs tuhkru ollu!

A ku tuu muna sattõ, sis tuu tähendäs, et tuhkrul om kah viil sääne jaanipäävä oimõtus pääl ja lõvva ei pea kõiki asju kinni.»


Katskinõ kanamuna tugõvalõ kaabli külen ripun. Rahmani Jani pilt

Esimuudu: kanamuna kaabli külen2020-06-30T13:04:05+03:00

Koorastõ patrioot Raudsepä Piitre

Täämbäne ettevõtlusõ arõndamisõ tsihtasotusõ (EAS) juht Raudsepä Piitre (50) om suurõ osa umast tüüelost pidänü tippjuhi ammõtit. Tä pidä hinnäst poolõldõ liina-, poolõldõ maamehes, a ku küstäs, kost tä peri om, tulõ vastussõs iks Koorastõ. Raudsepä huviala om tsirkõ tundmaopminõ ja intervjuu and tä lehele ladusan võro keelen.

«Koolivaheao ja nädälivahetusõ olõ iks latsõst saati Koorastõn olnu. Siist omma mu vanaimä-vanaesä peri. Olõ tan kolhoosin tüül käünü, Venne aigu. Üten Kiviranna Urmassõga ollimi katõkõistõ lehmäkarjan, pinni meil es olõ, esi pidimi juuskma. Ma olli edimält kehvä juuskja, a ku paar suvvõ olli karjan käünü, olli ütskõik mis joosudistantsil uman vannusõklassin Eestin viie edimädse siän. A juuskminõ es paku huvvi,» kõnõlõs Raudsepä Piitre.

Võitjidõ põlvkund

Juhiammõtit naas’ Raudsepä Piitre pidämä küländ noorõn. Tä sai 25aastadsõlt juhis ettevõttõn, kon oll’ 150 tüütäjät. Kuis tüütäjä säändse poiskõsõ juhtmisõga lepsevä? «Sis olliva tõsõ ao. Sis oll’ pääministri 30aastanõ ja oll’ veidü tõistmuudu. Üteldäs, et tuu oll’ võitjidõ põlvkund,» seletäs tä.

Saman löüd tä, et ka võitjil olõ-i lihtsä. «Midä ma sis võitnu olõ? Varra tull’ naada tüüd tegemä ja vastutama – kas tuu om võitminõ? Lääne-Euruupan sõidi sama vana inemise jalgratta ja rulaga ja käve pidudõl. Edesi: pensioniigä lätt mugu iist minemä. Pensionisammas palas meil katõst otsast. Rahvastiku pürämiid om kah sääne, et nuuri om vähä, nii et ega viil niipia ei päse tüüst. Ma ei näe seod võitu koskil!»

Kuis saia rikkas?

Raudsepp ütles, et täämbä omma Eesti ettevõtlusõn keerolidsõ ao ja arvada ei lää ka edesi lihtsämbäs. «Väega pall’u oldas kinni tollõn, et ku midägi rohkõmb tetä, sis om häste. Arvatas, et sis saami rikkas. A rikkas saamisõ vai vaesõs jäämisega om sääne lugu, et ku tetä vaesust rohkõmb, sis tuust keski rikkas ei saa. Eestile ei passi sääne majandusmutõl, et teemi põllu suurõmbas, raielangi suurõmbas, kaivami sügävämbä kaivandusõ ja toomi aga rohkõmb võõrast tüüjõudu. Ku mi täämbä Euruupa Liidu riikega võrrõldõn toodami lisandväärtüsest uman majandusõn alla 80% ELi keskmidsest, sis seo ei olõ rikkas saamisõ võimalus. Rikkas saamisõs piät tüüstüs muutuma nutikas tüüstüses ja tuutminõ targas tuutmisõs. Hää näüde om Jaapan, väega suurõ majandusõga riik, sääl ei olõ suuri luudusvarasid. Eestin olõssi mõistust manu tuuta lihtsämb, ku tulõvikun jaku saia ressursipuudusõst. Meil ei olõ nii pall’o maavarra, puitu, tüüjõudu. Tüüd piät tegemä targõmbalt ja kallimbalt, seo om tulõvik. Mi koolõn opissõ targa latsõ ja meil om hää keele- ja arvutimõistminõ, tast om kohegi edesi minnä külh. Mille mi panõmi näid rumalat ja odavat tüüd tegemä?»

Ettevõtlusõ edendämine

Majandusõ nutikambas muutmist pruuv takast tsuski ka Raudsepä Piitre juhitav EAS. «Ku EASi peetäs toetuisi vai rahha jagavas organisatsioonis, sis peris nii seo ei olõ. Jah, täämbädsel pääväl olõmi tegelnü tan kriisitoetuisi jagamisõga, a seo ei olõ päämine. Päämidselt tegeldäs ettevõttidõ ekspordi toetamisõga, välisinvesteeringide Eestihte tuumisõ ja turismi tugõmisõga. EASi jaos om tähtsä tulõmus, resultaat ja tollõl peetäs kõik aig silmä pääl. Mu meelest mi võissi väega uhkõ olla, et Eesti turismi tulu üte elänigu kotsilõ oll’ mõnõ aasta iist umbõs 1400 dollarit. Seo numbrõga olõmi iinpuul Itaaliat ja Prantsusmaad, samal tasõmõl Rootsiga. Ja meil ei olõ suuri randu vai suusakuurortit. Järelikult om tettü õigit asju.»

Ka edesi plaanitas tarkust rohkõmb äri mano tuvva. «Edesi plaanimi naada tegelemä rakendusuuringidõ programmiga ehk tuuma tiidüst ärihte. Ja tugõma ettevõttidõ innovatsioonitegevüst. Neo omma õkva nuu valdkunna, mille kaudu ettevõttõ nakkasõ tulõvikun tuutma suurõmbat väärtüst,» seletäs Raudsepp.

Kas majandus jääs kasuma?

Raudsepä Piitre märgotas häämeelega majandusõst ja timä vastaossuisist. Küsümüse pääle, kas ettevõttõ jääseki kasuma vai saava ütskõrd täüskasunus, jutustas tä säändse luu: «Aasta oll’ 2012, tulli Soomõst. Väiku laiv, laiva pääl üts Kalõvipoig es jõvva är uuta, kuna Tal’nan vällä saa, kuigi õnnõ mõni minut oll’ aigu. Läts’ leti manu, küsse üte klaasitävve midägi. Valõti tälle midägi kallist pudõlist, krabist’ 30 eurot lavva pääle, võtsõ joogi üte lõnksuga är ja läts’ ussõ manu uutma, kuna vällä päses. Sis ma mõtli, et om aasta 2012, miis kulut’ 30 eurot. Tuu raha oll’ 20 aastat tagasi, 1992, ku oll’ rahareform, 500 kruuni. 500 kruuni oll’ tollõl aol suurõ perre üte kvartali eelarvõ: kütus, süük, ütte-tõist sai osta kah. A läämi viil 20 aastat tagasi, 1972, ku Žiguli, Lada 2101 oll’ kats aastat tuutmisõn olnu. Tollõ poodihind oll’ 5500 rubla, miä 1992. aastal vahetõdi 550 krooni vasta.

Sis ma kai, et tan om sõnnum pensionifondi kogujilõ. Ku meil esiki inflatsiooni ei sutõta tagada, sis panõt autoraha sinnä fondi ja nelläkümne aasta peräst saat klaasikõsõ kangõmbat. Ja ku mõni fond ütles, et tä tüütäs poolõ parõmpidõ, sis saat tõsõ klaasikõsõ viil. Nii et ettevõtõ saa kasuda külh, inflatsiooni nõal, aga tuu ei tähendä midägi.»

Ummõhtõgi ei usu tä, et parhilla omma inemise midägi valmis muutma, ja kasumisõ ja tarbimisõ paraat lätt tävve huuga edesi. «Võit aruta, kas seol kõgõl om mõtõt ja kas keskkund vasta pidä. Eks tä ütel hetkel nakkas perrä andma kah, a parhilla om nii, et mi ei saa seost loobuda. Ku üteldäs, et seo kriis pidi kõkkõ muutma: jah, pall’usid asju muutsõ, a sissu tä es muuda. Iks sammamuudu: taivas om linnukeist tühi, a mi oodami iks tuud, kuna nä lindama nakkasõ, et saas turismi käümä, konvõrentsiturismi ja kaubaturismi. Omma hotelli ja restorani ja kasiino, kes selle nõal elässe.»

A saman usk tä, et ligembäl aol kasus inemiisi keskkunnatiidlikkus niipall’o, et poodist inämb kihvti abiga kasvatõdut söögikraami ei ostõta. «Õigõ pia om meil väiku aparaat karmanin, millega saa tetä kipõ testi ja mõõta rohilidsõ kraami põllumürke sisaldust. Ma väega looda, et seo om lähitulõvikun nii.»

Tsirguhelü kullõja

Koorastõ kant om tunnõt esierälise luudusõ, järvi ja mõtsu poolõst. Raudsepä suur huviala om tsirkõ kullõminõ ja tundmaopminõ. Uma paarihektärilidse kodokrundi päält om tä perämädse 20 aastaga är kuuldnu ja nännü 152 liiki tsirkõ. Tuu om peris suur hulk.

Tsirguhuvilidsõlõ tege murõt tuu, ku hulga parhilla mõtsa raotas. «Ma inämp mõtsa ei lää. Mis ma sinnä otsi, sääl om tühje paiku täüs, raiesmiku, noorõndiku ja rägästik. Ku olõ kotun, olõ rohkõmb mõtsa seen ku sis, ku mõtsa lää.»

Rahmani Jan


Raudsepä Piitre uma kodomoro veeren Koorastõ Suurõjärve kaldõ pääl. Rahmani Jani pilt

Koorastõ patrioot Raudsepä Piitre2020-06-30T13:02:34+03:00