Parm tsuskas: hääd jaanipäivä!

Nal’apildiga tsuskas ütiskunda mõnõst hellembäst kotussõst Rõugõ Rebäse külä miis Varustini Andres, tunnõt ka nimõga Parm.

Parm tsuskas: hääd jaanipäivä!2020-06-15T17:39:07+03:00

Muda Mari pajatus

Om nii va?

Ma kuuli raadiost, et ku kirä pääle kallimba margi pant, sõs lätt kiri kipõmbahe peräle. A kost tuu Omniva tiid, et ma uma külä poodisaina pääle postkasti tuu kallimba kirä panni? Kas nä käävä sõs egä päiv kaemah ja võtva är õnnõ nuu kallimba kirä ja tõõsõ jätvä viil uutma?

Vai piä ma tuu kallimba kirä viimä esi suurõmbahe liina postimajja? Sõs või ma kirä jo peris esi ka saajalõ är viiä. Massulda bussiga massa-i kirä viimine sentigi, aigu lätt õnnõ kavvõmb. A mul aigu om.

Vai omgi kallimba kirä hinna seeh tuu, et postimiis tulõ mu poolõ kodo ja võtt mu käest tarõst kirä ja vii õkva sinnä, kohe vaia. Ku kallimb kiri jõud peräle viil järgmäne päiv, sõs sõitva postimehe kah vast massulda bussiga, et nii pall’o aigu lätt. Vanastõ jo üteldi, et tigopost.

Muda Mari pajatus2020-06-15T17:38:04+03:00

Tossu Tilda pajatus

Mille Haanin hernest es saa külbä

Õndsa Hruštšovi vai lihtsäle Nikita valitsõmisõ aol ai üts kampaania tõist takan. Iks tuuperäst, et Ameerikast ette jõuda. Kõgõpäält mais, sis hernes ja uba, tsukrupiit kah… Täämbä tiiämi, mis tuust kõgõst vällä tull’. A partei käsk tull’ täütä. Kontrolli korgist kommisjoonõst nika aokirändüseni hoitsõ silmä pääl.

Võro lehe mant saadõti aokirändüse praktikant Haanilõ. Säält oll’ jõudnu toimõndustõ kaibus, et hernest ei olõki külbetü. Inne ku agronuum midägi selletä sai, võtsõ sõnna külätark Luku Kusta: «Mi põllu omma tan mäki otsan. Hernes om tsõõrik ja veerüs mäest alla. Sääl nokva tsirgu herne är. Nii läts’ seo põlluga.»

Niimuudu liinatütrigust aokirändüse praktikant kirot’ kah. A timä kirätükk lehte es jõvva.

Tossu Tilda pajatus2020-06-15T17:37:22+03:00

Hääd und, võro luulõ klassik!

KAALEPI AIN
(4.06.1926 – 9.06.2020)

om üts mu suur noorõiä oppaja ja mul om süäme pääl ütte-tõist, midä tälle perrä üteldä, no, ku tä pikäle unõlõ suiknu om. Tutvas sai mi Tartun, ku ma luulõtajidõ siän liikma naksi. Tä tull’ eräle minoga võro kiilt kõnõlõma ja takast tõukama võro asja ajamist. Timä oll’ tekev Iheri Rihhardi luulõkogo avaldamisõ man, oll’ tuud lehen kitnü. Kaalepi jutu perrä ollõv mitu koolioppajat är pahanu, et murdõn luulõtõdas ja toda kitetäs. Arõnõsi diskussioon, nigu tä ütel’.

Ain esi oll’ Tartun sündünü, a abiellu Tartu umaaigsõ liinapää Luigõ tütre Astridiga, kelle perre juurõ olli Haukamaal. Ain opsõ naasõesä ja naasõ hõimu käest võro keele Haukamaa keelepruugi är ja tarvit’ toda nii kõnõlõmisõs ku luulõtamisõs ja tõlkmisõs. Ain rõhusi kõgõ Saksa ja Soomõ iinkujjõ pääle, kos kodupaiga keelepruugi mõistminõ om loomulik identiteedi osa ja avvuasi. Kaalepi Ain om tõlknu võro kiilde egiptüse armastuslaulõ ja hispaania romanssõ. Timä võrokiilsist luulõtuisist sai kokko säet värsivihk «Haukamaa laulu’» 1999. aastal – võro kirändüse aastal. 2000. aastagal sai tuu raamatukõnõ Hendrik Adamsoni murdõluulõ avvuhinna.

Kaalepi Aini üts võro kirändüse tüvitekst om kimmähe «Pikse litaania» – inämb tunnõt koorilauluna. Väikesest piksepalvõst om luud maailmatasõmõl litaania. Timä oll’ tuu, kiä kõnõl’, et Bernard Kangro kirot’ pagulaslaagrin näütemängu «Hunt», a tuukõrd joht Karulan kiäki kiräkiilt kõnõlõ-õs. Soovit’ üles otsi ja är tõlki. Tuud ma tei ja raamatukõsõna 1991. aastagal «Susi» ka ilmu. Ain hinnas’ korgõlt Juhan Jaigi loomingut ja soovit’ tollõ ainõtõl ulmõfilmi ja videoid tetä. Tuu om iks viil jovvun soovitus.

Ain oll’ vanaaolidsõ kasvatusõga herräsmiis, kiä tandsõ tangot ja kõnõl’ kümnid kiili, oll’ harit renessansilik humanist. Armast’ veini ja nägi iks naistõrahvid ilusina, daamõna. Lubasi 100aastadsõs ellä. Ma naksi neli aastakka tagasi hummugu Setomaalt timä 90. sünnüpääväle minemä. Jäi uma piibelehekimbuga ildas, tä oll’ peräst edimäst puult jo kodo puhkama lännü, a timä umadsõ ütli, et tä lemmiklill om piibeleht. Tuukõrd viidi mu kimbukõnõ tä üükapi pääle.

Nii mu hää sõbõr ja iinkuju sündü piibelehti häitsemise aigu ja nüüd ka uinu piibelehti häitsemise aigu.
Aitjuma kõgõ iist! Hääd und!

Kauksi Ülle

 
 

Sääne miis

 
Olõ-i’ joht tan säänest miist
nättü enämp kavva,
keä tiis viina õkva viist,
lumõst lahus lavva,

munna sõlmõ keerudas,
kivist pirde lõigus,
võrksit suikma kõnõlas,
kuuljit üles hõigus,

köüdses käänäs haganit,
kõlka’ muudas kaaras –
ja õi nuhklõs paganit
ku’ na’, pümme’, naaras…

Kaalepi Ain

Hääd und, võro luulõ klassik!2020-06-15T17:36:37+03:00

Ütsainus normaalnõ eestläne

Mullõ miildüs mõnikõrd aastan üle piiri kaia ja esiki minnä, selle et kotun mul aigu mol’uta ei olõ vai ma tuud lihtsäle ei mõista. Esä om tiidmise pääle, ku ma jälki maailma kolkma lähä, soovitanu innembä telgiga Mustajõõ viirde minnä. Mille, ei tiiä.

Minevä aasta mihklikuu viimätsel nädälil, ku armsa kodupaiga ilma olli jo suurõ sügüse näoga, lindsimi ravvadsõ tsirguga pääliinast Santorinilõ. Santorini om väiku vulkaanist peri Kreeka saarõkõnõ sinetävä mere seen. Kõik maja saarõ pääl omma valgõ, piaaigu piimvalgõ, ja katusõ sinidse, merevesi om puhas ja lämmi, süük nii hää, et vii keele alla. Ütesõnaga, mol’utamisõs väega hää ja õigõ kotus.

Ravvanõ tsirk oll’ kaasmaalaisi täüs, paarsada kimmäle, kiä kõik saarõ pääle maha panti. Jo sääl oll’ rahvid Saarõst ja Setust, Võrust ja Virust, eestläisi ni vinläisi.

Olli joba hää mitu päiva saarõ pääl uma armsa tõsõpoolõga täüsraha iist mol’utanu, miä tähendäs värskin õhun lugõmist, lämmän viin tsuklõmist ja mere veeren peesütämist, lihtsäle pasmist.

No väega pikält ma mol’uta ja passi mõista ei. Sõs ma naksi patsiirmä. Patsiirmises oll’ mol’utajilõ mere viirde tettü mitu verstä sillet tiid, ütel puul söögikotusõ kaemisõga mere pääle ja tõsõl puul kah süümise paiga ni väiku poodi suvõniire ja muu kraamiga kauplõmisõs.

Üts päiv ma sõs patsiirse sääl mere veeren ja pääle mu patsiirse viil hulga inemiisi: ingläisi, vinläisi, hiinlaisi ja pall’u tõisi rahvid. Vahtsõ sääl üten poodin niisama ütte-tõist, ku kõrraga kuulsõ, kuis noorõpuulnõ naistõrahvas ütles selgen eesti keelen: «Ma ei ole siin reisil ühtegi normaalset eestlast näind!» Timä kõrval saisõ turskõ nuurmiis säändse veidü buldogi näoga, jämme kuldkett ümbre kaala, ja haugat’ vasta: «Aga mina?»

Ma saisõ ku soolasammas, es julgu hengätä kah, olli õkva ku puuga pähä saanu. No mõtlõ esi, ku sääne tiidmine ütekõrra su pääkolu lömästäs. Egäsugutsit mõttit tull’ pähä. Edimält aruti tuud tiidmist tõsõpoolõga, kiä muu seen arvas’, et kae no määne vidämine, olõmi reisi pääl ütenkuun kõgõ normaalsõmba eestläsega.

Paari päävä peräst oll’gi aig kodu tagasi linnada. Linnujaaman silmssi tõisi, kiä kodu naksiva tulõma, ja märguti umaette: tiiä ei, kas mul hindäl viga man, a ümbretsõõri omma kinä ni rõõmsa meelega ilusa inemise.

Kürsa Ere


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Ütsainus normaalnõ eestläne2020-06-15T17:30:09+03:00

Priinime lugu: Hummal

Seod nimme kand Eestin 57 inemist. Eesti kiräkeele muudu kirotõdut nimme Humal kand 97 inemist. Pandmisõ kotussõ perrä erälde hoita näid ei saa, selle et tuudaigu, ku nimmi panti, es lasõ kiräviis vahet tetä, kas üteldi võro muudu [hummal] vai eesti muudu [humal], kirotõdi egäl juhul Hummal.

Kanepi kihlkunnan 1809. aastagal pand’ opõtaja Roth seo nime Karste mõisa Huma Jaani (Humma Jahn) perrele tuuaolidsõn Huma talon. Urvastõ kihlkunna Liinamäe mõisan sai säändsesama priinime Vorsti talo sulatsõ pere. Vahtsõliinan sai seo nime Nõnova küläst peri Tann’o, kiä oll’ poolõsmehes üten Möldre külä talon. Tuu perre noorõmbil latsil ja poja Juhani latsil olli hariligust aost iinpuul muudsa saksa muudu mitmõst edenimest ristinime, nt Wilhelmina Katharina ja Kristin Dora. Hariligult näütäs sääne nimevalik antvärgis olõmist ja lähkümbät läbikäümist mõisarahvaga.

Nelläs kotus, kost sääne nimi peri om, om Saarõmaa Leisi mõisa Kärebiku talu. Geni näütäs, et Leisist peri nimme (edimält Hummal) omgi valdavalt naat kirotama Humal. A kiräkeelestämist Hummal > Humal om ette tulnu ka näütüses Kanepi suguvõsan.

Nime peritolo om egäl puul humala taimõga köüdet. Ka talonimi Huma tulõ arvada tuust. Võro mõisa Huma talon panti niisamatõ edimält Hummal, a tan muutu nimi ildampa kujulõ Humma, vahtsõn kiräviien Huma. Nimel Huma om 9 kandjat.

1921. aastagal Setomaal võeti Hummal Petseri vallan ja Humal Pankjavitsa vallan. Seod nimme valiti ka eestistämisel. Viiel kõrral võeti võõraperädse nime asõmalõ Humal Põh’a-Eestin, ütel kõrral Tudebergi asõmalõ Tartun. Kasaritsan vahetõdi kõrra nimi Kall nimes Hummal.

Saarõ Evar

Rubriigin kõnõldas perekunnanimmi periolõmisõst ja tähendüsest.

Priinime lugu: Hummal2020-06-15T17:28:22+03:00

Koogiküdsäjä Daisy plaan kohvikut

Kesk Varstu alõvikku vanan apteegimajan om Antoni Daisy sisse säädnü koogiküdsämiseköögi. Huvi torditegemise vasta om Daisyl olnu jo latsõst pääle, no om huvialast saanu tüü ja plaanõgi mano tulnu. Üts plaan om seo suvi säälsaman vanan majan kohvik valla tetä.

Mõnõlgi puul joba tunnõtust kogonu Daisy ei olõ küdsämist kongi eräle opnu, om esiopja. A peris tühä kotussõ pääle sääne huvi kah es sata. «Mu vanaimä oll’ kokk. Mul olõ-i meelen, et ma olõs timäga väega ütenkuun süvvä tennü, a mullõ miildü tordi. Edimädse tordi tei, ku olli viieaastanõ. Vanaimä toimõnd’ välän, ma mõtli: mu kassil võinu täämbä olla sünnüpäiv, ma tii tälle tordi. Mis tordi sisse käü: muna, jahu, tsukru. Naksi sahvrist otsma, jahhu es lövvä, mõtli: käü manna kah. Ja kakao tege kõik hääs! Nii ma sis üte panni pääle koogi kokku vissi. Süvvä väega es kõlba, a seo oll’ iks mu edimäne kuuk,» tulõtas Daisy miilde.

Edimädsest äpärdüsest tä är es hiitü ja edesi tull’ huvi poodin müüdävit tortõ perrä tetä. «Päämidse olli puuvilätordi, päält tarrõtisõga. Noid ma naksi pruuvma, ütte ja tõist muudu, kooni lõpus vällä tull’.»

Daisy küdsetü Pavlova koogi.

Edimält küdsi Daisy iks rohkõmb hindä jaos, kooni üts sõbranna küsse, mille tä telmise pääle ei küdsä. «Sis ma mõtligi: a mille mitte?! Ku sis kohegi küllä vai sõpru poolõ minek tull’, naksi umaküdsetüt kraami üten võtma ja niimuudu, suust suuhtõ reklaamiga tulli ka telmise.»

Täämbä tege Daisy päämidselt magõhit tortõ: kohopiimäga, martsipaniga, puuviljuga. Latsi sünnüpäivi jaos tellitäs inämbüisi säändsit tortõ, kohe pilt om pääle trükitü. A ega Daisy õnnõ makõt ei tii, timä käest saa ka soolatsit krõngliid, stritsliid, võiuleevätortõ. Seo kevväi koroonaaol jäi telmiisi tsipa veidembäs, selle et pidusiid es peetä. Et tsipakõsõgi tiini, hõigas’ Daisy Mol’ovihun vällä, et tege uma kraamiga tsõõrõ Varstust üle Krabi ja Rõugõ Võrolõ. «Ku liina oll’ asja, hõiksi vällä, et ku kiäki midägi taht, ma võta üten. Ja peris pall’u taheti!»

Peris kõrra perrä tä ummi tsiirõ siski tegemä es nakka ja no om naatu ka vahtsõst rohkõmb pitu pidämä. Tuu tähendäs, et ka telmiisi om naanu rohkõmb tulõma. «Harilikult om nii, et kon om, sinnä tulõ manu. Mõni nädälivahetus om vaiknõ, mõni nii, et üüse magada ei saaki. Mõnõ kuupäävä omma populaarsõ. Seo nädälivahetus lõpõtas mul lats latsiaia. Plaansõ väikut istmist uma rahvaga, ja loomulikult tull’ tollõ kuupäävä pääle kolm-neli telmist,» seletäs Daisy vallalõ koogiküdsäjätüü esieräsüisi.

Hulga torditegijit

Noid, kiä tortõ küdsäse, om küländ hulga. Antoni Daisy hindas, et hulga om ka häid tegijit, Võromaal tetäs mitmõl puul ilosit tortõ. Kuis sis Daisy tõisi hulgan silmä jäiä pruuv? «Proovi leplik olla ja kundõt kullõlda. Ja mu hinnaklass ei olõ kah kõgõ korgõmb. Neo, kes omma telnü, kitvä, võtva vahtsõst ja soovitasõ tõisilõ kah. Om muiduki olnu ka vastapiditsit juttõ, maitsõ omma esisugumadsõ. Ma tii uma maitsõ perrä. Ku mu meelest tulõ vällä, paku tõisilõ kah.»

Tsipakõsõ tege Daisy meele mõrus tuu, et kõik torditegijä ei olõ ammõtligu. «Mu meelest ei olõ ausa, ku mul om kõik tarvilik tettü, a kiäki tõnõ tege sammamuudu müügis, a ei olõ aigu ega rahha kulutanu viiproovi ja hindäkontrolli plaani pääle. Tuu ei olõ rassõ asi, väikul ettevõtmisõl piät lihtsäle vällä kirotama, kuis sa tiit, kuis sa näütät, et su süüki om turvalinõ tõisilõ müvvä. Sis saa ka ostja kimmäs olla, et saa puhast süüki, ja tuu, kes köögin toimõndas, tiid, kuis tä piät tegemä.»

Apteegimajja kohvik!

Maja, kon Antoni Daisy toimõndas, om ehitet 1900. aastal ja sääl oll’ varrampa apteek. Pääle tuu saisõ maja pikält tühält. Pääuulidsa veeren hään kotussõn hoonõ jäi Daisylõ silmä, tä otsõ umanigu üles ja sai maja hindäle osta. No om sääl mitu aastat kõpitsõt. Leader-programmi toega sai valmis ehitedü kõrralik küük ja abiruumi. Ja kuigi suur tarõ tahtnu viil kõpitsõmist, omma mitmõ inemise Daisylõ ütelnü, et sinnä tulõ kohvik tetä.

Seo suvi omgi plaan tuud alosta. «Suvõl proovi. Ku lätt häste, om häste,» ei julgu Daisy tuud viil väega kõvva vällä hõigada. Plaan kohvikut pitä om täl olnu jo ammu, a siiämaalõ om taad iks edesi tougatu. «Üts asi om julgus: kas ma iks julgu. Ja tõnõ om raha. Ku ei olõ rahha, ei saa remonti tetä, asju osta. Peris põrmandu pääle inemiisi istma panda ei saa,» seletäs tä.

Tsipakõsõ om asi ka tollõn, et Daisy ei piä hinnäst innekõkkõ ettevõtjas. «Ku mu käest küsütäs, midä ma tii, sis ettevõtja ei olõ edimäne variant. Mõnõ kül ütlese, et ma olõ julgõ ja ettevõtja inemine, a esi ma peris nii ei arva. Ma olõs võinu vast kohviku joba vallalõ tetä, a olõ mõtõlnu: mis sis saa, ku kiäki ei tulõki! Iks maakotus, väiku alõvik. Kas om säänest rahvast, kes käü, ja kas seo tuu mullõ leevä lavva pääle?»

Muu tegemise

Ku küssü Daisy käest timä muiõ tegemiisi kotsilõ, nimmas tä kõgõpäält latsi kasvatamist. Päält keskkuuli opsõ tä Väimälän veidükese turismi ja söögikõrraldust, a tuu jäi poolõlõ. Daisy om olnu kiräkandja ja pubin ettekandja. Tä om üten löönü Krabi külätiatri man. A koogiküdsämisetüü om kasunu iks latsiga koton olõmisõ kõrvalt.

Aokiränigu võtt tulõvanõ kohvikupidäjä vasta aholämmä stritsli ja Pavlova kuukõga. «Seo om mul latsõpõlvõst sisse har’utõt: ku kiäki küllä tull’, pidi iks midägi lavva pääl olõma!»

Rahmani Jan


Antoni Daisy istus tulõvadsõ kohvikulavva takan. Rahmani Jani pilt

Koogiküdsäjä Daisy plaan kohvikut2020-06-15T17:25:07+03:00

Muusõumist ja lipsust

Mul tull’ ütskõrd juhus, ku ma pidi ütele ehitüsmehele, kiä umma tüüd külänt korgõlt hinnas’, seletämä, mille ülepää muusõummõ maa pääle vaia om, mille riik siiä rahha raiskas.

Ma küsse tä käest, kas täl lips om rõivakapin.

Miis kaiõ mullõ ulli näoga otsa ja ütel’, et om, et om õigõ mitu tükkü. Ma küsse sis tä käest, kas täl tüükindit om. Miis kai viil ullimpa näoga ja ütel’, et muiduki om.

Ma ütli, et novot. Mitu kõrda sa aastan lipsu kannat, või-olla paar kõrda, a tüükindit om egä päiv vaia. Kinda piät olõma mugava ja vasta pidämä, noidõ pääle ei olõ kah’u rahha raisada. Lips sais rõivakapin aastit, vaia ei olõ, a är kah ei viska, pall’u tä iks ruumi võtt. Et viimäte kutsutas viil presidendi vastavõtulõ vai koolõs ämm är, sis lätt vaia.

Vot muusõum om lips riigi rõivakapin. Täl om näid muiduki rohkõmp, a nuid «ämmä matussit» tulõ kah rohkõmp ette.

Miis jäi mõtlõma ja tundu, et jutu mõtõ jõudsõgi timäni.

Tulviste Hele
Mõnistõ talurahvamuusõumist

Muusõumist ja lipsust2020-06-15T17:18:52+03:00

Tõsõ kundi otsast. Aig

Ma olõ ao pääle elon peris pall’o mõtõlnu ja jõudnu uman pään sändse arvosaamisõni, et aigu ku säänest ei olõki olõman. Ao um inemine umal aol, pall’o aigu tagasi, vällä mõtõlnu ummi tegemiisi hindamisõs. Et kuigi hinnäst mõõta.

Ku kaia luudusõn ümbre, sis ei kitsõl ei põdral, ei puhmul ei puul ega hussil maa seen ei olõ aost aimugi. Nä nakkasõ tan maailman kasuma, sis saa näide kasuminõ otsa, edesi jääse nä vanas ja läävä siist ilmast är.

Taa perämäne talv oll’ sääne, et vahtsõaastakuul oll’ hulga päivi, ku oll’ säidse vai kogoni 10 kraati lämmind. A sinililli es nakka tuu pääle häitsemä. Nimä tulli sis, ku oll’ näide jaos õigõ aig, mahlakuu tõsõn poolõn. Sis oll’ päiv lilli jaos küländ pikk, maa parajalõ lämmi ja vihma oll’ kah parajalõ tulnu. Sinililli jaos oll’ tuu tan ilman olõki aig, edesi kosutas tä hinnäst suvi läbi, lätt puhkama, et tulõval aastal vahtsõst häitsemä naada.

Vai sis sügüselill astõr. Tuud um proovitu külh panda keväjä häitsemä, a tä ei püsü, ei lõhna, ei olõ täl säänest õigõt vällänägemist ku sügüse, õigõl häitsemise aol.

A tuu ei olõ ülepää aoga köüdet. Häitsemine um köüdet tuuga, ku korgõlt päiv käü, kas välän um külm vai lämmi, kuis likõt um. Ei küsü pikne, mis aol tä nakkas müristämä, kas üüse vai päivä, tä lihtsäle müristäs.

Inemise aoga um nii, et mi periselt elämi minevikun. Mi ei tiiä, miä um tulõvikun, a mäletämi toda, miä um olnu. Tiidläse umma tarku massinidõga hinnanu, et egä sõna, mis pähä tulõ, um olnu alatiidvüsen ligi kats sekundit. Tuu, midä üteldä tiiät, um joba innembä tiidä. A tiidmine tuust, miä edesi tulõ, um õnnõ unistaminõ, kunagi ei tiiä, kas tuud tulõ vai ei tulõ.

Kõkkõ toda, miä um lännü, ei olõ mõtõt takan ikkõ. Tuu um lännü ja ei tulõ kunagi tagasi. Mine püvvä jõõn kinni ärjuusknut vett! Vai püvvä kinni äreletüt ello!

Mi sünnümi siiä ilma, olõmi ja läämi. Tähtsä um olla olõman, õkva tan ja põrhilla.

Pindmaa Aigar

Ettevõtja Pindmaa Aigar märgotas tan ilmaasju pääle tsipa tõsõ nuka alt, ku hariligult kaema harinu oltas.

Tõsõ kundi otsast. Aig2020-07-14T09:58:55+03:00

Kas koroona nakkas läbi saama?

Ma tahassi küssü, kas koroona saiõ seos kõrras läbi.

Inemise, kes ku vangin olnu, umma kõik vällä tulnu. Ei määnestki vaihõ hoitmist ega maskõ.

Lätsi esi kah jo tüüle. Minnen panni maski mol’o ette, kuigi tuukõrd es näe ma inämb üttegi maskiga inemist. Ma olli ainumanõ. Kõik mu ümbre kaiva minno säändse kahtlustaja näoga, et vast ma koroonan olõ.

Seletüses olku üteldü, et mul um haigõmajan tettü koroonatest, mis oll’ negatiivnõ. Ja ku ma viil maski sisse köhähti, sõs olliva kõik mu ümbrelt kaonu. Mõtli, et nii umgi hää hinnäst hoita. Ei olõ määnestki murõt, et kiäki sullõ ligi lits.

Käve turu pääl. Sääl ollegi nii, et hää kauba man oll’ inemiisi nigu mehitsit ümbre taro, ei määnestki vaiht.

Tüü man kah naati õkvalt uurma, kas ma iks olõ negatiivnõ ja ei olõ mõnõ tõbitsõga kokko putnu.

Naa manitsusõ umma külh korgõmbalt puult ette antu, a kes näid kullõs. Vast mõni minosugunõ mutikõnõ. Maski kandminõ um kah katõ otsaga asi. Hää um, ku hinnäst ja tõisi kaidsat. A ku suvi otsa mask iin um, sis sügüses olõt nigu pingviin, puul moll’o um päivä saanu ja puul um valgõ.

Üts päiv anti teedä, et üttegi positiivsõt es olõ. Mõtligi, et huraa – koroona om är koolnu! A kos sa tollõga. Rahvas lasti ilma pääle vallalõ ja õkvalt naksiva positiivsõ jäl pääd nõstma, eski paarikümne kaupa päävän.

Tulõssi no ilosidõ ilmu ja lämmä pääväga suvvõ, et naa koroonaviirusõ ütskõrd ummõhtõgi är häössi. Sis saassi jäl nigu vanastõ suvõl pito pitä ja latsõ sügüse ilosahe kuuli minnä.

Urmi Aili

Kas koroona nakkas läbi saama?2020-06-15T17:13:52+03:00