Parm tsuskas: hää maasigaaasta

Nal’apildiga tsuskas ütiskunda mõnõst hellembäst kotussõst Rõugõ Rebäse külä miis Varustini Andres, tunnõt ka nimõga Parm.

Parm tsuskas: hää maasigaaasta2020-06-02T13:59:13+03:00

Maolda nali

Võlss kiränigu mälehtüsmärk

Brežnev jalotas saatjidõga Moskva liina pite. Tii pääle jääs üts monument. Saatja seletäse, et seo om mälehtüsmärk kiränik Gorkilõ.

«Ah jah, tuu om tuu kiränik, kiä kirot’ jutu «Mumuu»,» rõõmustas Brežnev.

«Ei, «Mumuu» kirot’ hoobis Turgenev,» parandasõ saatja.

«Imelik,» jääs Brežnev märgotama. ««Mumuu» kirot’ Turgenev, a monument panti Gorkilõ!»

Maolda nali2020-06-02T13:58:02+03:00

Muda Mari pajatus

Kats pluss kats ja igäväne hädä

Ma kuuli raadiost, et perämäne ots umast elost tulõgi taa viirusõga üteh ellä. Tuu tähendäs, et sääne hädäolokõrd jääs tiidmädä aos püsümä.

Hädäga piät kõgõ mõnõ sugulasõ ligi hoitma, et saassi uulidsa pääl katõkaupa ümbre kävvü. Ja tõisist inemiisist piät eloaig kavvõ kaariga ümbre käümä. Kuis muido tuud kats pluss kats käsku täüdät.

Vähä tuust, suurtii pääliina ja Tarto vaihõl om kah hädäolokõrra perrä kimmähe är otsustõt, et tulõ kats pluss kats rata. Tiiä-i, kas sääl piät auto ka katõkaupa sõitma nakkama? Vai kohe tuu sõitagi om. Kavva sa Tarto ja Tal’na vaiht sõidat? Nelikümmend aastat tagasi mõtõldi kah, et saassi vai Suumõgi. A sai õnnõ Lätti. Nigu täämbägi.

Egätahes tõi taa hädäolokõrd miilde kats vanna salmi. Lammas ütel’: «Läl-läl-lää, Lätimaalõ kül ei lää!» ja «Oh hädäoro hõrila, kõik toro omma virilä.»

Muda Mari pajatus2020-06-02T13:57:14+03:00

Tossu Tilda pajatus

Veidünõudja võrokõsõ

Poig tull’ pääle eriolokõrra lõppu maalõ vanõmbilõ küllä.

«Kuis eletü om?» tundsõ tä huvvi.

«Mis tan iks. Püssemi koton, nigu käsk oll’,» sellet’ imä.

«Ti jo Vinne-aigsõ inemise, sis kõik es päseki vällämaalõ. Parhilla omma vällämaa Vinnemaa ja Läti kah, sääl om nigunii käütü,» arvas’ poig. Ja maal om tüü kah tetä. Ku aigu om, võit juturaamatut lukõn, televiisorit kaiõn ja raadiot kullõldon miilt lahuta. Niimuudu ei lää elo müüdä.

Pojal oll’ hää miil, et võrokõsõ omma nii veidünõudja. Pääasi, et hirmsat koroonat ligi es lasõ.

Tossu Tilda pajatus2020-06-02T13:56:48+03:00

Autolaahvkah

Minevä aastasaa umbõs kuvvõkümnendil käve Hinolõ viil vannatüüpi autolaahvka, koh luugist kaupa müüdi.

Ümbretsõõri oll’ pall’o küläsid ja nuu olli rahvast täüs. Esiki hulga hobõssit saisi poodi uutmisõ kotusõh.

Kõgõ rohkõmb ostõti laahvkast leibä, õks kats teräkotitäüt (20–30 pätsi) eläjile. Mehe muidogi autu tagaussõst olut. Kõik kaup oll’ tuudaigu karmani perrä.

Suvõl, koolivaheaol, sai käütüs imäga üteh leeväkottõ kodo vinnamah. Kulssi ka huviga tuud, midä vanõmba inemise arvasõ.

Kõngas’ sinnä Juula katõ suusakepiga (tuudaigu viil karkõ ja sändsit mooduasju õigõlõ saia es olõki ja kepikõnnist tiiädä-s midägi). Ärni naardsõ: «Suvõl om kül varravõitu suusata, a ku sa nii arvat, sõs lasõ kävvü!»

Aigupiteh jalut’ poodi mano Elsa, kellel olli viigipüksi jalah ja pindsak üle ola. Olev naardsõ: «Nüüd omma naasõ är võtnu miihil rõiva ka käest. Meil jää-i muud üle ku jupka sälgä toppi.»

Ildaaigu oll’ Misso kuuli tulnu vahtsõnõ säksa keele oppaja. Tedä kutsiva latsõ ja ka suurõ inemise «säkslasõs». Rahvas tohras’ timä eloluku. Liiso, kiä vagalikult juttu päält kullõl’, imeht’: «Tohoh, kas tuu kuulmeistre om sõs Säksamaalt peri vai?»

Pääle leevä ostõti poodist õks muud söögikraami kah. Imä võtsõ üttealasi Kiievi kotlette. Nuu olli peris sündsä süvvä. Seokõrd küsse imä jälleki kotlette. Ella sälätakast segäsi vahelõ: «Ma kül naid plänne inäp ei osta, edikui andsagu olli. Anni mehele pruumi, tuu kah lait’ ja süläs’ vällä. Visksi kassilõ ja pinilõ, nuu pagõsi ka livva mant minemä.»

Imä vasta: «Mi perrele kül miildüse, ku õks ilostõ tsiarasvaga är kütsä.»

Ella hiitü: «Vai heldekene, kas naid kotlette sõs küdsämä ka pidi?»

Kõigilõ rahvalõ jakku naaru mitmõs aos.

Liira Singa

Autolaahvkah2020-06-02T13:56:20+03:00

Huss-rästiku lugu

Innembi ravitsiva inemise pall’o haigusi ummi rohtõ ja sõnnoga är. Olli säändse hädä nigu kaehtaminõ ja roos, millele es olõki muud rohto. Inemise usksõva ja saiva iks terves.

Vana-vanaimä jutu perrä püüti hussõ inne jüripäivä, ku es olõ viil olnu piksevihma, selle et sõs olli neo ravitsõja mürki täüs kogonu talvõga.

Mino miis Ülo ja tsõdsõpoig Eduard lätsi õigõl aol rästikit püüdmä – Suurjärve suu viirde, selle et säält olli nimä varõmp kah hussõ püüdnü. Tagasi tullõn olli mõlõmpil tokkõ otsah ripakil hussi, nigu taheti.

Miihil hää miil, tii pääl kõndõn mõtliva, et tulõs tetä üts nali. Minti Riitsaarõ tallo Märdi ja Madissõ poolõ. Ruttu astuti küüki ja panti hussi pudõlihe. Viin kah oll’ joba valmis otsitu, tuu valõti hussilõ pääle.

Tulliva sõs Märt ja Madis küüki. Mehe ütlivä näile: «Kaegõ, meil juhtu sääne ull’ lugu, et kolmas huss pässi vallalõ ja pagõsi är kohegi tarrõ. Otsõmi kül takan, a kätte es saa. Otskõ ti tä üles ja pankõ hindäle purki.»

Riitsaarõ-poisi jäivä edimält peris vakka. A sis naas’ Märt äkki rüükmä, et vällä siist näide majast ummi hussõga. Ja ku läts’ möllüs vallalõ: tarõn tõmmati sängü kesk tarrõ, otsiti, kohe tuu huss om pagõnu.

Ülo Eduardiga kiti iks köögist takka: «Asi om tõsinõ, otskõ-otskõ!» Esi muidogi naarsõva pääle!

Oh tuud hirmu, mis Madis nägi. «Märt, võta ruttu põrmaduhari ja tulõ lüü maaha, siin diivani all omgi hindä rõngahe tõmmanu!» Märt tull’ pürstiga ja pand’ paugu rõngan olõva püksirihma pihta, mis oll’ kunagi ammu diivani ala sadanu. Hirmul omma jo suurõ silmä!

Märt võtsõ sõs püksirihma kätte ja astsõ küüki. Ütel’ suurõ vihaga mitu kõrda: «Vällä, vällä, vällä ummi hussõga, muido saati uma kere kuumas!» Es jääki miihil üle muud, ku pudõli kätte ja anda jalgulõ kipõ minek.

Riitsaarõ Lainõ


Reimanni Hildegardi tsehkendüs.

Huss-rästiku lugu2020-06-02T13:55:39+03:00

Priinime lugu: Maask

Seod nimme kand Eestin 97 inemist. Kõiki jaos omma alostusõn Maas’ka Andrõs (koolnu 1787) ja timä kats poiga, Jaan ja Hannis. Maas’ka talu om Põlva kihlkunnan Tsolgon.

Priinimmi pandmisõ aigu pand’ Põlva vana Varts’ (J. G. Schwartz) nime Maask viil Himmiste Maasga Petri Ado läsäle, minnile ja pojapojalõ, a tuu poiss võeti 1826 kruunu är. Ka Vana-Koiola mõisa Miiastõ külä Maas’ka Jüri perrätulõja Käiso-Maas’ka (Keisomasga) talun saiva Vartsu puult sama nime Maask, a 1826 pand mõisa näile hingerevisjonni Masik ja nii läts’ edesi ka kerigukirjun: Masik, vahtsõn kiräviien Maasik. Nimme Maasik kand Eestin 613 inemist ja tuud om pant kokko 43 mõisan.

Verrev mari maasik, umasütlejan käänden maas’ka om tävveste põlva keele muudu sõna ja võissi arvada, et Maas’ka lisanimi, perästine Maaski perekunnanimi tuust tulõgi. A ku kaiba edesi Maas’ka lisanime aoluun, sõs tullõ vällä imelikke asju.

Suguvõsa alussõpandja Maas’ka Piitre om nakanu tallu pidämä rootsiaigsõ Lauga Matsi maa pääl. Kõgõ edimäne mainminõ, 1723. aasta vakuraamat nimmäs tedä ku Maske oder Marcka Peter. Ildamba om tedä nimmat küll joba Maska Peter, a üte kõrra viil ka ka Matzka Peter. Sääne mitman varjantsin lisanimi tulõ hariligult inemisenimest. Määne nimi tuu oll’, olõ-i teedä. Juhul ku Mark: Marga (Marcka) om õigõ, sõs vinne keelen vastas edenimele Mark – katoliku ja lutõri kerigu Markus – ka sääne kutsminõ nigu Masja (Ма́ся). Võrokõsõ suun võisõ säändse nimega inemisest saia *Maas’ka, nii nigu vinne nimest Vasja om saad Vaas’ka.

Saarõ Evar

Rubriigin kõnõldas perekunnanimmi periolõmisõst ja tähendüsest.

Priinime lugu: Maask2020-06-02T13:53:21+03:00

Hädä ots iks inemist. Perämäne jago

Näost haigusõ lugõminõ

Nigu ettekuulutaja lugõva käejuuni perrä minevikku-tulõvikku, um võimalik ka meedikil ravialodsõ näost mõndagi tervüse kottalõ vällä lukõ.

Mõnõ tähtsämbä tunnusõ:

• kõlladsõ silmävalgõ – massavaivusõ
• hiussidõ välläsadaminõ – immuunsüstemi nõrkus, vitamiine puudus
• kokkopitsitedü huulõ, kortsun kulmu, allapoolõ suunuka – valu
• pungin silmä – kilpnäärme talitlusõ häire
• miimikalda nägo – psüühilidse vaivusõ
• tummõ rõnga, koti silmi all – neeru ja põiõ vaivusõ
• inneaigsõ kortsu – endokriinse haigusõ
• näo paistus – süämevaivusõ
• roosa põsõ ja sinidse huulõ – süämepuudulikkus
• kuiva huulõ, katskidsõ suunuka – maovaivusõ
• rasvadsõ hiusõ – kõtu ja soolõstigu vaivusõ
• silmä- ja suunuka allapoolõ – kurbus, depressioon
• näonahk sinkjas ja kahvatu – kopsuvaivusõ
• kõllakaspruuni pleki näo pääl – massavaivusõ
• vahajas kahvatus – kopsutuberkuloosi oht
• suu vallalõ – adenoidi, nõnakoopa põlõtiku
• paisunu veresoonõ silmin – magamatus, kurnatus

Nigu ettekuulutajil ei lää kõik as’a täppi, nii või ka tast mol’oluust mõnda asja mitund pite mõista. Kasvai toda, ku tummõ rõnga umma silmi all. Sis ei piä kimmähe neeruhaigõ olõma. Ku olõt väega veidü maganu ja pall’o tüüd tennü, või mol’o ka kurnatusõst närb vällä nätä. A kontrolli tulõ tuugipoolõst, ku säändse nähu umma.

Lõpõtusõs taha ma suuvi kõigilõ hääd tervüst ja innekõkkõ tervüse hoitmist!!

Urmi Aili

Hädä ots iks inemist. Perämäne jago2020-06-02T13:50:05+03:00

Pindremaa päält Võro haigõmajja trehvämine

Teie kats pikkä päivä põllu pääl tüüd. Sügüse jäi maa kündmädä ja teno lämmäle talvõlõ olliva orashaina juurõ miitre-pikkudsõs kasunu. Tõmbsi virkse krabliga läbi ja kaki juurõ vällä, et kardokilõ kah kasumisruumi jäässi. Kartol maan, tulli käro ja tühju kastõga maja mano. Teie jo keldriussõ valla, et as’a är panda, ku tundsõ, nigu olõssi süä saisma jäänü. Silmi iin läts’ mustas ja rohkõmb ma midägi ei mälehtä.

Ku üles virgu, olli nigu kirämark pikäle asfaldi pääl, näopuul ülespoolõ. Prilli olliva kah pääst puul miitret kavvõmbal. Aiõ hinnäst hill’okõistõ üles. Kukrun oll’ muhk ja vallus kah, muido tunduva liikmõ terve olõma. Koobõrdi tarrõ ja naksi õdagust süümä. A isso es olõ. Poolõ tunni peräst naas’ ossõlõ ajama ja kõtt läts’ valla. Süä kah klopsõ, a tuud es panõki niipall’o tähele.

Mõtli, et piässi vast iks pää pääle sadamisõ ja ossõlõ ajamisõ peräst kiirabi kutsma. Helisti 112. Tull’ kiirabi, kaiõ mu üle, uursõ ummi aparaatõga ja ütel’, et mul um süä rütmist vällä lännü. Veenü Põlvahe, a pääst vaia kompuutrit tetä, midä Põlvan ei saa, ja sõit läts’ valla Võro poolõ.

Pääd uuriti kompuutriga, a midägi halva es leütä, oll’ kõva põrotus. Naati sis rohto tsilgutama suundõ ja pääle kesküüd üteldi, et kodo ei saa, pandas intensiivi.

Ku mullõ sääl kõik juhtmõ ja toro külge panti, sis olli nigu kinniköüdet vang. Üte käe pääl oll’ kanüüliga tsilkminõ, tõõsõ käe pääl vererõhumadsett, sõrmõ otsan hapnikumõõtja, rindkere pääl kleepsu süämetüü kaemisõ juhtmidõga, sis viil põiõkateedri. A kõtt valla, vaia vetsu minnä. Üteldi, et haigilõ ei olõki intensiivin tualetti ette nättü, lasõ püksi vai küsü siibrit. No sis küsse kõtukinnistit. Nii hää rohi oll’, et ülejäänü haiglapäivi peräst es olõ inämb vaia murõhta.

Ku muido inämb-vähämb terve ja teküs inemine är aheldõdas, sõs tulõ külh ahastus pääle uma abitusõ peräst. Üü olli kõgõ hullõmba. Maada sai tunni ao kaupa tuuperäst, et egä tunni takast mõõtsõ aparaat vererõhku ja pitsit’ mu olavart. Koroonahirmun olli kõik vaheussõ kinni kleebidü. Käüti kalitori ussõst, mis kääkse nii hirmsahe, et õkvalt pidit üles virguma. Monitor kah mängse saina pääl erinevät muusikat.

A süä elli iks uman rütmin ja es mõtlõgi paika minnä. Peräkõrd ülejärgmädsel hummokul otsustõdi minno är uinutada ja elektipauguga süä paika lüvvä. Ma esi es tunnõ midägi, a peräst oll’ rõnna pääl illos roosa plaadi jälg, nigu olõssi kiäki lämmä triikravvaga triiknü.

Edesi läts’ elo lõbusambas. Osa juhtmit ja torrõ võeti är. Pääle narkoosi magasi pia terve päävä. Peräst olli jo nii kõlbulik, et viidi är siseosakunda.

Ma tahassi tennädä kõiki naid tarku, lahkit ja häid meedikit, kes mu peräst pidivä vaiva nägemä. Ega näid oll’ mu ümbre nii pall’o, et es jõvvaki miilde jättä.

As’aligu tohtri Merikesega trehvsi kõgõpäält EMOn ja perän siseosakunnan viimätsel pääväl. Tä lasksõ minno kodo ja lugi oppussõna pääle.

Intensiivin olli kõik nigu tubli tüümehidse: nä toimõndi ja liiku nii kipõstõ, nigu olõssi siiva külen ja sada paari jalgu all. Miilde jäi põetaja Kati, kes minno siiberd’ ja mitu kõrda mõsksõ. Ütesõnaga, tennä kõiki, kes olliva tüül 15.–19. lehekuuni.

Ja viil: võrokõsõ umma iks väega lahkõ ja hää. Ütski kõrd es tunnõ ma hinnäst alambana, et meedik olõssi haigõst korgõmbal olnu. Jakkugu teil kõigil kannahtust nii rassõn tüün ja olkõ terve!

Urmi Aili

Pindremaa päält Võro haigõmajja trehvämine2020-06-02T13:48:39+03:00

Alevidõ kangõ rahvas

Eesti aasta suurpere avvunime sai timahava Võromaa pere Alev, kiä om pall’odõlõ tutva uma sokolaadivabriku ja kohvitarõga lillilidse nimega paigan Roosiku Antsla vallan.

Parhillatsõs kuvvõ latsõga pere tull’ Võromaalõ viis aastat tagasi Pärnomaalt. Päämõtõ oll’ löüdä elämises üts kinä kotus säändse köögiga, kon saa joba perrä proovitut kohvigupidämist ja sokolaaditegemist laabsampa kõrralda. Edimält võtsõ pere Lepistü vana koolimaja rendile, a edesi läts’ nii, et näist saiva peremehe. Pereesä Alevi Aivo sõnnu perrä oll’ alostusõn harinõmist, et lae omma nüüd kolmõ-nellä meetri korgudsõ – tulti jo siiä koolihoonõlõ vanast palkmajast, kon tull’ kujondlikult ütelden kössin kävvü.

Egäl juhul sääne vaba hengämine Alevi perrele passis, nigu ka elo Võromaal. Matõrjaali võrdlõmisõs om Aivol ja pereimä Merikesel muialt Eestist kah ja arvaminõ om ütemeeleline: seo oll’ õigõ paik, kohe tulla. Rahvas paistus näile tan vallalidsõmba meelega ku mitmõl puul muial Eestin, niisamatõ avitaja ja kokkohoitja. Sisserändäjit om ka Võromaal umajagu, a Alevi arvasõ, et jo om seo vallalinõ olõk sis tulnuilõ kah külge nakanu. Ja kinnitäse naarulidsõlt, et näile hindäle kül om.

Muidoki omma nä Võromaalõ sulandumisõs ka esi sammõ astnu. Alevi Aivo käve kuun katõ vanõmba poja, Aaroni ja Kaspariga esiki Jüvä Sulõvi võro keele kursusõl. Merike om Valgast peri ja tälle es olõki lõunaeesti keele kõla võõras. No saa ka pereesä üteldä, et külämiihi võrokeeline jutt ei panõ inämb pääd vangutama, vastapiten, andku aga kävvü. Vastakõnõlõminõ taht kül viil har’otamist: ütitside juuni peräst omma täl võro ja soomõ kiil pään saman suhvlin. A millegiperäst hüppäs soomõ kiil säält edimädsenä vällä… Kõgõ parõmba võro keele sõna omma iks selge, kinnitas Merike.

Perrämärkmise aig

Alevi omma tahtnu kogokunnalõ ka umalt puult midägi tagasi anda. Nii teivä nä uma suurõ maja ussõ kohvikuliidsilõ, vabatahtlikõlõ muialt ilmast ja hulgalõ muulõ rahvalõ peräni valla. Tsärinäkündlen palada vaiht pidämäldä siski ei jõvva. Alevi Aivo pandsõ seo sõnnu sisse niimuudu, et toimõndaminõ es käü lõpus inämb perre kõrvalt, a perre arvõl. Parhilla om võetu perrämärkmise aig, et innekõkkõ latsi jaos olõman olla – kõgõ noorõmb, Roosiku perrä Rosanna nimes saanu tütär om jo kõgõst üteaastanõ.

Nii võigi üteldä, et ku mõni seltskund taht seminäri pitä vai sokolaadivabrikulõ kiigada, sis saa perrerahvaga kokkuleppe tetä, a kohvikulõ seo huuaig ei kutsuta. Küük ei jää siski tühäs, tallitaminõ käü sääl edesi. Pääle latsikasvatamisõ om jo perre jaos tähtsä ettevõtmine sokolaadi tegemine. Elläv küläliidsi vastavõtmisõ aig vei Alevi kokko jaapanlaisiga, kiä paksõva vällä mõttõ näide käsitüü-sokolaat Jaapani turulõ viiä. Paprõvõim om sääl kül uskmalda suur. Merike tõi näüte, et esiki tuu kotsilõ, et mustika ei olõ radioaktiivsõ, tull’ kinnitüs saata. A üts laar läts’ aasta alostusõn tiile, vahtsõnõ uut saatmist. No tulõ õnnõ jaapanlaisi hääle maitsõlõ luuta.

Üteliidsi vanõmba ja oppaja

Alevidõga ei tulõ jututeemadõst puudu: näil om jo mitmõn mõttõn esieräliidsi kogõmuisi. Nä omma väega rahul uma valitu tiiga jättä latsõ kodoõppõlõ. Ku ütte poiga köüt puutri ja joonistaminõ, tõist kisk kõik aig vällä liikma, aida nokitsõma, kolmandalõ miildüs üten raamatuga istu ja nelläs meisterdäs esiki armõdust papitüküst midägi asjalikku, sis tulõ arvusaaminõ, et kõgõ õigõmb om opada näid nii, et tugõva küle saava ruumi kassu. Käügi koolilatsiga Rakverre Waldorfi kuuli tiidmiisi ette näütämä omma jäl tervele perele hää võimalus hinnäst tuuluta, näkk’ pereimä tollõn esiki tsukrutükkü.

Ku om midägi, mis perel Võromaal meele mõros tege, sis seo om ümbrekäümine mõtsaga. Umast hoovist vällä sõitõn saava nä valli kolm tiid ja seo viie aasta joosul omma kõigi veeren mõtsu asõmalõ tulnu lagõhusõ. Ku nii edesi lätt, sis tulõ meil kah miitingulõ minnä, om pereesä valmis hüväolõkist vällä astma. Nii et ku nä parhillatsõst kinäst kotost kohegi lännü, siis viil inämb mõtsa sisse.

Kabuna Kaile


Alevi kuvvõ latsõga pere kodotarõ iin Kaarnakivi puupengi pääl. Saisva Kaspar, pereesä Aivo, Aaron, istva Esmeralda, pereimä Merike üten Rosannaga, Artur ja Joonas. Rahmani Jani pilt

Alevidõ kangõ rahvas2020-06-02T13:47:29+03:00