Tüü õks inemise päst!

Ku umal aol koolilatsi keväje ja sügüse kolhoosi vai sovhoosi tüüle aeti, tõnõkõrd mitmas nädälis, sis oll’ meil kommõ hauku, et tüü jo tegegi ahvist inemise. Arvada om, et ahv jääs õks ahvis, tekke, mea taht, aga tuu om külh õigus, et inemise päst igävüsest ja hullõst mõttõist tüü.

See keväje, ku taa elu meil sääne om, nigu om, otsva kõik, kiä vähägi saava, henele pendreide kaibmist ja külvmist ja istutamist. Nuu, kiä müügis taimi kasvatasõ, ütläse kah, et säänest haardmist ei olõ varõmb ollu. Vaivalt, et kõik no tuud arvasõ, et henele nii terve aasta söögi jõuat kasvata, aga inemisel om vaia medägi tetä, ja ku liinan liiku ei tohe ja vääga pall’u inemise ka tüüldä omma, sis omgi kõkõ paremb mulla sisen tsungi. Kullõt tsirgulaulu ja nuusutat lille ja värske haina lõhna ja proovit henele selges tetä, et kõik ei olõki nii hull, nigu vahel paistus.

Üts veidü nall’akas maania om põra kannu võtmine. Kana om õks elläv asi, tuud ei saa keväjelt aida külvä ja sügüse üles võtta. No muiduki saat, aga kas om illus nuur munõja kanakõnõ sügüse jo patta panda, selle et taad talvõl kongi hoita ei olõ. Ja nii, nigu vabariigi tullõn es saa nuu, kelle käest Venne võim konagi talu ärä võtt’, sinnä tagasi marssi, nii et eläje viil laudan ja vili nurmõ pääl, ei saa praegutsõ keskiälitse kah kuigi tagasi tuud aigu, kus esäl-imäl vai vanavanõmbõil laut eläjeid täüs oll’ ja kana nigu esihendäst kah muru pääl ringi jaluti. Nüüd tulõ kana-aid rebäste vasta sügävält maa sisse kaiba ja päält kah katta, selle et kost tuu haugas süvvä saa…

Nii et mis tetä, maainemist võiva nuu, kel elämine ja tüü enämb aastõid maal ei olõ, põra enämbüisi rohkõmb nigu mängi, aga suur asi om tuugi. Selle et tii mis tahat, ei harinõ mi pääväst päivä niisama vahtma, pilli tinistämä ja tandsma, ku siin maal õks tuu jaos om kõik aig vaiva nätt, et tarõ lämmi ja süük laua pääl olõs. Suurt elumuutust ei julgu pall’u niisama tetä, aga kiä tege, tuu om kitmist väärt. Nigu tuu Põlva kandi nuur ja tragi naanõ, kiä ilusalongist lauta lehmi nüsma läts’, olkõ no, et uus tüü õks rassõ külh.

Üts tüü om viil, mea vanõmba inemise, kiä enämb pendreid kaiba ei jovva, no rohkõmb ette omma võttanu. Alasi tükis jäämä kappõ ja suhvlide sisse asju, medä mõtsa visada ei olõ tahtunu, aga medä kõkõ hoita kah ei saa. Nuid kirju ja kaartõ om nüüd aigu sorti ja uvvõstõ lukõ, selle et mea tan telekangi nii vääga vahti om, ku vahtsõid saatõid veidü tulõ. Kõkkõ vast ei peaki hoitma, ja ku vana teatrikava ja muu lihtsamb kraam vällä sorti, jääs suhvlide peris pall’u vajalikku ruumi.

Üts vanaprovva kõnõl’, kuis tä umalõ noorõpõlvõ tutvalõ ilusa kingitüse tekk’, ku löüse üles timä mitukümmend aastaiga tagasi saadõt kirja ja no taalõ saat’. Tuul konagitsõl kirutajal oll’ nuid maailmadu hää lukõ, tunnist’, et ta esi kah enämb kõkkõ es mäleta, kon noorõn käünü ja medä tennü. Nuu kirja olli nüüd nigu pääväraamadu iist.

Aga siski om imelik kullõlda, ku suurõmba otsustamisõigusõga inemise arvama tükise, nigu olõs põra võimalik taast riigikõrrast eelmiste tagasi minnä, muiduki mõnõ kotsi päält ja mõnõs aos. No kost tull’ sääne imelik mõtõ, et sügüselt võit koolilatsi saaki koristama saata? Kiä saat, kohe, määntse eräettevõtja manu, määntse kaubaga ja määntse säädüsega? Et mi olõmi nigu üte poolõ päält kapitalismin, aga sis äkki läämi kõrras sotsialismi tagasi. Kae sis võisõ latsi kompvegiraha iist ega ilmaga ja peris pikäs aos kolhoosi vai sovhoosi tüüle saata, aga põra ju nii tetä ei tohe. Latsõ võisõ muiduki põra kah koolivaheaol rohkõmb tüüd tetä, a tuu om jälle hoobis tõnõ asi ja tõnõ jutt.

Nõlvaku Kaie

Tüü õks inemise päst!2020-05-19T11:41:33+03:00

Ellä vai mitte – tollõn om küsimus

Ma ei olõ umma passi inämb niiväega uurnu, aga umavannudsõ tunnõt õks är, kasvai näo perrä. Kui sis näide ilmanägemist jutu sisen uurma nakkat, tulõ vällä kats erisugust suhtumist.

Üte ütlese, et nimä määnestki suurõmbat tüüd ette ei võta, et nigunii elupäivi inämb pikält ei anta ja kellele sa kõik jätät vai perändät. Tävveste õigõ jutt, ainult üts asi ei klapi. Kiäki ei tiiä, või-olla ülemise kõrra peremiis tege sinuga säänest nall’a, et lask ellä näütüses 110-aastasõs. Midä sa sis tiit nuu 40 aastat, kas oodat kõik aig vikadimiist?

Ma esi loe hinnäst tõsõ pundi mehes. Nuu omma umas võtnu, et elupäivi hulk ei olõ uma tetä, tuuperäst ei massaki vikadimehega rehkendä. Ja tuugi ei olõ peris mõttõkas, ku nakkat ütte vai tõist minekuviisi pelgämä ja timä iist hinnäst hirmsalõ hoitma. Kas sullõ saadõtas perrä vähk, autuavarii, mõni pisilanõ vai ütläs sisemine pump üles – suurt vahet ei olõ. Ütläs jo vanasõnagi, et kiä piat puumissurma kuulma, tuu ei upu.

Tuust kõgõst järgneski, et tulõ ellä nii, nigu vikadimiist ja timä käsilaisi ei olõski. Maja katus piat õks kimmäs olõma, ahu ei tohe tossu vällä laskõ, aknõ iist är sadada ja hää ollu, kui saina kah tuult läbi es lasknu. Ja maja ümbre võinu mõni lillekene kõik aig häitsedä. Mõni ohtlik vai ülearunõ puu tullu kah maha võtta. Ja kohe vaja, sinnä tulõ puid manu istutada.

Mul om timahava joba 200 kuusõistikut maha pantu, terve talv om võssa maha võetu ja jämmemb kraam riita pantu. Aiakraam om ka suurõlt jaolt maan. Kui suvõl perrä tultas, küll kiäki karduli üles võtt. Ja palgi ei jää kah lõikamada, ku aig käen.

Ütesõnaga, niikaua, ku tulõ ellä, niikaua tulõ vajaliku asja är tetä. Kui mõnda asja esi peris häste ei jõvva, tulõ mõtõlda, kedä appi kutsu. Sääne omgi elu ja säändses tä ilmselt ka jääs. Sääne oll’ tä innembä kah ja hätä ei olõ midägi.

Pass om tõnõ asi, tuud piat aig-aolt vahetama. Ellu vaheta om ilmvõimatu.

Nii et lasõmi kävvü ja kullõmi üte kõrvaga raadiot, miä tuu arvas.

Pulga Jaan

Ellä vai mitte – tollõn om küsimus2020-05-19T11:40:38+03:00

Verioja kevväi

Kuusõossõ pääl pikutõllõn om hää kullõlda, kuis keväjäne Verioja hulisõs…

 
Ku tarõ ümbre om tuud ja taad ja elät aastit paiga pääl, sõs kaet, õt mõni suun vai kundikõnõ nakas nigu hindä poolõ vidämä. Ildaaigu tõmmas’ minno Verioja org. Kogo taa lumõlda talvõ sai sääl veere ja mäekaldõ pääl noorõndikku harvõndõt. Õkva inne urbõ tulõkit jäti perrä. Oll’ sääl vast koogotamist.

Raadassi umalõ ratu ja tei mõnõ lagõhusõ. Ku tütär Liidi ütskõrd maalõ tull’, sõs tälle miildü mu tett haounikidõ pääl päävä käen lesätä. Mõnikõrd oll’ rassõ arvada, määne kasu maaha võtta ja määne alalõ jättä. Aigupite tulõ tundminõ, a tuu ei olõ mitte palgimõtsa planiirjä, a aidnigu uma. Lasõ olla üts ojaviirne saar kah taa suurõ mõtsasõa sisen. Toomõst ja pihlast om tõistmuudu kassu ku kuusõst ja pedäjäst. Piät olõma tsipa võssu ja säändsit kotussit, kost tuul läbi puhk ja kon kasusõ mõtsvavvõrn, mõtsmaask vai kanarik. Rada Elli nulga kivi mano. Ja üle kõgõ Verioja ürgoro hengüs. Verrev vesi juusk käänakit pite ja ojaviir om täüs paigapäälitside kaibõt käüke. Majaja ajasõ ummi asju tassakõistõ, a kimmäle. Näide raa lätvä korgõhe mäkke kah, tiiä-i kon pidol nä käävä. Mõni jürä haounikust ossõ ja vai ma keelä!

Julgõ latskõnõ karas’ üle Verioja. Sommeri Lauri pilt

Kuuntüü om hää asi. Ku nä mõnõ suurõ kõo maaha võtva, sõs jürävä koorõ ja ossakõsõ päält är, a tüvve tündsäkut jovva-i kohegi vitä. Tuu sõs videläs ja kuios, saa Husqvarnaga är juptõt ja lõpõtas mu ahon. Ja tiigi veere omma nä paiust puhta hoitnu. Mõtsa alt olõ ka ütte-tõist näile tammimatõrjaalis visanu.

Tollõ oro elosuun om õks Verioja. Kaonu uno ai sääl jäl ummi asju. Lask’ ilosa lumbikõsõ kaiba. Tahtsõ kalatiike tetä, a tuu asi jäi poolõlõ.Üleujotusõ ja majaja muutva aigupite naid kopa kaivõtuid ja tasandõduid ilotuid vallõ. Luudus võtt uma tagasi. Vast saa aastaga peräst om ürgorg jäl sääne, nigu tä oll’ päält tuud, ku kõik taa iäao vesi är kuiosi. Mõni putmalda nulgakõnõ om taha orgo õks alalõ jäänü ja ku läät perätü suurt kuusõ tüvve müüdä üle oja vai kaet sammõldunuid kaldit, sõs tunnõt, et om kotussit, kohe inemist ei olõ ilman vaia olnu. Vesi om suurõp meistri, liiv lihtsap ja sammõl säädsäp. Puu tiidvä esi, kuna, kohe ja kuis maaha sata.

Hindäette vai sõbraga om sääl hää vaiklik kävvü. A keväjäne ilo om oja man õks tütrega olnu. Kõik taa kandi latsõ omma oja veeren mängnü. No om timä kõrd.

Kõgõpäält oll’ kallas kimmäs ja kelts sulamalda. Lummõ es olõ, tuuperäst olõ-s ka vett nii pall’o, a üle oja päsemine lää-s sõskina lihtsäle. Tull’ kävvü ja kaia, kost saanu hüpätä ja koh tõnõ perv vastavõtlik olnu. Ja edimält mi es päseki üle. Kaimi õnnõ, ku ilosa omma kitsõ ja põdra vana jäle sääl kaldõl.

Tõsõkõrra oll’ vesi madalap ja julgõ latskõno karas’ üle, mul oll’ taa asi nigunii lihtsäp. Sääne ülepäsemine om nigu vahtsõ ilmajao löüdmine, kon om Rüüvlikuup ja üts tõnõ müür. Lättit ja lumpõ ja ildapa keväjä suur massahainu täüs mäekallõ.

Ja päält tuud naas’ laivu ujotaminõ. Säänest ammõtit võinu pitä hummogust õdaguni. Oja juusk üüse ni päivä ja ossakõisi ja muud kraami jakkus lõpmalda aos. Mõnikõrd käü võigõlus ja tõnõkõrd tetäs peris esivärki laivu. Hainaga põimitu omma taimõtoidulaiva ja paiukoorõst omma lustisõidulaiva. Mõnõlõ om hiussit üten pantu. Majaja jürätü jämme jupi omma aurigu. Ja ku läät kaema, kuis tuul laivastikul lätt sääl käänolidsõ oja pääl, sõs tokikõnõ piät kõgõ üten olõma.

Peräkõrd oll’ vesi joba niipall’o lämmi, õt Liidi sai pall’idõ jalguga sisen kävvü ja muahaudu pääl mulista. Veriojakõnõ om jo liiva ja savi põh’aga. Ei olõ tan viil midägi terävät nännü, kuki kongina vast õks om mõni oss, miä om voolu ja majajidõ puult silles ja ümärigus tegemäldä. Majaja säädvä ummi tammõ ja suurõvii lahkva naid, tuu asi käü kõrdapiten. Mullõ miildüse njoo tammi kimmähe rohkõp ku inämbüs liina arhitektuuri.

Esi mi teimi kuusistuhe mõtsapäävä aus üte onnikõsõ. Sügüsetse tormi olli kats kuust pikäle pandnu õkva nii, õt oll’ hää taha pääle ossõst katus tetä. Tull’ vällä nigu mõtsavelju vai muistsidõ inemiisi uma. Sääl kuusõossõ pääl pikutõllõn saat kullõlda, kuis Verioja hulisõs…


 
 
Sommeri Lauri,
kiränik

Verioja kevväi2020-05-19T11:38:52+03:00

Kasvumaja


Täämbä panõ ma siiä pildi umast kasvumajast. Ja õga midägi muud üteldä olõki-i. Kaemi no, miä edesi saa.


Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja

Kasvumaja2020-05-19T11:34:17+03:00

Vahtsõliina laat jäetäs timahava är

Vahtsõliina maarahva laadu kodoleht and teedä, et timahava 20.–21. piimäkuus plaanit laat jääs är. Seo aasta olõs olnu kauplõjilõ ja ostjilõ 26. kõrd Vahtsõliina kokko tulla.

Laadusõbrul tulõ nüüd uuta vahtsõt aastat: kodolehe www.maarahvalaat.ee pääl kirotõdas, et järgmäne laat tulõ 19.–20. piimäkuul 2021.

UL

Vahtsõliina laat jäetäs timahava är2020-05-19T11:29:21+03:00

Kalkuna Mari sääd kokko uibuaia-plaati

Muusik Kalkuna Mari sääd Viitinä kandin uman kodostuudion kokko vahtsõt lühküt helütsõõri «Õunaaia album».

«Tollõ salvõsta ma uma vanaimä pianiino pääl ja ka välän aian. Vii taa klavõri uma talo vanna uibuaida, kon filmimi plaadikontsõrdi kah üles,» seletäs muusik.

«Seo projekt es olõ mul plaanin, a ku koroona tull’, sõs tekkü äkki aigu ja oll’ tunnõ, et saa-i peris aidnikus naada, piä esi hindäle vahtsõ loomingulidsõ tsihi vällä märkmä. Mõtõ tull’ nigu üts unõnägo, ettekujotus parõmbast ja helgembäst maailmast uibuhäiermide kesken. Mitmõn kultuurin omma kirsi- ja uibuhäiermä ka luutusõ sümbol. Mu ku muusigu kohus om hoita hääd mi mõttin ja pakku umilõ kullõjilõ luutust, ka rassõmbal aol. Taa plaat om ka kõnõlus edevanõmbidõga, näide täüde lännüisi ja katski lännüisi luutuisiga ja kimmäle ka katõkõnõ luudusõga – nigu inämbüs mu laulõ,» seletäs Kalkuna Mari.

Vahtsõnõ plaat om esieräline tuuperäst, et kujondus om tettü käsitüün ja tuu man om tarvitõt viläpuiõ häiermit Mari uibuaiast. «Ma esi panõ kah tuu tegemisele käe külge,» lupa Kalkuna Mari. Plaatõ tetäs kimmäs ports ja perän mano inämb ei tetä. Poodin müvvä plaatõ ei plaanita, plaadi saava õnnõ nuu, kiä omma tuu Huuandja kaudu ette telnü. A huviliidsi võrokõisi jaos om Mari märgotanu ka tõistmuudu plaadisaamist. «Olõ mõtõlnu, et ku huvvi om, sõs ma või piimäkuun Võromaal üte plaaditakso tiiru tetä. Nii et kirotagõ mullõ info@marikalkun.com, ku tahati plaati saia, ja ma saada oppusõ vasta.»

Rohkõmb teedüst ja mõttit saa lukõ internetist aadrõssi hooandja.ee/projekt/mari-kalkuni-ounaaia-luhialbum päält.

UL

Kalkuna Mari sääd kokko uibuaia-plaati2020-05-19T11:28:29+03:00

Taloturupäiv Ihamarun

Minevä puulpäävä peeti Ihamarun Viia-Jaani talo man taloturupäivä.

Kümmekund müüjät oll’ päämidselt talokraamiga kauplõma tulnu ja ostjit liiku kah nii parasjago, et kõik aig oll’ platsi pääl kümmekund ostjat. Päävä kõrraldaja Täpsi Aivar (pildi pääl kural) selet’, et turupäiv kõrraldu nigu esihindäst. «Paikligu tuutja tahtsõva umma kraami müvvä. Sai ka vallavanõmbaga arotõdus, et turgu või pitä külh, ku sutami mõistligu olla ja distantsi hoita,» ütel tä.

Ihamaru tiiristin om perämäidsil aastil kõrraldõt ka Kõivoalutsõ laadapäivä. Mis tuust laadapääväst timahava saa? «13. piimäkuul sääl kõivõ all midägi kimmäle sünnüs,» om Täpsi Aivar optimist. «Ma arva, et nigu seo taluturuga: suuri esinejit ei tulõ, a sääl om kõivõ all ruumi kaubõlda külh.»

Rahmani Jan


Taloturupäiv Ihamarun. Rahmani Jani pilt

Taloturupäiv Ihamarun2020-05-19T11:27:26+03:00

Priitahtligu kõnõlõsõ suvõl umma luku umast liinast

«Mu liin, mu kiil» – säänest nimme kand turismikõrraldaja Mustmaa Ulvi vällämärgit ettevõtminõ, miä tuu seo suvi 40 priitahtlikku kõnõlõma huviliidsilõ uman keelen umast liinast ja ummist tegemiisist. Plaan om sääne, et 13. piimäkuust kooni põimukuu lõpuni tulõ egä päiv üts kõnõlõja kell 11 Võro liina keskplatsi pääle ja alostas säält umma tsõõrikäüki. Kokko tulõ niimuudu 80 päivä, ku kiäki umma luku kõnõlõs ja liina näütäs.

«Neo ei olõ peris liinaekskursiooni. Egä kõnõlõja kõnõlõs umma luku tuust, kuimuudu seo liin om timä liin,» seletäs Mustmaa Ulvi. Nii näütüses võiva kõnõlda rahvatandsja, kuis Võrolt om tandsupitto mintü, muusigu ummist läbielämiisist jne. Sama lugu om kõnõlõjidõ keelega: egäüts pruuv kõnõlda umma luku uman kodokeelen.

«Ega taad võro kiilt om jo egän külän esimuudu kõnõldu. Kiäki ei saa üteldä, et mu esä kõnõl’ võlssi. Mu esä kõnõl’, nigu tä kõnõl’, a tä kõnõl’ vähä tõistmuudu ku 20 km edesi. Nii omgi: mu kiil tähendäs tuud, et ma kõnõlõ säänest kiilt, nigu mu kotun kõnõldi,» ütles Mustmaa Ulvi.

Et võro kiilt rohkõmb kuulda olnu

Võro kiil oll’gi tuu, mille pääle mõtõldõn Ulvilõ sääne ettevõtminõ päähä karas’. «Mullõ hindäle võro kiil hirmsahe miildüs. Mu meelest om taa mõnus ja makus ja võru keelen om veidikene huumorit, nall’a seen. Taha, et nuu, kel huvi, saanu võro kiilt rohkõmb kullõlda. Ku läämi Saarõmaalõ, olõmi väega rõõmsa, ku kuulõmi, et kiäki ütles: pöder kröbistas pöösas. A ku inemine Võromaalõ tulõ, sis niisama tä võro kiilt väega ei kuulõ, ku tä just Veeroja Eda suidsusanna ei trehvä. Liinapildin ja kohvikin-puutõn om taad kiilt iks väega veidü kuulda,» löüd Mustmaa Ulvi.

Nii märgot’ki Ulvi ummi tutvidõ pääle, et kellel olnu midägi põnõvat kõnõlda, ja naas’ noid inemiisi läbi kõlistama. Kuigi seltskunnan om ka mõni peris giid, om inämbüs rahvast iks määndsegi muu eriala päält.

Kirriv seltskund sai kergele kokko

«Seltskund om häste kirriv ja ellu nännü. Kõik ei olõ peris liinainemise, om ka näütüses põnõvit Rõugõ inemiisi, kellel kiil häste vällä tulõ. Om kuulsid nimmi, nigu Navitroll’a, Contra ja Padari Ivari, a om ka säändsit, kedä mi võiolla ei tunnõ, a kes omma kah hää jutuga ja valmis kõnõlõma. Ja määndse tiiru kiäki liina pääl tege, tuu om timä hindä plaan,» seletäs tä.

Inämbüs inemiisi, kellele Ulvi ettepanõgi tekk’, olli tuuga kõrraga häämeelega peri. «Ku ma taad punti kokku ai, sis oll’ hää tunnõ, ku inemise ütlivä: «Muiduki, teemi är, kats kõrda suvõ joosul ma iks lövvä tuu ao!» Oll’ väega äge, et kõik taadõ hüpsivä. Muiduki oll’ ka noid, kes ütlivä, et nä vast ei kõnõlõ nii häste ja iks ei julgu, a suurõmb jagu olli kõrraga nõun. Mul hindäl oll’ kah põnnõv: ku ma vahtsõ inemisega kõnõli, sai jäl positiivse laksu.»

Küläliisile ja uma liina rahvalõ kah

Nii omgi pundin 40 inemist, kes egäüts suvõ joosul kats kõrda Võro liinast, Võromaast ja ummist tegemiisist kõnõlõma omma lubanu tulla. Kullõjis oodõtas nii Võromaa küläliidsi ku ka uma kandi rahvast. Kullõjilõ omma ekskursiooni massulda, a ku kiäki taht ja väega miildüs, sis või ka kõnõlõjalõ juutrahha anda.

«Rikkas mi seoga ütski ei saa, a kullõja võiva visata rahakõsõ vai paar. Ma olõ nännü vällämaal säändsit asju, et trip for tip: juutraha iist liinatuur. Tuu oll’ kah üts asi, kost ma seo mõttõ sai. A periselt om taa iks puhtalt vabatahtlikkusõ projekt,» kõnõlõs hulga välämaal ümbre hulknu Mustmaa Ulvi.

Rahmani Jan


Ettevõtmisõ vällämärkjä Mustmaa Ulvi Võro liina keskplatsi pääl. Rahmani Jani pilt

Priitahtligu kõnõlõsõ suvõl umma luku umast liinast2020-05-19T11:25:43+03:00