Parm tsuskas: kaonu Covid

Nal’apildiga tsuskas ütiskunda mõnõst hellembäst kotussõst Rõugõ Rebäse külä miis Varustini Andres, tunnõt ka nimõga Parm.

Parm tsuskas: kaonu Covid2020-05-19T12:26:36+03:00

Maolda nali

Ullimaja basseinin

Ullimajan saa eriolokõrd läbi ja «kliendi» lastas jälki basseini. Nuu hüppäse korgõst tornist pää iin basseini. Üte käest küsütäs, kuis miildüs.

«Maru hää om. A hummõn om viil parõmb, sis lastas vesi kah sisse!» rõõmustas «klient».

Maolda nali2020-05-19T12:25:32+03:00

Muda Mari pajatus

Ildas jäänü kar’alaskmisõpäiv

Ma kuuli raadiost, et mi riigi eräline sais lõppi är nii, et edimäne harilik päiv oll’ iispäävä. A vanast aost om jo tiidä, et iispäiv om halv päiv. Iispäivilde es tetä tähtsit töid, es alostõda üttegi pikembät tüüd. Eski kar’alaskmisõpäiv tougati edesi, ku tuu trehväs’ iispäiv olõma.

Ku nüüd inemise kar’aga vallalõ päsese, sõs piässi näid ka nõidusõga kaitsma nigu eläjit pääle pikkä talvõ. Et eläjä püsüssi terve, häste siginesi ja soe külge ei tulõssi, tõmmati näile otsa ette tõrvaga ristimärk.

A ega kar’a juht vai kar’us es päse kah niisama. Kar’ussilõ valõti vett kaala ja anti keedet muna karmanihe. Ma tahassi külh, et telekast tulõssi viil üts pressikonvõrents, koh lõpus kõik aokiränigu katõ miitre takast pääministrile pangiga vett kaala viskasõ.

Muda Mari pajatus2020-05-19T12:25:05+03:00

Tossu Tilda pajatus

Kuis Korea sõda läbi sai

Lubasi minevä kõrra umast kar’ankäümisest pajata. Tuu oll’ sis, ku imä otsust’ majapidämiste lehmä võtta. Kar’amaa jäi kodo lähküle turbasuu viirde. Läbi turbasuu sai liinast kah tulla, nii oll’ sääl vahel inemiisi liikman.

Ütskõrd näi rata pite tulõman nuurt miist. Tä näkk’ minno kah, jäi saisma ja naas’ sis üle mättide hüpelden mu poolõ tulõma. Välimäne karman timä puusa pääl hüpel’ nal’akalõ üten.

Ku miis mu mano jõudsõ, võtsõ tä säält karmanist paprõ, kohe oll’ midägi piinün kirän kirotõt. Tsusas’ mullõ pleiädsi peio ja kässe kirota allkirä Korea sõa lõpõtamisõs. Tahtsõ küssü, kon tuud koera sõta peetäs, a võti paprõ vasta ja kiroti ilosa koolilatsõ käekiräga uma nime. Rohkõmb üttegi tõist nimme sääl es olõki.

Oll’ 1951. aasta suvi, ma olli lõpõtanu tõõsõ klassi. Korea sõda käve aastil 1950–1953. Ku suur mu osa sõa lõpõtamisõn oll’, tuud ma tiidä es saaki.

Tossu Tilda pajatus2020-05-19T12:24:30+03:00

Kiusaja karistaminõ

65 aastat tagasi käve ma 4-klassilidsõh algkoolih. Koolih umavahelist takahkiusamist ja narmist es olõ, vällä arvatu üts Nikolai-nimeline, istmajäänü, meist hulga vanõmb.

Ku mängsemi rahvastõ palli, sis pelksimi tedä. Tä lei palli nii kõvva, et mõni lats nakas’ õkva ikma. Millegipäräst kiusas’ Nikolai esieränis mu naabripoissi Jaaku. Ütskõrd läts’ Jaak välävetsu istma «suurõlõ as’alõ». Nikolai kussi väläst läbi katskidsõ aknõ Jaagulõ pääle. Jaak tulle vetsust vällä, nõrõt’ kusõst, a ikma es nakka ja oppajalõ kaibama es lää.

Peräst tunnõ kodotii pääl peimi plaani, et nii taad asja jättä ei või. Kavva tä kiusas vähämbit. Otsustimi Nikolailõ tappa anda. Heldur olle iistvidäjä. Järgmädsel pääväl saiõ Heldur ülejäänü poisi kah kampa. Pääle tunnõ pandsõmi nigu harilikult rõivilõ. Osa poissõ lätsi väläkoridori, jäivä sinnä uutma. Nikolai pandsõ sälgä uma lambanahast kaska ja astsõ uhkõl muigõl klassiussõst vällä. Heldur hõigas’: «Nüüd!» Mi hüpsmi kõik kõrraga Nikolailõ sälgä. Timä raput’ hinnäst kõrra ja mi pudõnimi nigu herne lakja. Nikolai olle õks väega tukõv poiss.

Seo olle ka Nikolai viimäne koolipäiv. Rohkõmb tä koolih es käü, saiõ autujuhilua ja tiinse leibä autujuhina.

Oleski Villem

Kiusaja karistaminõ2020-05-19T12:23:30+03:00

Kanakar’ussõ

Tull’ mul miilde üts suvi, kona mi sõsaraga kannu pedi hoitma. Joba varra keväje kävve kana õks aiamaa pääl sapitsõman. Tuul aol väetadi aiakraami õigõ väega, tuuperäst kasvi sääl hää maa pääl liimikide tõttu ilusa kapsta ja ronguli. Kana tahtsõ neid hullustõ, aga mi pedi neid säält är ajama. Mi olli maru tragi kannu vitsaga ja kõva helüga aiast vällä ajama. Algusõn saisõmigi aiamulgu iin, aga meil oll’ ka muud tegemist: tull’ kävvü kassipoigõ kaeman, kas nuu tissi söövä; tull’ kaia, kas ojan vett kah om, et säält läbi kävvü; ja viil pall’u muud. Aga vahel hõigas’ vanaimä, kiä põllõga tull’ riida manu hao perrä: «Latsõ, kos kana omma?!» Kos nä muial õks olli ku hüä mullatsõ pindre pääl. Suvõl oll’ vällän miildüv olõminõ, pallidõ jalguga noorõ haina sisen, kos oll’ juuskmist lõpmalda säitsmeaastaidsil latsil, kel vana sitsikleidi sällän.

Tuul aol pidimi kannu perrä kaema, a ka kikka üle valitsõma. Sügüses kasvi ütele kikkalõ nuuri kikkid ka manu, sis tull’ näide kaklust vitsaga õiõndada. Kikas häbemäldä aeli kannu takan ja tutsut’ näid muru pääl – tuu oll’ suur ülekohus. Nii mi lätsimigi kanulõ appi, et kikkalõ tappa anda, olguki et tuu umma kurjust mi pääl küüdsiga näüdäs’. Õigus pedi olõma ja mi ollimi kohtuniku. Juussõmi vitsaga kikkal takan ja rüüksemi: «Kikaaas, kikaaas, egävene sindrinahk!» Es saa mi kikast kätte, tuu juusksõ ja hüpäs’ aia otsa, lehvit tsiibu ja kirgse kõva helüga nigu sõapassun, tä oll’ nigu mi vainlanõ. Tulõmusõs oll’ vähämb munnõ.

Kesksuvõs oll’ aiakraam suurõs kasunu, kannu es pea nii pall’u vahtma. Sis algu tõistsugunõ lugu. Mõnõ vanõmba kana lõpõti munõmisõ, naksi kloksma ja haudma. Istsõ muudku pesä pääl, nigu olõssi pojaimä, es lasõ tõisi munõmagi. Ku murul kävve, sis hoitsõ tsiibu lakja ja tekse muudku kloks-kloks-kloks. Näile määräti kah karistus. Mamma võtsõ haudva kana, tsusas’ tä kõtualudsõ vette ja köütse ütte jalga müüdä läve lähküle aialipi külge kinni. Tä pedi õdakuni sääl olõma. Tuu oll’ meile ummamuudu uudis. Ütlimi mammalõ, et tuu ja tuu kana jäl havvus. Suurõmba haudja olliva valgõ ja tedrekese värvi. Mamma arvas’, et ega tuu õks ei avita munõmisõl, aga mi ollimi korgõ kohtuniku. Võtsõmi lõuna aigu hende meelest haudva kana, köütsemi jalga müüdä aia viirde kinni. Kaimi sis uhkusõga päält, kuis neli kanna oll’ kinni köüdetü. Oll’ hainaaig ja kellelgi es olõ meid aigu vahti. Kana es püsü sääl tassa, tsipli ja kaaguti. A mis nä sis ei munõ ja kloksva – jäi meile õigus pääle. Kana aga tahtsõva hoobis süvvä ja juvva, üts oll’ hirmuga aia manu ka munõnu. Ku immä köögin es olõ, võtsõmi lupa küsümädä peoga nurmikust vähäkese värsket kohupiimä ja andsõmi tuud kanulõ. Terä olli kavvõn aidan, sinnä es nakka minemä. Peräst imä imest’, kuis taad kohupiimä seokõrd nii vähä tettüs sai…

Sis juhtu papa konnust kodu tulõma, kaiõ kohtuotsust ja kärät’: «Mis taa no tähendäs, kana ei saa süvvä egä juvva? Laskõ õkva valla!» Mi vasta, et nä ei viisi munnõ. Papa ütel’ meile sis pahatsõlt: «Seo om kannu piinaminõ, võtkõ õkva valla! Kas ti tahat Jumala luudut ümbre muuta! Kaegõ, ku ma teid hinnäst õigõ jalga müüdä kablaga kinni köüdä, kas sis om hää olla?!» A mi ollimi kõgõst väsünü ja nällätse. Imä andsõ meile tükü karaskit ja ütel’: «Karask aja kargama.»

Tuuga lõppi mi kar’ussõpõli – kikka vitsutaminõ ja kannu vangistaminõ. Hoopis latsõ olli halva, mitte kana. Järgmädsel suvõl ollimi joba targõmba.

Patte Maimu


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Kanakar’ussõ2020-05-19T12:27:05+03:00

Priinime lugu: : Timmi ja Timmo

Nimel Timmi om Eestin 61 kandjat. Nä omma uma nime saanu päämidselt Haani mõisa Meelaku küläst. Priinimmi pandmisõ aigsõlõ Rõugõ keriku personaalraamatulõ panti Meelaku Jakapi ja Piitre perrätulõjilõ kõgõpääst kirja: Timmosk. 1826. aasta mõisa hingerevisjonni panti hoobis: Timo. 1831. aastal alustõdulõ personaalraamatulõ om egä perre pää – esä vai latsõga tütrik – manu kirotõt Timmusk, a alanõvidõ ritu pääle naasõ ja latsi manu Timmi.

Keila kihlkunna Vääna mõisan oll’ Timmiste talu ja ka sääl panti 1835 priinimes Timmi, a Geni näütäs, et tuust suguvõsast om saanu hulga hariligumba ja mitman paigan tegünü nime Timm (132) kandja. Küll om Tal’na liinan nimekuju Timmi tegünü Läänemaa Niibi mõisa ütest suguvõsast, kinkalõ edimält panti nimes Tim.

Nimme Timmo (32 kandjat) panti 1820. aastil Väiku-Ulila mõisan Puhja kihlkunnan ja Vahtsõliina mõisa Tuuka külän. Vahtsõliinan ummi perrätulõjidõga seo nime saanu Piitre oll’ Tenkowa Timmo (Tõnkova Timmo vai Timo) poig.

Nimme Timmo panti ka 1921. aastal Petserimaal ja Narva vallan. Setomaal Härmä külän uma perrega seo nime saanu Hilip oll’ Geni perrä Timofei poig.

Mõlõmba priinime alussõs omgi esä vai edevanõmba nimi, midä õdagumainõ kerik kirotas Timotheus ja vinne õigeusu kerik Timofei. Vinne vormist Timoša (Тимо́ша) om Lõuna-Eestin tegünü Timusk. Lühendüs Timo om tunnõt Võrumaast Soomõni. Seto kiil tunnistas pikä m-iga vormõ: Timmo ja Timmosk. Timmi mõttõlinõ alus võissi olla lühendüse kuju Timm. A saksa muudu edenimi Timm tulõ muiduki ka mitmast muust nimest ku Timotheus.

Nime alguperäline kreeka kuju om Timótheos ’kiä jumalat avvustas’ ja edimäne lajalt tunnõt kandja kreeka luulõtaja Mileetosõ Timotheos.

Saarõ Evar

Rubriigin kõnõldas perekunnanimmi periolõmisõst ja tähendüsest.

Priinime lugu: : Timmi ja Timmo2020-05-19T12:20:28+03:00

Hädä ots iks inemist. Katsas jago

Stress

Kes meist ei olõ tundnu stressi? Stress (vaotus, vaivanolõk) om mi egäpääväelo päsemäldä osa. Tuud ei saa är hoita, a saat kergendä. Vaotusõ ja pitsüse (depressioon) vaihõl om väega väikene vahe.

VAOTUSÕ tunnismärgi:

• vihatsõs saaminõ asju pääle, mis innembä es sekä elämist,
• läbipalaminõ tüül,
• viha, agressiivsus, herevüs, hirm,
• egä asi aja ikma,
• suur unõhtaminõ ja ei saa hinnäst kokko võtta,
• suur väsünü olõk, ka pääle magamist,
• segädse valu,
• isso ei olõ ja jäät kõhnas vai iso om pall’o suur ja läät paksus,
• tunnõ, et ei saa minkagi toimõ,
• kurvamiilsus ja ütsindä olõgi tunnõ,
• hindä süüdüstämine.

Ku vaotust är ei tunta ja api ei saa, kujunõs vällä pitsüs.

PITSÜSE tunnusõ:

• suur kurbus ja vaivat olõk,
• huvi kaotus egäpääväelo ja -toimõndamiisi vasta,
• energiä ja jõu kaotus,
• süütunnõ ja süämetunnistusõ piina,
• ei olõ hindäkimmüst ja otsustamisvõimu,
• rahudu ja kimmüseldä olõk,
• kõik edenes harilikust aigladsõmbalt,
• ei jää magama ja und om veidü,
• tahtmisväe kaotus, ei taha kuuli ja tüüle minnä,
• tahtminõ olla umaette, et kiäki ei sekäsi,
• läbipalaminõ ja elo mõttõ kaotus,
• elost ärminegi mõttõ, kooni hindätapmisõni.

Abi. Kõgõ parõmbahe saa avita uma pere, kes kannahtanut tund ja saa arvo, et inemine um muutunu. Võõralõ silmäle või jäiä pall’ogi tähele pandmada.

Kõgõ rohkõmb hindähäötämist um nuuri siän. Nuuril olõ-i elokogõmust ja näide jaos umma kõik hädä suurõ ja ülepäsemäldä. Noorõ umma väega tundligu ja näidega om rassõ kontakti saia. Umma hingehätä ei kõnõlda nal’alt kellelegi – vai ku, sis mõnõlõ väega hääle sõbralõ. Vanõmbilõ kurdõtas harva ja egä kõrd ei mõista nä kah avita. Nuuri tulõ rohkõmb julgusta minemä api küsümä koolipsühholoogi käest vai kriisiabikeskusõst, mis omma egän liinan olõman.

Urmi Aili

Hädä ots iks inemist. Katsas jago2020-05-19T12:22:48+03:00

Tunnustõt kiränik Häniläne

Kiränik Häniläne sai ildaaigu joba tõist kõrda kirändüsaokirä Looming aastaavvuhinna. Avvuhind anti aokirän minevä aasta ilmunu võrokeelitside luulõtuisi iist. Ütega noist luulõtuisist oll’ Häniläne ka timahavadsõ Juhan Liivi avvuhinna nominent.

Häniläsel om ilmunu neli raamatut. Kõik nuu raamadu omma olõman Võro ja Põlva maakunna koolõn ja raamadukogodõn. Priilt saa noid lukõ ka rahvusraamadukogo elektroonilidsest arhiivist Digar ja kullõlda saa Häniläse tekste timä hindä esitüsen internetist helüait.ee lehe päält.

Edesi tutvustas kiränik hinnäst ja umma loomingut mõnõ etteantu märksõna abiga Uma Lehe lugõjilõ ligembält.

Latsõpõlvõ Võrumaa

Silme ette tulõva latsõiä mõtsa ja niidü, kon ma sai sakõstõ priilt hulku. Mõtsast tuudi keväjä mitmõ kõo küllest mahla. Hää oll’ minnä mahla perrä ja kaia, kuiss mahla tsilguss suurtõ pruuni savist kaussi. Ma olli ka suur marjakorjaja. Mi kandi mõtsun oll’ pall’u vabõrnid, mustikid ja palukid, mõtsatsihte veeren ka maasikid ja kavvõmban samblõsuun kurõmarju. Mullõ miildü ka siini korjada: keväjä huunissu, suvõ lõpun kikkasiini ja peränpoolõ mustõ siini, makõsiini, piimäsiini.

Mu latsõiän oll’ pall’u lilli: sinininne, varõssõninne, kullõrkukkõ, tsirgusilmi, piitrelille, karikakrid, kassikäppi ja viil pall’u tõisi.

Kostõ pall’u linnulaulu nii mõtsan ku tarõ ümbre.

Tulõva miilde vana, XIX aastasaal ehitet palgõst maja, kon ma latsõna elli, mõtsaveerine savvusann (mi kodu mant oll’ mõtsani mõnisada miitrit), pumbakaiv, kesvä- ja aiavillänurm, mehidsepuu ja illuss lõhmuss vana lauda man ja noorõ kõo aida takan.

Mullõ väega miildü häitsevä hangõrhaina hõng ja kuiva haina hõng. Egäsugust hüvvä hõngu oll’ egäl puul pall’u.

Tähtsä asja olli mu latsõiän petrolilambi ja pundridega sainakell, vokk ja kerilaud ja tellipuu, suur leeväahu, vanaesä tettü puust sängü ja lagja söögilaud, kostki oksjonilt ostõt uhkõ sainapiigli.

Miilde halgahtuss, kuiss mu vaarimä viil vanan iän laul’ helle ilusa helüga jumalasõnalaulõ ja kuiss vanaimä ja imä lauli riimiliidsi rahvalaulõ ja 1950. aastide laulõ nink ka sõaaost peri laulõ

Tüüelu

Olli aastil 1976–2012 eesti keele ja kirjändüse oppaja kokku nellän koolin, tuu tüü veerest opassi veidükese soomõ kiilt nink olli ka kooliraamadukogu hoitja. Um ilmunu oppajide elulugudõ raamat «Mina, õpetaja». Sääl um ka mu elulugu seen. Tuu raamat um kirjäkeeline ja mu eluluu man um mu kodanigunimi Mariina Paesalu.

2012. aastal tulli koolist är ja nakassi leibä tiinmä raamadutoimõndajana.

Luulõtamise manu tulõk

1988. aastal anti teedä üle-eestilidsest murdõloominguvõistlusõst «Rahva kiil ja miil». Ma es olõ tuuss aoss kirutanu üttegi luulõtust. Mõtli, et proovi ka uma võru keele hääss midägi tetä, ja kirudi kolm luulõtust umast vaarimäst ja saadi võistlusõlõ. 1989. aasta suvõl sai ma hindä jahmatusõss teedä, et mu luulõtusõ olli arvatu edimidse kotussõ väärülidsess. Päält tuud kirudi ma viil tsipakõnõ, aga sõss läts’ elu keerulidsess nink luulõtuisi kirutamine es tulõ mullõ pall’u aastid inämb miildegi. 2005. aastal juhtu ma kirju vaihtama uma inneskidse oppaja luulõprofesri Karl Muruga ja saadi telle uma 1989. aasta luulõtusõ. Karl Muru soovit’ mul viil luulõtamist pruuvi. Pruuvsõgi… 2005. aastast seenimaani olõ ma kõik aig luulõtanu. Viimätsil aastil olõ loonu ka juttõ.

Häniläse nimi

2006. aastal sai ma Karl Muru kõrvalõ tõsõ hää nõvvuandja – Nikolai Baturini. Timä soovit’ luulõtuisi ilmutama nakada. Tahtsõ ummi luulõtuisi pakku Võro-Seto tähtraamatulõ ja aokirjäle Looming, aga es julgu tuud tetä uma nime all. Ma korja Eesti kirjämarke ja üte margi pääl oll’ tuukõrd aasta lind lambahäniläne. Ma silmässi lambahäniläsega marki ja kõrraga lövvi, et nimi Häniläne helisess häste ja kõlass mu loominguga kokku.

Kirjakeelitse inemise arvasõgi, et mu kirjänigunimi um lambahäniläse perrä, aga võru keelen märk «häniläne» sõsski tõist tsirku, tuud, kelle kirjäkeeline nimitüss um «linavästrik».

Mu kirjänigunimme Häniläne um mitu kõrda peetü imeliguss ja um tahetu tuu asõmõl pruuki õks mu kodanigunimme, aga ma piä nimme Häniläne armsambass ja hindäle kõlvulidsembass.

Häniläse värss

Olõ ülikoolin kullõlnu häid loengid värsioppusõst, aga luulõtuisi kirutõn ma ilmangi ei mõtlõ värsiteooria pääle. Värsi vuulasõ mu seest vällä, löüdvä esi uma vormi. Ku luulõtuss um kirjän, sõss nakka hindäle ette lugõma ja takti kullõma nink kullõmise perrä värsse parembass tegemä, sõnnu vällä vaihtama, mõtõt ja tunnõt selgembäss säädmä.

Mullõ um väega tähtsä sõnnu algusshelüde kokkukõla värsi seen. Tuu and mu luulõtuisilõ muusiga. Värsse lõpuhelüde kokkukõla kae ma ka veidükese, nii et riime mul õks lövvüss, aga nuu ei paista nii vällä ku algusshelüde kokkukõla. Mu luulõtusõ umma poolõldõ vabavärsin, poolõldõ rõhulidsen värsisüsteemin.

Looming

Kiruda umin luulõtuisin ja proosateksten periss pall’u lugusid tasalige inemiisi elust, aga ka tõisi ilmuliidsi – puiõ, puhmõ, tsillukõisi kasvukõisi, eläjide, tsirkõ, mutukide elust. Mitmõ mu teksti umma jutustusõ tuust, kuiss inemine tege ülekohut tõsõlõ inemisele ja luudusõlõ.

Mu luulõtuisin um hulga kõnõluisi tõisi inemiisiga, aga ka tõisi ilmuliidsiga: umma püürdümise noidõ poolõ, umma küsümüse, andisspallõmise, tugõmise, trüüstmise.

Aig-aolt pööra ma uma luulõsilmä ütiskunnan lagjambalt juhtuva poolõ ja tii ütiskonnakriitikat. Mullõ miildüss ka filosoofiliidsi luulõtuisi kiruta.

Mu teksten um näüdät nii elu pahu- ku pühäpääväpuult.

Võru keelen kirutamine

Ilukirjändüst luu ma õnnõ võru keelen. Eesti kirjäkeelen um pall’u kirutajid, ei ole minnu sinnä manu vaia. Ütengi vällämaa keelen ma ka kiruta ei tahassi – tuu olõssi rohkõmb mõistusõperäline tüü, ei olõssi luumine.

Võrukeelitsid kirjänikke um vähä. Võru keelen kirutõn saa ma avita võru keelel püssü. Ma pruugi ummi tekste seen pall’u vannu sõnnu ja sõnamuudõ – ma usu, et tuu um ka keele elun hoitmisess hää.

Tunnustus

Kõik inemise igätsese uma tüü iist tunnustust. Ku kiäki ütless mu luulõtuisi kotsilõ hää sõna, sõss ma tunnõ, et ei olõ kirutanu asjanda. Mõnõ kirjänigu kõnõlõsõ umist avvuhinnust suurõlidselt, halvasspandmisega, aga mul um küll avvuhindu saiõn ollu hää miil. Ma olõ sõss vähämbält kõrrass uskunu, et ma ei olõ tennü tühjä tüüd.

Arva ka, et mu kotsilõ ei saa üldä, et avvuhinna umma mullõ annõtu tutvusõ perrä. Ma saisa kirjändüssmaailman küländki erälde. Noidõn hindämisskogudõn, kiä umma mullõ avvuhinna määränü, ei olõ mul ollu sõpru, sugulaisi ega hüvvi tutvid.

Täämbädse ao Võrumaa

Ma käü Antsla surnuaian imä ja vanaesä-vanaimä nink vaarimä ja tõisi umatside havva pääl ja sõss trehvä õks kokku ka uma ristitütrega, kiä eläss Antsla lähkün. Antslast lähä ma alati tütre manu, kiä eläss koon mehega Põlvamaal.

Mul um võrukõisi hulgan kats kasuvelle ja mõnõ keskkooliaolidse sõbra, kellega kõnõlõmi telehvoni tiil ja vahjõpääl trehvämi. Mu luulõ üts suur avvustajid um mu Antsla keskkooli aoline imäkeeleoppaja Maimu Patte. Timäl käü ma külän ja tiäga kõnõlõ telehvoni tiil. Võrukõisiga proovi ma õks kõnõlda võru keelen.

Kevväi aian

Ma elä Lagedi alevigun kortõrmajan ja umma aida mul ei olõ, aga mul um väiku aiamaa alevigust vällän. Sääl kasusõ vabõrna ja rabarbri nink umma sibula-, põrkna-, peedi-, kaali-, saladi- ja tillipinnär. Kõik siimne umma prõllatsõss mullan. Pia tulõ haina kitskma nakada.


Aknõpiiglin. Häniläne lugõ luulõtuisi võro keelen kirotavidõ naisi õdagul timahava kündlekuul Tarto kirändüse majan. Rahmani Jani pilt.

Tunnustõt kiränik Häniläne2020-05-19T12:12:56+03:00

Tuhat teno konkursi kõrraldajilõ!

AIGU OM….

…et aolehti kaia,
…et Umma Lehte lukõ,
…et näpotüüd nokitseda,
…et sõbralõ kingikotti kõpitsõda,
…et kõnõtraati piten sõbra murõ är kullõlda,
…et sõbralõ kasvai tsipakõisi rõõmõ kõnõlda,
…et elo üle perrä mõtõlda,
…et tähtsä as’a avvu sisse nõsta.

Tuhat teno käsitüükonkursi «Aigu om» kõrraldajilõ säändse hää plaani iist säändsel aol. «Õkva kümnehe,» ütelnü vibulaskja.
Erilidselt tennämi Oja Vilvet, kiä võtsõ vaivas Tal’na Võro seldsi käsitüünaisi tüü pakiautumaadist vällä võtta ja konkursinäütüsele üles säädi.

Müürsepä Külli
Tal’na Võro seldsist

Tuhat teno konkursi kõrraldajilõ!2020-05-19T11:43:16+03:00