Parm tsuskas: üräski tüühuun

Nal’apildiga tsuskas ütiskunda mõnõst hellembäst kotussõst Rõugõ Rebäse külä miis Varustini Andres, tunnõt ka nimõga Parm.

Parm tsuskas: üräski tüühuun2020-05-05T11:33:30+03:00

Maolda nali

Rohopoodin

Seo om periselt sündünü lugu, midä Jüri esi poodi man vorstiautot uutõn kõnõl’.

Jüri läts’ naabrimehe Eeduga liina, naksiva ütenkuun puutõ piten käümä. Ku kõik ostu olli tettü, lätsi nä viil kalapuuti, mis oll’ Tartu uulitsan, ja tõsõlpuul uulitsat oll’ rohopuut.

Ku nä kalapoodist vällä tulli, ütel’ Jüri, et tä piät apteegin kah käümä, et uutku Eedu tedä tan. Eedu ütel’, et ku tä joba apteeki lätt, ostku tälle sis kondoomõ kah.

Jüri läts’ rohopuuti sisse, tull’ jupi ao peräst trepi pääle vällä ja hõigas’ Eedulõ tõsõlõ poolõ uulitsat: «Eedu, mis su naasõ putsi nummõr om?!»

Eedu süläs’ maaha ja kaksas’ minekit. Inemise, kes sääl tuudaigu müüdä trehvsi minemä, kaiva Jüri pääle pahatsõlõ, a tä es tii tuust vällägi.

Maolda nali2020-05-05T11:31:57+03:00

Muda Mari pajatus

Tandsupido põllu pääl

Ma kuuli raadiost, et kõik haigõmaja naksiva jälki inemiisi vasta võtma. Õnnõ üts nõudminõ om. Ku tahat tohtri mano minnä, sõs piät terve olõma. Ma olõ terve külh, a nakka-i tuu tühä as’a peräst tohtrimajja minemä.

Mul olõ-i aigugi. Kardohka omma vaia maaha panda. Tuuga om eski päävallu. Latsõ lubasi iks appi tulla, a ku pall’o virksit tulõ aia, tuud om rassõ rehkendä.

Ku egä kardohkapandja piät olõma tõõsõst kats miitret kavvõmbah, sõs tulõva virksevaihõ pall’o lagja. Vai saa kardohkit ka kuiki risti vai kruutpesälde panda. Tulõ inne paprõ pääle valmis tsehkendä, nigu tandsujoonissõ suurõl rahvatandsupidol.

Muda Mari pajatus2020-05-05T11:31:11+03:00

Tossu Tilda pajatus

Lambaralli

Seo mälehtüse kõnõl’ mullõ lellätütär Õie umast latsõpõlvõst. Tä oll’ sis säitsmeaastanõ ja veli kolm aastat noorõmb.

Imä saatsõ latsõ lambakarja. Latsõ tulli uma tüüga häste toimõ. A ütskõrd pässi lamba latsi leeväkoti mano ja seivä võiuleevä är. Latsi miil oll’ väega hallõ.

Üts lammas tull’ tagasi, luutsõ viil söögipoolist löüdä. Nika ku tä leeväkoti kallal pussõrd’, pand’ lats’kõnõ tälle uma kuhti ümbre kaala ja nöpsi kinni.

Lammas läts’ joosuga tõisi mano, a lamba hiitü seldsilidse mundrit näten ja panni kah juuskma. Alas’ lambaralli, millele es paistu lõppu.

Peräkõrd pässi nöps vallalõ ja kuht pudõni maaha. Väsünü olli lamba ni lambakar’usõ, kes pidi üten juuskma, et kari lakja es juusknu.

Tossu Tilda pajatus2020-05-05T11:30:40+03:00

Korsnapühkmine

Oll’ üts riidene päiv. Esäl oll’ sälg haigõ ja tuu es saa minnä korsnat pühkmä. Ma ütli, et ma esi lää, mis tuu sõs um, kül ma toimõ saa. Ega tuukõrd es olõ määntsitki korsna pühkmise riistu. Esäl oll’ mõtsast tuudu väikene kuusõkõnõ. Ladva külge köüdeti nüür ja tüvepuulsõlõ otsa raskus. Mul oll’ sälän ratasklöss-undruk, ega sõs es olõ viil moodun naisil pikä püksi. Võtsõ uma kuusõ ola pääle ja naksi katusõ pääle ronima. Oh põrgut, ku ma sinnä katusõhar’a pääle sai – kus sõs tuul mu undrukuga mängmä nakas’! Undruk oll’ mul rohkõmb pää pääl ku sääl all. A ega ma tuuperäst tüüd tegemäldä es saa jättä. Äkki kuuli, et üts miis hõigas’ alt: «Jõudu, preilna, kül teil om illus tagumik!» Ma käändse hinnäst ümbre ja käräti: är vahtku midägi, vanamiis, võit silmänägemisest ilma jäiä! Ma esi mõtli, et las tä no vahis, ku tä viil siiämaani ei olõ naasõ tagumist puult nännü. Ja ma tei õks umma tüüd edesi.

Pleschi Aino

Korsnapühkmine2020-05-05T11:30:01+03:00

Tsiko kaemah. Tükk kolmõh jaoh

Seo om parahalõ nii tõtõ lugu, ku üte jahimehe juttu usku saa.

Miis tahte kaia, kuis mõtstsikol söödäkotusõn käümine om. Mõtõl’, et jätt auto kavvõmbahe ja kõnd viimätse kilomeetri onni mano. Sai peräle ja naas’ uutma. Tsiko es näü koskilgi. Ummõtõgi süvvä oll’ pantu ja jäle kah olliva.

Läts’ sis tagasi ja nägi: tsia olli tulnu hoobis muialt, ku oodõtu, võtnu mehe lõhna tiiraa päält üles, nuhknu, kohepoolõ minek, ja sis tagasi käändü. Selge.

Tõsõl kõrral miis mõtõl’, et om kavalamp. Võtte jalgratta üten, sõite tuuga onni mano. Et jalajäle lõhna tiiraa pääle maaha es jäänü. A tsiga tulle iks tiirata pite, löüdse ratta päält maaha tulõgi kotusõ, nuhksõ takastpuult onni redelini välla. Sai lõhna kätte, käändse ümbre ja läts’ är.

Kolmandal kõrral läts’ miis kimmä pääle vällä. Jätte auto kavvõlõ, sõitõ rattaga onnini ja hüpäs’ õkva redeli pääle. Tõmmas’ redeli ja ratta mõlõmba hindä mano üles, et tsial olnu es midägi suurõmbat nuhki. Seokõrd tsia iks tulliva, teivä tsõõri pääle ja jäivä kavvõmbahe võssu vahtma ja nuhkma. Platsi pääle es tulõ kõrraga kedägi.

Olle nätä, et pidävä plaani. Kar’ast nügiti välla kõgõ nässäkämp väiko tsiga, tassakõistõ kõndsõ tuu platsi pääle ja naas’ süümä. Käändse iks ütte ja tõist lõvvapuult maaha, et parõmbahe suurõmbit suutäüsi ahmi. Tõsõ vahtsõva pikkä aigu võsust, kuis om, ja peräkõrd tulliva sis kah ku sõavägi rivih. Ja iks nii plaani perrä ja pimme pääle, et eski ku mehel püss üten olnuki, ei olõs midägi tetä saanu.

Eski pilti es saa.

Orassoni Elmet


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Tsiko kaemah. Tükk kolmõh jaoh2020-05-05T11:29:04+03:00

Priinime lugu: Muru

Taad nimme kand täämbädsen Eestin 347 inemist. Tuudaigu, ku priinimmi panti, kirotõdi vanan kiräviien Murro. Inemiisi, kink nimi om nüüt Murro, om meil 91. Osa näide edevanõmbist või olla nime saanu mitte muru-sõna vai talunime Muru perrä, a hoobis talunimest Murru, miä tulõ räbästikku tähendäväst maastikusõnast murd. 21 inemise nimes om meil ka Murru ja 17-l Muro. Viil om 39 perekunnanime Moro kandjat. Tuu viimäne tulõ päämidselt Setomaalt, kon 1921 võeti õkva säändsel uma keele kujul nimme.

Liivimaal panti priinimme Murro 19 mõisan, Eestimaa kubõrmangun 12 mõisan. Lisas panti viil ütsikit varjantsõ Murru, Morro ja Muro. 1809 Kanepin sai seo nime Kruutusõ mõisa Tsahkna Piitre Märdi läsk ja tütre. Sõmmõrpalu mõisa Willemä talun (graanulitehassõ kõrval) sai üts peremiis priinime Wilson ja tõnõ Murro.

Es olõ üttegi tsaariaigsõt maakunda, kon Muru-nimme es tegüne. Seod nimme panti peris hulga Põh’a-Tartumaal, kon alussõs om talunimi. Tõnõ tihedämb kotus oll’ Mulgimaa. Kolmõl kõrral võeti nimme Muru eestistämise aigu. Ka Setomaal võeti taad ütel kõrral 1921. aastal.

Sõnnu, mis nime alussõs võiva olla, om mitu. Kõgõ levinümb om muru, miä om tähendänü edimält määnestki haina, sõs madalat hal’ast haina, sääl kon sõkutas, ja tuu kaudu talu murupäälist, miä om võru keelen väega harilik tähendüs. Tõnõ sõna om lõunaeesti kiili leevämuru. «Muru leibä» üteldäs ka hummuguvõru keelen, kon tarõ ümbre om muro vai koguni moro. Taa tõnõ muru om väega vana uurali sõna ja meile tutva soomõ keele iätüsenimest Muru Eskimo, kon tähendäs krõbisõvit raasakõisi, killukõisi, murukõisi. Lääne- ja Saarõmaal või muru tähendä ka muruspessä, kuklaisi pessä.

Saarõ Evar

Rubriigin kõnõldas perekunnanimmi periolõmisõst ja tähendüsest.

Priinime lugu: Muru2020-05-05T11:27:32+03:00

Hädä ots iks inemist. Säitsmes jago

Luudusõst saadu hädä

 

Pini purõminõ

Ku pini vai kass purõ ja umanik um nätä, sis piät küsümä umanigu nimme ja aadrõssi. Tuud um vaia, et eläjäl saasi 10 päivä silmä pääl pitä. Ku 10 päävä peräst um elläi terve, ei piä kannahtanulõ marutõvõvastast süsti tegemä. Inemisega seeni viil midägi ei juhtu. Eläjide purõmishaava läävä inämbältjaolt põlõtikku. Parõmb olõssi minnä näidega arsti mano. Arsti man täüdetäs nakkuskabineti papõr, kohe um vaia märki ka andmõ umanigu kotsilõ. Sis um hää, ku nimi ja aadrõss umma tiidä.

Tsusat haav

Ku olõti saanu haava vai millegagi kätte vai jalga tsusanu, sis um oht saia teetanusõnakkus. Latsõ, kes umma kõik uma vaktsiniirmise sündümisest kooni 16. eloaastani kätte saanu, umma kooni 26. eloaastani (üten arvatu) teetanusõ vasta är vaktsineeritü. A kes umma joba üle 26 aasta vana, nuu piät vahtsõst teetanusõ anatoksiini süsti saama.

Puuk

Ku levvät uma iho päält puugi, kes jo suist pite naha külen kõvva kinni, sis edimäne asi um tä vällä käändä. Kõgõ parõmb um tarvita klemme vai apteegin müügil olõvit puugi võtmisõ pintsette. Ku midägi käeperäst ei olõ, sis aja puugilõ naha lähküst küüdse taadõ ja tõmba är. Tuu, ku mõni suis sisse jääs, um väikumb kah’o, ku puuk kavvas verd imemä jääs. Suisõ peräst ütsindä ei piä tohtri mano minemä, tuu kuios esi är ja satas vällä.

Rästigu salvaminõ

Ku saati rästigu käest salvada, sis tulõ haigõ kotusõ pääle külmä panda ja õkvalt tohtri mano tervüsekontrolli minnä.

Hüürläse tsuskaminõ

Ku hüürläne tsuskas, sis nuu, kes umma muido kah allergilidse, piät õkvalt tohtri mano minemä. Muido võiva saia eloohtligu anafülaktilidsõ šoki.

Mehilädse tsuskaminõ

Ku mehiläne tsuskas, sis tulõ lihtsäle külmä pääle panda.

Hainakihvtitüs

Väiku latsõ topva kõiki asjo suuhtõ. Kül puu- ja lillilehti ja hainakõrsi, millest mõnõ võiva kihvtidse olla ja allergiat tekütä. Ku um nätä suu ümbre punõtust vai lätt lats üle iho kuplõ täüs (nigu olõssi nõgõsõkõrvõtus), sis tulõ timäga kipõstõ tohtri mano minnä.

Urmi Aili

Hädä ots iks inemist. Säitsmes jago2020-05-05T11:23:57+03:00

Soomõst Kar’alast peri eesti kiränik lugõ võrokeelist luulõt

Ku lüüt internetin Youtube’in sisse sõna «Piimäpukin», tulõ ette video, kon kiränik Keräneni Mika näkku Turuneni Tommi lugõ võro keelen luulõtust ette. Keräneni Mika om Hummogu-Soomõst peri tunnõt eesti latsikiränik, kiä parhilla eläs Tarton. A miä köüt tedä Võromaaga ja kiä om Turuneni Tommi?

Turuneni Tommi (Keräneni Mika). Pilt Youtube’i videost

«Mu köüdüs Võromaaga naas’ pääle 1993. aastagal, ku ma tulli Soomõst uma kallimbaga Eestimaalõ. Olli sis 19aastanõ ja täüs armastust uma pruudi ja timä kodomaa vasta. Kolisimi Kar’ala künkide vaihõlt tasatsõlõ Adaverre. Kats kuud elli uma kallimbaga timä vanõmbidõ man. Huulmada tuust, et eleti Kesk-Eestin, kõnõl’ mamma Lydia õnnõ võro kiilt. Todaaigu es mõista ma viil eesti kiiltki, a mi saimi mu tulõvadsõ ämmäga uma jutu är kõnõldus. Mamma ütel’ mu kotsilõ Maki. Seo oll’ väega armsa. Vannust oll’ mammal päält ütsäkümne ja mul om hää miil, et mu vanõmb tütär sai mõni aasta ildampa aia juttu inemisega, kiä oll’ sündünü iks pia sada aastat tagasi ja mis päämine, kõnõl’ vanna ja uhkõt kodokiilt.

Seo oll’ alostus, perän om köüdüssit hulga olnu. Mu lemmikpaiga omma Urvastõ, Antsla, Kanepi, Sännä ja Lüllemäe, sääl omma mul uma inemise. Võromaal tunnõ hinnäst väega häste. Kuntliganõ maastik ja elo-olo omma nigu mu kodokandin Ida-Soomõn. Ka huumorimiil om üttemuudu, nii miihil ku ka naisil.

Turuneni Tommi sündü viil mõnõ aasta iist. Seo om mu var’onimi, kirota seo nimega kitee keelen, miä om mu kodomurrõ. Et Contra om mu sõbõr, paki tälle vällä mõnõ luulõtusõ ria-alodsõ eesti keeli ja palssi võro kiilde panda, ku tälle veidükesegi miildüs. Üts mu hindä lemmikluulõtus om sääne, kuis ma tahas Puutinilõ kõnõlda tuust, et mu vanaesä talost jäi puul Vinne poolõ pääle. Ku ma kõrd elon piäs timäga kokko saama, olõs ummi vanaessi nimel poliitilidsõlt konkreetne.»

Paar vällävõtõt tuust Turuneni Tommi Puutini-luulõtusõst:

kolm sata hektääri sjoo om puul
vanavanõmbidõ talost miä jäi Soomõ poolõ
/–/
kolm sata jäi piiri taadõ
Põh’a-Kar’alan
/–/
kinä olõssi nätä ti näko
avvostõt president
ku ma küsüssi mink vasta ti tuu vaihtasi
ku saasi

Rahmani Jan

Soomõst Kar’alast peri eesti kiränik lugõ võrokeelist luulõt2020-05-05T11:20:53+03:00

Urvastõ kandi kõnõlõva kivi

Olõmi pruuvnu sõpruga volbriaol iks üte matka tetä. Midägi nigu kisk keväjä uma naha pääl tunda saama mõtsikut heränevät luudust. Ammõtligu matkaraa meid ei huvita, innembi otsimi likõt mõtsa, kost kuiva jalaga läbi ei tulõ. Timahavanõ uurmisretk vei meid Urvastõ kandi esieräliidsi kivve mano.

Kergüisi kaeja või arvada, et kivi om külm ja ei kõnõlõ. Kõnõlõs, ja kuis viil! Seost matkast jäivä kõgõ inämb miilde kolm kivvi ummi lugudõga.

Vanapagana kivi

Uhtjärve veerest löüdsemi üles Vanapagana kivi. Järvepiirist mõni miitre kavvõl olõva kivi löüdmises teimi järvele piaaigu tsiiru pääle. Taa kivi kotsilõ kirotõdas Eesti rahvaluulõ arhiivi kotussõperimüse andmõbaasin niimuudu:
Kõrd tahtnu Vanapakan Urvastõ kerikut är häötä, võtt’ kivi kätte ja naas’ viskama Piirivariku mõtsa veerest. Õnnõs oll’ kikas kirgnu ja kivi sadanu Uhtjärve viirde maaha. Tuust saigi hiiglasuur kivi hindäle nimes Vanapagana kivi.

Juttõ tuust kivist om viil, a säänest muudu kõnõlduna om seo luu rahvaluulõarhiivi jaos 1939. aastagal kogunu koolipoiss Lindsaarõ Tullio Pihleni küläst. Järgmäne kivi viigi meid timä eloluu mano.

Lindsaarõ Tullio mälestüskivi

Koolipoisis Lindsaarõ Tullio jäigi. Taganõja Punaarmee soldani tapsõva timä kodomuro pääl 8. hainakuul 1941. Üts jutt kõnõlõs, et Tullio oll’ uma kodo man üles tõmmanu sinimustvalgõ lipu. Tõnõ variant om tuu, et lipu oll’ üles tõmmanu kiäki tõnõ, a Tullio oll’ võlss aol võlss paigan ja jäi soldanidõ kätte.

Oll’, kuis oll’, a säälsaman kodo man tä maaha tapõti. Uma kandi inemise tei tälle 1988. aastagal mälestüskivi.

Mõõga ja võtmõga kivi

Kõgõ keerulidsemb oll’ üles löüdä kivvi, kon pääl mõõk ja võti. Kivi jääs Villändi maantiist paar verstä lõuna poolõ ja om Urvastõ ja Sangastõ kihlkunna piiri pääl. Arvada või, et tego om Tarto piiskopi Sangastõ mõisa piirikiviga, ristatu mõõk ja võti kivi pääl omma Tarto piiskopi ja liina kaitsõpühäkide Peetrusõ ja Paulusõ atribuudi.

A tõnõ jutt kõnõlõs, et kivi ala omma matõtu 1905. aastaga sündmüisin hukkasaanu ja sümboli kivi pääl (lisas võtmõlõ-mõõgalõ ka rist ja kirvõs) omma «Musta sõa mälehtüs».

Rahmani Jan


Vanapagana kivi Uhtjärve lõunõkaldõ pääl. Koha Priidu pilt


Matkaja Lindsaarõ Tullio mälehtüskivi man. Koha Priidu pilt


Mõõk ja võti kihlkunnapiiri kivi pääl. Koha Priidu pilt

Urvastõ kandi kõnõlõva kivi2020-05-05T11:16:21+03:00