Parm tsuskas: üts ummamuudu viirus

Nal’apildiga tsuskas ütiskunda mõnõst hellembäst kotussõst Rõugõ Rebäse külä miis Varustini Andres, tunnõt ka nimõga Parm.

Parm tsuskas: üts ummamuudu viirus2020-03-24T13:40:32+02:00

Maolda nali

Vanatütrik sannan

Vanatütrik om (arvada koroonaviirust peläten) sanna kütnü. Istus lava pääl ja pess vihaga jalgõvaiht. Esi pomisõs:

«Näh! Võta! Noorõst pääst lihha es taha, no pakutas õnnõ salatit!»

Karantiinin arvuti (periselt sündünü lugu)

Seo Uma Lehe nummõr om kokko säet arvutin, miä ei olõ ilmavõrku ühendedü. Ku ilman käü viirus ümbre, või ka võrguviiruisi pelädä.

Maolda nali2020-03-24T13:38:47+02:00

Muda Mari pajatus

Hoidkõ kundsavaiht!

Ma kuuli raadiost, et ku inemise kotoh omma, sõs nakkasõ inämb latsi tegemä. Ma arva vastapite, et timahava ei sünnü Eestimaal jõulõ aigu üttegi last. Tuu jaos, et lats sünnüsi õkva jõulus, tulõ tä urbõkuul valmis tetä. A kuimuudu sa latsi tiit, ku valitsus om kimmähe är kiildnü, et ütstõõsõlõ tohi ei ligi minnä. Eski kotost vällä minneh piät miitripuu üteh võtma. Ku kiäki vasta tulõ, sõs piät är mõõtma, et vaih olõssi vähämbält miitri.

Tüüd tetäs puutrih pikä maa takast, koolilatsõ omma kavvõlt opmisõ pääl. A latsõtegemist olõ-i viil interneti kaudu vällä mõtõld. Vast sõs, ku kats nädälit erälelüümist läbi saa, jõud viil vana-aastaõdakus mõnõ latsõ tetä.

Muda Mari

Muda Mari pajatus2020-03-24T13:37:53+02:00

Tossu Tilda pajatus

Kas kaubapõud jäl vaivaman?

Vinne ao lõpun jäi poodi väega tühäs. Ku midagi müüki tull’gi, ostõti õkva är. Kes ildas jäi, tuu ilma jäi. Üts sääne kaup oll’ peldigu- ehk vetsupapõr. Nüüd, ku koroonaviirus ründämä naas’, om tuusama lugu. Miilde tull’ üts vana nali.

Üle mitmõ ao oll’ poodin jäl vetsupapõrt saia. Mu tutva naanõ es saa kuunolõgi peräst puuti juuskõ, ku sai, oll’ papõr otsan. A poodi trepi veeren iksõ üts vanõmb naistõrahvas, vetsupaprõ rulli kõrval. Tuu kaivas’ mu tutvalõ, et ulli pääga oll’ rahha raisanu. Näil maal aja as’a är ka aolehepapõr vai takjaleht. Kaup tetti säälsaman trepi man är. Mõlõmba naasõ olli õnnõligu.

Inemiisile viil niipall’o, et massa-i söögikraami kah hirmsahe kokko ahnitsa. Ku kõik söögikraam otsa saa, olõ-i vetsupaprõga kah midägi pääle naada.

Tossu Tilda pajatus2020-03-24T13:37:20+02:00

Kes mu kotun laamõndasõ?

Taa lugu juhtu inne, ku tsiakatsk mõtsu seen vallalõ pässi. Lõigassi vellege mõtsan mõtsakuivi ja tuulõgõ mahasadanuid puid. Sael sai küte otsa. Oll’ vaja bensupaak ja õlipaak täüs panda. Ku saag õi tüütä, sõs nakkasõ kõrva kuulma mõtsaelänikõ hellü ja silmä nägemä liikmist.

Joba kostugi kõrvu paiuharaka hädäkisa koskilt mõnõsaa meetri päält. Hädäkisa läts’ kõvõmbas ja tull’ meile lähembäle. Mõni mõtsaelläi pidi paiuharaka pesä lähkün liikma. Paiuharakas jätse rüükmise perrä, arvada, õt mõtsaelläi oll’ pesä lähkült kavvõmbõlõ kõndnu. Nüüd kostu kõrvu õrn ossapraksak säältpuult, kost inne oll’ tulnu paiuharaka hädäkisa. Saisõmi katõ-kolmõmiitredse vahega näoga praksaku poolõ ja jäimi uutma, kas näemi, määne elläi mõtsan liigus.

Nii minoti peräst näimi meist 60–70 miitri pääl mõtstsika. GPS näüdäs’ mõtstsial, õt tulõ õkva tulla mi poolõ ja perrä kaia, kes timä kotun laamõndõsõ. Nii tä põrut’ki liuhka läbi magistraalkraavi, a kraav õs muuda liikmisõ tsihti. Tsiht oll’ võetu õkva mi pääle. Saisõmi nigu aiatulba, ku mõtstsiga mi poolõ astsõ. Vahe kuivi kõrrast vähämbäs ja oll’ koski 15 miitrit, ku veli sosist’: «Kos sa tulõt!»

Sosinaga küstü küsümine pandsõ mõtstsia saisma ja mõtlõma. Kai mi poolõ, tõmmas’ hõngu läbi nõna, lõpus käändse otsa ümbre ja läts’ kipõ sammuga tultut tiid tagasi. Ju mi õs anna puu mõõtu vällä, ollimi ülepää võõra asja, mis õs passi mõtstsia kodu manu ja tä pedäsi parõmbas jalga laskõ. Ütle viil, õt mõtstsiga om rummal ja õi mõtlõ!

Reiliku Kalev

Kes mu kotun laamõndasõ?2020-03-24T13:36:29+02:00

Lehmä ja kelläaig

Seo asi oll’ jo väega ammu. Sis olli viil Põlva kolhoos ja Aarna suurfarm. Ma käve ka sinnä lauta tüüle – olli lehmänüsjä. Sis ollegi nii, õt naati kõnõlõma tunniaolidsõst kelläao muutmisõst. Hää külh, muudõtas sis muudõtas. Pidi suur elektri kokkohoitminõ ja kasu tulõma. Olõ-i imp meelehki, kuna tuu oll’, kas keväjä vai sügüse, ku tullegi tunn aigu ildamba tüüle minnä. Tuu hummogu läts’ uni õks vana ao perrä är, istsõ ja passõ niisama aknõ man. A tütär Ene, kiä tüüt’ ka säälsamah, tull’ umast ussõst vällä, näkk’ minno ja ütel’, õt mis sa sääl passidõ, nakami minemä. A sis ma ütli tälle, õt täämbä pidime jo tunn aigu ildampa minemä. Ene oll’ tuu hoobis är unõhtanu. Tä läts’ tarrõ tagasi ja ütel’, õt pruum viil kibõnakõsõ maada.

No sis naksimõ õks tüüle minemä. Tõisi naisi tull’ kah. Saimi vast poolõ tii pääle, ku naksimõ veiga imelikku mürinät kuuldma. Midä laudalõ lähembäle, tuud mürrin kõvõmbast läts’. Saimi arvu, õt lehmä rüüksevä. Näide õigõ nüsmisaig oll’ ildast jäänü. No ku mitusada lehmä õks ämmärdäse, sis tuu mürrin om võimsa külh.

Õga midägi, tüü tulõ är tetä. Lätsime umma rõivaruumi, vaeldimõ rõiva är ja lätsime lauta. Oh sa taivakõnõ, ku lehmä viil ka meid näivä. Viil hullõmbahe rüükmä naksiva. Üüvaht laiut’ laudaussõ pääl kässi, lehmä röögevä, pask linnas’, piim juusk’ nissost sita sisse.

No muidogi, lehmä olliva jo harinu, õt näid õigõl aol nüssetäs. Inemisele võit õks är kõnõlda, õt läät tunn aigu ildamp tüüle, a kuis sa eläjäle selgest tiit, õt tä är kannatama piät…

Õga midägi, võtimõ sis massina üskä ja lätsime õgaüts uma ria pääle. Õga kerge es olõ nüssä kah, lehmäkeisil jo udara halusa. Tull’ naada näidega rahulikult kõnõlõma ja muido paitama. Lõpus sai sis tüü tettüs ja rahu majah.

Perästpoolõ saimi arvu külh, õt oll’ vaia lehmi veitsiviisi har’ota ja nii mi edespite ka tegemä naksimi.

Kurõ Hilja


Reimanni Hildegardi tsehkendüs.

Lehmä ja kelläaig2020-03-24T13:35:39+02:00

Priinime lugu: Kroonberg

Nimekujul Kroonberg om täämbädsen Eestin 39 kandjat, vanna vai saksa muudu kirotõdul nimekujul Kronberg 59 kandjat. Säänest nimme omma sakslasõ ka varõmb kandnu, a eestläisile panti taad kümnen mõisan. Vana-Võromaa suurõmba suguvõsa omma Saru mõisast Harglõ kihlkunnast ja Vidrike mõisast Otõmpää kihlkunnast. Pall’o nime saajit oll’ 1816, 1826 ja 1834 kirän mõisarahva hulgan: mõisatüülise Oti mõisan Saarõmaal, Taali mõisan Torin, Vidrikel, aidamehe pere Halingal, tarõtütrik läsknaasõst imäga Haljava mõisan Harjumaal, kutsari pere Orgmõtsa mõisan Järvämaal ja poissmehest kutsar Väimälä mõisan Põlva kihlkunnan. Õnnõ kolmõn mõisan panti nimi puht-taluinemisile: Meeri mõisan Tartu küle all Krooni talun, Ahaste mõisan Mihkli kihlkunnan ja Saru mõisan.

Võissi arvada, et nimi om selge: algus tulõ sõnast kroon, saksa keeli Krone, vinne keeli корона, inglüse ja ladina keeli kah corona. Ja berg om muiduki mägi. A kahtluisi tege just kõgõ suurõmba, Saru mõisa suguvõsa nimi. Tuu saajit elli 1826 katsõn talun, muuhulgan Inna ja Järve (Ubajärve veeren) peremehe. Eleti ja olti ka peri Linnardi talust, minka tõnõ nimi om Kurõmäe. Just Kurõmäest Saru perekunnanimi saksa kiilde tõlgit omgi. Mi tiiämi külh muudsa saksa keele sõnna Kranich ’suukurg’, a tiiämi ka, et kraana – saksa keeli Kran – muud ei tähendä ku kurgõ. Vanõmbal aol oll’ kurg alambsaksa keelen krōn [kroon] ja mäepoolõ Saksamaal krone. Ka Põh’a-Saksa harilik väiku kotussõ nimi Kronberg ei tähendä inämbäste Kroonu- vai Kuningamäke, a lihtsalõ Kurõmäke.

Saru vallan võeti eestistämisel Kronbergi asõmalõ Alliksoo ja Mõnistõ vallan vana paigapäälne nimi Ploomipuu. Tsooru ja Senno vallan võti inneskidse Kroonbergi~Kronbergi vahtsõs nimes Kroonmäe. Üts Tsooru Kroonberg võtt’ ka Saare ja üts Krabi uma Kroonmägi.

Saarõ Evar

Rubriigin kõnõldas perekunnanimmi periolõmisõst ja tähendüsest.

Priinime lugu: Kroonberg2020-03-24T13:32:04+02:00

Hädä ots iks inemist. Viies jago

Kirota viil hätist, miä võiva ette tulla, ja anna soovitusõ, midä näide kõrral tetä.

Põlvõvalu

Ku põlv valtas ilma vika saamalda ja um paistõn, sis um tegemist kulumisõ ehk artroosiga. Vahel või põlõtik kah tulla, sis um põlvõliigõs kuum ja nahk verrev.

Võta valurohto ja määri vallu veidembäs võtja salviga. Tähtsä om liisna kaal maaha saia. Põlvil um rassõ mi ihho kanda.

Külleluu- vai handroodsumurd

Ku um külleluu- vai handroodsumurd, sis võta tabletiga vallu maaha, anna iholõ rahhu ja ooda, kooni üle lätt. Nigu üteldäs – aig parandas.

Reieluukaalamurd

Sääne asi teküs, ku vanõmban iän maaha satat. Pääle kaiõn um haigõ jalg lühemb, jalaleht välläpoolõ. Ei saa pistü saista. Kutsu abi ja sõida haigõmajja, ravitas lõikusõga.

Hüppejakk, rahvakeeli pahkluu

Ku um põlõtik, sis um jakk paistõn, nahk kuum ja verrev. Või tekküdä reuma kõrral.

Ku um trauma, sis um jakk paistõn ja nahk sinine. Ku trauma um õkvalt juhtunu, sis või olla, et paistõtust ja sinikat viil ei olõ. Sinidse naha tege verevalum.

Hüppejakk või sadamisõ peräst minnä katski vai jakust vällä. Panõ haigõlõ kotusõlõ jahhet pääle ja nõsta jalg korgõmbahe. Egäl juhul kutsu abi ja mine tohtri mano.

Labajala- ja varbaluumurd

Murruga saa jalalõ pääle astu ja ka kõndi, kuigi um vallus. (Niisama saa sõrmõluumurruga sõrmi liiguta.)

Egäs juhus tulõ iks arstilõ minnä ja pilt tetä, et haigõ kotus saassi kinni nigu vaia, kas sis latti vai kipsi. Varbaluumurru kõrral kõlbas ka kõva tallaga jalavari.

Harilikult kasusõ hää veresaamisõga luu kokko kuu ao joosul, a või ka rohkõmb aigu minnä, näütüses kundsaluu ei taha ka mitmõ kuu joosul kokko kassu.

Latsil kasusõ luu rutõmbalõ kokko ku suuril. Latsi vikasaamisõst tulõgi eräle kirota.

Urmi Aili

Hädä ots iks inemist. Viies jago2020-03-24T13:26:58+02:00

Koton püsümise opitunni

Olõmi perrega 12. urbõkuust pääle olnu koton karantiinin. Taa ei olõ olnu kõgõ kimmämb muust ilmast eräleolõk, paar kõrda om tulnu iks poodin kävvü ja kõrra tehnik internetti säädmä laskõ. A egäsugumaidsist kokkosaamiisist olõmi sutnu hinnäst vällä vingõrda ja tüüas’a kõik tehniga abiga är tetä.

Aig om olnu eräkõrralinõ ja harinõmalda, a ummõtõ pall’o hindä ja tõisi kotsilõ mano opanu. Panõ siiä mõnõ tähelepandmisõ taast aost kirja.

Aigu om, nika ku kipõs lätt

Muidogi miildüs mullõ taa võrokõisi tegemiisi kotsilõ vällätuud lausõjupp «Aigu om!». Säändse mõttõviiega inemine ei torma kõik aig as’anda ja sutt hinnäst tarviligul mommendil kokko võtta. Hää juhus ja ammõdiga ütenkäüv uudishimo andsõ mullõ võimalusõ olla suurõmbast rahvamassist mõnõ tunni jago iin ja osta uma peldigupapõr ja söögikraam järekõrran saismalda är.

Trehväs’ nii, et tuu päiv, ku kõik pääle naas’, oll’ mul tüü mõttõn tsipa vabamb päiv. Uma Leht oll’ samal pääväl vällä tulnu, lehetutvustusõ ja vahtsõ lehe telmiskirä olli kah millegiperäst päiv varrampa ette är valmistõdu. Eelmine õdak oll’ meediäst läbi käünü, et pääministri tege neläpäävä kell kümme avaldusõ. Kuigi tuud, et rahva käest peris koton püsümist oodõtas, kõik kooli kinni pandas ja üritüse är keeldäs, sis viil nii selgele uuta es mõista, otsusti neläpäävä hummogu auto paagi kütüst täüs panda, parra pordsu söögikraami osta ja kodo är paeda.

Päiv oll’ pikk. Kell 5.55 alostimi naabrimehega hummogust matka, päält säidsend kilomiitret kõndmist istõmi (nigu meil sis kombõs oll’) bussi pääle ja sõidimi alguspunkti tagasi. Bussijuhilõ ütlimi, et hummõn mi ei sõida.

Kell 8 jõudsõ Võro liina, sõidi bendsujaama ja lasi paagi täüs. Et tuul aol omma vähädse poodi valla, valisi söögiostmisõs Rimi, kon hariligult iks kõrraga veidemb rahvast käü. Puut oll’gi rahvast hõrrõ, söögikraam määndsegi kampaania peräst mõistligu hinnaga. A peldigupapõrd säält es saa: joba olli hää hinnaga rulli är ostõdu.

Nii pidi tuud kaema tõsõst poodist, kon veidü rahvast oll’. Müüjä kai minno imeligult ja naarsõ, ku ma kats 32-rullist pakki võti. Tä es tiiä, et tõõsõ paki pallõl’ osta naabrimiis. Arvada paar tunni ildampa tuu müüjä inämb paprõostjidõ pääle es naara.

Võti massinast rahha. Tüü mant võti pildimassina ja helü päälevõtja ja jäti Võro liina sälä taadõ. Kell 10, ku pääministri raadion kõnõt pidi, olli koton raadio iin. Ka latsõ ollimi taibanu tuu päiv kodo jättä.

Kai arvutist tüüasju ja kütse sanna. Sis liiku arvaminõ, et sann avitas viiruisi kavvõn hoita. Tuud arvamist ei olõ vast kiäki täämbädseni ümbre touganu. Peris õdagu, «Aktuaalsõ kaamõra» aigu kõlist’ Tartost tudõngist tütär ja ütel’, et om no otsustanu kah kodo tulla. Sõidi tälle perrä. Mõni tunn ildampa kuulutõdi riigin vällä eriolokõrd.

Pääväplaan avitas selget pääd hoita

Edimädse päävä lätsi vahtsõ kõrraga harinõmisõ pääle. Ette tull’ väikeisi hõõrdmiisi, nigu õks, ku inemise harinu raa päält vällä astusõ. Et kõrd majan püsünü, oll’ üts edimäidsi asjo pääväplaani vällätüütämine. Pannimi kirja, et söögiao omma meil kell 9 hummogu, kell 2 lõuna aigu ja kell 7 õdagu. Et äkki muutu ka koolikõrraldus, tull’ plaani panda latsi opmisaig (alostus kell 10, nika ku valmis saava), hindä tüüaig (sis, ku saa), välän hindä liigutaminõ (egäüts vähembält puultõisku tunni päävän). Teleka ja arvuti jaos jäi õdagunõ aig, inne pidi kõik muu tettü olõma. Edimäidsil päivil teimi ka päävämenüü, et olõs kokko kõnõld süük ja et kiäki es naanu vingma.

Elo näüdäs’, et vingmist ja hõõrdmiisi jäi kõrraga veidembäs. Mi sutsõmi kõik hinnäst ja ummi suuri egosid tsipakõsõ kokko võtta.

No kül nä söövä pall’o!

Söögitegemise võti päämidselt hindä kätte. Ma olõ matõmaatigahuvilinõ ja mullõ miildüs rehkendä, kuis saia õkva sääne ports süüki, et kõrraga är süvväs, vai sis nii, et katõs kõrras jakkus. Kokkohoitminõ seol aol ei olõ koonõrdaminõ, olõmi otsustanu poodin kävvü nii veidü, ku võimalik. Edimäne hiitümine oll’ siski tuu, et süvväs peris pall’o. A ei olõ ka midägi imehtä: viis süüjät, ka väikumba latsõ omma iän, kon inämb täüsinemise pordsust veidembäga ei lepü.

Aituma maal elämise võimalusõ iist

Ma olõ väega tenolik, et elo om andnu mullõ maal elämise. Eriolokõrran and taa väega suurõ vabahusõ. Tahat, läät vällä moro pääle, vilistät, joosõt. Võit mõtsa minnä, kiäki ei keelä ja ei kontrolli.

Olõ mõtõlnu, et liinan piäs mõtlõma esiki trepikotta minekit. Ja kuulda om, et mõnõl puul omma inemise naanu üskäsadanul aol kortõrit remontma. Es tahtnu kül seod luku kirota, ku samal aol saina takan naabri puuriga mulku saina lask.

Küläkogokund and tukõ

Mi külä arotas parhilla asju Mol’ovihu kaudu. Pakutas ütstõõsõlõ api ja asjo. Nii om vaihtõt raamatit, saad katski lännü puutrisõrmlavva asõmõlõ vahtsõnõ, üts laud om üte kuuri alt jõudnu tõistõ majapidämiste tüülavvas. Sääne asi and kimmüst, et mi ei jätä ütstõist hättä.

Toimõndami kontaktivabalt. Tuu tähendäs, et lepütäs kokko, kohe määnegi asi jäetäs. Ütstõõsõl väega külän ei käüdä ja ku ka käüdäs, sis hoitas nii kolmõmiitrest vaiht. Egäs juhus.

Küüdse hindä poolõ hoitminõ herätäs süämetunnistusõ

Siski om juhtunu üts lugu, miä pand tsipa perrä märkmä. Nimelt olõmi aasta otsa käünü katõ naabrimehega hummogidõ välän kõndman. Hariligult varrahummogu. A parhillatsõl aol ei olõ vaja hummogu kohegi minnä, teemi tuud päält hummogusüüki. Ku taa värk pääle naas’, sis üts naabrimiis ütel’, et timä lats köhisi õdagu. Järgmäne päiv mi tedä kõndma es kutsu. Ja ülejärgmäne. Ja viil kolm päivä. Lõpus heräsi süämetunnistus ja tunnistimi kõik üles. Loodami, et saami andis.

Kitsa kotussõ

Kõgõ taa ilosa elo man om olnu ka paar kitsambat kotust. Minevä kuiva suvõga põllu pääl kasunu põrkna ja kardoka saiva õkva no ütenkuun otsa. Õnnõs om hulga noid, kiä viil juurikit kasvatasõ, ja Ilumäe talu rahvas tõi tellidü kraami kimmäl aol kokkokõnõldu kotussõ pääle.

Ka internet, midä siiämaani tarviti veidemb, sai seo kuu keskpaigas läbi. Õnnõs oll’ võimalik telli vahtsõnõ süstem. Tehnik Mauno käve ja pandsõ antenni üles ja no piäs tuu hädä sälä takan olõma.

Latsõ omma väega tubli

Kõgõ tähtsämb vahtsõnõ teedäsaaminõ oll’ mul tuu, et latsõ omma iks väega tubli. Ütspäiv panniva esi kargamisõs batuudi üles. Vahtsõ opmisõkõrraga saava häste toimõ. Närvilist olõkit om veitüs jäänü. Äkki tuu tsipa illatsõmb hummogunõ heränemine tulnu ka muul aol kasus?

Rahmani Jan


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Koton püsümise opitunni2020-03-24T13:21:56+02:00

Urbõkuu alostusõh tulõ miilde…

Om meeleh väega häste päiv 5. märts 1953. Käve sis Haan’kasõ koolih tõsõh klassih.

Mi «kallis esäkene» Stalin oll’ koolnu. Kõiki klassõ latsõ aeti saali kokko ja meile anti suurõst murrõst teedä.

Vinne keele oppaja iksõ terve kooli iih. Ma ja viil üts latskõnõ naarimi oppaja ikmist. Meid jäteti tuu iist katõs tunnis saalinukka saisma. Kiäki es halõsta mi pääle, et ollimi väiko ja ullikõsõ. Kodotii oll’ neli kilomeetrit pikk. Talv oll’ suurõ lumõga. Õgal aastal tulõ 5. urbõkuul tuu asi jälki miilde.

Elo om edesi lännü, inemise targõmbas saanu, riigikõrra muutunu. Looda väega, et mu latsõlatsõ säänest aigu ei piä üle elämä.

T. E.

Kirotaja nimi toimõndusõl teedä.

Urbõkuu alostusõh tulõ miilde…2020-03-24T13:17:59+02:00