Kiri Kapstamäelt. Mõrdsugatüü

Üts hummok heräne üte kõgõ jällembä helü pääle, midä tiiä – mootorsae undaminõ. Tsuska näpo nii sügäväle kõrvu sisse, ku läävä, et seod mitte kullõda, selle et tiiä: jäl võetas puid maaha. Ei, ma ei elä mõtsan ega langi veeren, hoobis Vilja uulitsan, jällen kivimajan. Jah, tunnista, et Kapstamäe tulõtas mullõ Lasnamäed miilde. Tan roit kõgõ ümbre kõllõ tuul, selle et suurõ kivikolaga loova tuulõkalitorõ, ja mäekene esi om kah tuulõlõ miiltpite.

Mitu kuud omma minno tsirgulaulu asõmõl herätänü veomassina, traktori, tiitrulli, kopa ja mõnikõrd ka nigu kirss tordi pääl mootorsaag. Minno nigu küdsetü tasadsõ põrgutulõ pääl, kaiõn, ku pall’o ma suta kannata. Olkõ pääle, et elä neländä kõrra pääl, kost larm siski väega häste är, selle et suurõ maja omma nigu kõlakoda.

Vilja uulidsa veeren võeti maaha kõik elojõun uhkõ puu. Saa arvo, näide juurõ jäi torrõ pandmisõlõ ette, a suurõst tiist kavvõmba, kohe suurõmb massinidõ saismisplats tetäs, ei olõs nä siski segänü. Kas platsi man ei või puid olla? Kas nä satassõ autilõ pääle vai satas sügüse ülearvo pall’o tülüs olõvit lehti? Vai tege tüllü massina sõitminõ väiku tiiruga puust müüdä? Vai olõs niimuudu kaonu paar väärt kotust massinidõ jaos?

Kiä om tuu dirigent, kiä säändsit kandiliidsi käskõ jaga?

Kah’os jakkus säändsit dirigente pia egäle poolõ. Mõtsust massa-i kõnõldagi, a esieränis vallus om kaia maaumanikkõ, kiä häötäse kellegi terve elotüü. Sügüse pidi mu silmä säänest häötämist nägemä Verijärve külän, kon üts vahtsõnõ umanik uma maja ümbrest kõik kandva elojõun uibu ja mar’apuhama maaha võtt’. Süä tsilku verd, selle et mu latsõpõlvõkodo aiaga juhtu õkva sammamuudu. Viiskümmend aastakka hoolõ ja armastusõga luud aid, kohe mu vanaesä päält 50 häste kandva viläpuu ja -puhma oll’ kasuma pandnu, tetti paari pääväga maatasa, et saanu murro kasvata. Neo massimõrva omma nigu kiudutamisõ, säändsit inemiisi tulnu trahvi.

Üte vanaherrä käest kuuli, et viil 1950. aastil kar’ati mustlasõ Kapstamäe nurmi pääl hobõsit. Seo võidsõ kül illos olla! Annas Jummal meile inämb rohenäppõ ja puiõistutajit, et ka kõllõ Kapstamäe saanu uhkõlõ tsirgulaulust häädmiilt tunda.

Lumiste Kati

Kiränik Lumiste Kati and värskit mõttit, kuimuudu egäpääväello vaeldust löüdä ja märgotas tuust, miä parasjago süäme pääl.

Kiri Kapstamäelt. Mõrdsugatüü2020-07-01T11:54:26+03:00

Hiiriga vai ilma?

Lumõlda talvõ üts tagajärg om, et hiire kattõva joba jaanuarikuun ärä. Mitte et är pagõsiva, nimä lihtsalt süüdi ärä! Alõvikun, kon ma elä, süüjiide puudust ei olõ: pääle kasse tegevä jälgi viil tuhkru, nirk, kärp ja aig-aolt om repän läbi jalutanu.

Majast püüse ma lõksiga kümmekond tükkü kinni ja sis oll’ rahu. Edimält oll’ hää miil, et nüüd ei pea leeväkandsu üüses lae ala riputama, aga mõnõ ao peräst naksi mõtlõma: midäs nuu hiiretoidulise nüüd süümä nakkasõ? Jah, tuhkru ja mõni tõnõ kärpläne lätt vette, püüd säält kunnõ vai mõnõ ullimba kala. Aga lumbi pääle tulõ jo kah jää, sis om näil nälg. Ku nii edesi lätt, sis om ainult ao küsümüs, kunas mõni avastas mu laudal hõrrõmba kotusõ ja hädä sis kanulõ!

Õnnõs visas’ veebruari katõl viimätsel pääväl paksu lumõ maha. Ja näe imet – täpselt veebruari eelviimätsel pääväl näi ma köögin jälle hiirt! Peris hää miil oll’, nigu sugulanõ olõs küllä tullu.

Ültäs jo: roti pagõsõ uppuva laiva päält viil inne laiva uppumist. Hiiri, näide vähämbiid velli, ei panõ kiäki tähele, aga millegiperäst om tunnõ, et peris ilma hiirildä lätt kah elu hukka. Järgmises võetas ette kunna ja ilma kunnõlda om joba kihulaisil ja tigudõl pidu. Õigõ jah, kihulaisi häötäse viil peris kõvastõ pardsipoja, aga kas nällädse kärpläse laskvagi pardsil poigõ vällä haudu? Mineväaasta läts’ pardsipaar mu lumbi päält tühält minemä. Jo sis süüdi pesä tühäs.

Nii tä om, et hainasüüjiid söövä lihasüüjä. Lihasüüjiide päämine toidus omma hiire ja kehväl aol kunna. Putukiile jagus põrõlt kah viil süüjiid – pääle egasugutsiide tsirkõ söövä putuka ka ütstõist (ämbliku, lepätriinu jne). Mul om tsipa hirm, et kui hiire kaosõ, om järg tsirkõ käen, ka ku nuu joba otsan, kiä meid sis putukiide iist kaits. Paistus nii, et ega ilmaennustaja ei võlsiki, torme tulõ järjest inämb. Tormist murrõtu mõts om niigi ilõdu kaia: kui säält aga meile putukapilv vasta näku lindas, või mõnõl peris eluisu är minnä. Mürgütämisest ei olõ sis ka inämb abi, mürkü piat sis joba pandma ka tarrõ ja sängü vatiteki alla. Sis ei jää meil muud üle, ku käe taiva poolõ nõsta ja hõigada: kas mi säänest Eestit tahtsõmigi?! Tundus, et põrõlt piat egaüts hindä käest küsümä: midä ma tetä saa, et säänest Eestit es tullu?

Ma olõ umaette märknü, et jätä vist tuu pliiditagudsõ hiire ellu. Väikene ja või-olla naiivnõ tegu, aga umõtagi tegu. Paremb iks, ku uulitsa pääl plakatiidega vehki.

Edimädsel märtsil sulli suur jagu veebruari lõpu lumõst äräki. Kihulaisil oll’ tuupääle nii hää miil, et terve kari linnõl’ ümbre maja.

Süküs, talv ja kevväi omma kõrraga uma asja käsile võtnu, nii et rõõmu jagus kõigilõ. Eestimaa om (viil) elukõlbulik.

Pulga Jaan

Hiiriga vai ilma?2020-03-09T16:20:37+02:00

Illus ja tarvilik uma kiil

Pea om jälleki imäkeelepäiv. Kirutami võitsi etteütelüst ja arutami ja arutami, kuis õks kõgõ õigõmb os ollu ja kiä kõgõ targõmb oll’. Mitu päivä enne ja peräst kõnõlami kah õks tuust, et külh om hää, et nii väikul riigil uma kirjakiil alalõ om. A ku pall’u mi õigõdõ tuust märgutami, kuis taasama enämbüisi Põhja-Eestist peri riigikiil muutunu om?

Ega toolõ muiduki medä tetä ei saa, et uusi asju ja masinõid tulõ manu ja nuile tükise võõra keele nime kah külge jäämä. Hullõmb asi om sääntseide sõnnuga, mea meil õks jo ammu olõman omma, a medä nigu häbendeldäs. Ja nii tulõ vägüsi tõnõkõrd miilde vana vaimuka ütlämisega Kitzbergi August ja timä Kniks-Mariihen, kiä veidü aigu liinan koolin oll’ käünü ja peräst talun eesti kiilt vigatsõ saksa keelega segi kõnõli.

No kas peat ütlämä, et lats tarvitas latsihoiuteenust? Nuu teenusõ pakmise ja tarvitamise võtva maainemisel õkva hamba valutama… ja sis ei lähäki hammast parandama, a hoobis hambaraviteenust tarvitama. Ja ku määntsegi asja jaos raha ei olõ, kas nii üldä ei või, kas om paremb ja rõõmsamb, ku ütlät, et ei olõ rahaliisi vahendid.

Ildaaigu sai teedä, et ku medä palama lätt vai vääga haigõs jäät vai om mõnõ pätiga tegemist, sis kõlistat päästekeskustõ ja säält saadõtas sullõ ressurss, mitte autu abiliisi ja päästjäidega. No mille om vaia säänest lorri aia? Võit arvada, et sääne kiil jääs latsilõ külge, naid andsakuid sõnnu tulõ kõik aig veitüviisi manu ja sis taa külh enämb eesti kiil ei olõ. Ja mis viil hullõmb, nii kaos tuu mi pall’u kitet maainemise miil kah ärä. Pall’u sis joudva meid rea pääl hoita Fred Jüssi ja viil mõnõ timäsugutsõ, kedä kullõldas.

Oll’ edimäne pääväpaistõlinõ ilm peräst mitund kuud hülgehalli talvõ. Latsiaia kõkõ tsillõmba olli oppajaidega vällä tullu. Naa juhatõdi kenäste saina viirde tuulõ varju ja kasvataja… no mis ma õmõta kõnõla, oppaja ütel’ umbõs nii, et kaegõ nüüd, latsõ, kuis D-vitamiin ti organismi tulõ… Ku ma ei olõs esi kuuldunu, ma ei olõs uskunu, et nii latsiga kõnõldas. Esi mõtli, et üldäs: näe, latsõkõsõ, kuis päiv jo lämmistäs, pea tulõ kevväi.

Ma mõtli jo aastõid tagasi, ku mõnõ suurõmba kultuurivärgi kõrraldamises raha saamises projekte kirutama tull’ nakada, et ku tuu kirjatüü peas võru keeli tegema, sis ei olõs nii pall’u säänest võõrast juttu, mea arvada inglise keelest üle om võet. No mi kodutsõn keelen ei olõ sääntseid sõnnu. Kas sis rahvarõivõidõ vai küläseltsi aknõkardinõidõ jaos raha os ant, tuud ei tiiä… Aga siski om mul hää miil, et mi uma võru kiil alalõ om ja taad hoolõga tarvitõdas. Kõik tuu jutt, mea murdõn kõnõldas, om hoobis pehmembä kõlaga. Esiki sis, ku peat mõnõlõ ütlämä, et kas sa no ullis lännü olõt, vai medä muud säänest.

Om jo nii?

Nõlvaku Kaie

Illus ja tarvilik uma kiil2020-03-09T16:19:43+02:00

Kiäki sääl puhman jo krabist’…

Üttegi tõpõ olõ-i praavitõdu murõhtamisõ

vai kontrolmalda küläjuttõ edesikõnõlõmisõga

 

Seo ilma aig ollõv tõõjärgne. Tuu tähendäs, et kõgõ vähämb usutas tiidläisi, kiä ommava ütte vai tõist asja tiidüsligõ meetodiidõga hää hulga aigu uurnu ja võtva tuu päält arvada, et üts vai tõõnõ asi võinu olla vast nii- vai naamuudu. Ma tiiä külh, mille: tiidläse esi ei olõ uskligu inemise, nimä ei julgu konagi rusikiidega rinna pääl trummi lüvvä ja kuuluta, kuis näil om kõgõn õigus ja as’a omma täpselt nii, nigu nimä ütläse. Selle et tiidüsen kimmäid ja lihtsit lahenduisi olõ-i ja õigõ tiidläne kahtlõs elu otsani, kas kõik õks om nii, nigu parhillanõ uurmise sais vällä näütäs, vai om viil määntsidki muid võimaluisi kah.

Usklikul inemisel om elukõnõ pall’u lihtsämb: as’a omma ilman täpselt nii, nigu timä usk. Kuis tuu ütlämine oll’: sa usu minnu, a ma esi usu tädi Miilid, a Miilikene usk… Ütskõik, kedä vai midä timä sis parasjagu usk: imettegevät pütske, kõkkõtiidvät selgeltnägijät, libauudissit, inemiisi iist är käkitüid tarku raamatit vai üleilmalist vandõnõud, kuimuudu vaktsiniirja tahtva mi latsõkõisi sandis tetä vai peris ära tappa, selle et inemiisi om siinilman ülearvo pall’u. Inne ku mõni kuritõbi vai muu hädä om vallalõ päsnü, om Miilikene perädu kuri näidesammu tiidläisi pääle, et mille nä 24 tunni joosul midägi ette ei võta, et timä kallis elukõnõ är pästa.

Tõsõ inemise läävä jäl egä väikugi as’a peräst hindäst vällä ja lugõva, kost vähägi lukõ kannatas, egäsugumaidsi halvu märke vällä. Oll’ vanastõ elänu üts kar’apoiskõnõ, kiä mõistsõ egäst krõbinast, miä koskilt vähägi kõrva puttu, ilmalõpu vällä märki. Nii juusksõ tä kõrda mitu kar’a mant kodu ja rüükse, et võsan ollõv sada sutt. No kas just sada, a viiskümmend õks. Ah et viiskümmend sutt mahu ei mi võpsikuhe är? No sõs oll’ veidemb, katskümmend viis vai viis vai… No kiäki õks oll’, kiä sääl võpsikun krõbist’. Timä õnnõs es olõ tuudaigu sotsaalmeediät ega mobiile, muidu olnu mõnõ ao peräst kõgõn külän ja kavvõmbalgi teedä, et Lepiku talu võpsikun luuras 1000 sutt, kiä omma üle Vinnemaa piiri tulnu, kõik marutaudin ja perädü nällädse. Võih, vellekese, mis no saa, no om lõpp siinsaman, pästkü hinnast, kiä vähägi saa…. Inne pääle tuud, ku talurahvas oll’ kõrda mitu käünü egäs juhus kaeman, et või-olla tõtõstõ om võsavillem kar’a lähküle tulnu ja haud murdmisõplaanõ, a olõ-õs koskil kõgõ vähämbätki soekutsikut nännü, es võta kiäki kar’apoisi rüükmist inämb tõõ päähä. Jama tull’ sõs, ku susi ütskõrd tõtõstõ kar’a manu tull’. A sõs es usu ega kullõ kar’apoiskõsõ juttu inämb kiäki.

Kolmanda inemise omma jälki õkva ku muudsa ao katkukülvjä. Vanastõ usksõ inemise, et maad müüdä käävä säksä rõivin inemise, kiä kihvtitäse kaovett, ja sis päses hirmsa taud vallalõ. Vahtsõl aol kiäki mürgüpulbriga ringi ei käü – tuu jaos om nüüd sõna ja ütismeediä. Nii kõnõlõsõ sõnakatku külvjä egäsugumadsi tühje juttõ, mis nä koskilt vähägi kuulnu ommava. Niimuudu saava nimä kah uma 5 minutit kuulsust kätte ja mõnõl arõmba verega inemisel vererõhu üles ja unõ silmist. Vanast visati sääntsiile inemiisile, kiä külä pääl tühje juttõ kõnõli, tuhka vai suula perrä vai koguni vasta silmi – usuti, et tuu tapp mürgüdse sõnaga tettü kahju är.

Kahjus ei olõ ma ega suur osa inemiisist seenimaani kuulnu, et üttegi tõpõ vai mõnda muud suurõmbat jamma olõs tululikult praavitõdu perädü murõhtamisõ, sõnakatsku külvmise vai kontrolmalda küläjuttõ edesikõnõlõmisõga. Ütskõik, kas tuu külä om peris- vai virtuaalmaailman. Ku nii liisnalt saanu, sis võinu jo suurõ unigu massumasja rahha hoobis parõmbalõ är tarvita. Nii et, hää inemise, hoitkõ selge mõistus alalõ ka sis, ku tõtõst mõni suurõmb jama vai tõbi om koskilt vallalõ päsnü. Mõskõ kõrralikult kässi – kurja ei tii tuu kinkalõgi, aga är hoita võit tuud külh. Ja hindästki mõista ei lää ütski mõistlik inemine haigõst pääst ei tüü manu ega naabriidõlõ «tähtsat sõnna viimä».

Kõivupuu Marju, rahvajuttõ uurja


Kõivupuu Marju.

Kiäki sääl puhman jo krabist’…2020-03-09T16:18:42+02:00

Kaemi ette!

Kiroti aastidõ iist üte luulõtusõ päälkiräga «Kaegõ ette, pangakaart». Tuu sai kirotõdus üte reklaami perrä, kon pank selet’, et sularaha om hirmsalõ must, sääl liigusõ pääl egäsugumadsõ baktõri ja batsilli. Pank soovit’ pangakaardiga massa.

Tuukõrd paistu mullõ, et pangakaardiga omma sama hädä, mis sularahaga: tuu pääl liigussõ nuusama pisiläse. A no om tulnu aig, ku tõtõst pangakaarti saa tarvita niimuudu, et tedä kellegi kätte ei annaki ja kohegi vasta ei putuki. Nii et tuukõrdnõ panga reklaam läts’ no, paarkümmend aastakka ildamba, peris as’a ette.

Täämbä märgimi kõik küländ tihtsäle perrä, midä või puttu, kon kävvü ja ku pall’o kässi mõskõ. Hirmsa tõbi liigus väikun ilmakülän ümbre, tuuperäst. Paiguldõ võtt vahtsõst viirusõst kõnõlõminõ esiki paanika mõõdu, selle et liigus egäsugumast teedüst. Tuuperäst om vaia iks inämb hinnada, kas kõik, mis mi loemi ja kuulõmi, om iks tõtõ. Nigu kirotas tansaman kõrval Kõivupuu Marju, ei olõ paanika kunagi kellelgi avitanu terves saia.

Ülearvo närvi minek ei olõ hää. Saman: väiku ettekaeminõ ei võta kah tükkü külest. Mi saami uma tegemise ja käümise kõrraligult läbi märki, tuujaos om meile mudsu pää sisse antu.

Ja las seebikiitjil ja -müüjil om kah kõrras tsipa tulusamb aig.


Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja

Kaemi ette!2020-03-09T16:15:59+02:00

Mõtstsia nakkasõ tsiakatskust üle saama

Ku vahepääl oll’ mõtsan tsiko tsiakatsku peräst küländ veidü, sis no paistus, et tsiakari om naanu jäl kasuma. Seo pildi pääl om 27.02 õdagu Urvastõ kandin üte mõtsakaamõra ette jäänü vähämbält kuvvõpääline tsiakari.

Et tsiko om mõtsa perämädsel aol mano tulnu, tuud kinnitäs Põlva maakunna jahimiis Lepiski Arvi. Ka Soome Raul Võro jahtkunnast ütles, et vahepääl oll’ kül tsiko veidemb, a no trehväse jahimehe näidega iks inämb kokko. A kas tsiakatsk om iks viil eläjil kallal? Soome Raul hindas tuud nii, et Eesti mastaabin om külh, a Võromaal paiguldõ viil om, a paiguldõ inämb ei olõ.

UL

Mõtstsia nakkasõ tsiakatskust üle saama2020-03-09T16:14:07+02:00

Puutõristajidõ pilvelahkja?

Seo pildi tekk’ Aaspere Kairi Paidra kandin Võhandu jõõ veeren mõtsan. Pilditegijä ütel’, et säälsaman lindsi pildi tegemise aigu kats nõgikikast ümbre ja koskil toksõ määnegi tõnõ hähn viil. A kiä nuu mulgu puu sisse tekk’?

Luudusõhuvilinõ keelemiis Kalla Urmas Räpinä kihlkunnast tiid, et hariligu kirivä hähnä ei elä ligistikku üte puu otsan ja tuuperäst ei tohessi neo olla pesäkambri. «Innemb ma usu, et kärg (nõgikikas) om pedäjä sisest süvvä otsnu. Tä om väega tugõva nokiga tsirk, jõud särtsit suuri mulkõ tetä ka õnnõ sööginälä peräst. Või kül olla, et om proomit mito kõrd pessä tetä, ja ütski uus olõ-i kõlvanu. A ma mõtlõ, et kärg taht iks viil suurõmbat uust.»

Tsirgutiidläne Sellise Urmas Kanepi ja Otõmpää kihlkunna piiri päält löüd, et Kalla Urmassõ arvamist või usku. «A nigu inemise, nii omma ka tsirgu egäüts ummamuudu – mõnõlõ miildüs sannan ellä, tõnõ taht 10 tarrõ majan magamisõs ja pall’u aknit. Ma arva, et seo nõgikikas (mu kandi nimi musträhnile) om arvanu, et õkva tuu puu om kõgõ õigõmp, ja om pesnü sinnä esi aastil esi mulkõ. Osa naist omma näta joba nakanu kinni kasuma. Võiolla om erilise aura vai väega puu? Ega nä hariligult ei viisi nii süvvit mulkõ puu sisse pessä üte vagla peräst, kül aga võiva puu peris lakja lammuta, ku säält pall’u süvvä om luuta. Enämpide tegevä nõgikikka pesä iks esi aastil esi puiõ sisse. Ja ega peris häste ei näe kah pildi päält, ku suurõ neo mulgu omma.

Või arvada, et puu om seest pehme ja ku päälmidsest kihist läbi saat, olõt ku võiu seen. Tuuperäst ei saa jättä peris kõrvalõ ka hähnä (suur-kirjurähn), kel miildüs kah puid pessä, aga vähämbit mulkõ tetä. Hähnä tahtva kül valgõn söögi otsmisõga tegeldä, tuuperäst vast jämme puu seen om pimme. A näil om pikk kiil, tuuga saava maitsa ka puu seen olõvit vaklu ja muid. Ja ku vaia, sis ka keelega söögi säält vällä aia. Ku juhtus olõma väega hää suutäüs, siis võiva mitu mulku kah tetä. Nä kullõsõ, kuis süük puu seen liigus, ja pruuvva õigõn paigan kipõlt ette jõuda. Sis jääs sääne algaja Kalašnikovi pruuvja valang puu sisse nätä. Nii et kõik või olla mõtsan, kon kiäki ei sekä!»

UL

Puutõristajidõ pilvelahkja?2020-03-09T16:12:57+02:00

Koolilatsõ tei võrokeelist mälomängu

Ku varramba oll’ Vana-Võromaa koolilatsilõ uma keele ja kultuuri tundmisõ olümpiaat «Ütski tark ei sata taivast», sis timahava kõrrald’ Võro instituut tuu asõmõl mälomängo.

Tiidmiisi umast kodokandist ja keelest näütsi urbõkuu 4. pääväl säidse võistkunda. Võitsõ Haani kuul, tõsõ kotussõ sai Vilustõ ja kolmanda Võro Kreutzwaldi kuul. Üten lei viil Mõnistõ, Savõrna, Vahtsõliina ja Orava kooli vanõmba opilasõ. «Nuuri tiidmise omma peris hää, kimmäle kasus tast Võromaalõ mälomängjit mano,» kitt tunnõt mälomängjä Loka Toomas, kiä avit’ küsümüisi vällä märki ja mängo kõrralda.

UL


Allasõ Tiia pilt

Koolilatsõ tei võrokeelist mälomängu2020-03-09T16:10:53+02:00

Hindätiidmise avvohinna saaja omma teedä

Minevä nätäl käve kuun «Hindätiidmise avvohinna 2020» hindamiskogo.

Kogo kuunsaisun Kuuba Rainer Võro instituudist, Valsi Kristi Võromaa ja Määri Andres Põlvamaa arõnduskeskusõst ja Kaarsalu Pille Põlva latsiaiast Pihlapuu otsust’ kolmõ kandidaadi läbikäümise ja katõ kandidaadiga kõnõlõmisõ perrä, et timahavvadsõ Hindätiidmise avvohinna saaja omma:

• Puiga näütemängupäävä pääiistvõtja Ruuli Helve
Harglõ Latsiaid-Põhikuul
Kuldrõ Kooli latsiaid Sipsik
Tal’na Võro Selts
MTÜ Folgisellide Selts

Hindätiidmise avvohinda om latsiaiulõ, koolõlõ ja kultuuriasotuisilõ, -ütisüisile ja -seltsele vällä antu 2012. aastagast. Avvohinna mõtõ om kittä noid, kiä hoitva võrokõsõs olõmist ja pidävä võro keele kõnõlõmist avvo seen.

Hindätiidmise avvohinna konkursi kõrrald’ Võro instituut üten Põlva ja Võro maakunna arõnduskeskusõga. Avvohinnaga käü üten ka väiku rahapreemiä, mink masmist tugõ Rahvakultuuri Keskus, ja savist keelepesätsirk.

Avvohinna antas saajilõ kätte päält imäkeelepäivä.

UL

Hindätiidmise avvohinna saaja omma teedä2020-03-09T16:09:09+02:00

Jahioppus gümnaasiumin

Võro gümnaasiumin oll’ minevä nätäl valikainidõ nätäl, kon anti oppust pilditegemisest laulmisõni. Üts esierälidsemb valikainõ oll’ jahindusoppus: gümnaasiuminoorõ opsõ jälgi, nahku ja sarvi tundma ni püssäst märki laskma. «Taast pundist või mõni jahimiis vai -naanõ külh vällä kassu,» muheli oppust vidänü Põlva maakunna jahimiis ja aianduskooli oppaja Lepiski Arvi.

«Seo om tõõnõ kuul Eestimaal, koh om sääne valikainõ nigu jahindus. Kehra gümnaasiumih om kah, joba kolmas aasta,» selet’ Lepiski Arvi. «Võrol om edimäst aastat. Minevä aasta, ku oll’ tuu valiminõ, sis ma tei jahindusõ opikava. 16 opilast tahtsõ, kats naistõrahvast om kah.»

Oppus käve nätäl otsa. Lepiski Arvi selet’, et seo oll’ laembalt sääne luudusõoppus, mitte ütsindä jahipidämise oppaminõ. «Jahindusõ man oll’ juttu ka hääst tavast ja tuust, kedä või laskõ. Tuu ei olõ nii, et võit laskõ, kes ette juhtus.»

Oppaja lassõ ka jälgi, nahku ja pääluiõ perrä är arvada, mändse eläjäga om tego. Noorõ istu es õnnõ koolitarõn, Lepiski Arvi vei nä mõtsa kah. «Jälgi oll’ rassõ nätä, kokko olli sulano. No ilvessejälge näime – tuu peris egäpääväne ei olõ.»

Pääle tuu käüti kähriliina kaeman ja jahikandsi man. «Peräst lätsime lasketiiro laskma. Kõik saiva siledäraudsõst haavlepüssüst märke laske,» selet’ Lepiski Arvi. «Jahimiis tõi märkes taldrekke ja ma ütle, et perüs häste läts’ näil tuu laskminõ.»

Lepiski Arvi arvas, et kõgõ inämb miildügi nuurilõ vast tuu, ku sai väläh kävvü, esi kaia ja käe külge panda. «Pääluu ja naha näile kah miildü. Esi kah ei taha määnestki pikkä juttu hummogust õdaguni kullõlda,» muias’ Räpinä jahimiis.

Lepiski Arvi selet’, et inemise saava arvo, et jahimiihi om vaia sis, ku määnegi hädä om. Tsiakadsu aigu oll’ vaia näütüses tsiko kipõlt veidembäs saia. Ku susi lambit murd, om vaia tedä jahti jne. Selle omgi tähtsä nuurilõ jahimehetarkuisi tutvas tetä, et jahimiihi iks pääle kasunu.

Midä opilasõ jahindusõ-oppusõst kõrva taadõ panni? Haanimaa nuurmiis Vaabi Karl-Gustav ütel’, et miilde jäivä jahisäädüse, jälgi opminõ ja taldrikidõ laskminõ oll’ kah peris põnnõv. «Sai viiest katõlõ pihta – nii et väega häste es lää. Järgmäne kõrd lätt vast parõmbidõ,» selet’ tä. Mille tä valisi koolin kõrvalainõs jahindusõ? «Mu esä sõbõr om jahimiis. Ma olõ tä puul käünü, sääl omma sarvõ, topisõ… Huvitava as’a. Ma tahassi hindäle ütskõrd esi kodo mõnõ topissõ tetä,» kõnõl’ Vaabi Karl-Gustav.

No ja jahimehes plaan tä kah kunagi saia.

Rahmani Jan


Võro gümnaasiumi noorõ jahindustunnin, põdrasarvi näütäs oppaja Lepiski Arvi. Rahmani Jani pilt

Jahioppus gümnaasiumin2020-03-09T16:07:48+02:00